Kapsamängu juurde kuuluv taibukuse-jutt kehtib ka siin.
Loetakse välja „ostja“ ja „müüja“, ülejäänud mängijad on „värvid“. Müüja annab igale värvile nime, ostja ei tohi seda teada. Ostja soovib värvi osta ja põhjendab oma ostusoovi. Kui seda värvi poes on, ütleb müüja hinna ning algab vaimukas tingimine. Selle lõppedes läheb ostetav värv stardivalmis umbes kolme sammu kaugusele tehingu sooritajast või on värvi ja ostja jalad koos (see tähendab, et seistakse küljetsi ja jalalabad puudutavad küljelt teineteist). Ostja hakkab müüja pihku kõva häälega kokkulepitud rublasid lugema, lüües iga kord müüja peopessa plaksu. Viimase rubla juures tormab värv minema. Enne mängu on kokku lepitud distantsi pikkus, mida värv peab läbima enne, kui ta poodi müüja juurde tagasi jõuab. Tavaliselt on see kümmekond meetrit, märgiks nt. puu, mille ümbert peab jooksma. Ostja hakkab värvi taga ajama. Kui ta püüab selle kinni enne, kui värv on poodi tagasi jõudnud, saab värvist uus ostja. Ostjast saab aga uus värv. Kui värvi püüdmine ei õnnestu, kordab ostja oma rolli.
Mängisime suurel muruplatsil.
Kapsamängus oli väga oluline nii „varga“ kui „peremehe“ sõnaosavus ja näitlemisoskus. Kogu tegevus pidi kõiki mängijaid paeluma, naerma ajama. Varga põhjused lukustatud aeda minekuks ei tohtinud korduda.
Peremees ja varas loetakse välja või on vabatahtlikud. Kõik ülejäänud mängus osalejad on peremehe kapsaaias kasvavad kapsad. Kapsad kükitavad. Varas tahab kapsasuppi teha. Selleks, et peremehe lukustatud kapsaaeda pääseda, valetab ta näiteks, et lapsevanker kukkus teise korruse aknast alla aeda ning see on vaja kätte saada (mida pikemalt varas suudab oma põhjusega teisi naerutada, seda parem, nt. kirjeldab ta vankris olnud imiku kurbust). Peremees tuleb koos vargaga aeda kaasa. Peremehe tähelepanu juhib varas kõrvale nt. hüüatusega: "Siga lendab!" Jällegi on soovitav iga kord midagi uut välja mõelda. Samal ajal, kui peremees lendavat siga otsib, hindab varas kapsaid. Vajutab igale kapsale tugevasti peoga pähe. Kes kapsastest jätab kaela kangeks, selle saadab varas oma koju, sest sel on kõva pea – hea kapsas. Kes laseb katsumise ajal pea longu, see on veel pehme ja ei kõlba. Katsumisel käituvad lapsed vastavalt omaenda soovile, ent kolmandal korral, kui varas aeda tuleb, peavad kõik järelejäänud kapsad katsumise ajal kõvad olema. Nõnda siis käib varas kolmel korral kapsaaia võtit nõutamas. Siis on peremehe aiast kõik kapsad kadunud. Peremees hakkab kapsaid otsima ja tuleb lõpuks varga poole koju. Vargal keeb pliidil kapsasupp (kõik kapsad mulisevad hoolega: mull-mull-mull). Peremees palub vargalt luba suppi maitsta, küsides, kust varas kapsad sai. Varas teatab näiteks, et ostis turult. Pärast maitsmist väidab peremees, et need on tema kapsad. Hakkavad vaidlema, teistel peab kuulates lõbus olema. Siis lähevad kohtusse – teiste kuuldekaugusest välja. Kohtus valivad varas ja peremees endale mõne taimenime – nt. on üks roos ja teine liilia. Seejärel kutsuvad iga kapsa eraldi ükshaaval enda juurde ja pärivad, kumb see tahaks olla (teised ei tohi valikut kuulda). Nõnda koguneb nii peremehe kui varga seljataha lasterodu. Peremees ja varas võtavad kätest kinni ning kumbki rivi hakkab oma poole sikutama. Kes enne kätest lahti laseb, sellele jääb õigus, s.t. kapsad võivad kuuluda nii vargale kui peremehele.
Mängisime suurel muruplatsil. Eriti hästi tuli varga osa välja minust kolm aastat vanemal õel. Vargaks-peremeheks olidki peamiselt suuremad lapsed. Kapsasteks sobisid kõik, ka päris väikesed.