Mängida võib väljas ja toas. Parem, kui mängijaid on rohkem. Keegi on nimepanija. Tema paneb kõigile värvide nimed ja peab ise meeles, missugused värvid on. Kaks mängijat eraldatakse teistest, seepärast, et need on „ingel“ ja „vanapagan“ (võib olla ka üks mõlemaiks). Nemad ei tohi kuulda, mis värvid on. Kui nimed pandud, algab küsimine. Ingel ütleb: „Kop, kop.“ Nimepanija ütleb: „Kes seal on?“ – „Ingel.“ – „Mis ta tahab?“ – „Värvi.“ – „Missugust?“ Ingel ütleb ükskõik, mis värvi. Kui seda värvi ei ole, siis läheb ingel „tühjade kätega“ minema. Kui on, siis see isik, kellel see värv on, eraldub teistest. Siis tuleb vanapagan ja küsib ka niisamuti.
Kui kõik läbi, siis lähevad ingel ja vanapagan kõrvale ja räägivad kokku. Nad võtavad endile nimed – näiteks „kuldporgand“ ja „kuldkaalikas“. Üks on vanapagan, teine ingel. Nemad võtavad käest kinni ja lasevad lapsed, kes hoiavad üksteisel sabadest kinni, oma käte alt läbi minna. Ingel ja vanapagan ütlevad: „Sild on katki, sild on katki, tahab parandust saada, kellega, millega, oma viimse lapsega.“ Viimse lapse võtavad käte vahele ja küsivad: „Kas kuldporgandit või –kaalikat?“ Kui mängija võtab näiteks kaalikat ja kaalikas on ingel, siis see ütleb: „Minu selja taha.“ Kui kõik on läbi, siis öeldakse, kes on inglid ja kes on vanapaganad. Siis algab „kaalumine“. Ingel ja vanapagan võtavad kätest kinni. Lapsed langevad seljaga järjest nende käte peale. Ingel ja vanapagan katsuvad neid naerma ajada. Kes hakkab naerma, see on vanapagan, kes ei hakka, see on ingel. Inglid hoiavad käed risti ja ütlevad: „Pood on lahti, pood on lahti, võib saia saada!“ Vanapaganad püüavad siis inglitele rinna peale lüüa. Kui nad saavad, siis on inglid vanapaganad ja vanapaganad inglid.
Täisviide
ERA II 87, 180/2 (7) < Narva l. – Erna Triebstock, s. 1922 (1935)
Mängijad seisavad ringi. Käest kätte käib kepp, millega iga mängija maalib kuu ja sealjuures ütleb:
„Maalin, maalin kuu,
nina, silmad suu.“
Enne kepi edasiandmist peab ta selle veel paremasse kätte panema ja kes seda ei tee, see maalis kuud valesti. Seda mängitakse senikaua, kui kõik selle viguri on kätte saanud, kuidas tuleb kuud maalida – sest mängu alguses ei öelda, et kepp tuleb enne äraandmist paremasse kätte panna.
Täisviide
ERA II 87, 296/7 (15) < Väike-Maarja khk., Porkuni v., Kadila k., Lallu t. – Hella Ots, s. 1915, Jõhvi ühisgümnaasiumi IV kl. (1935)
Tegelaste arv pole kindel. Mängijad istuvad ringis ja üks neist paneb istujaile nimed, näiteks: juut, proua, poiss, koer, hobune, vanker, piits, leierkast, ahv, õnneandja linnuke. Kui koosolijaid rohkem, siis võib nendele igasuguseid teisi nimesid panna selle kohta, mis juudil kaasas.
Mängu sisu on järgmine.
Üks mängijaist jutustab juudi teekonnast Jeruusalemma. Sääl võib olla igasuguseid äpardusi teel, näiteks vanker läheb katki, ööbimine laagris, ahvi tantsitamine jt. (mida ladusamini jutustatakse, seda lõbusam mäng). Iga kord, kui see nimi, mis mängijale pandud, öeldakse, tõuseb see püsti ja keerab kohapääl ringi. Kui aga see lause öeldakse: „Kuidas juut Jeruusalemma sõidab.“, siis tõusevad kõik püsti ja keeravad ringi.
Täisviide
ERA II 87, 337/8 (1) < Lüganuse khk., Püssi v., Varja k. – Helge Teetlaus, Amanda Teetlaus, Marie Normak (1935)
Mängijate arv pole tähtis. Üks mängijaist läheb teise ruumi. Teised panevad sel ajal tuttava laulu sõnad. Laulusõnad pannakse istujate järjekorras. Kui laulusõnad pandud, siis kutsutakse äraolija tagasi, kes laulusõnade järjekorras küsib teistelt midagi, näiteks: „On täna ilus ilm?“ Kelle käest ta küsib, see peab sellele küsimusele vastama, nii et see sõna on sääl sees, mis talle pandi. Kelle käest ta laulu kätte saab, see läheb teise ruumi, kuna sel ajal pannakse jällegi uue laulu sõnad.
Täisviide
ERA II 87, 338/9 (3) < Lüganuse khk., Püssi v., Varja k. – Helge Teetlaus, Amanda Teetlaus, Marie Normak (1935)
Mängijad istuvad ringis. Üks mängijaist küsib igaühe käest järgimööda, näiteks: „Kui sa saaksid kusagilt suure summa raha, mis sa siis teeksid?“ Küsitav võib kõike muud vastata, ainult „ei“, „ja“, „must“ ja „valge“ ei või ta vastata. Kui ta keeldud sõnad ütleb, siis annab pandi.
Täisviide
ERA II 87, 343/4 (10) < Lüganuse khk., Püssi v., Varja k. – Helge Teetlaus, Amanda Teetlaus, Marie Normak (1935)
Tõmmatakse õue joon. Teisele poole lähevad mängijad, teisele poole üks mängijaist, keda näkiks nimetatakse. Mängijad peavad üle piiri minema ja näkki äristama (ärritama). Keda näkk kinni saab püüda, läheb näki asemel teisepoole piiri.
Täisviide
ERA II 87, 353 (24) < Lüganuse khk., Püssi v., Varja k. – Helge Teetlaus, Amanda Teetlaus, Marie Normak (1935)
Õlgedest tehakse kolmjalg ja pannakse püsti. Siis võetakse süllapikkune puu ja kaks inimest, seljad vastamisi, hoiavad seda üleval. Sellel, kellel selg kolmjala (suudari) poole, püüab suudarit maha lüüa. Teine aga hoiab puud kõrvale. Lõpuks lööb teine ikka suudari maha.
Täisviide
ERA II 87, 359 (32) < Lüganuse khk., Püssi v., Varja k. – Helge Teetlaus, Amanda Teetlaus, Marie Normak (1935)
Tõmmatakse maale jooned.
Visatakse väikese klaasitükiga esimesse ruutu („a“). Siis hüpatakse ühe jalaga „a“-sse. Kui teise hüpata, siis kahe jalaga mõlemasse. Nii tuleb hüpata edasi, kuni jõutakse taevasse. Kui klaasitükk valesti läheb, nimetatakse seda „apsiks“ – siis hakkab teine hüppama. Niikaua mängitakse, kui kõik ruudud on „maju“ täis. Kui on jõutud taevasse, siis visatakse ees ülepää klaasitükk, ning kuhu klaasitükk langeb, sääl on „maja“ (ainult piiridesse). Kumb ruutude sisse rohkem „maju“ saab, see on võitja.
Täisviide
ERA II 87, 364/5 (38) < Lüganuse khk., Püssi v., Varja k. – Helge Teetlaus, Amanda Teetlaus, Marie Normak (1935)
Üks on „korilla-ahv“ ja teised tegelased on „linnud“. Lindude hulgast valitakse üks pealik, nii et ahv seda ei tea – sellele antakse valge pulk kätte. Ahvil on must pulk käes. Linnud ja pealik on oma kodus kusagil nurgas. Ja ahvi kodu on nendest vähe kaugemal. Nüüd hakkab ahv linde taga ajama ja kui saab pealiku kätte ja selle käest valge pulga oma kätte, siis on mängul lõpp ja valitakse jälle uued. Aga kui see pealik saab salamiste pulka lindude kätte visata, siis ei ole mängul lõpp, aga pealik läheb ahvi koju vangi. Ja uus pealik, keda valiti, see peab teisi päästma vangist nii salamiste, et ahv teda ennast kinni ei võta.
Päästa võib ainult see, kellel on valge pulk käes. Ja kui ahv saab lindudest kedagi kinni, siis läheb see vangi ja pealik katsub teda päästa. Päästa võib käe külge puudutamisega. Ja pealikut võib vahetada mängu keskel nii palju kui tahetakse. Aga see peab sündima nii, et ahv seda ei näe. Ja kui kõik on kinni püütud ja pealik ei jõua enam lindusid päästa, on mängul lõpp.
Täisviide
ERA II 87, 381/3 (4) < Lüganuse khk., Püssi v., Lüganuse k. – Ella Uustal, Püssi algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Kõik mängijad seisavad püsti. Üks läheb ja võtab ühe käest kinni. Ja viskab teda hooga, ükskõik kuidas see jääb. Nii viskab ta kõik kordamööda maha, või jäävad püsti. Kui on kõik visatud, siis ütleb ta, kes kõige ilusamaks jäi. Siis läheb see, kes kõige ilusamaks jäi, viskab jälle kordamööda, kuni kõik läbi.
Täisviide
ERA II 87, 423/4 (1) < Lüganuse khk., Püssi v., Kalmestri k. – Endla Nurk (1935)
Lapsi võib olla ükskõik kui palju, kõigil kaikad ja üks puumuna, umbes nii suur kui hanemuna. Kõigepealt löövad sirepi (võtavad liisku): kes jääb pealmiseks, see on „kila“. Siis teevad igaüks maa sisse augu, need peavad olema ringis. Ringi läbimõõt on kuus meetrit ja ringi sees on kila-auk, kuhu see muna sisse aetakse. Kõik teised peale kila peavad oma kepi omas augus ja kila ajab seda muna sinna auku. Kui hakkab muna sinna sisse ajama, löövad teised muna kepiga minema. Kuid sel ajal, kui keegi seda muna lööb, peab kila oma kepi teise auku panema, kui auk tühi on. Siis jääb see kilaks, kellel auku ei ole.
Täisviide
ERA II 87, 453 (4) < Lüganuse khk., Püssi v., Kestla-Ahu k. – Mihkel Tapner , Kestla? kooli õpilane < Mihkel Tapner, s 1922 (1935)
Lapsi võib olla ükskõik kui palju. Istuvad kõik ringis, üks seisab keskel, käärid käivad ühe käest teise. Istuja annab käärid teise kätte, nii et keskel püstiseisja ei näe, ja küsib püstiseisja käest järgmise sõna: „Kas otse või risti?“ See ei tähenda mitte üldse kääride kohta, vaid seda, kuidas kellelgi istumise ajal on jalad. Kui on jalad teine teise peal ristakuti, see tähendab: on „risti“. Aga kui püstiseisja ütleb, et „otse“, jääb edasi, kuni saab koha ja hakkab teine püsti seisma.
Täisviide
ERA II 87, 459 (15) < Lüganuse khk., Püssi v., Kestla-Ahu k. – Mihkel Tapner, Kestla? kooli õpilane < Mihkel Tapner, s 1922 (1935)
Lapsed on kõik ringis, ringi keskel on üks, silmad kinni. Ringisolijad käivad pooljoostes ringi. Äkitselt ütleb ringi keskel olija: „Paigal!“ Läheb ühe juurde, katsub käega ja ütleb: „Tee pardi häält“ (ehk ükskõik mis linnu või looma häält). Tema teeb pardi häält, saab hääle tehtud. Silmade kinnihoidja peab nüüd ära arvama ja ütlema, kes on. Ütleb õige nime, saab kohale, ja hakkab see silmi pidama, keda kinni võttis. Kui ei saa, peab edasi keskele jääma.
Täisviide
ERA II 87, 465 (29) < Lüganuse khk., Püssi v., Kestla-Ahu k. – Mihkel Tapner, Kestla? kooli õpilane < Mihkel Tapner, s 1922 (1935)
Lapsi võib olla ükskõik kui palju. Alguses panevad kaks seljad vastamisi ja käed käevarte kohalt läbi, siis hakkavad murdma. Kumb kangem, see murrab teise üles, tähendab, niisugusesse seisangusse kui enne ilmasõda käisid mööda maad ringi riidekaupmehed tataarid: pakk oli seljas ja ise oli paki all kringel käkeras. Nii on paemurdmine. Võitjaks tuleb see, kes kõik üles murrab.
Täisviide
ERA II 87, 472 (40) < Lüganuse khk., Püssi v., Kestla-Ahu k. – Mihkel Tapner, Kestla? kooli õpilane < Mihkel Tapner, s 1922 (1935)
Mängitakse ainult talvel.
Selleks oli umbes tosin last. Kui oli sula ilm, siis iga laps tegi endale maja. Siis, kui oli sula lumi, tehti lumepallid ja aeti kokku umbes niikui väikene küla: umbes kolm maja ligistikku ja jälle väikene vahe. Nii ikka kolm. Kui oli lapsi rohkem, siis oli neli. Need olid üks küla. Nii tuli, et oli väike küla tee ääres ja muidugi kelgutee. Igas majas oli üks elanik, paar tükki olid kaupmehed, kala- ja õunakaupmehed. Õunad olid väikesed lumepallid ja kalad olid jääpurikad. Need olid kelgu peal kasti sees. Nõnda käis kaupmees perest peresse niikui harilikult.
Täisviide
ERA II 87, 479/80 (48) < Lüganuse khk., Püssi v., Kestla-Ahu k. – Mihkel Tapner, Kestla? kooli õpilane < Mihkel Tapner, s 1922 (1935)
Selleks tehti talvel sinna, kus oli sügav lumehang, auk. Augu peale pandi peened puud risti ja puie peale õhukene kord õlgi, õlgede peale jällegi õhukene kord lund.
Neid aukusid oli neli kuni viis. Paar-kolm last olid „hundid“, need jooksid seal aukude vahel. Sinna aukude vahele oli pandud mingisugust sööki, mis hundid ligi meelitas. Korraga tulid teised lapsed peidukohast ära igavese kisaga. Hundid panid jooksu, et saavad eest ära, kuid seda ei vaadanud keegi, kus auk oli ja nemad ei saanud aru, et auk on, kukkusid sisse ja võeti kinni .
Niikaua mängiti, kui kõik hundid kinni.
Täisviide
ERA II 87, 481 (51) < Lüganuse khk., Püssi v., Kestla-Ahu k. – Mihkel Tapner, Kestla? kooli õpilane < Mihkel Tapner, s 1922 (1935)
Mängijad: väiksed lapsed, 2–4. Mänguvahendid: meetripikkune paelajupp. Mänguaeg: mängitakse „videvikul“ olles talveõhtutel.
Kassikanga tegemine: paela otsad seotakse sõlme ja pannakse suhu, siis jäetakse mõlemale poole võrdsed otsad ning pannakse pael nina peale. Järelejäänud kaks lenksu pistetakse teineteisest läbi. Seejärel võtab teine laps nina pealt paela ja hakkab seda tõmbama, teine annab kahest paelast järele, siis tõmbab teine ja teine annab järele. Seda nimetatakse „kudumiseks“.
Täisviide
ERA II 87, 500 (5) < Lüganuse khk., Püssi v., Moldova k. – Elmar Sallo, s. 1921 (1935)
Mängijad asuvad ringis. Istuvad. Vasaku käe pesa on ülespoole ja lahti. Parem asub vabalt. Otsast lastakse raha liikuma. Parema käega pannakse ta kõrvalolija vasaku käe pääle. See paneb selle oma paremasse kätte ja sellega edasi kõrvalolija vasakusse kätte. Üks käib keskel ringi ja katsub seda raha tabada. Raha antakse nii ruttu edasi, et keegi ei näe, kus see on. Kelle käest raha leitakse, see läheb sisse. Vahel tehti suli ja raha ei lastud ringi. Siis teised karjusid: „Raha ei käi ringi!“ Kelle käest siis raha leiti, see läks sisse.
Mängu ajal lauldi järgmist laulu:
[noot]
Armas laps, mis otsid sa, otsid, taalrit kätte ei saa,
see on hea, see on hea, et sa taalrit kätte ei saa!
Raha panemine ühest käest teise toimus selle laulu taktis. Kõik mängijad tegid alati sama liigutust. Üks – kõikide mängijate parem käsi oli parempoolse naabri vasaku käe pääl, kaks – kõik lõid oma käsi kokku, nagu paneks raha pahema käega paremasse.
Täisviide
ERA II 87, 547/8 (4) < Lüganuse khk., Püssi v., Aa as. – Valter Neitser < Emilie Peenema, s. 1894 (1935)
Üks tõmbab kasteheinalt pea ja küsib: „Kukk või kana, noor või vana?“ Ise paneb käe peale, nii et teised ei näe. Teised peavad aga ütlema. Kui ütlevad õigesti, võtab küsija käe ära ja selle soov, kelle käest küsiti, läheb täide.
Täisviide
ERA II 87, 590/1 (33) < Viru-Nigula khk., Rägavere v., Ulvi k. – Veera Rebrova, s. 1919 (1935)
Kükitudi mängitakse niisamuti kui harilikku tudi, ainult selle vahega, et kui „tudi“ tuleb kedagi lööma, võb see maha kükitada. Kui tudi ütleb: „Linnud, linnud pesast välja, kes ei tule, ise on!“, sel korral ei tohi keegi kükitada.
Täisviide
ERA II 87, 594 (43) < Viru-Nigula khk., Rägavere v., Ulvi k. – Veera Rebrova, s. 1919 (1935)
Naerivarga-mängus peab olema 7 osavõtjat: varas ja aednik, ja teised on naerid ehk kapsad. Aednikul peab olema võti ja tal kasvavad kapsad aias. Varas tuleb ja küsib võtit ja valetab, et tal on kukkunud midagi aeda. Aednik annab vargale võtme ja lausub: „Ära mu kapsaid ära varasta.“ Varas vastab eitades. Varas läheb aeda, katsub, missugune kapsapea kõva ja viib selle ära. Kui aga leidub rohkem kõvu kapsapäid, siis viib ta ära kõik. Aga võtme toob ta tagasi. Varas, pääle selle, kui võtme tagasi toob, paneb kapsad keema. Aednik läheb sel ajal aeda, kui varas suppi keedab, läheb aeda, aga kapsaid ta ei leia. Siis läheb aednik varga majja ja küsib: „Mis supp teil keeb?“ Varas vastab: „Minu kapsastest supp ja minu kapsaste maitse.“ Varas vaidleb vastu kapsaste varguses. Siis ütleb aednik: „Kaalume kapsad ära ja missugune kapsas naerab, see on minu, ja missugune ei naera, see on sinu.“ Kapsaste kaalumine toimub sarnaselt: varas ja aednik hoiavad teineteise käest kinni ja kapsad lasevad selili käte peale ja missugune kapsas naerab, see on aedniku, ja missugune ei naera, see on varga. Seda mängu võib mängida õues ja ka toas.
See on lastemäng. On ka praegusel ajal mängitav.
Täisviide
ERA II 87, 639/41 (1) < Haljala khk., Vihula v., Annikvere k. – Leida Aug, s. 1919 (1935)
Mängijad istuvad paarikaupa ringis, käed välja sirutatud. Üks mängijaist võtab mingi asja ja tipib seda igaleühele pihku, kuid tegelikult paneb ta selle ainult ühe pihku. Tippimise juures räägib: „Tipin, tipin, ära näita!“ Paarisistujad peavad oma naabrit kõvasti kinni hoidma, et ta püsti tõusta ei saaks. Kui tippija küsib: „Kas rukis küps?“, peab see üles tõusma, kelle käes asi on. Kui see saab tõusta, hakkab tema naaber tippima. Kui ta aga tõusta ei saa, tipib endine tippija edasi. Kui see on juba neli korda tippinud, saab ta nina mustaks ja tema asemel hakkab teine tippima.
Täisviide
ERA II 87, 684/5 (7) < Haljala khk., Varangu v., Eisma k. – Erich Kranfeldt, s. 1923 (1935)
Mängijad valivad omale sobivad pesad. Üks mängijaist on pesata. Ta hüüab: „Linnud, linnud pesast välja, kes ei tule, ise mats!“ Siis peavad kõik pesad vahetama. Hüüdja katsub tühja pessa lipata. Kes pesata jääb, on uus hüüdja.
Täisviide
ERA II 87, 688 (16) < Haljala khk., Varangu v., Eisma k. – Erich Kranfeldt, s. 1923 (1935)
Üks mängijaist on „politsei“, teised „vargad“. Vargad võivad end ära peita. Kellele politsei kolm korda külge saab lüüa, on tema abiline. Abiline võib varast kinni hoida ja politseid kutsuda, kes vargale külge lööb. Kes kõige viimaseks vargaks jääb, on järgmine politsei.
Täisviide
ERA II 87, 690 (19) < Haljala khk., Varangu v., Eisma k. – Erich Kranfeldt, s. 1923 (1935)
Kui kardetakse, et teine mingis asjas valetab, kutsutakse see tõtt vahtima. Tõe vahtimine sünnib, vaadates teise silmi. Kes ennem naerma hakkab, on kaotanud.
Täisviide
ERA II 87, 704 (42) < Haljala khk., Varangu v., Eisma k. – Erich Kranfeldt, s. 1923 (1935)
Pajurääk tehti pajukoorest. Kui pajul koor lahti, tõmmati jupp koort pajult ära. Üks ots tehti õhemaks ja pigistati lotsi. Lotsisest osast sisse puhudes tegi see häält.
Täisviide
ERA II 87, 705/6 (45) < Haljala khk., Varangu v., Eisma k. – Erich Kranfeldt, s. 1923 (1935)