Mängitakse teda järgmiselt: peab olema palju inimesi ja need jagatakse kaheks rühmaks. Üks rühm hakkab hüüdma teisest rühmast inimesi. Kui teisest rühmast inimene jookseb teise rühma käed lahti, siis võib ta võtta ühe inimese kaasa, kui ei, siis jääb ta teise rühma. Mängitakse seda õues. Sest tuppa ei mahu nii palju inimesi.
Kirjeldan siin seda venekeelset mängu, mida me – eestlased ja venelased – koos mängisime ja mille sõnadest ma lapsena aru ei saanud. Õppisin lihtsalt pähe. Lapsed seisavad kahes viirus nägudega vastastikku, viirgude vahe piisavalt suur, et saaks hästi hea hooga joosta (kaugus sõltus tihti ümbritsevast õuest). Esimene viirg (nimetame näiteks A) – teener? (seda ma tookord ei teadnud, kes need on). teine viirg (nimetame näiteks B)– Ali-Baba Alustab viirg A (kõvasti hüüdes) A: Ali-Baba! B: O tšom, sluga? A: Pjatava, desjatava, .... (lapse nimi) nam nužna! See B-viiru laps, kelle nime hüüti, võtab hoogu ja jookseb nii kiiresti kui saab, A viiru poole. Kui tal õnnestub viirust A läbi joosta, siis võtab ta sealt endale meeldiva lapse kaasa ja viib oma viirgu kaasa. Kui ei õnnestu ja A-viirg püüab ta kinni, siis jääb ta nende juurde. Väljahüüdja pooled vahetuvad vastavalt sellele, kuidas jooksjal läbijooksmine õnnestus. Kui jooksja püüti kinni, siis saab sama viirg väljahüüdmist jätkata. Kui aga väljahüütav laps saab joostes vastaste rivi ära lõhkuda ja sealt kellegi kaasa tuua, siis pooled vahetuvad. Ehk siis hüüdmist alustab see viirg, kes sai eelmises jooksus endale lapse juurde. See mäng oli tore selle poolest, et esimesena eelistati hüüda neid lapsi, kes tundusid nõrgemad või väiksemad. Nad said niimoodi alati esimesena tähelepanu ja said ka tõestada, et nad on tegelikult palju tugevamad, kui neist arvati.
Täisviide
ERA, DK 385 < Kilingi-Nõmme < Tallinna linn – Sirli, snd. 1969. a. (2016)
Lapsed on kahes reas ja hoiavad kätest kinni ning laulavad kordamööda: 1 rida: "A limpampaa." 2 rida: "A tšom suda." 1 rida: "Jadavaris, Jadavaris…" Lõppu käis väljavalitu nimi. See, kes välja valiti, jookseb kõigest jõust ja püüab vastasrivist läbi saada. Kui ta saab, võtab ühe lapse vastasrivist kaasa. Kui aga ei saa, peab vastasrivisse jääma. (Kuulsin need kaks mängu koolist.)
Lapsed seisavad reas kahes vastasviirus (vähemalt 3 reas). Üks rida küsib: "Alimpampaa, keda soovid sa?" Teine rida ütleb ühe teises reas olija nime. Siis peab see vastasreast läbi jooksma. Kui see õnnestub, võib läbijooksja sealt ühe mängija oma ritta ära viia, kui ei - peab ise sinna jääma.
Veidi tundmatum mäng oli ehk vene lastelt üle võetud "Ali Baba", mis käis nii: kaks viirgu, kus võrdselt inimesi, seisavad kätest kinni hoides üksteise vastas. Viirud on teineteisest u 15-20 m kaugusel. I viirg: "Ali-Baba!" II v: "A tšom tuda?" I v: "Pjatava, desjatava...Helen!" See tüdruk, kelle nime hõigati, jookseb vastasviiru poole ja püüab joosta läbi nende käte. Kui see tal õnnestub, võtab ta endaga veel ühe tüdruku kaasa ja läheb oma viirgu tagasi, kui ei õnnestu, jääb ta ise sinna. Mäng lastele, kuni järele jääb vaid üks viirg.
"Läbi käte jooksmine". On kaks võistkonda, kes seisavad 10 m kaugusel teineteisest, kätest kinni hoides. Ühest võistkonnast proovib üks võistleja liikmete vahelt läbi joosta. Kui see õnnestub, saab ta teisest võistkonnast kedagi enda võistkonda kaasa võtta. Kui ei, siis peab ta võõrasse võistkonda jääma. Nii jooksevad mõlemad võistkonnad kordamööda teise võistkonna vahelt läbi.
Õues mängime me "Ba Ali-Bai-bad". On kaks poolt, mõlemad seisavad üksteisest teatud kaugusel. Mõlemal poolel olevad liikmed hoiavad kätest kõvasti kinni. Üks pool peab välja kutsuma teiselt poolt kellegi nii: "Ali-baba atšom sjuda, pjatava-tisjatava (nimi) nam sjuda." Kui see väljakutsutu suudab (vastasrivi mängijatel) käed lahti joosta, võib ta ühe lahtilasknu kaasa võtta. Kui aga ei suuda, peab ta sinna jääma. Kumb võistkond enne otsa saab, on kaotaja.
Mängijad moodustavad kaks võistkonda. Kumbki võistkond seisab ritta, teineteise poole nägudega ja paraja vahemaaga. Hoitakse teineteisel kätest kinni. Üks võistkond hüüab teisele: "Alimpampaa!" Teine hüüab vastu: "Нём сюда!" Siis esimene võistkond hüüab mõne vastasvõistkonna võistleja nime ja seejärel: "Нём сюда!" See, kelle nime hüüti, peab jooksma vastasvõistkonna võistlejate käed lahku. Kui nende käed kokku jäävad, siis tuleb võistleja üle nende poolele. Kui ta on aga suutnud vastasvõistlejate käed lahku joosta, läheb ta oma poolele tagasi. Mängivad seda tavaliselt koolieelikud või algklasside õpilased. Arvatavasti on see tuntud paljudes Eestimaa paikades.