1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Minu lapsepõlve neliteist aastat möödusid Märjamaa lähedal Haimres, kus isa oli Haimre 7-klassilise kooli direktor, hiljem paar aastat samas õpetaja. Mängumaaks oli kogu kooli ümbrus ja lähedalolev mets. Kooli ümbrus oli väga ilusasti haljastatud, oli õppe-katseaed, iluaed, mida käidi vaatamas nii kaugemalt kui lähedalt ja meie oma aed õunapuude, marjapõõsaste ja peenardega.
1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?
Mängimiseks oli aega piisavalt, kui olid tehtud tööd, mis peres olid igale lapsele ette nähtud. Mõnikord küll oli ka emaga pahandust, sest töö tegemine kippus jääma tahaplaanile, kui mingi tore mäng oli just käsil.
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Mina olin suur raamatulugeja. Lugemise sain selgeks väga varakult, sest elasime koolimajas, kaks minu ristiema olid õpetajad ja mulle meeldis väga käia koos nendega tundides kaasas. Segada tundi ei tohtinud, pidin olema vaikselt ja vaatama-kuulama. Järgnevat lugu ma ise ei mäletanud, aga seda rääkis minu ristiema, kes oli 1. klassi õpetaja. Olin vist nii kahe-kolme-aastane ja klassis õpiti tähestikku. Üks poiss pidi tahvlile kirjutama kõik tähestiku tähed. „Ä“ ei tulnud talle aga meelde. Mina olin istunud õpetaja laua taga, võtnud pliiatsi, koputanud selle otsaga lauale ja öelnud: „Kas sul ükskord meelde ei jää, kui „a“-l on täpid peal, siis see on „ä“.“ Teised lapsed olid väga naernud selle peale.
Aabits oli mul viiendaks eluaastaks juba ammu läbi loetud ja igav. 3. klassis oli minu lemmikraamat A. Makarenko „Pedagoogiline poeem“, mis aeg-ajalt minu käest ära võeti ja kusagile peideti kui eale mittesobiv kirjandus.
Lugesin igal pool ja igal ajal, kus vaid sai natuke omaette olla. Üheks parimaks kohaks oli koolimaja pööning, sest sinna ei julgenud ema redelit pidi ronida ega mind otsida, et mingit tööd anda teha. Kui olin 6. klassis, siis näitas mu ristiema mulle salaruumi, mille isa oli ehitanud nõukogude võimu tulles. Ta oli sinna peitnud ajakirju Laste Rõõm, „„Looduse“ kuldraamatuid“ ja muud vabariigiaegset, mida kooli raamatukogus olla ei tohtinud. Sellest salakambrist sai minu lemmik, kus käisin taskulambiga lugemas tundide viisi.
2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Koolimaja õues olid spordiväljakud, palliplatsid, jooksurajad, ronimispuud, kiik ühe suure papli oksa küljes. Talvel olid eriti populaarsed kohad puidust ehitatud liumägi, kus sai valgest õhtupimedani liugu lasta, ja umbes kilomeetri kaugusel olev väike künkake nimega Oti mägi. See oli läheduses ainus koht, kus sai suuskadega mäest alla lasta.
Meil oli suur ja ilus korter, mille söögituba oli ka meie mängutuba koos paljude mänguasjadega, väikese laua ja toolidega. Mänguasju oli meil tol ajal võib-olla võrreldes talulastega päris palju.
Külas teiste juures mängimas käimist eriti ei olnud. Lähedal olevates taludes ei olnud lapsi. Naabrite juures käisin klassiõe Ehaga, kui ta oli seal oma vanavanematel külas ja seal oli üks tore koht suure reheahju pealne.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Vahetunni ajal sai mängida kooli saalis, mis oli tegelikult küll väike selle laste arvu kohta. Tol ajal oli Haimre koolis ikka oma 130–140 õpilast. Aga ka koridoris sai mängida. Kui ilm oli ilus, siis olime ikka õues nii vahetundide ajal kui pärast tunde. Saalis olid seintele kinnitatud nn rootsi redelid, kus sai turnida, oli lauatenniselaud, pallid.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Meie kool oli hästi sportlik ja igasugused pallimängud olid väga populaarsed. Eriti rahvastepall, laptuu, „Mädamuna“, „Äss-äss, tagumine paar välja“, peitus, võrkpall – neid mängiti tõesti igal vabal hetkel. Suviti olid lapsed kodudes laiali ja abistada tuli vanemaid heinatöödel, karjas käimisel, ka kolhoosis põllutöödel, kooliaias ja ka oma aias. Sel ajal mängisime põhiliselt oma õe, venna ja tädide lastega, kes suveks meie juurde maale saadeti.
Koolis oli internaat ja kui pärast tunde olid õppetükid pikapäevarühmas tehtud, olid ilusa ilmaga kõik õues kuni pimedani välja.
3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Esimesed mängukaaslased olid kaks ja pool aastat noorem õde, viis aastat noorem vend, pinginaaber, kelle ema töötas koolis koristajana, ja vennaga ühevanused tädipojad.
Õe-venna ning tädipoegadega armastasin mängida kooli, mina olin loomulikult õpetaja ja sel ajal ma ise veel koolis ei käinudki. Olin nii 5-aastane.
Kõige parem sõber oli pinginaaber Meida, aga tal ei olnud väga palju vaba aega mängimiseks, sest kodus oli tal veel kolm õde ja ema pani Meida tööle igale poole, kus ta isegi tööd tegi. Ka koolis ruumide koristamise juures pidi Meida ema aitama. Aga vabadel hetkedel ikka mängisime temaga. Teine mängukaaslane oli Jaan, kes oli minust pool aastat noorem. Jaani vanemad elasid koolimajas ja seetõttu oli ta peale õe-venna kõige kättesaadavam mängukaaslane kuni kooliajani. Ma ei mäleta, et meil oleks olnud eraldi treeningugruppe. Kõik tegelesid väikeses koolis mingi spordialaga vastavalt oma huvidele. Grupid moodustusid selle järgi, keda just millise mängu juures parasjagu vaja oli.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Kattusid mõnes mõttes küll, sest Meida ja Jaan olid kõige sagedamini kooli juures nii koolitöö ajal kui suvel. Kokku saime tavaliselt ikka kooli õues, kui mingit kodust tööd polnud vaja teha. Väiksemana mängisime liivakastis, suuremana olid ikka pallimängud. Olenevalt sellest, kui palju meid parasjagu oli, valisime mängu. „Mädamuna“ sai ka kolmekesi mängida.
Kuna pidin ka meie lehma karjatama kodust eemal (ja ka Jaani perel oli lehm), siis koplis oli üheks ajaviiteks puude otsa ronimine ja puuladvaga alla kiikumine. Kord läks lepp katki ja prantsatasin üsna kõrgelt alla, hing jäi hetkeks kinni ja pärast seda see lõbu lõppes. Tegime lõket, küpsetasime lõkkel kartuleid ja sõjajärgsete lastena oli siin-seal padruneid, mida loopisime lõkkesse. Niipalju oli meil siiski mõistust peas, et panime piisavasse kaugusesse ühe paeplaadi püsti ja loopisime selle tagant vaadates ja kuulates, kelle padrun kõvema paugu teeb.
Tore aeg oli heinaaeg, sest siis sai heinu lakas vastu võetud ja heinte sisse koopaid tehtud. Oli lubatud lakas värsketel heintel magamas käia ja hüppasime ka heinte pealt lakast alla heinahunnikusse, kui töö veel pooleli oli.
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Poisid-tüdrukud mängisid koos. Teistest rahvustest lapsi meie ümbruskonnas ei olnud.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Ei mäleta erilisi tülisid. Võib-olla oli neid noorema õe ja vennaga, kes tahtsid mängu tulla, aga olid meie jaoks liiga väikesed. Väikevend tahtis alati võita ja kui ta seda ei saanud, oli kohe vihane ja keeldus edasi mängimast.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Vanematega mängisime harva ja vaid lauamänge ning sedagi vaid isaga. Isaga mängisin kabet ja ta õpetas mulle ka malet. Samuti oli väga populaarne „Reis ümber maailma“ ja nips. See oli kabenuppudega samal kabelaual teise nuppude maha nipsutamine. Muid mänge küll ei mäleta, et oleks vanematega mänginud.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Üksinda oli põhitegevus lugemine. Meil oli kodus üsna suur raamatukogu ja sünnipäevadeks kingiti ikka raamatuid.
4. Mängu alustamine
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
Ei mäleta, ju meie õues kokku saime ja vastavalt sellele, kui palju meid oli, valisime mängu.
4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?
See sai selgitatud lugemise abil. Olid teatud salmid, mida kasutasime.
4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?
Populaarne oli „Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud, mitu seppa peavad seda parandama, seda ütled sina, vana tatinina.“ See oli „Mädamuna“ alustamise salm vist iga kord ja seetõttu kõige paremini meeles.
5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
Pallimängudest oli kõige populaarsem rahvastepall. Oli kaks võistkonda, kapten valis oma meeskonna, igal oli üks elu, kaptenil vist kaks. Piirid märgiti kas joonega, mis veeti lubjaga või lihtsalt tõmmati jooned jalaga. Püüti ikka visata jalgadesse, et oleks raskem püüda või visati nn vindiga palli. Esimesed visked visati ikka üle peade, et mängijaid väsitada.
„Mädamuna“ puhul valiti salmi lugemise teel esimene püüdja, kes viskas palli õhku ja luges numbreid, kuni ta selle kinni püüdis. Sel ajal pidid kõik temast võimalikult kaugemale jooksma. Seejärel valis ta kellegi, kelle juurde numbreid lugedes hüppas või sammus, ja pidi sellele palliga pihta saama. Kui see sai pihta ja ei suutnud palli püüda, oli tema järgmine püüdja. Kui ta aga palli kinni püüdis, siis jäi sama püüdja edasi, kuni suutis kellegi välja visata.
Peituse mängimise puhul tuli eelnevalt kokku leppida, millisel territooriumil võis peita. Kooli õues oli mitu kõrvalhoonet ja kogu ala oli väga suur.
Vihmaste ilmadega ja kui koolis oli vaheaeg või nädalalõpp, siis mängisime peitust ka majas sees või kodus ruumides.
Keks oli hästi populaarne, sest seda sai ka üksi mängida ja nii oli keksukasti joonis kusagil koolimaja õuel kogu aeg olemas. Oli kuus kasti ja lõpus üks suur kast – kodu. Tuli visata kivike täpselt kasti ja ühel jalal hüpata samasse kasti ja siis jälle samamoodi edasi, kuni jõudsid koju. Seal sai ringi pöörata hüppega ja jälle tagasi. Teise jala tohtis maha panna vaid ümberpöördehüppeks kodus. Kõik muu tegevus oli ühel jalal hüpates.
Hüppenöörid olid ka, kui olid üksi ja seltsilisi ei olnud.
„Telefoni“ mängisime ka. Istusime rivis ja esimene ütles mingi sõna või lause, mida siis sosistades järgmisele edasi anti, ja viimane pidi kõva häälega välja ütlema selle, mis siis temani jõudis. Harva, kui esimese ja viimase tekstid kattusid.
Sõnamängud olid sellised, et üks kirjutas tahvlile mingi sõna esimese ja viimase tähe. Vahepeal olid kriipsud ja teisel tuli arvata ära tähthaaval, mis sõnaga oli tegu.
Sõnamängudest oli veel sõna arvamine. Lepiti näiteks kokku, et teema on „loomad“. Keegi ütles esimese loomanime ja järgmine pidi ütlema loomanime selle algustähega, millega esimese öeldud sõna lõppes. See oli huvitav, sest sai erinevaid teemasid valida.
Kuna isa ei pooldanud mängukaartide kasutamist, siis neid mänge ma pole lapsepõlves mänginud.
5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?
Kooli mängimine oli meie peres kõige populaarsem. Olid vihikud, tuli kirjutada tähti ja numbreid, meil oli väike mängutahvel, kuhu sai kriidiga kirjutada, ja jalgadel seisev nuppudega arvutuslaud. Minul kui õpetajal oli õpetaja päevik, kuhu kirjutasin igaühe nime ja hinde küsimise järel.
Poodi mängisime vaid paar korda ja seda õues. Rahadeks olid põõsa lehed, koogid sai tehtud mudast. Oma aia marju „müüsime“ ka lepalehtede eest.
Nukkudega ma eriti ei mänginud, ikka olin rohkem ninapidi raamatus või siis õues mingi aktiivse tegevuse juures. Puude otsas ronimine oli üks lemmikuid. Vend mängis autodega.
5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?
Võrkpalli mängiti rohkem eraldi poiste ja tüdrukute võistkondades ja vist rahvastepalli ka. Aga alati sõltus see sellest, kui palju oli hetkel osalejaid. Tihti olid segavõistkonnad.
6. Elektroonilised mängud
6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?
Arvuti tuli alles 1990. aastate keskel, arvutimänge pole kunagi mänginud. Mobiili sain vist 2000. aastate algupoolel ja ka sellega pole mänge mänginud.
6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?
Ei ole mänginud.
7. Täiskasvanuiga
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?
Oleme sõpradega ja pere väiksemate lastega mänginud ikka seda vana tuttavat „Reis ümber maailma“, trips-traps-trulli ja „Laevade põhjalaskmist“. Ka kabet ja harva malet.
1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Kasvasin lapsepõlves Lasnamäel, kus meil oli oma maja. Ümberringi oli lage heinamaa, mida poolitas Pae tänav. Meie maja oli Turba tänaval, mis algas Narva maanteelt. Eemal asusid Lauluväljak ja Kadriorg, meie majast vasakul oli sõjaväe lennuväli. Ümbrus oli rahulik ja vaikne, suvel lilli täis. Üle Pae tänava oli asula, kus elasid vene rahvusest inimesed, kes peale sõda Eestisse olid tulnud.
1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?
Mängimiseks oli vaba aega palju. Suvel oli mul kohustus peenraid kasta ja vahel ka rohida, aga ülejäänud aja olin vaba.
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Minu meelistegevuseks oli suviti ümbruskonnas jalutamine, kohalike lastega mängimine ja toas olles lugemine või harmooniumi mängimine.
2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Toas oli mul mängimisvõimalusi igal pool. Meil oli kaks tuba ja köök. Rohkem mängisin suures toas. Aga õues oli mul mängupaik hoovis ja vihmase ilmaga pesuköögis, mis asus hoovinurgas ja kus oli ka kelder. Heinamaal mängisin, kus tahtsin, ainult põllule, vagude vahele, ei soovitatud minna, aga vahel olin seal ka.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Koolis me peale tunde ei mänginud, kui just ei olnud vaja kooli jääda. Aga vahetunni ajal pidime rohkem ringiratast jalutama ja jooksmine ja muidu hullamine ei olnud soovitud. Aga kui käisin vanas koolimajas Majaka tänaval, siis sõitsime trepikäsipuudest alla fuajeesse või mängisime all koridoris peitust. Uues koolimajas me enam nii ei mänginud. Poisid mängisid peale kooli staadionil palli, aga meie vahest keksu.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Mängiti igal vabal minutil, seda ma ei mäleta, et keegi oleks kusagil nurgas omaette olnud.
3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Olen mänginud koos klassi- ja koolikaaslastega ning üle tee elavate vene lastega. Kodus käisid mul pinginaaber, kes elas Mõigus, ja sõbranna Marina – tema elas Pae tänaval. Mängisime ka venelastega, kui nende emad oma lapsed minu mammi juurde hoida tõid, nemad olid minust nooremad.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Minu mänguseltskond ja sõpruskond oli põhiliselt sama ja kokku saime suvalisel ajal. Mingeid erilisi kokkuleppeid ei olnud, lihtsalt üks läks teisele külla ja siis mindi juba teiste juurde või mängiti kahekesi või kolmekesi koos, kuidas parajasti juhtus.
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Mina mängisin koos vene tüdrukute Galja ja Ljudaga ja poisid olid Miša ja Kolja, Marina õppis minuga samas klassis ja tema tuli ka meiega koos mängima. Vahel võtsime ka Marika kaasa – tema elas lauluväljaku ligidal Võidujooksu tänaval – ja siis läksime kõik koos mängima.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Ma ei mäleta, et tülisid oleks olnud, või kui oligi, siis lepiti ruttu ära.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Minu vanemad, s.t. ema ja mammi mängisid koos minuga väga palju. Mammiga mängisime muusikamängu, mis käis nii: üks meist mängis mingi katkendi mingist laulust või muusikapalast ja teine pidi selle ära arvama. See mäng meeldis mulle kõige rohkem. Siis mängisime sõnade äraarvamist. Mammi kirjutas pika sõna alguse- ja lõputähe, mina pidin ära arvama, mis sõna see on. Mäletan, et üks sõna oli ”interpreet” ja teine oli ”rahvakunstnik”, need olid mu lemmiku Georg Otsaga seoses ja ma teadsin neid kohe. Aga emaga mängisime õues peitust ja lumesõda ning lahendasime koos ristsõnu, ka jalutasime palju koos. Mammi õega käisime vahel heinamaal mängimas, võtsime rohututi ja tõmbasime läbi sõrmede, küsisime teineteise käest: ”Kukk või kana, noor või vana?” Ja siis arvasime ära, milline rohututt keda meenutas.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Üksinda mängisin vahel puuvilla korjamist: korjasin ohakavilla korvi sisse ja pidasin seda puuvillaks, siis korjasin väikesi kive ja tegin neist õues mustreid. Mängisin ka palju koeraga ja kassiga, tassisin neid süles mööda hoovi ja sidusin neile rätikuid pähe.
4. Mängu alustamine
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
Sellised otsused sündisid tavaliselt spontaalselt, olenes kohast ja ajast. Vahel saime ka kokku, et läheme rahvakat, s.t. rahvastepalli mängima, või kogunesime talvel pühapäeviti ilusa ilmaga lauluväljakule kas kelgutama või suusatama. Suusatamas käisime rohkem Kadriorus.
4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?
Püüdja või lugeja selgitati välja kordamööda. Kes oli selles rollis eelmisel korral, see nimetas ise järgmise. Vahel viskasime ka kulli ja kirja.
4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?
Salmilugemist ma ei mäleta ja ise ka ei lugenud.
5. Kirjelda mänge
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
Õues mängisime keksu, kulli, peitust, lumesõda ja luuremängu – seda eriti klassiekskursioonidel ja väljasõitudel. Lumesõda mängisime meie kodus hoovis, sest meil oli plankaed, mis oli heaks kindlusevalliks – siis olime poisid ja tüdrukud koos, teine teisel pool planku.
5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavad esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.
Erilisi reegleid ma ei mäleta, aga tean, et mingit sohki ei tohtinud teha – siis olid kohe mängust väljas. Mängu ajal mingeid pahandusi ette ei tulnud või kui tuli, siis väga harva.Kui keegi palliga vastu pead sai, eriti rahvastepallis, siis tohtis ta vastast palliga mängust välja visata, aga tavaliselt oli mängijatel mitu elu ja välja langeti sellepärast harva.
5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?
Mängisime koolis hambaarsti: panime hõbepaberi ümber peenikeste puupulkade ja need olid meie arstiriistad. Heinamaal mängisime suviti lilledega, punusime pärgi ja kujutlesime, et oleme haldjatüdrukud. Kui haavalehed kollaseks läksid, mängisime nendega poodi ja maksime nendega, sest need olid kuldrahad, aga rohelised lehed olid vaskrahad.
Mõtlesime koos Marinaga välja rõngamängu, kus minu ema lõi suure naela maja seina sisse kahe meetri kõrgusele ja meie katsusime oma hularõnga sinna otsa visata ja siis ära tuua – selleks hüppasime nii kõrgele, kui saime.
5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?
Poisid mängisid rohkem sõda ja kulli ning lasid ragulkadega pihta. Meie, tüdrukud, mängisime poodi, arsti ja telefonimängu.
6. Elektroonilised mängud
6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?
Mobiil tuli minu ellu kümme aastat tagasi ja arvuti eelmisel aastal.
6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?
Videomänge ma pole kunagi mänginud.
7. Täiskasvanuiga
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?
Ma ei mängi arvutimänge, aga oskan kaardi- ja lauamänge, mida olen lastega mänginud.
Lisaksin veel tubaseid lastemänge, mida koos sõprade ja emaga mängisime.
Asjade peitmine
Keegi peitis tuppa midagi ära ja teised hakkasid seda otsima. Mida rohkem ta sellele asjale lähenes, seda rohkem ütlesid teised: ”Soe, veel soojem, tuline ja kuum.” Aga otsija pidi teadma, mis asi see on. Ükskord mängisime koos sõbranna ja minu emaga. Ema seisis vaiba peal, aga asi oli vaiba all ta kahe jala vahel. Me otsisime sõbrannaga ja katsusime igalt poolt, aga üles ei leidnudki. Ema oskas alati asju väga hästi ära peita.
Mängisime palju lauamänge: ”Reis ümber maailma”, ”Lend Kuule”, ”Kirp”, ”Trilma” ja ”Tõtta-tõtta”. ”Kirp” ei olnud lauamäng, see koosnes väikestest nööbikestest, mida tuli suurema nööbiga hüppama panna – kellel rohkem märklaua poole sattus, see oli võitja. Ja alus pidi pehme olema, et "kirbud" hüpata saaks.
”Tsirkus” oli üks lemmiklauamängudest. See oli täringu ja nuppudega ja on vist alles tänaseni. Siis mängisime vanaisaga kabet, kui tal külas käisime. Malet ma ei osanud kahjuks, kuigi ta püüdis mind õpetada.
Oli veel mosaiigimäng, mis koosnes aukudega alusest ja väikestest tärnidest, mida sai auku panna ja moodustada mustreid või kujundeid. Sellest mängust sai alguse mu armastus ristpistete vastu, sest sealt õppisin ka ruudulisele paberile mustreid joonistama. Veel sai mängitud ”Laevade pommitamist” ja trips-traps-trulli, seda koguni nii innukalt, et sain koolis päevikusse märkuse: ”Anne mängib tunnis trips-traps-trulli.”
Kui aknad ära jäätusid, joonistasime nendele naeltega kujusid, aga see keelati meile peagi ära, sest see kahjustas aknaklaase.
Kodused mängud
Minu lapsepõlvekodu asus Virumaal praeguses Mäetaguse vallas Uhe külas. Meie maja oli naabermajadest pea poole kilomeetri kaugusel ja seepärast naabrilastega väga tihti kokku ei saanud. Ema-isa käisid tööl ja seetõttu olime minust poolteist aastat noorema õega pidevalt kahekesi. Kuna kolhoositööl oli palk pea olematu, siis mänguasju oli meil äärmiselt vähe – kogu lapsepõlve vältel minul ja õel kokku vaid neli ristiemade kingitud nukku, paar 9-aastaselt surnud vanemast õest järelejäänud kummilooma ja perekonnatuttavate poja logisev plekkauto, mille rattad kippusid küljest ära tulema. Aga see-eest oli meil kogu maja ümbritsev loodus, mis pakkus küllalt palju tegevusrõõmu. Ja „mänguasju“ sai ju ka ise välja mõelda (puukäbid loomadeks, taimelehed lauanõudeks), samuti võis aida alt aegade jooksul sinna visatud katkisi nõudekildegi „serviisidena“ kasutada. Ega sinna aida alla ju ronida polnud lubatud, aga või siis ema nägi, kui ta tööl oli, millega ja kus me parajasti aega veetsime. Ainus, mis väga rangelt oli keelatud, oli kodust naabrite juurde minek. Kuna ka nemad meile tulla ei tohtinud, kasutasime kavalalt „poole tee“ taktikat ja saime kokku kraavikaldal allika juures. Polnud me siis ju naabri juures, aga kodulähedases metsas ja heinamaadel ringihulkumine polnud ju keelatud.
Eks selline looduses ringihulkumine oli omamoodi põnev ka – kust leidsid linnupesa, kust metsaande ja eks igal lillelgi oli oma kasvukoht. Teadsime täpselt, millise puu all kasvavad kollased ülased (igal pool neid polnud), kust otsida kuuseriisikaid või millise kuuse all heinamaal kasvavad pohlad.
Ma ei mäleta kordagi, et ema oleks lapsepõlves meiega mänginud või meile mänge õpetanud. Polnud tal selleks aegagi. Kolhoosilauda lehmad vajasid kolm korda päevas lüpsmist, siis veel omad loomad, söögitegemine, koristamine-pesemine, õmblemine... Nagu ta hiljem on meenutanud, oli ta õhtuks nii väsinud, et magas õhtul juba enne, kui voodisse jõudis. Millal siis veel oli aega meiega mängida!
Meie lemmiktegevuseks oligi looduses hulkumine. Maja ümber oli tarata aed ja kohe aianurgast algas mets. Teisel pool õue olid väikesed põllulapid ja siis jälle metsatukad ja heinamaalapid. Igal sellisel metsatukal, heinamaal ja paljudel puudelgi olid omad mikrotoponüümid (kui polnud mõnd muud nimetust, mida teadis kogu küla). Oli olemas Sinilille lepik, Pohlakuusk, Kruustikuusk (seal all kasvasid „kollased kruustid“ ehk kirjakeeli kollariisikad) jne.
Kooliajal lisandus lugemine ja sellele kulutasin omal ajal vägagi palju aega. Et ema mind lugemise juures ei segaks ja midagi tegema ei saadaks, maskeerisin tihti lugemise õppimiseks (ema nähes oli koolivihik raamatu peal, kui ema eemale läks, lugesin edasi). Teine moodus oli nn lehmaga karja minek. Kuna karjamaad oli vähe, siis väitsime emale, et lähme lehmaga karja, kuid ise panime lehma köide ja lugesime õega raamatuid. Sääskede eest pääsemiseks võtsime salaja voodilina kaasa, pugesime sinna alla ja aina lugesime. Vahel ei pannud tähelegi, et lehm end ketist lahti rapsis ja ilma meieta koju läks. Siis oli kodus muidugi kuri karjas.
Vahel siiski lubati ka naabrite juurde ja siis olid loomulikult tegevused-mängud hoopis põnevamad ja lõbusamad, eriti suvel, kui linnalapsed maale vanaema juurde saadeti. Ühe naabritädi juurde kogunes siis vahel minust paar aastat vanem Linna-Mati, minust aasta noorem Ester (mu noorpõlve suurim sõbranna), temast paar aastat nooremad Illar ja Marika (hiljem ka nende nooremad vennad Urmas ja Peeter). Siis sai seal juba „seltskonnamänge“ mängida, mida kahekesi eriti lõbus teha polnud (näiteks „Mädamuna“ jt selliseid mänge). Ka kooli oli mitmekesi hoopis huvitavam mängida, kuid et kõik tahtsid õpetajad olla, siis tekitas see mäng ka pingeid. (Millegipärast kodu-, kooli ega poemängu juures liisulugemist ei kasutatud, siis oleks ju lihtne selgitada, kes just õpetaja või poemüüja on). Kuna naabritädi juures oli kuuseoksa küljes meie küla ainuke kiik, siis loomulikult oli see ka üheks lemmikajaviiteks. Võistlesime seal, kes mitme hoovõtuga sai varbaga teist kuuseoksa puudutada. Meil kulus selleks ikka kolm-neli korda, Linna-Mati sai juba teise korraga oksale pihta!
Talveperioodil elas külas peale meie vaid minuvanune naabripoiss (tema õed olid juba vanemad ja meiega ei seltsinud) ja hiljem tema väikevend, aga tema oli jälle meiega mängimiseks liiga väike. Seetõttu „suurem seltskond“ saigi vaid kolmeliikmeline olla. Ei mäleta, et naabripoisiga väga mänge oleks mänginud, kui siis vast lauamänge ja vahel peitust. Peidukohti oli toas muidugi vähe ja seetõttu polnud huvitav seda pikalt mängida. Rohkem kolasime õues ringi. Siiski meenub, et sai vahel ka „Kivikuningat“ mängitud ning ükskord selle käigus kukkus Eero suure kivi otsa ronides alla ja kivi tõmbas ta põlve marraskile. Oma emale serveeris ta muidugi, nagu oleksin mina ta meelega kivi otsast alla lükanud ja pahandust oli rohkem kui asi väärt.
Kuna olime omapead, siis oli kodus aega mängimiseks küllaldaselt. (Kui suuremaks saime, siis lisandusid muidugi ka kohustused, kuid aega oli ka siis.) Talvel oli mängumaa muidugi kitsam ja piirdus põhiliselt tubaste mängudega. Õega mängisime vahel kodu. Koduna kasutasime tihti voodit. „Titana“ kasutasime meie kassi, kes oli väntsutustega harjunud ja mõnda aega lubas end ka linadesse mässida. (Tita-teema tuli päevakorrale siis, kui naabriperre väike tita ilmus).
Mängida sai ka lauamänge („Reis ümber maailma“, „Tsirkus“ ja „Suusaretk“, rohkem meil neid polnud). Veidi kasvasime, siis lisandusid mitmed paberi ja kirjutusvahendiga seotud mängud („Kartulikuhi“, „Trips-traps-trull“, „Laevade pommitamine“, tähemängud jne). Veel oli põnev voodis olles või pärast põrandapesu maas lebades vaadata lubjatud lage, kust olid lubjatükid maha kukkunud, ja mõistatada, millist kuju sellised laigud laes kandsid. (Sama sai teha ka suvel murul lebades ja pilverünkaid vaadates.)
Talvised õuemängud olid muidugi seotud lumega. Korralikke suuski meil polnud ja seepärast polnud suusatamine eriti populaarne. Siiski sai nendega lumes ukerdatud (õigeks suusatamiseks seda nimetada ei julge). Suusad olid isa enda tehtud „pütilauad“ ja suusakeppidena kasutasime luuavarsi. Ega need suusad polnud ei määret ega tõrva näinud ja seepärast eriti ei libisenud, aga asja ajasid ära. Kuna meie lähedal ühtegi mäge polnud, siis on suuskadel mägedes sõitmine siiani minu jaoks veidi ebakindel tegevus.
Polnud meil kelkugi, kuid omaenda tagumise poolega lauda katuse harjalt alla lumehange sai sõita küll! Aga seda ei tohtinud ema teada, muidu oleksid „triibulised“ kindlad olnud. Nii kavalad me olime, et sõitsime katuselt alla metsa poole, sinna ema ei osanud vaadata ja meie salategevus jäi talle aastateks teadmata. Probleemi tekitasid aga selle tegevuse juures viltide otsas olevad kalossid, mis kippusid lumehange ära kaduma.
Sulalumega sai muidugi lumememme tehtud ja lumepallidega märki loobitud. Tore oli ka kuuseheki serva tuisanud lumehange onne kaevata, kuid ka see oli keelatud, sest ema kartis, et võime varingu puhul lumehange alla jääda.
Suvel õues kodu mängides olid selleks ideaalsed paigad sirelipõõsa, kibuvitsaheki ja valge pargiroosi vaheline nelinurk (umbes 2x3 meetrit) või umbes sama suur vana õlgkatusega puukuur, mida puukuurina enam ei kasutatud. Eriti hea oli seal olla väikse vihmaga, kuid enne tuli katusel olevad augud plekitükkide või puukoorega kinni lappida. Kui aidaaluseid „serviise“ kasutasime, siis parem oli ema silma alt kaugemale hoiduda ja siis sai mängida aida taga kasvava suure jasmiinipõõsa ja aida vahel ning „riiuliks“ kasutada vana aida pehkinud alumistesse palkidesse uuristatud õõnsusi. Sinna sai „aardeid“ ka teiseks päevaks jätta, sest ema seal ei käinud. Vahel sai varakevadeti mängutoaks kasutatud ka sea suvist kuuti.
Poodi sai igal pool mängida, aga eriti hea oli siis, kui maja remondiks toodi silikaatkive ja kuni need veel kasutuses polnud, sai nendest poemaju ehitatud (ka „elumaju“), kuid õhtuks, enne vanemate kojutulekut tuli kivid taas hunnikusse laduda.
Liivakasti meil polnud ja seda asendas oivaliselt saepuki alla kogunenud saepuruhunnik. Seal oli tore omi põlde ja karjakopleid rajada ning käbiloomi karjatada. Takjanuppudest said lambad, männi- ja kuusekäbidest teised loomad. Heinaraamiks kasutasime õe nukuvoodi otsi, karjakoplid ehitasime oksaraokestest ja põllule pikkisime viljadeks kasteheinu.
Pallimänguks oli avar õuepealne. Et kahekesi oli palli loopimist-kinnipüüdmist igav teha, siis vahelduseks ronis teine katusele või redelile ja pidi seal palli püüdma. Iga püüdmata pall andis ühe tähe, kuni sõna „SIGA“ täis sai. Ka pallikooli oli õues hoopis lihtsam mängida kui toas – polnud hirmu, et pall kogemata mõne vaasi või toalille maha ajab.
Umbes 5. klassis käies tekkis meil naabripoisiga „Oma pargi“ tegemise idee. Valisime kumbki oma väikse metsatuka ja hakkasime seda omal moel pargiks „kujundama“ – võtsime maha võsa ja istutasime juurde paar puukestki. See vaimustus kestis meil vist paar suve, siis läks mööda. Sel ajal rääkis naabripoiss, et leinakask tekib siis, kui harilik kask välja kaevata ja latvapidi uuesti maasse kaevata – juurtest pidid siis uued leinakase oksad saama. Oma kokkusaamise allika juurde me ühe sellise kase ka istutasime, kuid mul hakkas kasest kahju ja lõpuks istutasime ta õigetpidi mulda tagasi.
Samal ajal hakkasime naabripoisiga võidu lammastele talveks vihtu tegema – kes teeb päeva jooksul rohkem vihtasid, on võitja. Naabritädi oli ka vahel kampas. Et metsaserva kaskede oksi kätte saada, õpetas ta meile, et tuleb ronida kase otsa, hoida kätega puuladvast kinni, jalad puust eemale lükata ja nii puu alla painutada. (Ta ise oli selliseks ronimiseks juba liiga vana, aga oksi sai ta nii meie allatoodud puudelt murda!) Selline tegevus oleks pea suure õnnetusega lõppenud. Nimelt ei osanud Eero arvestada, et lagedal kasvanud jässakas kask pole painutamisel nii nõtke kui metsakask ja kord juhtuski nii õnnetus – kask murdus ja Eero maandus kivihunnikus. Õnneks siiski peale korraliku põrutuse ta viga ei saanud.
Oru koolis
Esimeses klassis käisin Oru algkoolis ja elasin perekonnatuttava juures. Tema korter oli küll vaid ühetoaline, kuid tihti kogunes sinna peaaegu kogu meie klass. Siis oli meie lemmiktegevuseks esinemine. Mõtlesime käigu pealt välja näidendeid, lugesime luuletusi, laulsime ja tantsisime. Näidenditel oli küll pealkiri ja jagati ära tegelaskujud, kuid stsenaarium puudus täielikult ja kõik improviseerisid nagu heaks arvasid. Ainsaks pealtvaatajaks oli siis minu hoidjatädi Laine, kes voodiserval istudes meie esinemisi pealt vaatas ja alati tugevasti plaksutas.
Kevadel esinesime samamoodi meie maja otsas lastehoidjatele ja lastele (Orul siis lasteaeda polnud ja kui emad olid tööl, hoidsid väikseid lapsi hoidjatädid. Nad kogunesid tihti meie maja otsa päikesepaistelisse ja tuulevarjulisse kohta, kus lapsed said liivaga mängida ja hoidjatädid omavahel suhelda).
Talvel oli kogu briketitööstuse asula laste kokkusaamiskohaks sealne maa sisse kaevatud küttehoidla katusele tekkinud liumägi. Sinna kogunesid nii titad koos hoidjatega kui ka koolilapsed. Sõideti alla nii kelkudel kui suuskadel (kui neid kellelgi oli), aga ka vineertahvlitel või oma isiklikul taguotsal. Et oleks huvitavam sõita, tegime liuronge või võistlesime, kes kaugemale sõidab. Kuigi mäel oli vähe ruumi, pahandusi seal polnud, sest hoidjatädid hoidsid korda ja suuredki poisid ei julgenud nende juuresolekul väiksemaid kiusata.
Oru kool asus tol ajal ühe kolmekorruselise kortermaja korteris, kus ühes toas oli klassiruum, teises sidejaoskond ja köögis oli laste riidehoid. Seetõttu polnud meil vahetundidel kuhugi minna ja ka mängida polnud kusagil. Kevadel tohtisime siiski välja minna. Metsa alla oli algeline spordiväljak tehtud, kus oli ka poom. Meelistegevuseks saigi seal turnimine. Ei mäleta, kuidas me seda mängu nimetasime, aga poomil oli üks „Kuningaks“ ja teised kordamööda püüdsid teda sealt maha tõugata. Kes kaotas tasakaalu ja kukkus poomilt alla, läks rea lõppu ja püüdis oma järjekorra saabudes taas „kuningat“ troonilt tõugata. Kellel see õnnestus, sai uueks „kuningaks“. Kui aga nii „kuningas“ kui „trooniletrügija“ koos tasakaalu kaotasid ja maha kukkusid, sai uueks „kuningaks“ järjekorras olnud esimene „trooniletrügija“.
(Põhimõtteliselt oli see samasugune mäng nagu „Kivikuningas“, ainult kivi asemel oli poom. Mängu õpetasin teistele selgeks mina, kuna olin sellesarnast mängu kodus mänginud.)
Pagari koolis
Alates teisest klassist õppisin juba Pagari 8-klassilises koolis. Sõita tuli sinna bussiga. Talvehommikuti bussi oodates meisterdasime bussipeatusesse lumekindlust, kus käisid tuulevarjus ka täiskasvanud bussiootajad (bussipeatuse hoonet meil polnud). Kui sulailma polnud, sai kindlust ehitada ka lumelükkamisel tekkinud lumekamakatest. Ei lugenud meile ka see, et bussi saabudes olime üleni lumised või sula ilma korral ka lausa märjad.
Koolis pidi vahetundide ajal koridoris ringiratast jalutama, kuid kui saal oli soojaks köetud, võis seal mängida, hiljem ka sportida. Talvel mängisid suured poisid vahetundide ajal koroonat ja lauatennist. Väiksemad mängisid „pitti“, ringmänge või ronisid niisama võimlemisredelitel. Ringmänge ja muid seltskondlikke mänge mängiti klassiõhtutel ja koolipidudel. Väiksemates klassides „Kes aias?“, „Tibu, tibu, ära näita!“ jne. Vanemate klasside klassiõhtutel ja rühmakoondustel oli populaarne „Pikk nina“, ringmängudest „Rits-rats, rundibumm“, „Me lähme rukist lõikama“, „Šooder“, „Laurentsius“, „Üksinda kõnnin ma“ jt.
Kevadeti ja sügiseti, kui ilmad olid ilusad, mängisime vahetundide ajal õues rahvastepalli ja „koera“, suuremad poisid mängisid korvpalli või võrkpalli. Vahetunni alguses tuli vaid poiste kehalise kasvatuse õpetajalt pall hankida. Harvem sai ka jalgpalli mängitud. Reegliteta jalgpalli sai vahel ka klassiruumis mängitud. Mäletan, et ükskord juhtus seejuures õnnetus ja keemiaklassi kapi klaasiga uks sai pallitabamuse. Siis võeti meilt hulgaks ajaks vahetunni ajal pallimängimise õigus ära. Vahetunni ajal mängiti kaartegi, kuid seda tuli teha salaja, kuna „hasartmängude mängimine“ oli keelatud. Põhiliseks mänguks oli „Potkitnoi“. Ja muidugi mängiti tahvli puhastamise svammiga sõda – mis siis, et pärast kooliriided kõik kriidiga koos olid! Mängisid nii poisid kui tüdrukudki.
Kooli õuel oli algul võllaga kiik, kuid kuna üks poiss kukkus sealt maha ja ta käeluu läks katki, siis lammutati kiik ära. Siis ehitati pöördkiik ja ka sellel kiikumine oli (eriti väiksemate klasside õpilaste) üks lemmiktegevusi.
Omaette mängimine toimus vahel ka tundide ajal (seda muidugi salaja). Kirjutasime üksteisele salakirju ja edastasime neid salaja. Et õpetaja „sissekukkumise“ korral kirjade sisu teada ei saaks, mõtlesime välja „oma“ morse, mida vaid meie klass teadis.
Pinginaabriga sai mängida ka „Laevade pommitamist“ ja „Kartulikuhja“.
Kui meie lugemislektüüri sattus Gaidari[1] jutustus „RSN“, tahtsime meiegi salajasteks looduse kaitsjateks hakata. Peakorteriks valisime Pagari mõisa häärberi pööningu (mõisahoone oli tol ajal osaliselt kooli kasutada, seal asusid internaat, kooli söökla, õpetajate korterid ja mõnda aega ka võimla). Salajasse „vennaskonda“ võeti vastu vaid omi sõpru ja kõik pidid andma vande. Kusagilt toodi ka pikksilm, millega salaja ümbrust jälgisime. Korra avastasime isegi naabermaja elaniku, kes pargist oksi murdis ja saatsime talle „salajase“ sõnumi, et ta nii enam ei teeks. Õpetajad said aga meie tegevusele õige pea jälile, tituleerisid selle huligaansuseks ja meid kupatati „staabist“ minema. Siis vaibus ka meie „salaseltsi“ tegevus.
Keskkooliaeg
Peale Pagari kooli lõpetamist astusin tolleaegsesse Adolf Kesleri nimelisse Kohtla-Järve 5. Keskkooli. Ega ma eriti klassiga kokku sulanud, sest peale tundide lõppu kiirustasin bussi peale, et koju sõita, ja seetõttu peale tunde klassikaaslastega suhelda ei saanud. Samuti ei võtnud ma osa nende „labrakatest“, mis kippusid joomapidudeks kujunema, kuid mind need ei tõmmanud. Vahetundide ajal ei mäleta, et mingeid mänge oleks mängitud, kuid igavate tundide ajal sai vahel pinginaabriga „Laevade pommitamist“, „Trips-traps-trulli“ või „Kartulikuhja“ mängitud.
Sel ajal võisid suveks vanaemade juurde saadetud naaberkülade noorukidki meile tulla ja vahel kogunes meid kokku lausa kümmekond. Mängisime kas kaarte või koksisime palli.
Üliõpilasaja ajaviited
Kui õppisin EPA-s[2], sai vahel kursuseõhtutel samuti ringmänge mängitud. Üheks ringmänguks oli „Jänku hüppas metsa all“.
Koori „Heli“ sünnipäevapidudel sai lauas mängitud paberimängu „Kes sa oled?“
Täiskasvanumängud
Peale ülikooli sattusin tööle Iisaku Näidissovhoosi. Elasin kortermajas. Õhtuti kogunes meie maja juurde kenake seltskond ja siis läks pea alati lahti pallimäng. Mängiti nii „Koksi“ kui ka „Kartulit“. Pikkadel bussisõitudel või õhtuti korteris käis kaardimäng (põhiliselt „Potkitnoi“). (Ema kodus ladus ka pasjanssi.)
Peoõhtutel mängiti harva ka ringmänge.
Arvutimängud tulid mu ellu alles mõned aastad tagasi, kui pojad mulle arvuti kinkisid. Nüüd vahel õhtuti enne magamaminemist mängin mõned mängud. Põhiliselt mängin kaardimänge FreeCell, Solitaire ja Spider Solitaire.
MÄNGUDE KIRJELDUSED
Paberimängud
Kartulikuhi
Paberile joonistati ringikestest kolmnurkne kartulikuhi. Kuhja suurus olenes mängijate soovist. Kuhja ülaotsas oli üks ringike, järgmises reas kolm, siis viis ringikest jne. Kordamööda hakati ringikesi värvima. Kui kellelgi õnnestus rida (nii horisontaalselt, vertikaalselt kui diagonaalselt) täis saada, luges ära, mitu kartulit ta sai ja märkis üles. Kui kõik kartulid võetud, loeti üle, kummal rohkem punkte (kartuleid) oli.
Trips-Traps-Trull
Kõigepealt tuli joonistada kaks paralleelset joont ja kaks sellega ristuvat paralleelset joont, et tekiks üheksast ruudust koosnev mänguväli. Siis tuli kordamööda hakata ruutudesse oma märke panema (0 ja X) nii, et saaks kirjutada kokku kolm märki ükskõik millisel suunal (vertikaalis, horisontaalis või diagonaalis). Kui see õnnestus, oli võitja teada. Alustada tuli kordamööda või alustas kaotaja.
Ülespoomismäng
Mängujuht mõtles välja mõne sõna ja märkis selle paberile nii, et tähti asendasid kriipsukesed. Teine pidi sõna ära arvama ja selleks hakkas ta tähti pakkuma. Kui täht oli õige, paigutati see vastava joonekese asemele. Kui aga sõnas sellist tähte polnud, alustas mängujuht võllapuu ehitamist, kus iga kriips tähendas valestiöeldud tähte. Kui võllapuu sai valmis, joonistati samal viisil ka kõlkuja. Mäng jätkus, kuni sõna oli ära arvatud või mängija „üles poodud“. Võitis see, kes oli kõige rohkem tähti õigesti ära arvanud.
Sama mängu puhul võis mängija ka „seaks“ saada. Sel puhul andis valestiöeldud täht seale ühe tähe ja kui sõna „SIGA“ oli valmis, selgus ka kaotaja.
Laevade pommitamine
Kumbki mängija joonistas ruudulisele paberile kaks 10x10 ruuduga kasti, mille ülaserva kirjutas tähed A-st kuni J-ni ja kastide vasakusse serva ülalt alla numbrid 1–10-ni. Ühe kasti sisse joonistas oma laevastiku, milles oli üks 4-ruudulist, kaks 3-ruudulist, kolm 2-ruudulist ja neli 1-ruudulist laeva. Laevad võisid paikneda nii horisontaalselt kui vertikaalselt. Omavahel laevad kokku puutuda ei tohtinud. Teine kast jäi vaenlase laevade pommitamiseks. Kordamööda püüti koordinaatide ütlemisega ära arvata vaenlase laevade asukohti. Kui koordinaadil oli laev, loeti see pommitabamuseks ja värviti see kast tumedaks. Möödaläinud koordinaadi kohta tehti rist. Koordinaatide esitamist esimesena alustanud mängija sai neid esitada seni, kuni tekkis möödalask, siis esitajad vaheldusid. Vastasmängija pidi ütlema, kas lask läks mööda või pihta. Kui laeval olid kõik ruudud ära värvitud, pidi ta ütlema: „Pihtas, põhjas.“ Võitis see, kellel õnnestus esimesena vastase laevastik põhja lasta.
Tähe- ja sõnamängud
Mängiti põhiliselt 2–3-kesi. Mõeldi välja kategooriad, millistele tuli vastused leida. Näiteks: poisinimi, tüdrukunimi, lill, loom, lind, linn jne. Siis hakkas üks mängija mõttes tähestikku lugema, kuni teine ütles: „Stop!“ Millise tähe juures lugeja peatuma jäi, selle tähega pidid selles voorus algama kõik sõnad. Näiteks „M“-tähega: Mihkel, Mari, moon, mäger, metsvint, Moskva jne). Seejärel hakati omi vastuseid teisega võrdlema. Kui vastused olid erinevad, sai mängija iga õige vastuse eest kümme punkti. Ühesugused vastused andsid viis punkti ja vastamata või valesti vastatud null punkti. Kui vastused vastatud, valiti uus täht ja mäng jätkus. Mängu lõpus loeti punktid kokku ja võitis see, kel enim punkte.
Tähemängu sai mängida ka teisiti ja rohkemate mängijatega. Siis olid mängijad ringis. Lepiti kokku, millisele kategooriale vastatakse. Näiteks: poisinimi. Esimene mängija ütles näiteks: „Oskar.“ Järgmine mängija pidi siis järgmise poisinime ütlema eelmise nime lõputähega, seega „R“-tähega. Kes kiiresti vastust ei teadnud, sai ühe miinuspunkti või langes mängust välja või andis pandi, see olenes sellest, kuidas mängu algul kokku lepiti.
Sama mängu sai mängida ka näiteks nägemisulatuses olevate esemete äraarvamisega. Näiteks võeti nägemispiirkonnaks tuba. Üks mängija võttis mõttes mingi eseme sellest toast ja näiteks teatas: „See sõna algab „L“-tähega ja sõnas on viis tähte.“ Teine pidi siis ära arvama, millega tegu ja pakkuma variante, kuni õige sõna välja tuli. Kolmekesi mängides pakuti kordamööda ja kes esimesena õige vastuse andis, sai ise uue sõna välja mõelda.
Ühes teises variandis mõtles mängujuht välja toas mingi eseme ja äraarvaja pidi küsimusi esitades ära arvama, millega tegu, kusjuures teised mängijad tohtisid küsimustele vastata vaid: „ja“ või „ei“ või „nii ja naa“.
Mängud kabelaual
Kabelaual sai peale klassikalise kabemängu mängida ka äraandmisemängu, kus võitjaks tuli see, kes sai esimesena oma nuppudest lahti. Samuti sai seal mängida nipsumängu.
Nipsumäng
Kabelaual pandi kabenupud esimesele ja viimasele ruudureale ritta. Loosi järgi valiti alustaja. Alustaja pidi oma kabenuppudele sõrmenipsu lüües vastase kabenupud mänguväljalt ära lükkama. Kui mõni kabenupp väljalt ära lükati, sai ta edasi nipsutada, kuni mööda lõi. Siis oli vastase kord. Kui lööja enda nupp läks aga mänguväljalt välja, võis vastane ühe oma mahalükatud nupu lauale tagasi panna ja ka nipsutamiskord läks temale üle. Mäng jätkus seni, kuni ühe poole nupud olid kõik laualt eemaldatud.
Sissevedamismängud
Neid sai mängida vaid korra, sest teist korda enam kedagi naljalt õnge ei õnnestunud võtta.
Kas tahad Moskvat näha?
Kaaslase käest küsiti: „Kas tahad Moskvat näha?“ Jaatava vastuse korral võeti kahe käega kaaslase pea ümbert kinni (kõrvade kohalt) ja tõsteti ta maast lahti, ise küsides: „Kas näed Moskvat?“ Kui kaaslane eitas, jätkati tõstmist, kuid harilikult paluti end vaid lahti lasta.
Lenduri- või kosmonaudimäng
Seda mängu sai mängida samuti vaid sellega, kes polnud sellisest mängust kuulnud.
Madalal toolil või pingil seisva mängija silmad seoti kinni ja lubati teda „kosmosesse“ tõsta. Tegelikult tõsteti tool vaid paar sentimeetrit maast lahti ja kõigutati veidi, et tekiks tunne, nagu oleks tool kõrgele tõstetud. Seejärel kästi mängijal maapinnale hüpata. Kuna mängijal oli tunne, et ta asub küllalt kõrgel, siis oli tema hüpe madalalt maandumise kohta naljakas ja pealtvaatajad said naljaka hüppe puhul naerda. Sellist mängu mängiti põhiliselt õues pehmel murul, kus oli ohutum maanduda.
Kes sa oled?
Seda mängu mängisime EPA-kooli ajal Tartu „Heli“ koori sünnipäevapidudel (käisin „Heli“ kooris laulmas).
Igale mängijale anti paberitükk, kuhu ta kirjutas viie lemmiklooma või -linnu nimetuse (näiteks koer, kass, paabulind, põder, tiiger). Kui kõikidel olid nimetused kirjas, hakkas mängujuht teiste naeru saatel lugema, kes sa olid. Esimene kirjapandud loom tähendas, kelleks sa end pead. Järgmine – kes sa oled kodus, kolmas – kes sa oled tööl, neljas – kelleks peavad sind sõbrad, ja viimane – kes sa tegelikult oled.
Seltskonnamängud
Tühi tool?
Toolid asetati ringi. Igal mängijal oli tool, ainult ühel mitte. Muusika mängides jalutasid kõik ümber toolide. Kui muusika vaikis, pidi igaüks toolile istuma. Kuna toole oli üks vähem kui mängijaid, jäi keegi ilma toolita ja lahkus mängust. Nüüd võeti üks tool ära ja mäng jätkus, kuni alles jäi vaid üks tool. Võitis see, kel õnnestus ainsana toolile jääda.
Seda mängu mängisime peoõhtutel nii kooliajal kui täiskasvanunagi.
Ass, ass, tagumine paar välja!
Mängijad võtsid paaridena kolonni. Üksijäänud mängija asus kolonni etteotsa ja hüüdis: „Ass, ass, tagumine paar välja!“ Viimase paari mängijad hakkasid seepeale kolonni eri pooltelt jooksma kolonni ette, et seal jälle kätest kinni võtta. Üksiolnud mängija aga püüdis üht paarilist kinni püüda. Kui see tal õnnestus, jäi üksijäänud paariline hüüdjaks. Kui mitte, sai paar kokku ja seisis kolonni etteotsa ja mäng algas otsast peale.
Haned, luiged, tulge koju!
Valiti peremees ja hunt, ülejäänud mängijad olid haned. Mänguväljale tõmmati kaks joont, üks peremehe juurde, teine kaugemale. Haned asusid kaugema joone taga, hunt kahe joone vahel.
Peremees hüüdis: „Haned, luiged, tulge koju!“
Haned vastasid: „Ei saa, hunt on ees!“
Peremees: „Tulge ikka!“
Haned püüdsid siis joosta peremehepoolse joone taha, kuid hunt asus neid püüdma. Kui hunt mõne hane kinni püüdis, sai kinnipüütust uus hunt ja mäng jätkus.
Mooramaa kuningas
Üks mängijatest oli kuningas. Teised leppisid kokku, millist tegevust nad näitama hakkavad ja läksid siis kuninga juurde ning ütlesid: „Tere, Mooramaa kuningas!“
Kuningas: „Tere, tere! Mis tööd te ka teha oskate?“
„Mooramaa tööd!“
„Näidake, kuidas see käib!“
Seejärel matkisid mängijad mõnd tööd ja kuningas pidi ära arvama, mis tööd nad tegid. Kui kuningas töö ära arvas, panid matkijad jooksu ja kuningas püüdis neist kedagi kinni võtta. (Joosti kokkulepitud joone taha.) Kui see tal õnnestus, sai kinnivõetust uus kuningas.
Värvide ostmine
Valiti ostja ja kaupmees. Kaupmees pani igale mängijale mingi värvi nime.
Ostja tuli värvi ostma: „Tere! Kas teil värve on?“
Kaupmees: „On. Mis värvi sa tahad?“
Ostja nimetas mingi värvi. „Värv“ hõikas: „On küll!“ ja pistis jooksu. Kui ta jõudis enne kokkulepitud „koduni“, siis oli ta pääsenud, kui värv aga ostja poolt enne kinni püüti, sai temast ostja ja kaupmees pani endisele ostjale mingi värvi nime. Nüüd algas mäng otsast peale.
Kingsepamäng
Valiti kingsepp. Ülejäänud mängijad joonistasid endale maapinnal ringi, „kodu“. Kingsepp läks kellegi juurde ja küsis: „Kop-kop, kas kingsepp kodus?“ See aga vastas: „Ei ole, läks sinna,“ ja näitas kellegi poole näpuga. Kingsepp läkski selle juurde, kellele näpuga näidati ja kordas küsimust. Kui aga keegi vastas: „On kodus!“ pidid kõik mängijad koha vahetama, ka kingsepp. Kes jäi „kodust“ ilma, oli uus kingsepp.
Pimesikk
Ühel mängijal seoti silmad kinni ja temast sai pimesikk. Seejärel hakati pimesikku talutama. Pimesikk küsis: „Kuhu sa mind viid?“
Talutajad: „Sealauta!“
Pimesikk: „Mis sinna?“
Talutajad: „Putru sööma.“
Pimesikk: „Kus lusikas?“
Talutajad: „Otsi ise!“ Ja talutajad jooksid pimesikust kaugemale. Siis hakkas pimesikk teisi püüdma. Kelle esimesena kätte sai, oli uus pimesikk ja mäng kordus. Vahel pidi pimesikk ka püütu ära tundma ja kui ta seda tegi, sai püütust pimesikk, kui aga mitte, tuli uus mängija kinni püüda.
Selle mängu õpetas meile mu ema, kes olevat seda mänginud oma lapsepõlves Gdovi oblastis Voskovo külas.
Keerukuju
Mängujuht võttis mängijatel kordamööda käest kinni, keerutas neid ümber enda ja laskis siis käest lahti. Keerutatav pidi nüüd tarduma sellises asendis, nagu ta lahti lasti. Kui kõik olid „keerukujudeks“ keerutatud, valis keerutaja välja kõige naljakama kuju ja sellest sai uus keerutaja.
Seda mängu mängisime nii suviti naabrilastega kodus kui ka algkoolis õppides.
Silmapilgutus
Toolid pandi ringi. Igale toolile istus üks mängija ja teine tema selja taha. Üks tool jäi tühjaks ja selle taga olev mängija pidi hakkama endale paarilist meelitama. Selleks tegi ta toolilistujatele salaja silma ja silmateinu pidi siis oma toolilt tema toolile jooksma. Toolilistuja selja taga olnud paariline aga pidi valvas olema ja jooksupanekut kinnikrahmamisega takistama. Kui see tal ei õnnestunud, tuli tal endal silmapilgutajaks hakata.
Mäng oli populaarne Pagari kooli klassiõhtutel.
Pikk nina
Mängijad jaotati kahte viirgu, ühte poisid, teise tüdrukud. Mängujuht pani ühe viiru mängijatele läbisegi teise viiru mängijate nimed (nt tüdrukutele poistenimed). Seejärel tuli mängijatel ükshaaval minna vastasrea ette, arvata ära, kellel võis sinu nimi olla ja teha talle kummardus. Kui leidsid oma nimega mängija, vahetasid mängijad kohad (tüdruk läks poisteritta ja vastupidi). Kui aga kummarduti vale mängija ees, näitas see pikka nina ja sul tuli omale kohale tagasi minna. Nüüd läks kummardama järgmine mängija. Mäng lõppes, kui kõik tüdrukud olid poisteritta jõudnud (st kõik olid oma nimed üles leidnud). Nüüd võis mängu jätkata ja poistele tüdrukute nimed panna. Ja kõik kordus uuesti, vaid selle vahega, et kummardajateks olid nüüd poisid.
Mängisime seda mängu nii Pagari koolis kui hiljemgi.
Naerukeeluga mängud
Vanaisa vanad püksid
Mängijad olid ringis, mängujuht ringi keskel. Mängujuht hakkas ringisolijatelt erinevaid küsimusi küsima, kuid need võisid vastata vaid: „Vanaisa vanad püksid.“ Kui keegi vastajatest seejuures naerma hakkas, sai temast uus küsija.
Laulumängud, ringmängud
Laulumänge mängiti koolis nii koolipidudel kui vahetundidel. Nende kirjeldused on pea igas laulumänge kirjeldavas raamatus olemas ja seetõttu pole mõtet neid kõiki kirjeldama hakata.
Põhilised mängud olid „Kes aias“ (väiksemates klassides), „Šooder“, „Rits-rats-rundibumm“, „Me lähme rukkist lõikama“, „Üks peremees võttis naise“, „Pingo“
Vähemtuntud on laulumäng „Üksinda kõnnin ma“
Üksinda kõnnin ma
Üksinda kõnnin ma,
ei saa muret peita.
Südames vaev ja piin,
kuidas sõpra leida.
Küsin siit, küsin sealt,
kas on keegi näinud,
et minu armas sõbrake
siit on mööda läinud.
Keeruta ringi sa,
hoolega sind vaatan.
Ei, ei sind tunne ma,
lähen veelkord otsima.
Keeruta ringi sa,
hoolega sind vaatan.
Jaa, jaa, sind tunnen ma,
lähme üheskoos tantsima.
Salmi ajal kõnnivad mängijad ringis, paar mängijat vabalt ringi sees. Sõnade „Keeruta ringi sa...“ juures valiti ringisolijatest keegi ja too pidi end ringi keerutama. „Ei, ei, sind tunne ma...“ juures löödi käega ja kõnniti edasi. Ka ringisolijad kõndisid edasi. Nüüd valiti uus partner ja sõnade „Ja, ja, sind tunnen ma…“ juures tantsiti ringi sees galopivõttes kuni refrääni lõpuni. Siis jäi väljavalitu ringi sisse, valinud mängija aga läks ringi tagasi ja mäng jätkus.
Jänku hüppas metsa all
Jänku hüppas metsa all,
lõbus tuju oli tal.
Hüppas ikka hops ja hops,
sabaots tegi sips ja sops.
Refr.: Sest ma nagu linnukene
igatsen su järele.
Salmi ajal kõnnitakse ringis, mõned mängijad kõnnivad ringi sees. Refrääni ajal peatuvad seesolijad välisringilt valitud partneri ees. Ringisolija laskus põlvili ja seesolnud „valija“ istus talle põlvele. Refrääni lõppedes kingiti partnerile põsemusi (vahel ka veidi vallatumalt musimops) ja väljavalitu läks ringi sisse, seesolnud mängija aga tema kohale ringis.
Seda mängu mängisime üliõpilastena pulmades.
Kuna käisin „Vanemuise“ teatri täiendkooris laulmas, siis korra Henn Pai sünnipäeval sai seda mängu ka näitlejatele õpetatud. Sünnipäevalapsele meeldis see nii väga, et terve õhtu käis ja mangus: „Hakkame tantsima „Jänku hüppas metsa all“!“
Siiski on mõned laulumängud, mida olen õppinud oma emalt ja neid vist pole üles kirjutatud. Üks neist on „Tule nüüd, tule nüüd tantsima!“
Tule nüüd, tule nüüd tantsima
Tule nüüd, tule nüüd tantsima,
tantsima, tantsima.
Meie pole tulnud tukkuma,
tukkuma, tukkuma.
Trai-rai-trallalla,
trai-rai-trallalla.
Mina lähen sinna, sina lähed sinna,
otsin omal teise.
Mina lähen sinna, sina lähed sinna,
otsin omal teise.
Salmi ajal liiguti paaris olles mööda ringjoont. Seejärel jäädi seisma, pöörduti vastastikku ja sõnade „trai-rai-trallallaa“ ajal löödi püstiplaksu. Sõnade juures „mina lähen sinna“ näidati käega paremale, sõnade juures „sina lähed sinna“ näidati käega vasakule ning viimase korduse „Otsin omal teise“ ajal liiguti paar sammu paremale uue partneri juurde.
Seda mängu olevat mänginud minu ema oma lapsepõlves Gdovi oblastis Polna rajooni Voskovo eestlaste külas. Millegipärast ta meile seda ei õpetanud, aga õpetas minu lastele, kui need väiksed olid.
Sampuri linnas
Sampuri linnas elas ka
üks kangur kahe lapsega.
Refr. Sam-valerilerii,
sam-valerileraa,
sam-valerile-lal-lal-la.
Neil surid ära vanemad,
jäid vaeseks lapseks mõlemad.
Refr.
Poeg pidi ära minema,
et kaugel kroonut teenida.
Refr.
Ja tütar Venemaale siis
üks herra omal teenriks viis.
Refr.
Poeg teenis kroonut ausaste,
sai varsti priiks ja vallale.
Refr.
6. Kui kodu hakkas minema,
siis sõitis läbi Venemaa.
Refr.
7. Teel trahterisse astus ta,
seal nägi neiut ilusat.
Refr.
8. Poiss hakkas juttu tegema,
et neiut kaasaks kosida.
Refr.
9. Oh, herra, miks mind pilkate,
ma nägin eile sõitvat teid.
Refr.
10. Te hobu hiilgas hõbedast
ja saanitekk oli kalevist.
Refr.
11. Oh, ütle, kena neiuke,
kes on sinu isa-emake?
Refr.
12. Sampuri kangru tütar ma
ja Katarina nimega.
Refr.
13. Oh, sina minu armas õeke
ja mina sinu vennake.
Refr.
14. Nüüd otsi omal peiukest
ja mina omal neiukest.
Refr.
Selle vahetantsudega ringmängu puhul liiguti salmi lauldes käest kinni hoides mööda ringjoont. Mõned tantsijad liikusid ringi sees vastupidises suunas. Refrääni ajaks võttis sisemine tantsija välisringist endale partneri, kellega tiirutati refrääni lauldes käevangus ringi sees. Refrääni lõppedes läks seesolnud mängija välja, tema valitud partner aga jäi ringi sisse ja kõik kordus.
Ise ma seda ringmängu mänginud pole, see on üles kirjutatud minu emalt, kes sündis 1917. aastal Gdovi oblastis Voskovo külas (eestlaste küla teisel pool Peipsit). Seda ringmängu olevat tema lapsepõlves simmanitel mängitud.
Õuemängud
Kivikuningas
Ema rääkis, et seda mängu mängisid nad lapsepõlves karjas käies. Kui kusagil kive oli, siis kes esimesena kivi otsa jõudis, hõikas teistele: „Mina kivikuningas, sina sitalabidas!“ Teistel lastel tuli teda siis kordamööda püüda maha lükata, et ise “kivikuningaks” saada.
Lapsepõlves (aga ka noorukieas) oli ikka komme, kui sõpradega mõne kivi juurde sattusid, ronida kivile ja hüüda: „Mina kivikuningas!“, kuigi keegi sind sealt maha tõukama ei kippunudki. Tihti oli kiirus tähtis – et kes esimesena kivile jõudis. Veel täiskasvanunagi vahel mõne kivi juurde jõudes tuleb tahtmine sellele ronida ja hüüda: „Mina kivikuningas!“
Peitusemängud
Peitust sai mängida vaid siis, kui keegi külla tuli, sest kahekesi mängimine oli igav. Väiksena siiski vahel õega kahekesi sai ka seda mängu mängitud. Esimene mälestus sellest mängust on umbes 3–4-aastaselt. Isa-ema saagisid puid ja meie õega hakkasime peitust mängima. Õde peitis end aianurka ära ja mind oodates jäi magama. Mina aga teda üles ei leidnudki. Sellest tekkis selline paanika, sest ema oli veendunud, et kuna laps hüüdmise peale ei vasta, on ta kuhugi kaugemale ära läinud ja eksinud. Joosti kõik naabrid läbi ja siis hakkasid ka naabrid appi otsima. Lõpuks naabritädi aianurgast magava lapse ka avastas.
Peitusemängu esimene „lugeja“ (pidaja) selgitati välja liisusalmiga. Kokku lepiti ka arv, milleni pidaja pidi lugema. Siis keeras pidaja silmad seina poole ja hakkas lugema. Jõudnud vastava arvuni, hüüdis ta kõva häälega: „Tulen!“ ja hakkas teisi otsima.
Peitust sai mängida nii lihtsalt kui „tukitades“. Viimane variant oli lõbusam – peitja võis peidust ise salaja välja hiilida ja kokkulepitud kohta koputades hüüda: „Tuki-tuki, mina prii!“ Siis ei pidanud ta pidama (lugema) hakkama. Kui aga pidaja teda nägi ja enne teda jõudis tukitamiskohta, pidi pidaja hüüdma leitud lapse nime ja ütlema näiteks: „Tuki-tuki, Kaie kinni!“ Siis oli leitud mängija kaotajaks ja keda esimesena „kinni tukitati“, oli järgmiseks lugejaks. Kui aga kõik peitupugejad jõudsid enne pidajat end priiks tukitada, pidi pidaja uuesti lugema hakkama.
Asjade peitmise mäng
Üks mängija saadeti ukse taha ja toasolijad peitsid mõne väikse eseme kuhugi tuppa ära. Ukse taga olija kutsuti tuppa ja ta asus otsima. Kui ta läks vales suunas, hüüti korraga: „Külm!“ Kui ta jätkas vales suunas liikumist, öeldi: „Veel külmem.“ Peidukohale lähenedes öeldi: „Soojem,“ või „Veel soojem,“ või kui päris lähedal oli, siis: „Kuum!“
Pitimängud (kullimängud)
Kõige lihtsama pitimängu puhul valiti „pitt“, kes hakkas teisi taga ajama. Kui ta kedagi käega puudutas („pitiks lõi“), sai puudutatust uus pitt ja mäng jätkus. Pitimängu sai ka veidi huvitavamaks teha. Näiteks kükipiti puhul kükiasendis mängijat pitiks lüüa ei tohtinud, kõrguspiti puhul oli „tsurrikoht“ maast kõrgemal (näiteks kivi otsas vm). Pallipiti mängimise ajal aga pidi pitt tagaajamisel püütavat palliga tabama.
Pallimängud
Kõige lihtsam oli üksteisele palli visata ja kinni püüda. Seda sai ka varieerida. Näiteks seisis püüdja redelil või lausa veranda katusel jne.
Suuremaks saades lisandus „Koks“ – ringis võrkpall või selle erimoodus „Kartul“, kus eksinud mängija, kes palli kätte ei saanud, pidi ringi keskele „kartuliks“ kükitama ja teised ringisolijad võisid teda „summida“ – ühe käega palli lüües (nagu servides) seeskükitajat tabada. Kui löök aga kartulist või kartulikuhjast (kui mängijaid oli sees rohkem) mööda läks või enne kartulit puutumata maad puudutas, pidi lööja ise samuti kartuliks minema. Kui aga keegi kartulitest palli kinni püüdis, pääsesid kõik seesolijad välja ja lööja läks nende asemel kartuliks.
Mädamuna
Mängu algul lepiti kokku, mitu „elu“ mängijatel on. Üks mängijatest jäi palliga keskele, teised tema ümber. Juhtmängija viskas palli õhku ja hüüdis kellegi ringisolija nime. Hüütu pidi palli kinni püüdma. Kui see tal õnnestus, sai ta kohe palli õhku visata ja uue nime hüüda. Kui pall aga maha kukkus, panid kõik teised mängijad jooksu ja seisma jäid alles siis, kui püüdja palli kätte sai ja hüüdis: „Stop!“ Nüüd võis palliomanik teha kolm sammu lähima mängija suunas ja seejärel teda palliga visata. Kui pall tabas, kaotas tabatu ühe elu ja temast sai uus palliviskaja. Kui aga löök mööda läks, kaotas viskaja elu.
Uus viskaja püüdis palli visates hüüda mõne mängija nime, kes oli kaugemale jooksnud, sest siis polnud hüütul tihti võimalik kohe pall kätte saada ja teistel õnnestus nii kaugemale joosta.
Kui kellelgi kõik elud olid otsa saanud, langes ta mängust välja.
Mängida sai ka nii, et elu kaotamise asemel saadi üks täht ja mäng lõppes siis, kui kellelgi oli tähtedest kokku saanud sõna „MÄDAMUNA“.
Pallikool
Visati kordamööda palli vastu seina. Enne lepiti kokku, kuidas visata. Näiteks 10 korda pall üles ja siis kinni püüda, 9 korda pall üles visata ja enne püüdmist plaks teha, 8 korda visata pall vastu seina ja siis kinni püüda, 7 korda eelmist korrata, kuid enne püüdmist plaks teha, 6 korda visata pall vastu seina ja enne püüdmist selja taga plaks lüüa, 5 korda pall vastu seina visata ja enne püüdmist lasta pallil kord vastu maad kukkuda, 4 korda sama teha, kuid plaksuga, 3 korda visata pall ja 2 plaksu teha, 1 kord visata pall üle pea vastu seina ja seejärel pall kinni püüda. Harjutused ei pidanud alati sellises järjekorras olema ja võis ka uusi trikke välja mõelda. Kes eksis ja palli kinni ei püüdnud, andis palli järgmisele ja kui uuesti tema kord tuli, hakkas harjutusi otsast peale sooritama. Võitis see, kes esimesena puhtalt kooli läbi tegi.
Koeramäng
Valiti kaks palliviskajat, kes asusid kumbki väljaku eri otstesse. Väljaku keskele jäid „koerad“. Palliviskajad asusid palli üksteisele loopima, aga koerad üritasid palli kinni püüda. Kui kellelgi see õnnestus, tuli viskaja sisse koeraks ja kinnipüüdjast sai viskaja.
Kaardimängud
Linnade põletamine
Selle kardimängu õpetas meile isa, kui kunagi veoauto kastis Tallinna lähedale tädile sünnipäevale sõitsime. Täiskasvanud ostsid Viitnalt mängukaardid ja hakkasid „Bismarcki“ mängima. „Väiksed“ kaardid (1–5) jäid aga vabaks ja nendega õpetaski isa meid mängima. Olin siis umbes 5–6-aastane. Kaardid jagati ära nii, et kummalegi jäi ühepalju kaarte (mängida saab ka mitmekesi). Kumbki pani oma kaardid pakki ja kordamööda hakati kaardipaki pealt kaarte välja laduma. Kelle kaart oli „suurem“, sai teise kaardi endale. Kui kaardid olid aga ühesugused, siis öeldi, et kaardid riidlevad, siis pani kumbki mängija nende „lahutamiseks“ ühe kaardi ja siis veel ühe kaardi. Kumma kaart nüüd suurem oli, sai kõik need kaardid endale. Võidetud kaardid pandi oma kaardipaki alla.
Mängiti niikaua, kui kaardid kõik ühe mängija kätte kogunesid või kuni ära tüdineti.
Bismarck
See oli pikk mäng, mida mängiti pea õhtu otsa. Mäng koosnes mitmest osast. Mängiti nelja mängijaga. Üks mängijatest pidas „panka“ – st pidas arvestust, palju keegi punkte kogus.
Esimene mänguvoor oli „Trumbita enamvõtmine“ – st iga võidetud tihi andis punkti.
Teine voor oli „Trumbiga enamvõtmine“, kolmas „Trumbita vähemvõtmine“, neljas „Trumbiga vähemvõtmine“, viies „Ladumine“, kuues „Vaba valik“.
Kaardipakk jagati mängijate vahel võrdselt. Igas voorus mängiti neli mängu, nii et iga mängija sai alustada. „Trumbita enamvõtmisel“ sai tihi mängija, kes „tappis“ esimesena lauale pandud kaardi kõige suurema sama masti kaardiga. Kui kellelgi polnud samast mastist kaarti, pani ta suvalise kaardi. Näiteks kui esimene käis ruutu kuue, teine pani ruutu 10, kolmas ruutu emanda, neljas aga risti kuninga, siis tihi sai mängija, kes pani lauale ruutu emanda. „Trumbiga enamvõtmisel“ oli trumbikaart alati suurem teistest, kuid seda võis kasutada vaid juhul, kui samast mastist kaarti polnud.
„Vähemvõtmisel“ oli mäng vastupidine – mida vähem tihisid said, seda parem, sest iga tihi andis miinuspunkti. Kui vastavat masti kaarti polnud, võisid käia suvalise kaardiga (trumbiga mängu puhul aga trumbiga ja kui seda ka polnud, siis alles suvalise kaardiga).
„Ladumisel“ võis mängu alustaja valida, millisest kaardist ladumist alustada. Käidi kordamööda. Näiteks kui alustati ladumist kümnest, siis pidi ütlema, kas ederpidi[3] (st kümnele läks peale soldat) või tagurpidi (st kümnele läks peale üheksa). Alustaja pani ühe kaardi lauale ja järgmine mängija pidi panema kaardi kas laualolevale kaardile või samasuguse teisest mastist kaardi kõrvale (laoti mastide kaupa). Kui vajalikku kaarti polnud, pidi ütlema: „Passin,“ ja käimiskord läks järgmisele mängijale. Selle mängu võitja oli see, kes esimesena kaartidest lahti sai. Teistele kättejäänud kaardid andsid igaüks ühe miinuse, võitja aga kogus sama palju plusspunkte, kui teistel mängijatel oli miinuseid kokku.
„Vaba valiku“ voorus jagati kaardid laiali ja alustaja sai kaarte vaadates valida, millist eelmistest mänguvoorudest ta mängida tahaks ning vajadusel võis ta ka ise trumbi valida.
Mängu üldvõitjaks sai mängija, kes kogus kogu mängu jooksul kõige enam punkte.
Seda mängu mängisid põhiliselt täiskasvanud minu lapseeas (hiljem vahel ka meie, kui suuremaks kasvasime). Oli lausa väljakujunenud komme, et ema-isa käisid pühapäeviti naabri juures „kaardiõhtul“ (või tulid nemad meile).
Potkitnoi
Mängida saab kas üksikmänguna või paarismänguna. Igale mängijale jagatakse kuus kaarti. Seejärel võetakse järelejäänud pakist trumbikaart ja pannakse ülejäänud kaardipaki alla risti (et oleks nähtav). Mängu alustab mängija, kellel on kõige väiksem trumbimasti kaart. Ta käib järgmisele mängijale välja ühe kaardi, mille too peab „tapma“ kas samast mastist kaardiga või trumbiga. Kui ta kaardi ära tapab, võivad üksikmängu puhul kõik teised mängijad, paarismängu puhul vastaspaari mängijad, lisada tapmiseks veel samasuguseid kaarte, nagu laual juba oli, kusjuures esmajärjekorras oli õigus kaarte lisada mängijal, kes esimese kaardi lauale pani. Näiteks kui mängija tappis ruutu kuningaga ruutu soldatit, siis tohtis lisada kas soldateid või kuningaid.
Kui tapmine õnnestus, pandi tapetud kaardid „maha“ – st teise hunnikusse – ja mängijad, kes olid kaarte maha pannud, võtsid pakist nii palju kaarte juurde, et käes oleks jälle kuus kaarti. Kaartide võtmist alustas esimesena kaardi käinud mängija ja viimasena tapja. Kui aga ei suudetud kaarte tappa, tuli need „üles võtta“ – st endale pihku võtta. Võitis see, kes esimesena oma kaartidest lahti sai.
Mängu lõpetaja võis seda teha ka „pagunitega“ – st kui mängu viimaste kaartidena sai lauale panna vähemalt kolm kuut (järgmine voor kolm seitset jne).
Mängu alustamine
Mänge alustati kas lihtsalt kellegi algatusel või mõeldi ühiselt, mida peale hakata. Kui mäng vajas esimängijat ja ei jõutud niisama kokkuleppele, lahendati esimängija küsimus liisusalmiga.
Liisusalmid
Entel-tentel-trika-trei,
leidsin karu, kommerei.
Hiired kõdistasid naba,
sina oled mängust vaba.
Üks ilus valge tuvi
lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
lukuvõti katki murtud.
Kes seda parandama peavad,
seda ütled sina,
väike tatinina.
A, B, C, D, E,
üks kits läks üle vee.
Kaasas kandis palju prahti,
sina oled mängust lahti.
Ükki, kakki, kommi, nommi,
vanamees hüppas üle pommi,
pommist käis üks kõva pauk,
vanamees vaatas – püksis auk.
Punaste pükstega politsei
ütles mul: „Idi damoi!“
Mina ei mõistnud seda keelt,
keerasin ümber ja näitasin keelt.
Oma laste kasvatamise aeg oli nii kiire ja pingeline, et nende mänge mäletan vähe. 1990-ndatel, talu taastamise aegadel pidid ka lapsed palju tööd tegema. Üks nende lemmikmäng oli: plastiliinist maad. Igaühel oli oma alus – karbikaas, mille peale kujundas kas talu, metsa, veekogud, sillad vms., sinna tehti ka tillukesed inimesed ja loomad ning ise räägiti teistele või omaette kõigest, mis seal toimus. Need "maad" olid neil palkonil ja seal nad suveõhtuti vaikselt toimetasid kolmekesi reas istudes.
Nüüd õpetan oma lapsepõlvemänge edasi lapselastele sedamööda, kuidas nad sirguvad ja hakkavad mängudest aru saama.
1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Kasvasin Iisaku metsavahitalus Iisaku kihelkonna Lõpe külas Alutaguse metsas teistest taludest eemal. Mängukaaslasteks olid ainult vanemad õed. Omavanuste lastega enne kooli mänginud ei olnud. Mängisime neid mänge, mida vanemad õed koolis teistelt olid õppinud või mõtlesime neid ise välja. Mängimiseks oli aega küllalt, kuna olin kõige noorem; isa-ema aitasid enamasti vanemad õed. Kui hakkasin karjas käima, jäi suvel mängimise aega vähemaks, aga mängida sai ka karjas. Eriti kui neli ja pool aastat vanema õega kahekesi karjas olime, väga harva, kui kolmekesi või neljakesi. Koolis käisin Iisakus 1957–1965.
Meelistegevuseks oli mul aga kindlasti lugemine.
2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Keset õue oli mängimiseks liivaauk, umbes 0,5 m2 ja u.10 cm sügav lopergune auk, mille põhi oli kruusane. Millega seal mängisin, ei mäleta, igatahes ühtki kivikest seal polnud. Õues sai ka palli mängida, laapat, keerukuju.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Toas oli mul magamistoa nurgas mänguasjade kast ja kloppide (klotside) kast, kust sai asju võtta ka teises toas mängimiseks ja jälle tagasi panna. Suvel oli pööningul väike katusekamber minu tuba (nii öeldigi: Anu tuba), kus mängutube ehitasin ja kodu mängisin.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Koolis olid vahetundide ajal organiseeritud ringmängud, soojal aastaajal joosti staadionile rahvastepalli mängima. Peale tunde oli vaba aega mängudeks mitu tundi õhtuste internaadi õppetundideni. Siis mängisime, mida internaadikaaslased õpetasid: kekskasti jm. Viie kivikesega nipsumäng oli moes vanemate tüdrukute hulgas, mina seda selgeks ei saanudki.
3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Õed: minust 4 ja pool aastat vanem; 10 aastat vanem ja 13 aastat vanem. Viimased kaks olid minust nii palju vanemad, et koos me peaaegu ei mänginud, neil oli ka pidevalt tööd. Ka selle õe jaoks, kellega koos mängisin, olin ma liiga tita, keda sai käsutada ja narrida. Kui kooli läksin, oli tema ja ta eakaaslaste seas heaks tooniks näidata oma üleolekut väiksematest õdedest kõigile.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Esimesest klassist olime internaadis kahekesi ühe elava tüdrukuga, kes oli oma teismeliselt vennalt õppinud mitmesugust "elutarkust". Neid lollusi õpetas ta mullegi. Näiteks mõtles ta välja sellise mängu: jookseme autode eest üle tee, vaatame, kes julgeb autole ligemal joosta. Jooksimegi, aga vahele jäin mina, kui Willise juht kinni pidas ja asi lõppes ema koolikutsumisega (mis jäi ainsaks korraks minu elus). Selle tüdrukuga mängisingi algklassides kõige rohkem: keksu; ronisime staadioniäärse heki kuuskedes jne.
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Mänguseltskonnaks olidki internaadi tüdrukud, kellega hiljem, V–VI klassis eraldusime praeguses mõistes "salaseltsiks". Nimegi panime: Punane Roos. Toimetasime väikse grupiga omaette. Internaadi lubatud territoorium ulatus ka hoonete taha, kus oli puid, põõsaid, tiike. Seal sai veidi salatseda teiste eest, aga see ei kestnud kaua, vist vaid ühe kevade. Suvevaheajal me kokku ei saanud, ainult juhuslikult, kui tuli käia kooliaias, võis seal mõnda kohata, aga siis mänguks aega polnud. Tüdrukud mängisid ikka poistest eraldi. Koolis oli ka „vene komplekt“ lapsi, aga nendega me ei suhelnud. Nad olid täitsa eraldi, meie jaoks neid nagu polnudki olemas. Ainult koolilõpuaktustel direktor nimetas ka nende hulgast neljadele-viitele õppijaid.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Mängutülisid – konflikte ei mäleta. Siiski meenus üks. Kaheksandas klassis olles vahetunnil õues algatas üks klassikaaslane äkki kullimängu ja lõi kohe mind kulliks, kui ma polnud veel hakanudki jooksma. Siis mina kähvasin: "Mina ükskõik teiega niikuinii ei mängi!" Teised mängisid rõõmsalt edasi ja mul oli enda pärast häbi.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Kodus tuli mul küllaltki palju ette üksi mängimist – tittedega (nukud), kloppidega, karjas savilindude ja pesadega. Aga võrratult parem oli kahekesi või kui vähemalt voodis istuv vanaemagi (meie ütlesime: ämm) vaatas, kuidas tema ees mängisin ja ehitasin.
4. Mängu alustamine
Näiteks peitusemängu alustamisel tuli otsustada, kes „peab“ (s.t. kes hoiab silmad kinni, kuni teised peitu lähevad). Selleks loeti:
1) Entel tentel trika trei, vihver Maari Kupper Kai. Iits tiits tim tam kriska.
2) Ilus hele valge tuvi lendas üle Inglis maa. Inglis maa oli lukku pandud, luku võti katki murtud. Kes selle luku peab parandama, seda ütled sina, vana tati nina.
3) Idina tidina sukassai, vihver maari Kupper Kai.
4) Kui olin juba vanemates klassides, tuli kusagilt liisuheitmiseks Ameerika kurbmäng. Öeldi: teeme ameeriklast! Iga mängija tõstis püsti mingi arvu sõrmi (korraga, selleks luges keegi: üks, kaks, kolm!). See keegi, nimetame ta mängujuhiks, liitis sõrmede kogusumma ja otsustas, kellest alates ta lugema hakkas. Kelle peal lugemine lõppes, sellele langes liisk.
5. Mängukirjeldused ja –nimetused
1) Pallimängud
1. Mädamuna. Pall visatakse kõrgele üles ja hüütakse kellegi kaasmängija nime. Kui see palli kinni püüab, viskab ta uuesti üles ja hüüab kedagi teist. Kui pall aga enne püüdmist maad puutub, jooksevad teised eemale, kuni hüütu palli kinni saab ja „stopp!“ hüüab. Seejärel üritab ta mõnd lähemat mängijat palliga tabada, lüües sellega talle ühe "mäda". Kui see aga palli kinni püüab, saab viskaja "mäda". Teatud hulga samme tohtis viskaja lähemale ka minna. Siis ta märkis oma stardikoha ning võttis kaugelt hoogu, et need lubatud sammud pikemad tuleks. Mädamuna mängisin kodus ja koolis.
Meenub üks mädamunamäng ülikooli praktika ajal. Millegipärast olid meiega ka mõned vene tudengineiud. Nad taipasid mängu olemust ruttu. Kui mõni mängija oli juba teatud hulga "mädasid" kogunud, pandi talle uus, hüüdnimi. Üks meie punaste pükstega noormees sai hüüdnimeks „kommunist“. Kui omad teda selle nimega hüüdsid, said kõik naerda. Aga kui vene tüdruk ka arvas nalja saada ja viskas palli õhku: „Kamunjist!“, siis jäi mäng katki. See, keda hüüti, pomises: "Mis kommunist mina talle olen!"
2. Siga. Mängijad ringis, viskasid kordamööda kellelegi palli. Kes ei püüdnud, sai sõnast „siga“ ühe tähe juurde. Kui kõik neli tähte käes, läks „siga“ mängust välja. Viimasena mängu jäänu oli võitja. Mängisin kodus kui ka koolis.
3. Rahvastepall. Levinuim pallimäng internaadilastel ja koolivahetundides staadionil. Kaptenil (kapul) oli "kaks elu". 1964. a. kevadel olin kuu aega Krimmis pioneerilaagris ARTEK, kui lastele tutvustati uut pallimängu "Snaiper". See osutus tuttavaks rahvastepalliks – algul oskasin seda ainsana, kuna oskasin "vindiga" visates vastaseid välja lüüa. Mäng õpiti aga ruttu selgeks ja lõppvõistlusel polnud ma enam mingi tegija.
4. Pallikool. Tavaliselt mängiti kahekesi kordamööda esimese eksimuseni, siis jälle kaaslane. Iga harjutust 10 korda, eksimuse korral tuli järgmisel korral sama harjutusega jätkata uuesti 10 korda. Harjutused: pall visata vastu seina, siis kinni püüda; pall vastu seina, kukub, põrkab, siis kinni püüda; pall hooga maha, põrkab vastu seina, siis püüda; visata vastu seina, samal ajal käteplaks, püüda; samuti kahe ja kolme käteplaksuga; selg seina poole, pall taha vastu seina, siis püüda; pall vastu seina, samal ajal teha kohapeal ring, siis püüda. Neid viskevariante võis olla veelgi. Mängisime kodus ja koolis.
5. Koksimine. Võib nimetada ka võrkpallitrenniks, seda sai tehtud nii kodus kui koolis. Koksijad ringis, saadavad palli juhuslikule vastuvõtjale võrkpallimängu võtetega. Mida kauem pall õhus püsib, seda parem, kuid mingit võistlusmomenti polnud.
6. Kartul. Mängijad ringis, viskavad palli üle keskel seisja. Kui viimasel õnnestub pall püüda, vahetab ta viskajaga kohad. Seda sai mängitud koolis.
7. Korv- ja võrkpalli mängisime ainult kehalise kasvatuse tundides.
2) Jooksumängud
1. Laapa (hääldati III vältes) kodus; koolis kandis see mäng rohkem nime „kull“ või „pitt“. Tagaajamine – kui kellegi kätte said, kasvõi puudutadagi, ütlesid: „Laapa!“ ja hakkas tema taga ajama. Kui jooks juba väsitas, lepiti, et teeme nüüd kükilaapat. Kui tagaaetav kükitas, oli tal „tsurr“ ja teda ei saanud lüüa.
2. Sõna „tsurr“ kasutati mitmetes mängudes, kui mängija millegipärast korraks mängust välja astus (näiteks kukkus; prügi läks silma; oli vaja pissil käia jne.).
3. Tagumine paar. Sai mängida, kui oli rohkem osavõtjaid. Koolis kehalise kasvatuse tunnis ja ka vabal ajal. Seda mängisid ka täiskasvanud ja noored lellepoja pulma teisel päeval u. 1960. a. Roostoja külas. Paaride rodu seisab, selle ees üks üksik hüüab: "Tagumine paar välja!" ning püüab üht tagant välja jooksjat tabada. Kui see õnnestub, asub temaga rivi ette ja üksikuks jäänu hakkab ise hüüdma-püüdma. Kui paar aga enne kokku sai, asus ise rivi ette ja püüdja katsus õnne uue paariga.
3) Peitusmängud
1. Need olid ühed tavalisemad mängud nii kodus kui koolis. Öeldi: mängime peitu! Või: kop-kop-peitu! Üks mängija seisis silmad kinni mänguplatsi keskel mingi nurga või posti juures ja luges valjusti kokkulepitud arvu numbreid, näiteks 20-ni, siis valjemini: "Tulen!" Kui otsija "pidamise" kohast kaugemale läks, võis peidukohast välja joosta ja "pidamise" seinale koputada: "Kop-kop, mina prii!" Kui otsija jõudis samasse enne koputada ja nähtud mängija nime öelda, oli see järgmises mängus "pidaja". Otsiti, kuni kõik olid leitud või välja jooksnud.
2. Pimesikk. Mängisime koolis, kas ka kodus, seda ei mäleta. Pimesikul seoti salliga silmad, keerutati teda ringi ja ta pidi teised üles otsima ja käsikaudu ära tundma. Kes ära tunti, sai uueks sikuks.
3. Karavinkel. Selle mängu tõi meile koju õde Tudulinnast keskkoolist 1960-ndatel aastatel. On pimesikumängu variant. Karavinklil seotakse silmad ja keerutatakse 3 korda ringi. Keegi mängija tuleb juurde: "Karavinkel!" See vastab kurja häälega: "Kasi nurka!" – "Mitu sammu?" – Karavinkel ütleb, mitu. Nurkasaadetu astub lubatud sammud ja Karavinkel peab siis ta kinnisilmi üles leidma.
4) Hüppemängud
1. Hüppenööriga hüppamine. Enamasti kaks tüdrukut hüppasid kordamööda nagu pallikooliski 10 korda iga harjutust esimese eksimuseni, siis jätkas teine. Harjutused: ühelt jalalt teisele nagu joostes; paremal jalal; vasakul jalal; jalad koos; samad harjutused hüppenööri suunaga eest üles; hüppenööri hoidvad käed ees risti; viimane harjutus: hüppenööri mõlemad otsad peos, kummargil keerutati nööri madalal maad mööda ümber enda nöörist üle hüpates. Nii päripäeva kui vastupäeva, kumbagi jälle 10 korda.
2. Kekskast. Seda õppisin kooliõdedelt. Võib nimetada ka tasakaalumänguks, sest treenib koordinatsiooni, samuti viske täpsust. Visatav kivike ei tohtinud puutuda piire, muidu läks mänguõigus partnerile. Klaasikild oli parem – ei veerenud. Kild visati alumisse ruutu, vastava jalaga hüpati järele, võeti kild ja – tagasi. Teise ruutu kild, teine jalg teise ruutu, kild üles, hüpates ümberpöörd ja tulema. Nõnda tuli kõik väljad läbi hüpata. „Taevas“ oli hea koht: kes sinna jõudis, võis veidi puhata, toetuda kas ühe või kahe jalaga, ringi kõndida. Kes enne puhtalt taevast tagasi sai, oli võitja. Kaaslane jälgis hoolega eksimusi.
3. Kännukuningas. Seda mängisime õega karjas olles raiesmikul (meie ütlesime: raismik). Kes jõudis enne kännu otsa hüpata, see hüüdis: "Mina kännukuningas, sina sitalabidas!"
5) Tasakaalumängud
Neid mängisid minuga vanemad õed, kui ma olin koolieelik, u. 1955. a. või varem.
1. Lennuk. Selili olles, jalad püsti, võeti väike laps kõhuli üles jalalabadele. Käed toetasid käsi, laps hoidis jalad sirgu paralleelselt maaga ning laps oligi see lennuk, keda õõtsutati siia-sinna.
2. Leiva ahju viskamine. Asend nagu lennuki tegemisel, ainult laps visati jalgadega umbes meetri kaugusele – leib ahju. Pehme ase oli all.
6) Plaksutamismängud
Kaks tüdrukut plaksutasid vastakuti; iga kord käis plaks oma kätega vahele. Kaaslasega plaksud selles järjekorras: mõlemad käed, siis paremad, siis vasakud. Aina kiiremini, kuni segi läks või väsiti. Seda tegime koolis.
7) Sõrmemängud
1. Vasaku käe pöial ja parema käe Kotinõel on otsakuti koos, kuni nende peal pannakse kokku parema käe pöial ja vasaku Kotinõel ning jälle algusest peale. Küüned kokku ei puutu. Liigutustele lisatakse kiirust ja vaatepilt meenutab mingit kudumist või putuka sibamist. Kes õpetas, ei mäleta.
2. Kassikangas. Mäletan kolme varianti, aga mitte täpselt. Neid õppisin koolis. Vaja läks nööri, mis seoti otstest kokku ringiks. Seda ümber sõrmede põimides moodustus kas vihmavari, võrkpallivõrk kahe käe vahele või nööre edasi-tagasi venitatav kassikangas, kusjuures ühte nööri osa hoiti kinni hammastega. Veel oli üks variant mängimiseks kahekesi: kordamööda võeti tekkinud võrku oma näppudele ja tõmmati pingule – moodustus uus kujund.
3. Kukesaba. Pöial suruti pihku, selle peale Kotinõel, sellele painutati Pikk Peeter, sellele Nimeta Mats ja lõpuks Väike Ats. Nii palju tuli painutada, et kõik sõrmed paigale jäid ja see oligi kukesaba. Seda tegin ka kodus.
4. Sõrmede lauale löömine, seda õppisin koolis. Oli kaks varianti. Lauaservale löödi Kotinõel ja Pikk Peeter, siis Kotinõel ja Väike Ats, siis rusikas. Nii mõlema käega ja aina kiiremini. Teine võimalus: Kotinõel üksi, siis Väike Ats üksi, siis rusikas.
5. Pöidla mahavajutamine. Teise käega vajutati pöialt, kuni see puudutas käevart. Seda meenutas ka ema oma koolipõlvest Tudulinnas (1920-ndad), kuidas kõndis painutatud pöialt hoides ringi, et las näevad, kui hästi mu pöial paindub.
8) Kaardimängud
Potkitnoi e. turakas, paaris turakas, potileenu e. Duntka e. padaemand, viitlehte, valetviit, marjaas, eesel, mutt, linnade põletamine, küüned perse, mölder Mats, maja, 120, ligund kana. Neid mängisime kodus. Koolis olid mängukaardid keelatud, õpetajad võtsid neid ära, kevadel kooli lõpus mõni andis tagasi. Kui ma veel koolis ei käinud, elasid kevaditi meil korteris parvetajad, nendega mängisime õhtuti kaarte, nende mängu vaadates sain selgeks male- ja kabekäigud (1955–1957).
9) Lauamängud, nii kodus kui koolis: male, kabe, tsirkus, ümber maailma. Koolis: loto.
1. Kommipaberimäng. Pabereid ei visanud ära, silusime ja panime ümbrikukesteks kokku. Jagasime mängijate vahel võrdselt. Kordamööda põrgatasime neid lauale, pannes kokkupandud kommipaberi käe päkale ja sõrmedega altpoolt lauaservale lüües hüppas paber lauale. Järgmine mängija püüdis oma paberiga teisi tabada, siis sai ta mõlemad omale. Võitis see, kes kõik paberid omale sai. Seda mängisime kodus õdedega (umbes 1955–1960).
10) Paberimängud
1. Trips-traps-trull. Mängisin kodus (1960-ndatel), koolis ja nüüd ka lastelastega (2011–2013).
2. Korsten. Paberile joonistati kõrge korsten, pikuti keskelt joonega pooleks. Kummagi poole ülaotsa kirjutati mängija nimi – seda mängitigi kahekesi. Kordamööda peideti selja taga paberinutsakukest ühte või teise pihku. Rusikas käed toodi kaaslase ette ja kui ta õigesti arvas, kummas käes on paber, sai oma korstnapoolele ühe risti juurde teha, see tähendas üht korstnakivi. Kui ära ei arvanud, kasvatas korstent vastane. Kes ennem korstna valmis sai, oli võitja. Seda mängisin kodus õdedega 1960-ndatel aastatel ning ka õpetasin lastelastele (2011–2013).
3. Siga. Mängisin kodus õdedega (1960-ndad), ka koolis samal ajal ja lastelastega (2011–2013). Paberile joonistati piklik ovaalne sea kere, sellesse kirjutati mingi sõna esitäht ja lõputäht, nende vahele iga tähe asemele kriipsuke. Kui esi- või lõputäht esines ka sõna sees, kirjutati see ka välja. Partner hakkas ühekaupa pakkuma tähti. Kui pakutu sõnas esines, tuli ta kirjutada õige(te)le koh(t)a(de)le. Kui mitte, joonistati seale tähthaaval kehaosad: silm, kõrvad, jalad, saba ja lõpuks tited (kriipsujukud) sea selga.
4. Kanasitt. Mängisin kodus õdedega (1960-ndad), õpetasin ka lapselastele (2012–2013). Paberilehele kirjutati siia-sinna läbisegi numbreid näiteks ühest kümneni, igale numbrile ring ümber. Kordamööda hakati vedama jooni 1-st 2-ni, teine 2-st 3-ni jne. Algul oli asi lihtne, pärast läks keerulisemaks, sest oma joonega ei tohtinud ühegi olemasoleva vastu puutuda ega risti üle minna. Kui seda juhtus, tehti kokkupuutekohale suur punkt (kanasitt) ja kirjutati kõrvale tabelisse üles. Mängu lõpus loeti kokku, mitu kumbki sai. Võitis see, kellel vähem kanasitta.
5. Kartulikuhi. Selle nime all teadsid ja mängisid seda minu lapsed (umbes 1985–1995) ning lapselapsed õppisid minu käest (2011–2013), minu lapsepõlves oleks sel mängul olnud nagu teine nimi (1960-ndad).
6. Laevade pommitamine. Mängisin kodus õdedega (1960-ndad), ka koolis samal ajal; minu lapsed mängisid (umbes 1985–1995); õpetasin ka 2013. a. lapselapsele (koolieelik), kuid lõpuni mängida ei saanud, sest laps ei kannatanud välja, kui tema laevad rohkem põhja läksid.
7. Koolis oli tundidest vabal ajal internaadis üks levinud mäng (umbes 1960–1965), millel nime nagu polnudki. Kaks või enam mängijat võtsid paberilehe – tavaliselt rebiti vihikuleht, see keerati põiki ette ja joonistati – igaüks omale – tabel. Igale tabelilahtrile kirjutati pealkiri: näiteks jõgi; linn; loom; riik; lind; lill; puu; inimese nimi. Kordamööda nimetati täht, millega algavaid sõnu tuli tabelisse kirjutada. Kui kõigil oli ühe tähega sõnad mõeldud, hakati ükshaaval kontrollima: igaüks ütles, mis tal selle tähega selles lahtris kirjas oli, ja kui kellelgi oli sama sõna, said kumbki pool punkti, muidu terve. See märgiti samasse sõna alla. Järgmine lahter jne. Kui kogu rida sai kontrollitud, liitsid mängijad selle rea tulemuse punktid kokku, summa jaoks oli paremal veel üks lahter. Seejärel nimetas järgmine mängija uue tähe, kuni sai lehekülg täis või tüdineti, loeti punktide lõppsumma ja kellel osutus see suurimaks, oli võidumees. Kuna olin palju lugenud, võitsin seda mängu tihti. Mõne tähega oli vähe valikut. Järgmisteks mängudeks sai lausa ette valmistatud, et teaks ikka selliseid asju kirja panna, mille eest terve punkti saab.
11) Sõnamängud
1. Täidan, täidan laeva. – Millega? Vastata tuli kokkuleppeliselt kas sama algustähega nimisõnadega või pidi järgmine sõna algama eelmise sõna lõputähega. Mängisin lapsena kodus (1960-ndad), samuti koolis. Minu lapsed koos meie, s.t. vanematega (1990-ndad). Umbes 1991. aastast meenub, kui meil oli külas sõjaväest tulnud õepoeg. Õhtul voodites enne uinumist, tuba juba pime, mängisime veel viiekesi (vanemad + 3 koolilast) laevade täitmist. Külaline oma asemelt soovis: "Mina ka!" ja siis täitsime laevu kuuekesi, kuni magama jäime.
2. Pii-keel. Õigemini bi-keel, sest iga sõna esimese silbi järel tuli rõhuline bi-silp. Nii kodus kui koolis (1960-ndad), õpetasin ka lastele (1990-ndad) ja lastelastele (2013), kuid need olid veel väikesed (vanim sai 7-aastaseks) ega õppinud uut keelt selgeks.
3. Kiirütlemine. Kokapapa must müts; valge lehma saba musta lehma taga; pagari piparkook – tuli korrata nii kiiresti kui võimalik, kuni segi läks. Neid kuulsin ja võistlesime koolis (Iisaku kool, 1960-ndad).
12) Ringmängud
Peab käima, peab käima; Üks ühte ja kaks ühte; Toa teeksin endal tamme alla; Üksinda kõnnin ma; Me lähme rukist lõikama; Bingo; Kes aias; Riks, raks, rundipumm; Kaks sammu sissepoole; Peremees võtab naise. Neid õpetati Iisaku koolis (1957–1965), mängiti-tantsiti igal koolipeol rahvamajas, koolimajas, internaadilaste pidudel ja koolis vahetundidel. Eriti aktiivne oli neid vahetundidel organiseerima õp. Laine Nimvitski.
1964. a. pioneerilaagris ARTEK õpetati ringmänge:
Aa-rim-šum-šum, aaram-šum-šum, aia-mia-busi-ja, busi-ja (tipiti kätest kinni ringiratast joosta üksteise järel); :,: aariim-šum, aaraam-šum, aia-mia-busi-ja, busi-ja :,: (jaguneti paarideks ja kallistati omavahel 2 korda, siis joosti käevangus ümber endi; siis vahetati ringis koht, nii et iga kord tuli kallistamine uue partneriga). Minule oli selline intiimsus võõras ja hoidusin sellest tantsust kõrvale. Tudengina (1968–1973) kogesin, et see tants oli ka Eestimaale jõudnud.
Veel ringmänge, mida õppisin tudengina: Šooder, Mul on üks tore tädi, Laurentsius, Bugi. Neid mängiti-tantsiti kursuseõhtutel; ühiselamus õhtuti peale loenguid, kui tulid avaramasse koridoriossa kokku omavahel enam-vähem tuttavad ühe teaduskonna tudengid.
13) Karjaste mängud
Karjas käisin umbes 10 suve. Esimestel suvedel (umbes 1957–1959) käisime koos õega ja järgnevad mängud on neist aastatest.
1. Lillekimp. Korjasime lilli, seadsime kimpu ja kui mõlemal valmis, võrdlesime ja põhjendasime lillede valikut ja paigutust. Otsustasime, kummal tuli ilusam, ning seadsime kimbud kuhugi põõsa külge. Enamasti domineeris kimbus üks värv – valisime kas rohkem valgeid, kollaseid või siniseid õisi. Kasutasime ka sõnajalalehti.
2. Uss, uss hammustas. Kordamööda oli üks arst, teine kannatanu. Kannatanu ütles: "Uss, uss hammustas!" Teine laskis näidata, kust hammustati, siis ravis seda kohta, kuidas oskas – teelehega ja kindlasti ka pehme villohaka õisikuga. Meil kasvas neid ühel heinamaal ja see tutt oli nagu pehme paks pintsel, millega haiget kohta tupsutati; võib-olla raviti ka seespidiselt – anti metsmaasikaid süüa.
3. Perenaine ja lehm. Jällegi kehastuti kordamööda. Lehm sõi rohtu – kogus tasku või sülle. Siis perenaine ajas ta koju ja lüpsis selle rohu kõik välja. Lehm rapsis ka lüpsi ajal ja lõi jalaga, siis perenaine riidles: "Seisa paigal!"
4. Perenaine ja hobune. Oldi kordamööda. Perenaine sidus hobuse jalad kammitsasse, et see liiga kaugele ei läheks. Siis pidi hobune, jalad koos, hüppama. Rakendamine oli juba keerulisem, aga eks me teinud seda, mida olime näinud hobusega tehtavat.
5. Perenaine ja kana. Perenaine andis kanale teri. Kana peitis pesa, munes ja kaagutas. Perenaine otsis pesa üles. Siis vahetasime osad.
6. Linnupesa. Valisime õega omaette, millise linnu pesa teeme. Ükskord mängisime seda karjas isegi kolmekesi. Pesakohta tuli varjata ning käituda selle linnuliigi kohaselt. Kui kõigil valmis, hakati otsima ja linnuliiki ära arvama. Võitja oli see, kelle pesa viimasena leiti ja kui ilus pesa tal välja tuli. Seda hindasime üheskoos.
7. Savilindude tegemine. Karjas olles tuli tihti sillal valvata, et loomad parmude-sääskede pärast liiga ruttu koju ei tuleks. Ajaviiteks võtsime jõest sinist savi, lisasime mutihunnikust mulda, nii et sai voolimiseks paras. Sellest olid meil silla käsipuud täis tehtud linde ja nende pesi munadega. Loomi oli savist teha veidi keerulisem – ei seisnud savijalgadel. Vihm leotas nad hunnikusse ja neist tegime jälle uued.
8. Loomade vestmine lepaokstest. Igal kevadel osteti karjasele lihtne taskunuga, kuid nöörist hoolimata oli ta ikka varsti kadunud. Nuga ei teritatud – muidu laps lõikab sõrme. Sai vesta lehmi ja hobuseid põhiliselt. Lehmad olid mustad (koor peal), kirjud või valged (kooritud). Ega meil tegelikult kunagi valget lehma polnud. Mäng käis ikka tegeliku elu järgi. Mõned sead ja vasikad said ka tehtud. Nende loomadega sai taluelu mängida – pulkadest-klotsidest neile lautu-aedu ehitada jne.
9. Putkepillide tegemine. Jäme heinputke vars lõigati noaga viltu läbi ja sealt otsast puhudes tuli vägev vilehääl välja. Eri pikkuse ja jämedusega viled tekitasid erinevaid hääli. Ainult suurest puhumisest läks pea uimaseks.
10. Putkepritsi sai teha, kui putke sõlmekohast väike auk läbi torgata, putkesse vett valada ja seda pulgaga allapoole suruda. Vesi purskas augukesest survega välja.
11. Kivikestest näitus (muuseum). Meie kodu ümbruses ei olnud kive. Kui tee parandamiseks veeti koormate viisi kruusaaugust kruusa, kogusin karjas olles tee peale ühte kohta värvilisi kivikesi üksteise kõrvale, nii et jäi ilus värviline muster. Oleksin tahtnud seda säilitada kauemaks ja kellelegi veel näidata (nagu muuseum).
12. Maja või kodu. Kaugemal kuusikus oli koht, mida õega karjas ikka külastasime, kui sinnakanti juhtusime. Kolm kuuske kasvasid lähestikku (umbes 1,5 m vahet), täisnurga all justkui maja nurgad. Seinteks kahes küljes ning ühtlasi istmeteks olid puunotid, ümberringi pehmed samblamättad. Seal istusime, kuni loomad kaugemale läksid, ja mängisime, et see on meie kodu.
14) Kodu-mängud kodus
1. Õega kahekesi (tema u. 12-aastane, mina u. 7, s.o. umbes 1957. a.) mängisime pööningul minu väikses toas. Kumbki ehitas klotsidest elamise: toad, mööbli ja tited sinna elama. Kui valmis sai, hakkasime mõne titega teisel külas käima, ise jutustades, mis toimub, ja tite asemel kõneldes. Koputamine uksele, teretamine jne.
2. Sauna vundamendil. Saun oli veel ehitamata ja vundamendi (meie ütlesime: kundamendi) platsile oli kasvanud rohi; sinna oli pandud kas põrsas või vasikas. Mina pidin teda seal karjatama ja tõin ka oma tittesid sinna, leidsin tassikilde neile toidunõudeks ja mängisin kodu. Unistasin, et oleks need tited elus, võtaksid sealt sauna tagant selle lepa maha ja ehitaksid sellest endale maja.
3. Tited. Suured tited olid: Loom (nimi tuli sellest: "Tohoh, mis loom see on?") ja Maie. Nemad olid kodumängudes isa ja ema. Veel oli suur titt Krägadi Kusma. Aga tema oli puust, pulga otsas eeslükatav ja kodumängudesse ei kuulunud. Väiksemad tited olid kõik Looma ja Maie lapsed: Maret, Tiiu, Pips, Urve, Virve. Ja veel väiksemad olid Posik (s.t. poisike), Kurkutitt (kuretitt) ja lapitited. Neid viimaseid võis ise teha palju tahes. Oli vaja riidelappi u.1 dm2, nutsak sisse peaks ja niidi või paelaga kinni siduda.
Aga lapitited ei olnud ikka nii ilusad kui päristited.
4. Nööpidega mängimine. Emal oli vineerkarbike (u.1 dm3), mis oli üle poole täis vanadelt riietelt äralõigatud nööpe, kõkse (väiksed trukid), pandlaid. Laotasime õega (u.1955–1960) need kušetile ja seadsime ühesuguseid ritta, kujundades maja e. kodu sisevaated, kumbki eraldi. Toad, mööbel. Ka laut loomadega; vanaaegne pükste pannal näiteks oli vasika aed.
15) Veel mänge kodus
1. Taevatrepp. Mängiti kahe-kolme- või mitmekesi. Okslikul puukepil (kuni 1 m pikk) lõigati oksad ära, nii et igaühest jäi kepi külge paar cm. Alumine ots teritati ning torgati maasse. Igal mängijal oli pikuti poolitatud pulgake (u. 5 cm pikk). Aitas ka ühest pulgast. Kordamööda visati seda üles. Vastavalt sellele, kas pulgapooled kukkusid maha koorimata pooled peale, lõigatud pool peale, või üks nii – teine naa, sai samasugust puukonksukest omav mängija taevatrepil ühe astme ülespoole tõusta. Võitja oli see, kes kõige enne taevasse sai. Kui kaks ühele astmele jõudsid, kukutas tulija eelmise alla ja see pidi otsast algama. Taevast alla tulek käis samuti – kes enne jõuab. Seda mängisime vaid mõne korra, seetõttu on ähmaselt meeles. Võisin olla alles koolieelik.
2. Kapsas. Ka seda mängisime, kui olin alles väike. Vaja läheb vähemalt kolme osalist. Parem, kui on rohkem. „Perenaine“ hoolitseb oma „kapsaste“ eest. Kapsad kükitavad. Tuleb varas, räägib head juttu, juhib perenaise tähelepanu kõrvale ja varastab ükshaaval kapsad. Perenaine läheb otsima, tunneb varga potis oma kapsad lõhna järgi ära ja viib koju tagasi.
Õpetasin seda mängu lastelastele ja see sai neile lemmikmänguks. 3-, 4- ja seitsmeaastased jaotasid enamasti osad nii: vanaema on perenaine, 4-aastane poiss tahtis kogu aeg olla varas, teised olid kapsapead, ja et mäng oleks pikem, pandi kapsapõllule – vaibale – ridadesse ka diivanipadjad kapsasteks (lastega kokku u. 10). Perenaine kastis-rohis ja varas muudkui tuli ja kuulutas: "Vaata, siga lendab!" Kui mäng kippus käest ära minema, võttis perenaine taskust mobla ja rääkis sellega, nagu oleks kutsunud politsei. Järgmises mängus tuli varas ja palus mänguväliselt, et ära ikka politseid kutsu. 7-aastane aga leidis, et see oli äge.
3. Mooramaa kuningas. Mängisime õdedega, kui olin alla 10 aasta vana. Kuningas istus toolil, teised leppisid eemal kokku, mis tööd nad otsivad. Läksid ja teretasid: "Tere, tere, Mooramaa kuningas!" – "Mis te tahate?" – "Otsime tööd!" – "Mis tööd oskate – näidake!" Kui kuningas näitamise järgi töö ära arvas, mõeldi uus töö. Vahetati ka kuningat.
Seda mängisin ka lastelastega (2012–2013), kuid nad ei tea nii palju töid jäljendada, kui mina lapsena teadsin.
4. Keerukuju. Mängisime kodus (see võis olla u. 1960. a. paiku); ka koolis (1960-ndad) ja tudengina (1970-ndad), ka lastelastega 2013. Küllap ka oma lastega u.1985–1990, see pole meeles.
5. Kobras ja luik. Seda nagu oleks kõigepealt mänginud õde, siis mängisime kahekesi ning mängisin ka üksi (u. 1955. a.). Etendasime muinasjuttu või valmi, kuidas kobras usaldab oma kõrvu, luik aga ainult silmi ning langeb seetõttu küti saagiks. Mänguklotsidest (kloppidest) sai kujundatud looklev jõgi, mis kulges ikka voodiserval istuva vanaema eest ka läbi. Oli ju tore, kui tema ka vaatas ja mõne sõnaga mängust osa võttis. Jõe äärde paigutasime ka mõne klotsi püsti – puud-põõsad, mänguasjadest mõne metslooma-linnu, näiteks istuv kipskass kujutas ilvest. Kolmanda jõekäänu taga varitses jahimees, kes siis liiga julge luige lõpuks maha laskis. See oli suurem titt, kes kodumängudes isa oli. Kogu loo käiku ja luige ujumist ning vestlust kopraga sai kogu aeg valjusti seletatud. See oli korduv mäng.
6. Klotsidest (meie ütlesime: kloppidest) ehitamine. Vineerkast klotsidega oli ostetud-kingitud, s.t. poest. Kasti kaanel oli pilt uhketest lossidest, mida neist ehitada. Täpselt samasuguseid ehitada ei õnnestunud, aga väiksemaid oma fantaasia järgi küll. Arvan, et mängisin klotsidega u. 1960. aastani, kui sain 10-seks.
7. Joonistusvõistlus. Kõik neli õde joonistasime ühel teemal – esimest korda, kui olin u. 5-aastane. Teemad olid: seatapp; natüürmort; kevad; postkaardilt ühe näitlejanna portree. Lõpuks hindasime, kelle pilt on parim.
16) Koolis õpitud mänge
Iisaku koolis (1957–1965) õppisin mängima: Telefon; Kass ja hiir; Nuudimäng; Tibu, tibu, ära näita.
Poiste mängudest polnud mul aimu. Ainult rahvastepalli sai koos nendega mängida.
6. Elektroonilistest olen mänginud Tetrist.
7. Täiskasvanuna mängin lastelastega. Keskkoolis (1965–1968) ja tudengina (1968) oli pudelimäng – kelle poole jäi keerutatava pudeli suu, see pidi õigesti vastama kõigile, ka isikliku elu küsimustele.
Lastelastega mängin, mida lapsepõlvest mäletan ja mida mängisin oma lastega (u. 1980–1995): doomino, kabe, male, Reis ümber maailma; nõuka-aegsed lauamängud: Kosmos, Kalapüük, Koolist kojuminek; trips-traps-trull, korsten, kartulikuhi, siga, laevade pommitamine, kapsas, Mooramaa kuningas, Karavinkel.
1. Äraarvamismäng. Üks mängija saadetakse teise tuppa. Ülejäänud lepivad kokku ühe asja, mida ärasaadetu peab tulema ära arvama. Ta esitab küsimusi, aga vastatakse ainult „ei“ või „jaa“. Kui vastus käes, läheb mõni teine.
2. Vanaisa vanad püksid. Seda mängisin ka ise lapsena ja nüüd lapsed ja lapselapsed.
3. Kordamööda joonistamine. Enamasti kahekesi. Kordamööda alustatakse. Esimene joonistab mingi olendi pea, keerab paberiservaga selle kinni, ainult kaela ots jääb näha. Järgmine joonistab edasi ja keerab omakorda paberi kokku, öeldes järgmisele, mis tal edasi tuleb teha. Kui jaladki tehtud, võetakse paber lahti ja imestatakse, mis välja tuli.
4. Ehitamine diivanipatjadest. See meeldib lapselastele eriti. Ehitan neile kandilistest vahtkummpatjadest maju, kuhu nad poevad. Siis on need hobusetallid ja nemad ise hobused. Veel ehitan pika krokodilli, kes teeb suu lahti, ja siis nad poevad suust sisse ja läbivad kogu krokodilli sooltoru. Selle nad mõtlesid ise välja.
8. Võrdlus (kaasaeg ja oma lapsepõlv)
Olin pere noorim laps ja minul juba mänguasju oli – õdedest jäänud. Aga praegu on lastel neid tohutult, kingitakse aina juurde: igaks jõuluks mitu, sünnipäevaks samuti, vahepeal ka. Liiga palju on kirevaid valmisasju, mis lähevad ka liiga ruttu katki. Lapsed ei hooli seetõttu ega hoia neid, kaotavad ega otsi üles.
Minu lapsepõlves olid lihtsamad mänguasjad ning vastupidavamad. Lihtsalt asju sai kasutada mitme mängu juures erinevate objektidena. See arendas fantaasiat paremini.
Vanematel ei olnud aega lastega mängida ja nad pidid ise oma aega sisustama. Praegu mõni laps ei oskagi üksi mängida, vaid nõuab kogu aeg tähelepanu.
Minu mänguasjade hulgas polnud masinaid rohkem kui üks kellegi omatehtud puust auto. Aga olime ka tütarlapsed.
Minu lastel – 3 poissi – oli ka juba konstruktori-komplekte. Neile sai ostetud arendavaid mänge, millega sai midagi teha – lahendada, pead murda. Jõe ääres oli poistel igal oma saar, kodu (u. 1990–1995).
Minu lapsepõlvemängud olid seotud loomade ja koduga. Praegu on loomapidamist vähe, laps ju jäljendab, mida näeb. Poistel on põhiliselt traktorid-autod, ka ehitus. Hea leiutis on neile Lego-ehitus ja pusled.
Mina võin öelda, et kogu mu elu on möödunud mängides. Ja mulle meeldib tänaseni mängida. Lapsena mängisin palju naabri- ja külalastega, hiljem koolikaaslastega, ja edasi juba lasteaias kasvatajana töötades ja seltskonnas võtan alati rõõmuga mängudest osa, sageli neid ise eest vedades. Ma ei saa aru neist inimestest, kes ainult istuvad laua taga ja vaatavad tegevust pealt. Sündisin ja kasvasin Lääne-Virumaal KILTSIS. Koolis käisin kaheksa klassi Kiltsi mõisakoolis. Elasime raudteejaama lähedal. Sel ajal oli Kiltsis elav elu. Rongid tõid kaupa, Kiltsis laaditi maha. Olid suured kaubalaod ja edasi veeti kaup laiali rajooni poodidesse. Kiltsis töötas lauatehas, leivatehas, olid oma poed (nii toidu- kui tööstuskaup), raudteejaamas söökla-puhvet, oli ka apteek ja arstipunkt, raamatukogu ja rahvamaja, kus näidati ka kino. Koolis oli sel ajal üle 200 lapse ja nii jätkus ka lapsi-mängukaaslasi.
Elasin Vahtra tänavas, mis lõppes Turu tänavale ja põhiliselt nende lastega ka suhtlesime, aga kokku saime ka Pika ja Jaama tänava lastega.
Siis peeti veel paljudes peredes LEHMI ja ka minul ja vennal tuli oma MAASIKUGA karjas käia. Aga see oli vahva, kui välja arvata varane tõusmine, sest ka teised lapsed tulid oma lehmadega ja siis me seal ka mängisime; vastavalt sellele, palju lapsi kohal oli. Üks suurem poiss ERNST õpetas meile pulkade löömise mängu („12 pulka“). See oli vahva jooksu- ja peitusemäng. Karjas mängisime veel peitust, pimesikku, „Trihvaad“, „Mooramaa kuningat“, „Värvimängu“, „Kapsavarast“, „Matsu“ (kulli) erivariante (puu-, kivi-, kükikulli). Tegime ka mustlasmaadlust, „Leiva ahju viskamist“, vägikaikavedu ja sõrmekoogu vedu; veel kivikeste viskamist peopesast käeseljale.
Vahel, kui olime kahekesi koos minust 4 aastat vanema Kaariniga, õpetas ta mulle rohust nukukesi tegema ja mängisime siis nendega ja ka kivide ja käbidega, mis olid meie loomad.
Kaarin oskas hästi ka esineda. Mäletan, et kord tegi ta järgi laulu "Üks kask meil kasvas õues", kehastades erinevaid rolle. Põõsa taga (lava taga) vahetas ta midagi riietuses ja tuli siis välja nagu väike laps, ronis kivi (lava) peale ja laulis seda laulu lapse häälega. Mina kuulasin ja laulu lõppedes, kui Kaarin kummardas (tegi kniksu), mina plaksutasin. Järgmine kord tuli ta "lavale" juba nagu sõdur, sirge seljaga marssides, käsi kõrva ääres ja laulis mehiselt. Siis tuli ta peene preilina ja lõpuks, kepp käes, longates ja küürus nagu vana naine, rätik silmil ja laulis häält väristades: "Üks kask meil kasvas õues…" See kõik oli nii vahva!
Karjas meeldis meile veel ka puulatvadega alla laskmine ja kiikumine. Eks vahel sai kukutud ka, kui mõni puu murdus.
Mängisime ka plaksumängu (kahekesi vastakuti käte plaksutamine) ja sõnade mängu "Too vett", "Millega?", … jne. ja "Kell üks – muna küps". KODUS ÜKSI OLLES meeldis mulle joonistada ja oma nukkudega mängida. Nukke oli mul palju (umbes 10 ringis), põhiliselt väiksed, osad olid kõvad, ühes tükis, osadel käed-jalad-pea liikusid, olid kummiga ühendatud. Kui sain 5-aastaseks, kingiti mulle üks suur NUKK LEENA (naabrite sugulane Leningradist tõi). Leena oli siis üle küla nukk, oskas öelda "mamma" ja silmad käisid kinni-lahti. Õmblesin ise oma nukkudele riideid, tekke ja patju ema antud riidetükkidest. Mängisin veel ka paberinukkudega, riietasin neid ja joonistasin ise ka riideid juurde. Üks naabritädi, kes mind nukkudega tihti mängimas nägi, arvas, et mul saab küll kunagi palju lapsi olema. Noh, ja saigi. Olin kogu elu lasteaias kasvataja. Omal on siiski vaid üks tütar.
Mängukohad: naabermajade õuedes, tänaval, sõprade juures kodus, vahel vihmaga mängisime meie heinalakas ka kaarte ("Musta Notsut", "Eeslit"…)
TÄNAVAL mängisime rahvastepalli, „Mädamuna“, „Pallisõda“, „Matsu“ (kulli), „Kekskasti“.
TURUPLATSIL oli üleval võrk ja seal mängisid suuremad võrkpalli, väiksemad said palli järele joosta ja tagasi tuua. ÕUEDES mängisime peitust, „Trihvaad“, „Mooramaa kuningat“, „Värvimängu“, „Kapsavarast“, „Keerukuju“, „Tagumist paari“, pimesikku.
VÄRVIMÄNGUS panime mängijatele huvitavaid nimesid: sirelililla, taeva- või potisinine, kanapasakollane, titeroosa, karukakamust, lumivalge…
PIMESIKUMÄNGUS tuli leitud kaaslane ära arvata kompimise teel või hääle järgi (tuli teha mingi looma või linnu häält).
TOAS, sünnipäevadel, kui rohkem lapsi koos oli, mängisime "TELEFONI", mängu "Vanaisa vanad püksid" (eksijatelt võeti panti ja pärast oli vahva pantide lunastamine).
ASJA PEITUS: peitsime kokkulepitud asja (nt. võti, tikutops, väike mänguasi). Peita võis ka kuskile alla (nt. padi) või kuskile sisse (vaas, saabas…) või panna kellegi taskusse, põue, soki sisse… Märku andsime otsijale sõnadega: "Külm, jääkülm, soe, soojem, kuum, kõrvetab…"
KES ON KADUNUD? – üks lastest peitis end ära, teised vahetasid omavahel kohad.
KÄÄRIMÄNG: kõik istuvad ringis toolidel ja käest kätte antakse edasi käärid, öeldes samal ajal: "Annan otse, võtan risti." Tähtis polnud kääride asend, vaid see, kuidas olid jalad sel ajal, otse või risti. Mõnel mängijal läks taipamisega väga kaua aega, teistel nalja kui palju, kui nägid, kui püüdlikult teine kääre setib[1].
JOONISTAN KUU: ringi keskele joonistati kuu, ise öeldes: "Joonistan kuu, silm-silm, nina, suu," ja siis anti pulk edasi järgmisele kõrvalistuvale naabrile. Nipp oli selles, et joonistamise ajal tuli pepu toolilt üles kergitada, joonistamine polnud üldse tähtis. Aga kui mängija seda polnud ära tabanud, püüdis ta väga hoolikalt kuud joonistada.
Neid kaht viimast tähelepanumängu õpetas mulle ema.
MÄNGUD TOAS LAUA TAGA
I. LAUAMÄNGUD: „TSIRKUS“, KABE (isa õpetas), „REIS ÜMBER MAAILMA“.
II. KAARDIMÄNGUD: „MUST NOTSU“, „EESEL“.
III. MÄNGUD PLIIATSI JA PABERIGA: „TRIPS-TRAPS-TRULL“, „LAEVADE POMMITAMINE“.
KIRJUTA paberile (igal mängijal paber ja pliiats):
1. Tüdruku nimi |
(voldi paber ja anna kaaslastele edasi) |
2. Poisi nimi |
(voldi paber ja anna kaaslastele edasi) |
3. Kus kohtusid? |
(voldi paber ja anna kaaslastele edasi) |
4. Mida tegid? |
(voldi paber ja anna kaaslastele edasi) |
5. Mida teised neist arvavad? |
|
Lõpuks volditakse paber lahti ja loetakse kõvasti ette. Nalja kui palju!
LIND, LOOM, LILL… Mäng, kus tuli öelda sõnu kokkulepitud tähega – võivad olla erinevad küsimused, nt. maiustus, veekogu, linn, auto, koeratõug jm.
Igal mängijal on paber ja joonistab sellele (grafaa) tabeli, 6 veergu + 1 punktide jaoks
Järjekorras ütlevad mängijad ühe tähe („K“, „L“, „M“ jne). Iga õige vastus annab 10 punkti. Kui ka teisel mängijal on sama vastus, saab 5 punkti. Lõpuks loetakse punktid kokku. Võidab see, kel kõige rohkem punkte.
MÄNGISIME ka KODU, POODI, ARSTI, KOOLI
Meelde on jäänud, kuidas kord mängisime HOBUSE TAPMIST. „Hobune“ seoti nööriga kummulikeeratud metallkäru peale ja siis keerati käru ratast raginal ringi ja puust noaga lõigati. Just sel ajal, kui mina olin hobune ja tapalaval, lendas üks lennuk hirmus madalalt koleda mürinaga üle meie kuuri, kus taga me mängisime. See kohutas küll nii ära, et mäletan seda tänaseni. Siis, kui hobune oli tapetud, keerati käru külili ja seoti hobune lahti. Miks me seda mängu mängisime, ei teagi, aga eks ikka tapeti peredes ka loomi.
Tegime ka näppude peal KASSIKANGA KUDUMIST ja vahel jala kaela taha panekut. Kätega sai mängitud veel mängu „KITS KAEVULE JOOMA“. Käed laialiaetud näppudega asetati teineteise peale, keskmiste sõrmede vahele jäi kaev. Siis tuli „kits“, pistis oma keskmise sõrme kiiresti kaevu. Kaev aga surus sõrmed kokku ja püüdis kitse kinni saada.
KOOLIS. Väga palju mängisime vahetundidel saalis laulu- ja ringmänge. Mäletan neid tänaseni.
"Maja teen ma metsa tamme alla…"
"Üks ühte ja kaks ühte…"
"Me lähme rukist lõikama…"
"Need tondid tulivad kaugelt maalt…"
"Peeglike" ("Sõpradena ringis käime, rõõmsad lapsed oleme, ringi sees, mis teed seal sina, võime meie korrata"
"Kaks sammu sissepoole…"
"Bingo"
"Üksinda kõnnin ma..."
"Need kosjad tulid Saarest…"
"Rits-rats-rundibumm…"
"Tehke järel…"
Veel mängisime koolis "Kassi-hiirt", "Haned-luiged", "Hunt kraavis", "Tuli, õhk, vesi, maa". Peale tunde jäid kooli internaadi-lapsed, nemad mängisid ping-pongi.
Veel liikumismänge koolis: rahvastepall, pallikull, mats (kull), tagumine paar, pallisõda, köievedu.
Koolis klassiõhtutel:
„Silmapilgutamine“
„Marss toolidega“
„Pikk nina“
„Kes on kadunud?“
„Seale saba taha panek“
Pimesikk
„Täidan-täidan laeva…“
Kapten käsib (Täidad ülesannet vaid siis, kui öeldakse: "Kapten käsib – joosta, pikali ...“ jne.)
Lind lendab (Siga lendab!) kui "LIND", siis lehvitad tiibu. Eksijatelt võeti panti.
Mängud ÕUES TALVEL: sula ilmaga LUMESÕDA, LUMEMEMME tegemine, KINDLUSE ja KOOBASTE ehitamine, KELGUTAMINE (ka koer kelgu ees), SUUSATAMINE, võimalusel ka UISUTAMINE (tee peal).
KEVADEL olid tüdrukute lemmikud VÕILILLED. Punusime pärgi, vartest tegime ehteid – kette, sõrmuseid ja kastes pooleks aetud varred vette, saime ilusad krussis lokid, mida kinnitasime juustesse. Siis olime nii ilusad "preilid". Taat tegi meile kevadel PAJUVILED. Sõbrannaga mängisime vahel suures toomingapõõsas linde, munadeks otsisime ilusad ümarad kivid ja pesad tegime rohust ja samblast. Siis haudusime oma mune ja pärast lendasime lindudena ringi, tehes vastava linnu häält.
SUVEL, kui tulid linnatüdrukud maale, siis nad õpetasid meile PALLIKOOLI, KEKSKASTI ja HÜPPENÖÖRIGA hüppamise keerulisemaid harjutusi ja ka KOOLIMÄNGU (ER 93[2]).
Meil olid ka oma kambad, eraldi poisid ja tüdrukud. Staap oli meie lakas, pidasime päevikut. Poisid olid "Valged roosid" ja tüdrukud "Punased roosid". Kampade vahel käisid luuremängud ja sõda. Kord läks isegi kivisõjaks, nii et mu sõbranna sai pea veriseks.
Mänge alustasime ikka LIISUSALMIDEGA.
Kõige kiirem ja lühem:
"Trips-traps-trull,
sina oled kull."
Salmi lugemise ajal olid kõik kas reas või ringis ja mängujuht kas tonksas igat mängijat käega või olid kõigil mängijatel käed ette rusikasse sirutatud ja siis loeti käte pealt. Kelle peal salm lõppes, sai ühe käe selja taha ära panna, mängu alustajaks sai see, kellel esimesena mõlemad käed selja taha said.
Liisusalmid on vist üldiselt tuntud ja sellepärast ei hakka ma neid välja kirjutama. Nad on olemas kenasti raamatutes: Aleksander Kalamees "Eesti rahvamänge" (Tallinn 1973) ja Mall Hiiemäe "Virumaa vanad lastemängud".
Meie lugesime selliseid:
1. "Punaste pükstega politsei…"
2. "Auto TAKS, number kaks…"
3. "Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa…"
4. "Rätsep-meister Kakaduu õmbles mulle palitu…"
5. "Peeter pervõi peeretas…"
6. „Impel-pimpel-piila-paala, saksad sõivad ümber laua… Kokk oli keskel, maitses praadi, mampsel valas šokolaadi. Mina praadi maitsema, mampsel mulle kulbiga, mina ahjuroobiga. Mampsel kukkus maha, mina kapi taha, leidsin rubla raha, matsin mampsli maha."
Nüüd seltskonnas mängin heameelega seltskonnamänge ja organiseerin neid ka ise. Kui on ruumi vähe, siis mängime lauas istudes:
I. KINGI MÄNG
Sosista paremale naabrile kõrva üks kink (nt. TORT) ja vasakule naabrile, mida sellega teha (nt. ära süüa), ja lõpuks ütlevad kõik mängijad siis järjekorras, mida nad kingituseks said ja mida peavad sellega tegema (nt. said lillekimbu ja pead selle ära sööma…).
II. HAIGUS
Ütle paremale naabrile mingi haigus (nt. kõhulahtisus) ja vasakule naabrile, kuidas seda ravida (söö kõva muna). Kokku saab jälle naljakas lugu (nt. kõhulahtisust – ravida silmatilkadega…) jne.
III. VANASÕNADE MÄNG
Sosistad paremale naabrile ühe vanasõna (nt. "Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub."). Kui kõigil on vanasõnad, siis mängujuht hakkab küsimusi esitama ja vastama peab antud vanasõnaga, nt.: "Mida sa mõtlesid, kui pruudi kätt palusid?“ – "Kes teisele auku kaevab, see…"
Viimati, minu juubelil, kui seda mängu mängisime, lasin igal mängijal võtta karbist valmis kirjutatud vanasõna, millega tuli vastata. Nt. küsimus minu elukaaslase tütrele oli: "Mida siis mõtlesid, kui su isa minu siia majja tõi?" ja vastus oli: "KOERALE KOERA PALK." Nalja kui palju!
LIIKUMISMÄNGUD SELTSKONNAS:
"LAPADUU", "MUL ON ÜKS TORE TÄDI", "TINNA", "KAKS SAMMU SISSEPOOLE", "KALLE-KUSTA", "ME LÄHME RUKIST LÕIKAMA",
ringis SEISTES asja edasi andmine (lillekimp või puukulp…), kui muusika katkeb, lahkub mängust see, kelle käes asi parasjagu oli. Viimane võidab!
Lauas, kelle kätte asi jäi, saab mingi ülesande: nt. laula üks laul või räägi üks anekdoot või tee naabrile pai või süga sünnipäevalapse selga jne…
KÜSIMUSTE-VASTUSTE MÄNG
Iga mängija tõmbab mängujuhi käest lipiku ühe küsimusega ja esitab selle ühele seltskonnas olijale. Nt. küsimus: "Kas sulle meeldib katsuda meesterahva karvast rinda?" Vastaja tõmbab mängujuhi käest lipiku ja saab vastuse, nt.: "Ei, ma kardan oma elu pärast…"
MÄNGUD TOOLIDEGA (vajalik pillimees!)
1. MARSS ÜMBER TOOLIDE
Toolid paigutatakse seljatugedega vastakuti ja üks mängija on ilma toolita. Liigutakse vastavalt muusikale valsitaktis, polkarütmis, joostes, marssides. Kui muusika katkeb, kõik istuvad. Kes jääb ilma toolita, lahkub mängust ja võtab kaasa (laua taha) ühe tooli. Mäng lõpeb, kui on järel üks tool ja kaks mängijat. Võidab see, kes jõuab esimesena toolile istuda.
2. SILMAPILGUTAMINE
Mängijad on paaris. Üks istub, teine seisab. Toolid on ringis, üks mängija, kes seisab, on ilma toolita. Teeb kellelegi silma ja meelitab ära toolil istuja. Tema taga seisja püüab teda takistada, haarates kätega. Käed peavad enne olema selja taga.
3. KOMPOTT (toolid ringis, kõik istuvad, mängujuht seisab)
Mängujuht paneb igale toolil istujale ühe puuvilja nime (nt. ÕUN, PIRN, PLOOM, KIRSS). Kelle nime mängujuht hüüab, need peavad kohad vahetama (nt. ÕUNAD). Samal ajal püüab mängujuht omale koha leida ja istuda kellegi kohale. Toolita jäänu hakkab edasi hüüdma. Kui hõigatakse "KOMPOTT!", peavad kõik kohad vahetama.
Tore on mängida KIRJANDUSLIKKU VALSSI. Iga mängija saab lipiku ühe tuntud tegelase nimega ja siis peojuht hõikab paarid põrandale tantsuks kokku.
Nt. Kunksmoor ja Kapten Trumm, Lumivalguke ja Prints, Must ja Valge koer, Kaštšei surematu ja Imeilus Vassilissa, Pr. Ilves ja härra Ilves, Okasroosike ja Kuningapoeg, Toots ja Teele, Krokodill Gena ja Potsataja. (Seda mängisime ka koolipidudel.)
TANTS HARJAGA (või LUUAGA)
Kõik tantsivad, üks on ilma partnerita ja tantsib harjaga. Muusika katkemisel viskab harja maha ja püüab kellegi endale partneriks rabada, sest teised kõik samal ajal vahetavad paarid. Kes jääb üksi, jääb jälle harjaga tantsima.
KAPTEN KÄSIB v. PEETER KÄSIB (sünnipäevalaps).
Peeter käsib: "Sammu marss." "Parem käsi pea peale."
Peeter käsib: "Käed puusa!" jne. Kui ette ei öelda "Peeter" ja keegi täidab käsku, läheb mängust välja või annab panti.
PUDELIMÄNG: mängijad istuvad ringis ja kelle peale jääb pudelisuu, kui pudelit keerutatakse, peab vastama küsimusele, mida temalt küsitakse. Siis on vastaja kord pudelit keerutada.
ELEKTROONILISED MÄNGUD
minu ellu ei kuulu. Kodus internetti ei ole, on vaid läpakas piltide salvestamiseks. Minu esimese mobiiltelefoni kinkis mulle tütar 55.-ks sünnipäevaks. Nüüd on teine mobiiltelefon, mida kasutan vaid helistamiseks ja SMS-ide saatmiseks. Vastan nt. "Ristiku" ristsõnamängus (raadio Elmaris) ja igasugustes küsitlustes, nt.: "Kes on sinu lemmiklaulja, -pillimees, -ansambel, -raamat?“ ja hääletan meeldivama artisti poolt, nt. saadetes "Tantsud tähtedega", "Su nägu kõlab tuttavalt" jms.
HASARTMÄNGE ei mängi. Loteriipileteidki ostan haruharva.
Veel meenub, et kui olin laps ja vanaisa juures olid sünnipäevad, mängiti seal lauas laulumängu "Mu mütsil on kolm nurka…" ja eksijatelt võeti panti, pärast lunastati.
ÕUES mängiti kaikaga vana pange pihta löömist. Mängijal seoti silmad rätiga ja ta pidi astuma pangest 10 sammu eemale. Siis keerati teda 3 korda ringi ja nüüd pidi ta minema tagasi 10 sammu pange suunas ja võis 3 korda proovida kaikaga pange tabada. Oli nii naljakas, kui mängija läks ikka lausa võssa ja vehkis seal oma kaikaga tühja õhku.
Tehti ka SAAPA või KUMMIKU viskamise võistlust.
Nüüd vist on küll kõik.
Ah jaa, veel laulame sünnipäevadel ikka ka "ÕLLEPRUULIJAT" koos liikumisega. Istudes hoiame naabritel käe alt kinni ja kiigume küljelt-küljele. Refrääni ajal kiigume ettepoole ja laulame: "Vaat, sina oled Juhan ja mina olen Jaan, kõik väravapostid ma pikali aan…" Teine salm seistes ja kolmas pingi peal püsti ja neljas – varem laua all kükitades, nüüd istudes. (Laua all püüti ära võtta kellegi king ja siis tuli panti lunastada.)
Veel meeldib mulle SÜNNIPÄEVADE aastaring. LAULDAKSE: „Kes JAANUARI (VEEBRUARI, MÄRTSIKUUS…jne) on sündinud, see tõusku üles nüüd ja täitku klaasid ääreni ja joogu põhjani. :,:Joo, joo:,: oma õnne terviseks!" Vastaval kuul sündinud tõusevad siis püsti.
Toredalt on ka välja kukkunud KIRJAD SÜNNIPÄEVALASTELE. Mängujuht on eelnevalt koostanud kirja, mõeldes sellele sünnipäevalapsele ja kokkutulnud seltskonnale, ning jättes teksti tühikud, kuhu lisab siis sünnipäevalistelt saadud omadussõnad saamise järjekorras.
Näiteks KIRI AARELE (I)
KAPRIISNE sünnipäevalaps AARE! Oleme nii ILUSAD, et kutsusid meid oma KALLILE sünnipäevale. 66 on ÜKS ütlemata KÕRGE arv. Oled mees, kes on parajalt JONNAKAS, SOE ja LÕBUS. Sinu jaoks ei jätkugi KARVASEID kiidusõnu, ka VÄGEVATELE lastele oled sa MUST ja KARVANE vanaisa. Ja oma RASKELE naisele, Vaikele, oled ikka olnud JULGE mees. Vahel viskad ka AGRESSIIVSET viina ja see ei tee sulle VÜRTSIKAT hingepiina. Vahel kääksutad oma EPUTAVAT akordioni ja tõstad SEXIKAT lauluhäältki. Nüüd oleme kõik LUSTILISELT laua taga ja naudime IMELIKKE sööke ja MEELDIVAID jooke. Kõht on juba MÕISTATUSLIK ja pea LUSTILIK. Homme meenutame LOBISEVAT pidu ja Sind, VALELIK, HAISEV AARE.
Nii tore, et said 66! Proosit!!!
(Mängitud Põlvas, aprillis 2012. a.)
KIRI MALLELE (II)
LAHKE sünnipäevalaps MALLE! Täna on jälle kokku tulnud Sinu SIIRAD sugulased ja KARVASED tuttavad, et soovida Sulle KIBEDAT õnne ja MAGUSAT pikka iga. Kohal nagu ikka on KONDINE onu ARVI ja ISANE tädi ELLEN. Lauas on koha sisse võtnud ka HAPU KÜLLI. Ei puudu ka LUKSUSLIK ÜLLE, ja HEA naabritüdruk MALLE. Kaugelt sõitsid kohale oma PIKSELISE autoga VÄRVILINE EHA ja MUST Jaak. UHKE sünnipäevalaps MALLE nägi kindlasti JOBU tordiga palju vaeva ja ta NIPSAKAS ema tegi KURJE salateid, mis viivad keele alla. Aga mida tegid Sina, EMANE VEIKO?! Lõid PONTSAKAT lulli?! Ees on jälle terve KISKJALINE aasta, et siis jälle su HAMBUTULE juubelile tagasi naasta.
Põlvas, aug. 2011. a.
Meenuvad veel mängud, mida olen palju mänginud lapsena, noorena ja vahel veel nüüdki sobivas seltskonnas.
MIS LAULU ME LAULAME?
Üks mängija läks ukse taha, teistele jagati igale üks sõna ühest tuntud laulust, nt. "Meie kiisul kriimud silmad." Ukse tagant tulija hakkas küsimusi küsima igalt mängijalt järjekorras.
Nt. 1. küsimus: "Kus sa eile käisid?"
1. vastus: "MEIE vanaisa juures.“
2. küsimus: "Mida sa hommikul sõid?"
2. vastus: "KIISUL jäi piima järele, seda sõingi." jne.
Kelle vastuse juures küsija laulu ära arvas, see läks järgmiseks ukse taha, kuni teised uue laulu kokku leppisid.
MUUDA KUJU!
Tuppa jäävad 2 mängijat, teised lähevad ukse taha (teise tuppa). Üks on KUJUR ja teine SAVI. Kujur teeb savist mingi kuju, setib käsi, jalgu, pead mingisse asendisse. Nüüd tuleb esimene mängija ukse tagant ja talle öeldakse: „Sina oled nüüd kujur ja muuda seda KUJU, nii nagu sa soovid,“ – mida keerulisem, seda parem. Kui kuju on valmis, siis tuleb tal endal seesama asend võtta. Plaksutamise peale tuleb järgmine mängija ja saab jälle oma kunstiteose teha ja nii jätkub mäng, kuni kõik on kuju teinud.
NAERUMÄNG
Paarilised pidid üksteist naerma ajama, tehes igasuguseid liigutusi ja näovigureid. Kes naerma hakkas, see kaotas.
TÕTT VAATAMINE – tuli paarilisele otse silma vaadata ja naerma ei tohtinud hakata. Kaotas see, kes naerma hakkas.
VEEL MÄNGE, mida mängisime paberi ja pliiatsiga.
I. JOONISTA INIMENE, mis koosneb 10-st geomeetrilisest elemendist ▲,●, ■
Võid kasutada vaid 1 elementi või kõiki.
Vaid mängujuht (MJ) teadis kujundite tähendusi. Paberid joonistustega toodi MJ kätte ja siis selgus, kui palju oli kellelgi ARMASTUST ▲, SEXI ● ja MÕISTUST ■. kokku 100%
Nt. [JOONIS]
40 % sexi
50 % armastust
10 % mõistust
II. Mis laulu sa laulad? Kirjuta oma nimi. Kirjuta paberile 5 tuntud laulu, igast üks rida, et oleks laul tuntav.
Näiteks: 1. "Aias vaikne kõik…"
2. "Meie kassil pojad…"
3. "Suur on mu armastus…"
4. "Kuhu küll kõik lilled jäid…"
5. "Sõitsin oma setukaga linna poole traavi…"
Laulud paberil said MJ kätte ja siis ta hakkas ette lugema, mis laulu keegi kunagi laulis.
1. Esimesel kohtamisel laulis (Anne): "Aias vaikne kõik…"
2. Enne pulmi: "Meie kassil pojad…"
3. Pulmaööl: "Suur on mu armastus…"
4. Peale pulmi: "Kuhu küll kõik lilled jäid…"
5. 10 aastat hiljem: "Sõitsin oma setukaga…"
Neid laule võis lasta kirjutajal endal laulda või esitas neid MJ. Kõik osalejad võisid kaasa laulda.
III. KIRJUTA paberile 5 looma-, linnu- või putuka nime.
Nt. 1. ORAV → TÖÖL
2. OINAS KODUS
3. TUVI ARMASTUSES
4. VIHMAUSS ISE ARVAB
5. KALKUN TEGELIKULT ON.
Paberid MJ kätte, nimi peale, ja siis MJ loeb ette. Nt.: (ENN) on
1. TÖÖL nagu ORAV,
2. KODUS nagu OINAS,
3. ARMASTUSES on nagu TUVI,
4. ISE ARVAB, et on VIHMAUSS,
5. TEGELIKULT on KALKUN.
IV. JOONISTA oma paberile RIST ja selle peale 4 ringi: esimesse ringi paiguta numbrid 1–4, teise tähed K, A, S,T, kolmandasse omadussõnad ja neljandasse mingi linnu või looma või putuka nimi.
[JOONIS]
MJ loeb tulemused ette:
1. kohal on (EPUL) (K) – KODU. Seal on ta nagu LOKKIS LÕVI.
2. kohal on EPUL SEX (S). Seal on ta nagu SININE HOBUNE.
3. kohal on EPUL ARMASTUS (A). Siin on ta nagu KARVANE ROTT.
4. kohal on Epul töö (T). Siin on ta nagu HAISEV KASS.
Mängisime ka TAALRIMÄNGU. Mängijad seisavad ringis, üks on keskel, kes peab ära arvama, kelle käes on taaler. Ringisolijad laulavad ja lasevad käsi liigutades taalri ringi käia:
"Laske taaler lennata
ja valeraha rännata.
Taaler siin, taaler seal,
taaler minu peo peal.
Armas laps, kas oled pime
või su ümber sünnib ime.
Taaler siin, taaler seal,
taaler minu peo peal…“
Kelle käest taaler leiti, see läks ise keskele äraarvajaks.
Vahel (nt. jõulude ajal) mängisime ka "PIMEDAT RÄTSEPAT" (ER 139).
Mängija pidi seotud silmadega minema ja kääridega lõikama nöörile riputatud asju (komm, õun, vms.).
Sündisin ja lapsena elasin Harjumaal, Kose vallas, Karla külas, seega ka minu mälestused on sealt.
1944.–1945. aastate lastel tuli olla mänguasjade puudumise tõttu väga nutikad ja leidlikud. Kuna olime maalapsed, siis mängudki olid maaelust inspireeritud. Rajasime omale õunapuuaiad, kasutades selleks pajupõõsaste oksi, mis erinesid üksteisest värvi poolest. Nii sai ka õunapuid eri sortidega nimetada. Sellistes õunapuuaedades jätkus tegevust pikemalt, kuna oli vaja neid kasta, maad rohida.
Suure tähtsusega olid igaühe eraldi korrastatud kodud. Meil olid need rajatud sireliheki tühimikesse, korralikult "põrand" puhtaks pühitud, istmeteks ja lauaks kivid ja lauakesed leitud ja ka lilled laual mingi topsikesega. Mäletan, et igaüks tundis oma kodu ümber uhkust ja kui naabriperede eakaaslased külla tulid, siis esitleti alati ka oma kodu. Eakaaslasi oli ümbruskonnas 7: 3 tüdrukut ja 4 poissi. Mängisime poistega koos, vahel ka eraldi tüdrukutemänge, mis poistele huvi ei pakkunud. Mul oli ühe vanatädi õmmeldud kaltsunukk, väga armas. Tema tuli igal õhtul korralikult lapikeste vahele kingakarpi magama panna. Karp oli aknalaual. Meil oli väike maja – kahe toa ja köögiga, seepärast olid aknalauad kasutusel riiulite asemel. Elasime kuuekesi.
Kuna meie mängimisaeg jäi põhiliselt kolhooside moodustamise aega, siis matkisime mängudeski kolhoosielu. Tekkisid lastelgi suured lehma- ja hobusekarjad. Lehmad olid lihtsad sarvedega puupulgad, aga hobuse sai oksakohast, et tekiks kaelaosa. Neid sai mängulaudast karjamaale ja tagasi toimetatud ja nendega muid vajalikke toimetusi tehtud.
Mängisime veel arsti-patsiendi mängu, kasutades väikeseid majapidamises tühjaks jäänud pudeleid, topse või mõne tädi käest saadud sobivaid anumakesi. Segasime neisse erivärvilisi lahuseid, kasutades mahla, tinti või muud värviandvat materjali. "Ravimeid" oli võimalik erineva doseerimisega mitmekesistada. Õnneks olid meie rohud pealemääritavad, sest lapsena ju teadsime, kui vastik on tegelikult kibedat rohtu sisse võtta. Küll tegime me vaktsineerimist. Sel ajal tehti lastele vaktsineerimist, tõmmates nahasse käe siseküljel kriipsukese e. pirkee ja sellese manustati vist kopsuhaiguste vaktsiini. Nii ka meie, matkides seda, tegime koolis kasutatava viisnurksulega kriipsu nahasse ja määrisime haavakese omavalmistatud seerumiga. Õnneks ei läinud "patsiendi" käsi paiste ja haav paranes peagi ära.
Lapsed olid ju kodus omapäi, vanemad iga päev kolhoositööl, seega puudusid suunajad-keelajad.
Kuru talu elumaja ukse ees 1953: ema Linda, süles Jüri, Malle, Ahto, isa Rudolf ja Ellen.
Õige varakult, juba 7–8-aastaselt hakkasime meiegi kolhoositöös osalema. Laste ülesandeks oli kõik kolhoosi orasepõllud teravaotsalise "ohakatorgiga" igasugusest umbrohust – ohakast, tõlkjast, rakvere raipest – puhtaks teha. Selle torgiga lõikasime need juure pealt maha. See oli kerge ja lõbus töö, sest mitmekesi koos olles suhtlesime üksteisega ja vahel mängisime sõnamängu. Näiteks nimetasime ühe algustähega linde, loomi, esemeid, puid jne. Palju tüütum ja raskem oli kapsaste-kaalikate istutamine ja kõplamine. Muidugi pakkus jällegi lohutust sõpradega koos tegutsemine ja iga vao otsas väike puhkepaus. Tegime vahel ka lubamatuid vimkasid. Näiteks loeti kapsataimi sada ühte kimpu ja meile üle antud kimpude arvu järgi märgiti hiljem päevatöö tasustamiseks üles. Et kiiremini järjekordne sada maha saaks istutatud, pistsime mõned taimed lihtsalt mulla alla. Arg süda ei lubanud seda õnneks palju praktiseerida.
Peale istutamist toodi põlluveerde suur veepaak, millest meile ämbritesse vett ammutati. Pidime kõik oma istutatud taimed ka kastma. See oli lastele tõeliselt raske töö. Õhtuks oli ämbrit kandva käe ranne ära venitatud ja valulik, vahel ka paistes.
Suvel oli laste tööks rohimine, kõplamine. Võtsime oma pundiga kõik ühte ritta ja igaüks töötas oma vaol. Algul oli rida ühtlane, aga vao lõppu jõudsid enne need, kellel rohkem jaksu oli. Ebaõiglaselt saidki esimesed lõpetajad kauem puhkepausi pidada, sest uute vagudega alustati jällegi koos üheaegselt.
Päris tore töö oli veel hobusega silo tallamine. Maa sees oli sügav auk, millesse oli ehitatud tünn. Puutünni ühes servas oli luuk lahti, seni kui põhja oli toodud juba küllalt haljassööta ja võis hobusega tünni minna (meie külas nimetati seda tünni siloauguks). Nüüd suleti luuk ja hobune ei pääsenud enne välja, kui tünn täidetud oli. Pidevalt oli vaja haljasmassi kinni tampida – et aga hobune omapäi ei soovi ringiratast kõndida, olid kutsariteks lapsed. Töö oli tore, sest hobune on armas loom. Ainult õhtuks oli sadula puudumisel istumine üsna hellaks jäänud.
Kui sai tööd tehes kokku puututud täiskasvanud kolhoosirahvaga ja kuuldud nende jutte, tekkisid ka meil mängudes uued võimalused. Kuna pidime õhtul pärast kolhoositööd söötma oma pere lehma mööda teeääri, kus rohi oli lopsakas ja lehm sai õhtuks korralikult kõhu täis, siis kasutasime seda aega ka mängimiseks. Kui ka naaberperede lapsed said meiega liituda, läks asi kohe mänguks. Tee ääres oli meil põhiliselt kaks mängu – üks abiellumine ja teine kolhoosi koosolek. Ei mäleta, et oleks kiriklikku laulatust ise näinud, aga kusagilt oli idee leitud ja nii panime üksteist "paari" üsna sageli. Tee ääres olid põõsad ja ka suuri kive, nii tekkisid ideed nende kasutamiseks. Üks suur kivi oligi altariks, selle peale pandi ka lilled ja "noorpaar" seati ühele poole kivi ning "pastor" teisele poole. Sõnaline osa mõeldi juurde vastavalt osalejate võimekusele. Vahel jätkus ka õnnitlejaid.
Kolhoosi koosolek oli ikka täiskasvanuid matkiv ja kippus üsnagi ägedaks minema. Tekkisid vaidlused tööde ja muude probleemide lahendamisel. Rollid jagasime alati enne "koosolekut". Kes oli esimees, kes brigadir, kes põllutööline või mõne muu ameti peal. Eks vahel sai ülemus pahandada ja teinekord jagas just tema alluvatele karme sõnu. Vahel sai ka keegi kiita. Igatahes elasime nii oma rollidesse sisse, et ei märganud seda, kui suveõhtu vaikuses kandus meie valjuhäälne mäng ümbruskonna majadeni. Nii et tegime toona külarahvale tasuta teatrit. Koju minnes saime ema käest isegi tõrelda oma lärmakuse pärast. Nii elasime välja päevast väsimust.
Suuremana, kuid ikka algkooli ajal, mis oli toona seitse klassi, sai käidud kolhoosi lehmadega karjas. Oli 140 lehma ja meie oma vennaga kahekesi. Ametil polnud muud viga, aga tuli tõusta juba kell 4, et õigeks ajaks lauda juurde jõuda. Sügiseti koolist koju jõudnuna läksime põllule rukist siduma. Oli uhke tiibadega masin, mis pühkis mahalõigatud rukkikõrred parajalt vihusuuruste kimpudena aluselt maha. Käisime järel ja sidusime vihud, hiljem tõstsime vihud hakkidesse, viljapeadega üles. Ainult katuseks haki peale pandi üks vihk tagurpidi. Kartulikorjamisel käisime koolist koos klassiga.
Nüüd lisan veel sellise mälestuse. Maal ju lasteaeda ega lastesõime polnud, aga meie vennaga olime alles 4–5-aastased, mängisime üksi kodus olles lehmasõimes, kuna ei julgenud üksi toas olla. Laudas oli isal meisterdatud pikk lehmade sõim, selles heinad. Kummaski otsas oli ka lehm. Meie mängisime keskel. Nii et ikkagi "sõim".
Kirjeldan veidi ka meie aja maiustusi. Neid tõi meile vanaema, kes elas Tallinnas. Olid värvilised hernekommid, nagu kokkupressitud suhkur või padjakommid, mis olid alati roosad, padjakujulised, väga magusad ja sees magususe tasakaalustamiseks hapu moos. Paberiga kommi neil aegadel me ei näinud. Kommid üldse olid haruldased meie jaoks.
Ise tegime omale pliidiraual küpsetatud kartulikrõpsu. Lõikasime õhukesed viilud toorest kartulist. Küpsesid küll krõbedaks, aga olid täiesti maitsetud, kuna tol ajal peenikest soola polnud ja suureteraline, mida toidu maitsestamisel või liha, kapsa ja kurgi hoidistamisel kasutati, meile ei sobinud. Aga krõpse süüa oli mõnus.
Mäletan oma lapsepõlve toredana. Oleksin hea meelega valmis kõike seda kordama. Uuesti ja alati.
Luuletus OMA PERE PÕLVNEMISEST JA OLEMISEST
KURU LUGU
Järviku (Jürgensoni) suguvõsa
Igal suvel kaunil juulikuu päeval
Kuru lapsed taas üksteist näevad.
Me pere on suur – lausa viiskümmend kaks,
ja igal aastal juurde sünnib mõni laps.
1868-l sai karjamõisast Kirimäe talu.
Rentisid seda Jüri, Hans ja Leno, Jüri ja Eva alul.
Jüri Evaga ostsid 4300 rubla eest
Kirimäe päriseks omale, välja mõisa käest.
Nende poeg Jüri oli uus Kirimäe peremees.
Tema nais Liisu Mikuri talu Jüri käest.
Neilgi seisis Kirimäe arendamine ees,
kuigi Jüri oli veidi aeglane mees.
Kord ammu Kirimäe vanaisa vanaemaga
istutasid Kuru kohale kased ja kuuserea.
Lootsid, et hiljem viiest pojast keegi
just sinna oma kodu kord teebki.
Kirimäe Jüri oli vanaisa Rudolfi isa
ja Liisu, tema naine, ehk Rudolfi ema.
Peale Ruudi oli peres veel neli venda,
aga pikem eluiga suudeti 3-le pojale anda-
Kui Kirimäe jagati kolmele pojale
tegi Rudolf oma kodu just Kurule.
Maha ehitamiseks kasutas puitu ja savi
ja aastal 1936 selle valmis tegi.
Hiljem ehitas majale-laudale otsa küüni,
nii kolmikhoonena seisab see nüüdki.
Praegune peremees Jüri ehitab hoonet ümber
ja laudast saab peagi kaminakamber.
Ehkki Rudolf muusikast hoolis
ja õppis seda veidi isegi Tallinnas koolis,
hakkas ta siiski pidama talu.
Tema naiseks sai, oma surmani, Sofia alul.
Neljakümnendate aastate alguses
Keerule tuli ema Linda, kaasas 2-ne Malle.
Juba mõne aasta möödudes
sündis peresse trullakas tütar Ellen.
Ülejärgmisel aastal sündis poiss kui pomm.
Ahto tema nimeks sai. Tubli mees on.
Viiekümne teise aasta augustikuul
sündis Jüri, kellest sai peremees uus.
Nii saigi peres liikmeid kuus
ja praeguses mõistes oli perekond suur.
Isa töötas esimehena kolhoosis
ema põllutöödel oma rammu proovis.
Nii mööduvad mitmed-mitmed aastad.
Lapsedki lõid pidevalt töödel kaasa.
Kõblavars või ohakatork käes
nii iga suvehommik Kuru lapsi näeb.
Kõige ennne pidi kodunt lahkuma Malle,
sest lapsena tervis tekitas probleeme talle.
Malle õppima asus Tallinna Metsakooli.
Teised kolm jätkasid õpinguid Kuivajõe koolis.
Ellen lahkus kodunt olles neliteist,
nii saatus tabas ka kõiki teisi meist.
Malle õpinguid jätkas keskkoolis
Ellen tehnikumis õmblejaks saada soovis.
Ahto meremeheks saada ihkas
ja kalandustehnikumis hakkas tublilt pihta.
Hiljem omandas veel haridust Kaliningradis
ja kaitses Moskvas ära doktorikraadi.
Jüri, olles pere lastest kõige noorem
jäi kuueks aastaks üksi vanemate hoolde.
Ta hiljem jätkas spordikallakuga koolis
ja pärast õpingute lõppu läks pedagoogiks.
Nii astusid kõik lapsed oma ellu
ja ema-isa jätsid üksi Kuru tallu.
Ema isast oli üheksateist aastat noorem
ja seepärast kauem kanda tuli töölkäimise koorem-
Malle Velloga lõid omale kodu Tallinna
ja suvilagi ehitasid Muuga aedlinna.
Ellen koolist tööle suunati Valga linna
ja peagi Mattile tal õnne oli mehele minna.
Ahto Ljuudaga elasid algul vanaema juures
ja hiljem Õismäele said korteri uue.
Jüri tööle õpetajaks asus Paides
ja võttis enne veel Kai omale naiseks.
Nii elu veeres aina edasi
ja meie saatused on läinud sedasi,
et vanemaid ei ole ammu meil
ja kõik me üksi käime elutee.
Pensionäri põlve peavad Malle ja Ellen.
Ka Ahti välja teeninud on selle,
kuid ikka jätkab kahel kohal tööd veel
ja noortele ta kalapüügi tarkust selgeks teeb.
Ja Jüri, kes on meie noorem vennas
on Kurul vägevasti sisse seadnud ennast.
Ta aina kõpitseb, remondib, ehitab
ja meie lapsepõlvekodu, Kuru, säilitab.
Seepärast tänulikud oleme kõik talle,
et siia, kui oma koju, võime tulla jälle,
ja lapsed-lapselapsed koos meiega,
et kohtuda taas kõik üksteisega.
Meil lapsi kokku on kaksteist
ja enamus lapsevanemadki juba neist.
On väikseim lapselaps, Eliise, päris uudne
sest ta on praegu ainult nelja kuune.
Lasteta on seni ainult Henri
ja tema rändab kaugel mandril ringi.
On esimene lapselaps Malle Ebel Kaarel
ja viimane, Eliisegi, on Malle pere arvel.
Tal lapsi suureks kasvatatud kolm,
kaks tütart ja üks poeg on.
Ja lapselapsi seitse kokku praegu
kuid lisa saamiseks on ju veel aega.
Ellenil on peres vaid kaks poega
sellest on neli pojatütart ja kolm pojapoega.
On Ahtol peres kasvanud kaks tütart
kuid juba neli lapselast seal müttab.
Jüril on lapsi kokku kolm + kaks
ja lapselapsi igal neljal lapsel kaks.
Me loodame, et lapsi sünnib veel
ja soovime, et kõik kõnniks õnnelikul teel.
Need värsid kakstuhat üheteistkümnendal loodud
neis meie pere ajalugu on välja toodud.
On Kurult sirgunud seni neli põlvkonda
ja sellega kindlasti punkti ei panda.
Mängumälestused Tallinnast
Mustamäe uues neljandas mikrorajoonis aastatest 1974–1979
Lapsepõlv möödus hoovis mängides. Oli palju mängukaaslasi, sest paljudel vastvalminud paneelmajadesse kolinutest olid enam-vähem ühevanused lapsed. Ja hoovis neli maja.
Lasteaiaealistena mängisime palju KODUMÄNGU hoovis. Selleks tassisime õue pesunööri, beebitekid, nukunõud, nukuvankrid ja nukud. Pesunöör seoti kahe kase vahele ja peale, n-ö maja katuseks kinnitati pesulõksudega beebitekid. Üks tekk läks veel põrandaks murule. Koduke valmis, kolisime asjad sisse ja läks mänguks lahti. Kui ilm ei sobinud selle mängu mängimiseks õues, ehitasime tihti oma kodud ka paneelmaja trepikotta – enamasti neljanda ja viienda korruse vahetasandile, suure akna alla. Trepikojad olid väga puhtad, majahoidjad hoolsad. Kodu mängisid tavaliselt kaks tüdrukut, aga vahel pidime oma õed-vennad ka mängu võtma. (See meile hästi ei meeldinud).
5–7-aastastena mängisime enamasti liikumismänge ja mängus oli päris palju hoovi lapsi (kümme kuni viisteist).
„UKAKAS“ oli üks lemmikmängudest. Tavaliselt oli mõni trepikoja välisuks selleks kohaks, kuhu tormati ja hüüti: „Uka-uka, mina prii!“ Mäng meenutas veidi luurekat või peitust. Liisusalmiga loeti esimene otsija. Teised läksid peitu. Kui sa suutsid leida hea peidukoha ja kiirelt sealt võimalusel välja joosta ning ennast priiks hüüda – siis oli ikka hea tunne küll! Kui sul aga nii kiirelt joosta ei õnnestunud ja mängujuht näiteks Priitu enne nägi, hüüdis: „Uka-uka, Priit kotis!“
Meie hoovi laste lemmik-pallimängudeks olid „Rahvaste pall“ (mängijaid 10–16) ja „Koer“ (mängijaid 3). Väljaku keskele koeraks ei tahtnud keegi minna, sest palli oli raske tabada – alati püüti seda väga kõrgelt üle pea visata.
Ühel suvel sai pikalt mängitud „Punaste ja Valgete rooside sõda“. Mängijaid oli 10–20 last. „Valged roosid“ olid alati hoovi poisid ja „Punased roosid“ siis tüdrukud. Mängisime seda nii, nagu sai loetud „Detektiiv Kalle Blomkvisti“ raamatust[i]. Kummalgi poolel olid oma aarded, mida tuli püüda üksteiselt kätte saada. Luurasime üksteise järel hoovi majade trepikodades, vahel pääsesime isegi üheksakordse maja katusele … Majade ümbruses oli rohkelt haljastust, mis andis võimaluse põõsastikes ja rõdude all end mugavalt peita. See mäng oli nii põnev, et ükski laps õhtul tuppa minna ei tahtnud.
1979. aastal hakkasid meie hoovi 8–9-aastased poisid mängima pesapalli. Kellegi suur vend oli ameerika onult selleks mänguks kurika ja muu vajaliku saanud. Mängureeglid õpiti jooksu pealt selgeks ja hoov oli selleks mänguks parajalt avar. Mullaseks kulutatud murukamarale veeti väljaku piirjooned, katkine kõnniteeplaat pandi märgiks maha. Ja siis enam tüdrukuid mängu ei võetud.
P.S. Meie hoovis elasid pisike Juhan Ulfsak, tulevane jalgpallur Risto Kallaste, hiljuti Põlvamaale kolinud ajakirjanik Indrek Sarapuu, Jaan Talts oma perega ja paljud teised tänased tublidtegijad. :)
[i] Esimesed eestikeelsed Astrid Lindgreni jutustused „Kalle Blomkvist“ ja „Kalle Blomkvist elab ohtlikku elu“ ilmusid 1960. aastal.
1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Kasvasin maal ühes vanas Lääne-Virumaa külas/alevikus – Haljalas. Peamine mänguaeg jäi 1950-ndate aastate lõppu ja 1960-ndate algusesse.
1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?
Arvan, et mängimiseks oli aega piisavalt, kuigi maalapsena oli ka väikeseid töökohustusi, mida tuli iga päev teha (peenarde rohimine, marjade korjamine, õdedega graafiku alusel toidunõude pesemine, poes käimine jms).
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Õdedega mängimine, hiljem juba lugemine ja käsitöö.
2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Oli suur koduõu, ka mängisime suvel palju naabrite õues (samaealised lapsed), osa tegevusi toimus lähedal heinamaal, oja ääres, kuusetukas; toas oli oma nukunurk.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Koolis vahetunni ajal sel ajal jalutati, kevaditi ja sügiseti soojade ilmadega võis ka õues olla, vahel mängiti palli, tüdrukud keksu, pärast tunde peamiselt rahvaste palli. Koondustel-pidudel mängiti „Me lähme rukist lõikama“, „Kaks sammu sissepoole“, „Meil on üks tore tädi“, „Rits-rats rundibumm“ jne. 1960-ndate aastate koolielu juurde kuulusid ka luuremängud.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Varases lapsepõlves mängiti peaaegu ju kogu aeg, koolilapsena tuli osa aega pühendada kodutööde tegemisele, vanemate abistamisele, kuid jäi ka mänguaega.
3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Eelkoolieas mängisin koos oma kahe õega, mängisime palju nukkudega, igasuguseid lauamänge – nii ostetud kui ka lihtsalt paberi-pliiatsi abil – mängis meiega koos ema. Olime väga väikeste vanusevahedega (vanema ja noorema vahe 3 aastat), nii et sobisime koos mängima. Mängusõpradeks olid kaks samaealist naabritüdrukut ning paar poissi lähiümbrusest, nendega mängisime algkoolieas ja hiljemgi.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Mänguseltskond ja sõpruskond kattusid. Saime kokku iga päev: küll koolis, pärast tunde koduümbruses. Suvel mängisime pallimänge („Mädamuna“, „Pallikool“), mängisime „Kodu“, ehitasime nn onni, kujundasime selle ümbrust (kaevasime vana paja maasse, tõime ojast vett ning veetaimi ning konnakulleseid ning jälgisime nende kasvamist), matkasime lähiümbruses. Mängisime „Tigedat koera“, prii-peitust.
Oli loomade-lindude (hiired, mutid, väikesed linnud) surnuaed. Mäletan ühe pääsukese matuseid: karbist pehmendustega kirst, hauale rist jms.
Talvel suusatasime, uisutasime, tihti sõitsime lihtsalt soome kelguga, mängisime lauatennist (kodus keldrikorrusel oli mängulaud olemas).
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Enamasti olid meie mänguseltskonnas tüdrukud, vahel lubasime ka poistel kampa tulla. Meenub lugu, kus noorem õde nii kaua ühte poissi õrritas, kuni too pool vihmaussi alla neelas. Eri rahvuste küsimust sel ajal maal ei olnud.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Mäletan, et tahtsime oma onni poiste ees saladuses hoida, tegime ukselävele liivariba, et kutsumata külaliste jäljed kohe näha oleks. Ei mäleta, kas kedagi nii ka tabasime, kuid mingi konflikt õhus oli. Kord tõi naabritüdruk väikese tühjakssaanud äädikapudeliga koduõlut onni, aga naabriema sattus ka just tulema, pudel lendas kuhugi nurka – arvasime, et peame seda varjama, aga suurt probleemi ei tulnud. Oma mänguseltskonnale (mina ja kaks õde ning naabri kaks tüdrukut) panime nime „Sõprus“, pidasime oma tegevuse kohta päevikut.
Õdedega läks vahel riiuks ka – kuni küünistamise ja tutistamiseni välja.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Meie ema mängis koos meiega väga palju. Mängisime paberi peal „Korstnapühkijat“, „Siga“, „Laevade pommitamist“, üks lemmikmänge oli „Inimene-loom“-mäng, nii meie seda nimetasime; mängisime koos emaga veel „Kop-kop!“-mängu, homonüümide äraarvamist, „Kingi“-mängu, „Soovide“-mängu. Lapsepõlvemängud olid muidugi ka „Vanaisa vanad püksid“ või „Lehmasaba“, samuti „Siga lendab“. Mängisime kabet, lauamänge „Reis ümber maailma“, „Tsirkus“ jne. Mängisime „Täidan-täidan laeva“. Vanematele, eriti vanaemale-vanaisale korraldasime kontserte ja etendusi, mängisime nn prouat, s.t oli üks kapike, kus olid ema need kleidid, mida ta enam ei kandnud, panime need selga ning kontsakingad jalga ning proua mängimine võis alata.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Ei mäleta, et oleksin midagi üksi mänginud.
4. Mängu alustamine
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
Ei mäleta täpselt, kodus ilmselt kuidagi sujuvalt, pühapäeviti hakati lauamänge mängima ilmselt ema initsiatiivil, sõpradega kohtudes lepiti lihtsalt kokku, mida mängida.
4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?
Peitusmängus selgus lugeja mingi liisusalmi abil. Vahel lepiti kokku, oli ka vabatahtlikke.
4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?
Näiteks „Iisik-siisik, sihkel-mihkel, vabaduse Valter, kulter-kalter, mina olen prii“ või „Üks helevalge tuvi“ või „Punaste pükstega politsei“ jms. Kõige rohkem kasutasime esimest peitusmängu alustamiseks.
5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
„Mädamuna“ – seisti ringis, keegi viskas palli õhku ja hüüdis kellegi nime, kes püüdis palli, ülejäänud jooksid laiali. Saanud palli kätte, hüüdis ta „Stopp!“ Palliga mängija pidi valima ühe mängija, kelleni tuli minna teatud arv samme kas tibukõnnil (tillukesed sammud), kukekõnnil (pikad sammud) ja viskama palli valitud mängijale pihta, kes oli uus „mädamuna“, kõik kordus. Mängiti suvel õues.
„Pallikool“ – mängiti vastu maja ust või seina, tuli palliga igasuguseid trikke sooritada; järgmine mängija sai alustada, kui eelmisel läks midagi segi. Mängiti kodus või koos naabrilastega nende õues.
„Siga“ – kaks mängijat viskasid teineteisele palli, kes maha pillas, sai vastavalt ühe tähe sõnast „siga“, kuni sõna oli lõpuks valmis ja vähemosav mängija kaotanud. Mängiti suviti õues.
Prii-peitus: salmi lugemisega määrati püüdja, priiks löödi naabrimaja uksele, peidupaikadeks aed ja õu, kinnipüütu oli järgmine lugeja (loeti kas 50-ni või 100-ni, püüdja hüüdis: „Tulen!“). Priiks löödi sõnadega: „Uka-uka, mina prii.“ Suvine õuemäng.
„Tagumine paar välja“ – traditsiooniliselt, klassiüritustel, nagu ka „Pikka nina“, „Üks üleliigne“: toolid ringis, aga üks tool vähem kui mängijaid, kõik liiguvad ümber toolide ning mängujuhi märguande peale peavad istuma (märguandeks võib olla ka katkenud muusika). Ilmajäänu läheb mängust välja ning ära võetakse ka üks tool. Neid mänge mängiti tavaliselt koolis klassiõhtul või sünnipäevadel, kui oli suurem seltskond.
„Keerukuju“ – mängijad keerutavad end ringiratast, üks mängijatest, kes ei keeruta, hüüab mingil ajal „Stopp!“ ning kõik peavad tarduma paigale; mängija, kes ei ole kuju, püüab kedagi naerma ajada ning kedagi liigutama saada – kes liigutab, ei saa enam kuju teha ning mäng algab uuesti. Suvine õuemäng.
„Tige koer“ – keegi oli tige koer, hoidis posti külge seotud köiest kinni, teised mängijad pidid nii läbi saama, et tige koer neid kinni ei püüa; keda kinni püüti, oli uus koer.
Mängisime suvel oma õdedega kodus. Nagu ka mängu, tingliku nimega „Venelased“: istusime kivist aiapostide otsa, tavaliselt püüdsime natuke maskeeruda (näiteks sukkpükstest patsid pähe vms) ja hakkasime omavahel pudikeeles rääkima, pidades end venelasteks (vene keelt ju veel eelkoolieas ei osanud). Küll aga rääkisime vahel pi-keeles.
Keksumängu mitmed variandid, päris täpselt ei mäleta enam.
Pandilunastamist oli, aga ei mäleta, millise mängu puhul. Panti pidi pärast lunastama ning midagi tegema (tantsima, laulma, sõpra kallistama-suudlema, kükke tegema jms).
Kaardimängudest mängisime „Viit lehte“, „Linnade põletamist“ jm tuntud mänge.
„Tipi, tipi, ära näita“ – mängijad istusid rivis ning üks mängijatest püüdis poetada kas paberkuuli, nööbi vms teistele kooshoitud pihku, korrates iga mängija juures: „Tipi-tipi, ära näita,“ ning kellelegi peidetava eseme pihku panna. Äraarvaja pidi minema mängijate rivi juurde ning lööma kokkusurutud sõrmed lahti ning leidma peidetud eseme. Kui arvas õigesti, sai rivisse istuda ning uueks arvajaks sai see mängija, kelle peos peidetud ese oli. Kui ei arvanud, pidi edasi jääma arvajaks. Mängiti klassiõhtutel, sünnipäevadel.
„Telefon“ – mängijad on reas ning mängujuht sosistab esimesele mingi sõna, mida hakatakse rivis edasi ütlema, rivi lõppu jõudes on enamasti sõnast või lausest saanud hoopis midagi muud, vahel ajasid mõned mängijad meelega sõna kohe sassi. Mängiti klassiõhtutel, sünnipäevadel, aga ka oma mänguseltskonnas.
5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavaid esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.
„Korstnapühkija“ – paberile joonistati maja, korsten, redel, kõrvale tabel. Tavaliselt mängiti kahekesi ja tabeli lahtreid tehti kaks, aga võis ka rohkem mängijaid olla, siis oli lahtreid vastavalt mängijate arvule, tabeli pikkuseks kokkuleppel kas 10 või 12 lahtrit. Üks mängijatest peitis nööbi vm väikese eseme selja taga ühte pihku, sirutas käed ette ja järgmine pidi arvama, kummas käes ese on. Kui arvas õigesti, sai tabelisse plussi, kui ei arvanud õigesti, plussi ei saanud. Mängiti niikaua, kuni üks mängijatest sai kõikidesse lahtritesse plussid. Teised jätkasid. See, kellel jäi lahtreid tühjaks, oli korstnapühkija, vastavalt tühjaks jäänud ruutude arvule kas kaks, kolm vms aastat. Ning joonistati korstnapühkija maja katusele. Seda tegi tavaliselt ema.
,„Siga“: sõnade äraarvamise mäng, paberile kirjutas mängujuht sõna esimese ja viimase tähe, vahele punktiiri. Mängijad hakkasid kordamööda tähti pakkuma, kus iga valesti öeldud täht andis ühe osa seast (joonistati saba, siis jalg, silm, kõrvad jne). Kaotas see, kelle siga kõige enne valmis sai. Mängisime kodus emaga. Tänapäeval levinud ka „Poomise“ variandina.
„Laevade pommitamine“ – traditsioonilised reeglid, mängisime kodus õdedega.
Üks lemmikmänge oli „Inimene-loom“-mäng, nii meie seda nimetasime: iga mängija joonis paberilehe vastavalt kokku lepitud lahtrite arvuga, lahtrite pealkirjad lepiti kokku, need võisid olla näiteks inimese nimi, loom, lind, riik jms. Üks mängija luges tähestikku ning mängujuhi „Stopp!“ peale ütles, mis täheni on jõudnud. Kui see oli näiteks „L“, siis kõik nõutud märksõnad pidid algama just selle tähega. Kui esimene mängija lõpetas, siis asuti kontrollima. Kui kokkulangevusi ei olnud, said kõik kümme punkti; kui kellelgi langes teisega midagi kokku, siis viis punkti. Võitis enam punkte saanu. Mäletan siiani, kuidas noorem õde pakkus kord t-tähega loomaks tuglast.
Muuseas, mängin praegugi koolis veerandi lõputundidel seda mängu, suuremate klasside puhul võetakse osalejad rühmadeks kokku, ka tänapäeva õpilastele meeldib.
Kodus mängisime koos emaga veel „Kop-kop!“-mängu: keegi läks ukse taha, tuli ja koputas ning palus öömaja, kirjeldades ennast kui mingit looma. Teised pidid küsimuste abiga välja selgitama, millise loomaga on tegemist. Kui loom oli ära arvatud, siis lubati tal kusagile öömajale pugeda (kapi taha, tooli alla jne).
Mängisime homonüümide äraarvamise mängu: mängijad jagunesid kahte rühma, üks rühm mõtles näiteks tindi kui kirjutusvedeliku peale, teine tindile kui kalale ning üks mängijatest, kes ei teadnud kokkulepitud sõna, pidi küsimuste abiga sõna ära arvama.
Mängisime „Kingi“-mängu: seltskond istub ringis, vasakule naabrile öeldakse kingitus, paremale sosistatakse kõrva, mida kingiga teha. Pärast mängujuht küsib igaühelt ning nalja saab, kui näiteks kullast süda tuleb ära süüa või jalga panna jne. Teine analoogne mäng on „Soovide“-mäng: ühele naabrile öeldakse sosinal inimese nimi, keda kõik seltskonnas tunnevad, võib olla ka tuntud poliitik, laulja, sportlane jne, ning teisele naabrile mingi soov, aforism, vanasõna vms. Oleneb mängujuhi osavusest, kui huvitavaks mäng kujuneb, sest mängujuht peab nüüd küsima, mida see isik näiteks soovib oma sõpradele uusaasta hommikul vms ning mängija peab ütlema nüüd vanasõna, soovi jne, mis talle öeldi. Viimati mängisin neid mänge teisel jõulupühal 2013, kui meie suure pere neli põlvkonda koos olid.
Kuid lapsepõlvemängud olid muidugi ka „Vanaisa vanad püksid“ või „Lehmasaba“, samuti „Siga lendab“. Mängisime kabet, lauamänge „Reis ümber maailma“, „Tsirkus“ jne.
Mängisime „Täidan-täidan laeva“: palli veeretatakse ühelt mängijalt teisele ning öeldakse, mis on laeva lastiks, tavaliselt valitakse ka mingi täht, mis peab olema lastiks oleva kauba esitäheks, näiteks „a“: apelsinid, ahvid, aprikoosid jne.
Küllap mängis ema minu titeeas väikelaste hüpitusmänge, kuid ema järgi olen seda teinud oma laste ja lastelastega. Kõigile on teatud eas meeldinud „Kuts läheb karja“, „Tii-tii tihane“, kringli tegemine (sõtkumine, rosinate panek ajab iga väikelast naerma), kaku veeretamine kätega ja laul „Veere-veere kokku, meie teeme kakku, sili sealihaga, katsu kanamunaga“ jne, „Kõdide kodu“ otsimise mäng (need elavad tavaliselt kaenla all või põlve otsas) või „Kass läheb keldrisse“ (näppudega liigutakse mööda külge lapse kaenlaaluse poole ning leitakse koorepotid just kaenla alt – ja on hirmus kõdi!). Samuti meeldib põlvedel hüpitamine „Sõit-sõit linna“ lauluga.
5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?
Mängisime õdedega muidugi „Kodu“, oli nukunurk, meil oli palju nukke, alates poolemeetrilistest Tiiust, Marest ja Mallest ning lõpetades noorema õe kummist neegritüdrukuga. Onu, kellel omal lapsi ei olnud, kinkis igaks nääriks kõigile kolmele ühesugused nukud. Hästi on meelde jäänud sametriietega nukk-klounid. Oma viimase nuku sain 8. klassi lõpetamise kevadel, sellega küll enam ei mänginud, kuid alles on siiani, nagu ka kaheaastaseks sünnipäevaks saadud plüüsist karu, mille isa saatis Kroonlinnast, kus teenis aega mereväes. Ühel õel oli armas karvane mänguahv Nilsson ning noorimal õel hulk karusid, üks eriti väike armas toodud Berliinist, kuldse krooniga. Ja eks nukkudega sai mängida igasuguseid mänge: sööta, riietada, ise riideid õmmelda, oma esimesed sokid kudusin vanaema juhendamisel just oma suurele nukule Tiiule. Mängisime ka paberist nukkudega ning joonistasime ise neile riideid. Keetsime nukkudele süüa: kui ema suviti keldrikorrusel pliidi alla tule tegi ja pesu pesi, siis sättisime oma nukupotid pliidiservale ja tegime tõelist suppi.
Mäletan selgesti üht karget talvepäeva, päike paistis läbi jäälilledes akna tuppa, kiirtevihus keerlesid üksikud tolmukübemed, kõik oli väga vaikne ja rahulik, vanaemagi vist tegi lõunauinakut, istusin nukunurgas ning imetlesin kaunistuseks pandud „lillepotte“ – nimelt oli vanaema porgandeid puhastades andnud otsad, kuhu olid juba õrnad rohelised lehed kasvama hakanud, just meile nukutoa kaunistuseks. Koolis ma veel ei käinud.
Kadestasime kõige noorema õe fajansist uhket nukuserviisi. Sai ka ise nukumööblit teha, puuklotsidest lauad-toolid, naeltest jalad alla, ka esimene kogemus haamriga sõrme pihta löömisest on sealt pärit.
Loomulikult mängisime poodi, arsti, kuid kõige rohkem küll vist kooli (ema oli õpetaja). Et olin õdedest kõige vanem, siis tahtsin ikka olla õpetaja. Fantaasiamängude rubriiki kuulub ka eespool kirjeldatud proua-mäng või teatri-kontserdi tegemine.
5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?
Poiste mänge oma lapsepõlveeast ei oska kirjeldada. Hiljem kooliea mänge, mis eespool kirjeldatud, mängiti koos, ka pallimänge, peitust jms. Kodus ei mäleta, et oleks autosid olnud rohkem kui nooremal õel uhke helesinine Volga. Küll oli pedaalidega vändatav hobune.
6. Elektroonilised mängud
6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?
Arvutit kasutan töö eesmärgil, ei mängi. Sama kehtib telefoni kohta. Arvuti tuli mu ellu 1990-ndate lõpuaastatel, mobiiltelefoni muretsesid lapsed alles 2000-ndate keskel, ise selle järele vajadust ei tundnud, nüüd kasutan küll, kuid mitte mängimiseks.
6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?
Videomänge ei ole mänginud. Küll jälginud kõrvalt lapselapsi.
7. Täiskasvanuiga
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?
Arvutimänge pole mänginud, vahel harva lastega või lastelastega kaardimänge, „Aliast“, samuti uuemaid lauamänge, kabet. Perekondlikel kokkusaamistel lapsepõlve äraarvamismänge, mis eespool kirjeldatud, lapselastega vastavalt eale kas väikelaste mänge, fantaasiamänge (ümberkehastumised koeraks-kassiks, rebaselapseks jne ning süžeelised mängud), loomade teatrit, kohvikut, poodi, ka autodega süžeelisi mänge (lapselapsed on poisid): tulekusutamine, võidusõit, talutööd ja metsatööd masinatega jms.