Mängijate arv pole tähtis. Mängijad istuvad ringi ja üks on nende keskel, see on lõuendimüüja. Lõuendimüüja läheb ühe mängija juurde ja küsib: „Tahad sa lõuendit osta?“ Mängija vastab: „Jah, tahan, üks kümme küünart kulub ikka ära.“ Siis ütleb müüja: „Kui ma oma raha järele tulen, siis ütle nõnda!“ Sosistab talle kõrva sisse ühe nime: kui on tüdruk, ütleb ühe poisi, on aga poiss, siis ütleb ühe tüdruku. Niimoodi käib ta kõikide juures. Kui kõik on läbi, läheb ta esimese juurde ja ütleb: „Nüüd tulin ma oma raha järele.“ Mängija ütleb selle tüdruku või poisi nime, mis müüja talle ütles. Nüüd hakkab müüja katsuma, kas ta saab mängija kuidagi naerma. Kui ta saab mängija naerma, peab see panti andma; kui ta aga ei saa, läheb ta teise juurde ja katsub sellega õnne. Niimoodi käib ta kõik läbi. Kui mängust tüdinetakse, lunastatakse pandid välja ja hakatakse uut mängu.
Täisviide
ERA II 94, 711/3 (13) < Muhu khk., Muhu-Suurvald, Viira k. – Oskar Veskimeister, Muhu-Liiva algkooli õpilane < Iisa Vaha, 85.a (1935)
Mängijad istusid, arv pole tähtis. Nad valisid endi seast „kojamehe“ ja saatsid ta ukse taha. Kojamees tuli kohe jälle tagasi ja ütles: „Tere siitpere rahvas!“ ja ise lõi kepiga, mis tal käes oli, vastu põrandat. Nüüd läheb ta ühe mängija juurde ja ütleb: „Mis sa tukud?“ Mängija tegi ise ketramisliigutusi ja vastas: „Tuku ise!“ Siis ütles kojamees: „Mis sa makad?“ Ketraja vastas: „Maka ise!“ Jälle küsis kojamees: „Mis sa ketrad?“ Nüüd hakkas mängija rääkima, mis ta ketrab: „Seale riidit, varesele hallivatti. Kukele kirju kuube. Pääsukesele pearätikuid. Mis üle jääb, selle teen oma vanamehele püksteks.“ Siis küsis jälle kojamees: „Kas teie koerad oo kinni?“ Ketraja vastas: „Koerad oo raudahelatega kinni.“ Kojamees küsib: „Kas kirbud oo kinni?“ Ketraja vastab: „Jah, oo!“ Kojamees küsib: „Misega nad kinni oo?“ Ketraja: „Õlekõrtega.“ Kojamees: „Kas lutikad kinni?“ Ketraja: „Jah oo!“ Kojamees: „Misega nad kinni oo?“ Ketraja: „Nad oo seinapragude vahel.“ Kojamees: „Kas puder oo kuum?“ Ketraja: „Jah.“ Kojamees: „Ons või sula?“ Ketraja: „Jah, oo.“ Siis kutsuti kojamees sööma. „Tule maitse meie rooga ka!“ Selleks pandi toolile õlekõrsi. Kojamees sõi natuke ja kui ta söönud oli, ütles ta: „Tulge saatke mind ää ja hoidke koerad koa kallalt ää!“ Siis mindi kojameest ära saatma. Aga enne kui ukse juurde jõuti, tegi saatja korra: „Äss!“ Siis läksid kõik mängijad kojamehe kallale ja tirisid ta põhku. Seal hullati veel natuke aega ja mäng oli otsas. Mängiti suvel.
Täisviide
ERA II 94, 711/3 (13) < Muhu khk., Hellama v., Levalõpme k., Tooma t. – Oskar Veskimeister, Muhu-Liiva algkooli õpilane < Kadri Veskimeister, 82.a (1935)