Kaks poissi võtsid nööri-ohjad kummastki otsast kinni, tegid suure sõlme, kumbki nööripidaja astus ühe jalaga sõlme, õigemini silmuse alumise ääre peale ja ülevalt hoidsid teise käega silmuse laiali nii, et sündis ilus neljanurgeline avaus kahe poisi vahel. Rebased pidid sellest silmusest läbi hüppama. Ligines rebane ja küsis: Mis nöörid need on? Vastus: Rebase nöörid. Kas vaata võib? Võib, võib. Kas lakku võib? Võib, võib. Kas nuusuta võib? Võib. Kas kusta võib? Võib, võib. Kas kükita (sittu) võib? Võib, võib. Niisuguste küsimuste ajal pidi rebane ennast nii silmusenööride ette seadma, et mõlemad jalad ühekaugel ja pea samas loodis, küürakil olema ja ootamatult hüppega silmusest läbi pugema. Oli rebane kärmas ja silmusepidajad vähe hooletud silmust kokku tõmbamas – oli rebane läbi nagu mees. Muidu aga pead- või jalgapidi silmuses kinni, sellest ei saanud nii kergesti lahti ja tehti mitu imet.
Täisviide
ERA II 102, 20/1 (8) < Hargla khk. – J. Tamm (1935)
Võeti nöör, millel kummaski otsas suur kinnine silmus, millesse ronisid mõlemad „kassid“, silmus üle õla, nöör jalgade vahelt läbi. Nüüd heitsid kassid käpuli ja hakkasid igaüks omale poole vedama. Olid kassid ühetugevused, kestis võitlus kaua, kuni teine väsis ja ennast tugevamast vedada laskis.
„Lapsed ritta!“ ütles keegi. Loeb lapsi: „Ütsi, ätsi, liidu, leedu, veritu vemmu, kuker murdu, eino, tips.“ See olla mustlaste keeli 1–10. Kelle peale langes sõna „tips“, lahkub reast ja on vaba. Lugeja loeb järelejäänud, jälle „ütsi-ätsi jne., tips lahkub jälle, viimne tips, kes järele jääb, on tubi-lööja. Teised mängijad põgenevad joostes „tubi“ eest. Jõuab tubi-lööja ligidale ja ei jõuta enam tema eest joosta, siis põgeneja kükitab tubi ees ja teda ei tohi enam tubiks lüüa. Tubi peab väle olema, et põgenejat enne kükitamist tabada. Esimene tubi vabaneb ja löödav on tubi ja mäng algab uuesti aega viitmata.
Täisviide
ERA II 102, 24 (14) < Hargla khk. – J. Tamm (1935)
Kaks last räägivad omavahel ilma teiste kuulmata, kes neist on kurat, kes jumal. Võtavad siis ühe käterätiku, seisavad postina teineteisest kaugemal ja hoiavad käterätti omavahel üleval, selle juures jorutades ühel toonil: „Sild om katski, sild om katski, tarvis silda paranda.“ Teised lapsed lähevad ridamisi kahe vahelt rätiku alt läbi. Viimase ette langeb rätik ja räti hoidjad küsivad: „Kumba juure lähed?“ Valib siis ühe neist, oma meelest jumala. Jälle algab: [noot] On kõik lapsed silla alt käies oma valiku teinud, siis haarab „kurat“ käteräti, keerab ruttu kursti ja hakkab oma poolehoidjaid peksma ja taga ajama, nii et jumal oma lapsi häälitseb ja silitseb ja hoiab, et „kurat“ neid lüüa ei tohi, mida see aga tähele panemata heameelega teeb.
Täisviide
ERA II 102, 25 (15) < Hargla khk. – J. Tamm (1935)
Mängijad istuvad ringis. Üks võtab mingi väikese asja peosse ja paneb seda teiste mängijate rüpes olevasse peosse, lauldes või öeldes: „Tipi, tipi, ära näita! Tipi, tipi, ära näita!“ Kuni nagu oleks kõikide peosse pannud. Kelle peosse aga asi jäi, teab ainult saaja ja andja. Nüüd aga peab üks, kes selleks määratud, ära ütlema, kelle käes asi on. Ei oska ta öelda, s.o. näitab valesti, siis näidatakse, kus asi tõesti on, eksija jääb nüüd „tipitajaks“, s.o. uuesti asja andjaks, ja asja hoidja jääb näitajaks. [noot]
Täisviide
ERA II 102, 26 (16) < Hargla khk., Laanemetsa v. – J. Tamm < Minna Sisask, 40 a. (1935)
Tanum. Lambad karjamaal. Tanumas peitub hunt omas pesas. Pesaks on paari sülla laiune väli risti üle tanuma. Perenaine hüiab: „Uti, utu, tsile, tsile, tulge kodu!“ Lambad tulevad, silmavad hunti, kisendavad „mü, mää! mü, mää!“ Perenaine kutsub jälle. Üks julge oinas katsub hundist mööda joosta. Õnnestub. Teised tagant järele. Keda „hunt“ puutuda saab, on tema oma. Osa saab õnnelikult üle. Kinnipüütud saavad huntideks ja järgijäänutel on pääsemine palju pahem. On hundid kärmad, jõuavad vähesed koju. Laisk hunt saab vahel ainsa talle, vahel ei sedagi, kui talled on kärmad ja kavalad. Kuid öeldakse: rumal kui lammas.
Täisviide
ERA II 102, 32 (25) < Hargla khk. – J. Tamm (1935)
Karkudel – kurejalgel käiakse juba karjas olles kahe puuteibakse vahel, millele jala kõrgusel tugev oksatüügas külge jäetud. Tehakse ka siledate keppide külge jala-alused. Mida osavam käija, seda kõrgem jala-alus. Kepid kaenla all eespool rinda, aga parem kätest selja pool.
Täisviide
ERA II 102, 44 (50) < Hargla khk. – J. Tamm (1935)
Kartulast tehakse pisuke kausike, selle sisse pisuke seebitükk, vett peale, sulatatakse seep vahule. Siis võetakse õlekõrreke, topsatakse vahtu ja puhutakse nagu klaasipuhuja kunagi imetoredaid vahumullikesi ja lastakse neid õhus hõljuda – ehtsad õhupallid.
Täisviide
ERA II 102, 49 (55) < Hargla khk. – J. Tamm (1935)
Selleks kirjutatud tahvlile või paberile nii palju numbreid kui kellelgi lehmi öeldi olevat. Numbrid kirjutati segi tahvlile ja karja koduajaja pidi nad järgimööda lauta ajama, ilma et esimestest teedest üle tohtis ajada või külge puutuda. Lehmi 20 tükki. Siin sai karjane loomad õnnelikult koju ajada, ilma et metsa oleks ummikusse jäänud. Kui kitsal kohal oleks eelmine joone külge ajanud ja sinna rist ette tehtud, oleks kojusaamine küsitavaks saanud. Numbrite asemele tehakse ka lihtsalt täpikesed, – lehmad –, mida karjane näitamise järele kokku ja koju peab tooma.
Täisviide
ERA II 102, 53/4 (62) < Hargla khk. – J. Tamm (1935)
Jutustaja: „Elas kord vanamees ja vana naine. Neil oli must lehm ja lehmal valge vasikakene. Kas olete seda juttu kuulnud?“ – „Ei ole!“ Jutustaja algab uuesti otsast peale ning küsib jälle: „Kas olete seda juttu kuulnud?“ Ei taipa kuulaja, et jutt pikem ei olegi ja vastab: „Ei ole!“ Jutustab jutuvestja veel kolmas kord ja küsib samuti. Ütleb nüüd kuulaja: „Olen küll“, siis ütleb jutustaja: „Hea küll, siis pole mul tarvis enam jutustada,“ ja vaikib. Tahab aga kuulaja narrida ning ütleb alati: „Ei ole,“ peab jutustaja jutustama, kuni mõlemad väsivad, nii jutustaja kui kuulja.
Täisviide
ERA II 102, 65/6 (79) < Hargla khk. – J. Tamm (1935)