Seda mängu mängitakse suvel väljas. Mängijate arv peab olema vähemalt 4. Ühel mängijal seotakse silmad kinni ja teised lähevad temast umbes kuni 50 meetri kaugusele ning igaüks ise kanti. Nüüd hakkavad nad seisjale lähenema, alguses koguni joostes. Kui seisja kuuleb mõnda kuskilt suunast lähenevat, näitab ta näpuga sinnapoole. Kui õieti on näidanud, jääb see ligineja seisma, ta ei tohi enam edasi liikuda. Et mitte väga palju krabinat teha, astuvad nad seisja lähedale jõudes õige tasakesi ja ei räägi üldse liginemisel (kuni 50 meetrist seisjani). Kui seisja valesti näitab, võib edasi liikuda. Kes ennem seisjale külge saab lüüa, on võitja ja jääb järgmine kord ise kuulajaks.
Täisviide
ERA II 100, 84/5 (78) < Tartu l. – H. Trees, Tartu poegl. gümnaasiumi õpilane, s. 1919 (1935)
Seda mängu mängitakse toas. Mängijad (vähemalt 8) moodustavad toolidel istudes ringi. Üks mängijaist asub ringi keskele ja seletab teistele, et kui tema ütleb „maa“ ja näitab mõne istuja peale, peab see temale vastama mõne maa peal elava looma nime. „Vesi“ – siis mõni veeloom, „õhk“ – siis mõni lind ja kui „tuli“ – siis tuleb ruttu püsti tõusta, ümberringi pöörata ja toolile tagasi istuda. Mäng algab. Seesolija näitab mõne peale ja ütleb: „Maa.“ See vastab: „Karu.“ Seesolija näitab naabri peale ja ütleb: „Õhk.“ See vastab ruttu: „Lind.“ See on vale, sest peab mõne linnu nime ütlema. Ta peab nüüd ringi tulema ja endine seesolija istub tema kohale. Uus seesolija näitab mõne peale ja ütleb: „Vesi.“ Istuja vastab: „Ahven.“ Seesolija küsib mõne muu käest: „Õhk.“ See vastab: „Pääsuke.“ Edasi näitab mõnele teisele ja ütleb: „Tuli.“ Sel ei tule ruttu meelde, mida peab tegema, ja sellepärast peab ta ringi sisse minema. Seesolija istub nüüd tema kohale. Uus ringisolija näitab mõne peale ja ütleb: „Vesi.“ See aga vastab mõtlemata, näiteks: „Kala.“ Ta peab sisse minema ja teine istub tema kohale ning mäng läheb edasi, kuni ära tüdinetakse.
Täisviide
ERA II 100, 51/2 (41) < Tartu l. – H. Trees, Tartu poegl. gümnaasiumi õpilane, s. 1919 (1935)
Mängijad (alammäär 8) jaotatakse kahte ühesuurusesse rühma. Nüüd tõmmatakse maa peale kriips või pannakse mõni vai püsti. See on keskkohaks. Mõlemad rühmad asuvad sellest ühekaugusele. Nüüd võtavad nad pikast köiest või kaunis tugevast nöörist kinni. Üks mängija ikka ühelt ja teine teiselt poolt köit. Nüüd loeb keegi: „Valmis olla, tähele panna, hopp!“ Mõlemad rühmad kisuvad kõigest jõust ikka „hopp! hopp!“ Kumb rühm jõuab teist üle keskpunkti tõmmata, on võitja. Mäng algab uuesti. Nüüd katsub kaotaja-rühm kaotust tagasi tasuda.
Täisviide
ERA II 100, 48 (35) < Tartu l. – H. Trees, Tartu poegl. gümnaasiumi õpilane, s. 1919 (1935)
Seda mängu mängitakse toas. Mängijate arv pole tähtis. Põhiosaks on „lenduri katse“ sooritamine. Muidugi tahavad kõik seda teha. Üks mängija kutsutakse ruumi keskele. Tal kästakse käed risti panna, nii et vasak käsi läheb üle parema käe. Edasi peab ta parema käega ninast kinni võtma ja kummardama, nii et vasak käsi, mis sirgeks jäi, puudutaks põrandat. Katse käib nii, et mängija peab nii olles 10 ringi keerutama ja siis ühe mängija (näiteks kes toanurgas seisab) juurde minema. Muidugi ei õnnestu see igalühel. Sest kui mängija kummargil olles 10 ringi on ära keerutanud ja püsti tõuseb ning nurgasseisja juurde tahab minna, näeb ta järsku, et põrand tõuseb lakke, siis tiirleb igatpidi kord üles ja alla, kord kõrvale ja viltu, nagu ta sõidaks lennukiga trikklende. Selle tagajärg on, et ta ei saa nurgasseisja juurde minna. Ta püüab küll minna, tõstab jalgu ja jookseb kuskile vastu seina ning püüab sellest kramplikult kinni hoida. See tekitab mängijaile palju nalja. Igaüks peab katse läbi tegema ja kes õnnelikult nurgasseisja juurde jõuab, on võitja.
Täisviide
ERA II 100, 47/8 (34) < Tartu l. – H. Trees, Tartu poegl. gümnaasiumi õpilane, s. 1919 (1935)
Seda mängu mängitakse väljas. Mängijate arv pole tähtis, umbes 6 tükki. Üks mängijaist hakkab vabatahtlikult „ostjaks“ ja teine „kaupmeheks“. Ülejäänud mängijad jäävad „värvideks“. Kaupmees annab neile nimed (näiteks „kuld“, „punane“, „valge“ jne.) ja määrab nende hinna. Nüüd tuleb ostja ja küsib: „Kas lillat värvi on?“ Kaupmees vastu: „Ei ole.“ Ostja: „Aga kas musta on?“ Kaupmees: „On.“ Nüüd küsib ostja hinna järele ja kaupmees ütleb mõne arvu (näiteks 5, 7, 10). Nagu värvi nime on nimetatud, jookseb värv minema. Ostja peab ta kinni püüdma. Kaupmehele maksab ta summa nii, et loeb nii palju kordi kaupmehe peo peale, kui palju värv maksab. Nüüd jookseb ta ruttu värvi taga ajama. Saab ta värvi kätte, jääb see temale ja ta viib selle oma koju (kuskile seina äärde seisma). Kui aga värv poodi tagasi saab joosta, on ta vaba ning kaupmees annab talle uue nimetuse ja samuti uue hinna. Ostja tuleb värve ostma ja küsib samuti, välja arvatud varem jooksnud värvide nimed. On ostja kõik värvid ära saanud osta, on mängul lõpp. Värvide jooksualaks määratakse mängu alul kindel ala. Mäng algab uuesti. Ostjaks ja kaupmeheks on nüüd teised isikud, nii et iga mängija saab kord ostja või kaupmees olla.
Täisviide
ERA II 100, 45/6 (32) < Tartu l. – H. Trees, Tartu poegl. gümnaasiumi õpilane, s. 1919 (1935)
Mängijad, arv pole tähtis, jaotatakse kahte ühesuurusesse rühma. Nüüd tuleb mõlemast rühmast üks mängija ruumi keskele. Mõlemad panevad käed puusa ja tõstavad ühe jala üles. Nüüd hakkavad nad keksima, tormavad keksides teineteisele pääle ja tõukavad teineteist. Kes ennem jala maha laseb, on kaotaja. Võitja saab ühe punkti. Nüüd tulevad järgmised ja toimivad samuti. Pärast loetakse järgi, kummal rühmal on rohkem punkte. Kellel on rohkem punkte, on võitja-rühm.
Täisviide
ERA II 100, 42 (28) < Tartu l. – H. Trees, Tartu poegl. gümnaasiumi õpilane, s. 1919 (1935)
Samuti toamäng, nagu eelmisedki kimimängud. Mängijaid 5–6 tükki. Üks mängijaist istub tooli peale ja tal seotakse silmad kinni. Nüüd toovad teised igasuguseid asju ja puudutavad nendega istuja nina. Kui istuja ei tunne ühekorraga asja ära, korratakse puudutamist. Asja, millega ta nina puudutati, peab ta ära ütlema (seda peab ta järeldama asja kujust, lõhnast ja/ või raskusest.). Asjad, millega istuja nina puudutatakse, võivad olla järgmised: pliiats, kell, raamat, ajaleht, küünal, tikutoos jne. Kõik mängijad käivad järgimööda istuja osast läbi. Kes kõige rohkem on õieti mõistnud, on võitja. Kes õieti vastab, saab „risti“, valesti vastamise eest miinuse.
Täisviide
ERA II 100, 37/8 (23) < Tartu l. – H. Trees, Tartu poegl. gümnaasiumi õpilane, s. 1919 (1935)
Seda mängu mängitakse jälle toas. Mängijad, 5-6 tükki, istuvad seljaga toa sisemuse poole. Üks neist jääb aga asjade põrandalelaskjaks. Ta laseb ühe asja, näiteks käärid, põrandale kukkuda ja küsib, mis asi on. Teised peavad kõlast järeldama, mis asi oli. Kui ei kuuldud hästi, laseb ta selle asja uuesti kukkuda. Nii laseb ta hulk asju kukkuda ja küsib toolidel istujatelt järjest nimepidi, mis asi oli. Kes õieti on vastanud, käsib neil omale „risti“ teha. Kel kõige rohkem riste on, on võitja.
Täisviide
ERA II 100, 37 (22) < Tartu l. – H. Trees, Tartu poegl. gümnaasiumi õpilane, s. 1919 (1935)
Seda mängu mängitakse toas või mõnes muus ruumis. Mängijaid võib olla 5–7 ja rohkemgi. Üks mängijaist hakkab „päälikuks“ ja teised rivistuvad ritta, näoga pääliku poole. Nüüd hakkab päälik neile ruttu käske andma. Pääliku käske tuleb täita ainult siis, kui ta ütleb, et päälik käskis. Päälik käsutab: „Päälik käskis paremale poole! Päälik käskis kükakile! Püsti! Päälik käskis püsti! Võta rida koomale!“ jne. Kui päälik ütleb näiteks mõne käsu: „Samm ette!“, ilma et enne ütleks „päälik käskis“, siis sammu tegija langeb mängust välja. See mäng pakub mängijaile hiigla palju nalja. Viimane, kes ainult pääliku käsud on täitnud, jääb võitjaks. Päälikuks-jäämine tuleb järgemööda, suuremast peale.
Täisviide
ERA II 100, 36 (20) < Tartu l. – H. Trees, Tartu poegl. gümnaasiumi õpilane, s. 1919 (1935)
Seda äärmiselt huvitavat mängu mängitakse suvel väljas. Mängijad (5–6, ka rohkem või vähem) seisavad alguses ringis. Üks mängijaist loeb, et näha, kes jääb „pukkijaks“ (otsijaks, lugejaks). Ta loeb näiteks:
„Eetse, teetse vangivissa,
kulledesse,
suhkem, keelik,
linik luus.“
Kelle peale sõna „luus“ tuleb, on lahti, s.t. ta on peitja. Nüüd loetakse niikaua, kes jääb pukkijaks (muidugi viimane, kes lahti ei saa). Pukkimiskohaks valitakse mõni suur kivi või maja sein (viimasel teatud ala ainult). Sinna vastu saab end lahti lüüa ja samuti sinna vastu lööb pukkija teisi kinni. Pukkijaks-jääja hakkab seal lugema näiteks 50-ni. Lugedes on tal selg peitjate poole. Selle aja sees peidavad teised endid ära. Pukkija kohuseks on neid otsida. Kui see 50-ni on ära loetud, hõikab pukkija: „Võib tulla!“ Kui teised ei vasta, hakkab ta neid otsima. Kui aga mõni vastab, et ei või, loeb veel samapalju ja hakkab nüüd teisi otsima. Keda ta näeb, selle nime hõikab ja jookseb ruttu seina vastu kinni lööma. Lüües hõikab selle nime, keda ta nägi, näiteks: „Aleks, üks, kaks, kolm, kinni!“ See, keda nähti, pistab ruttu jooksu, et ehk saab end veel lahti lüüa. Lahti lüües hüüab peitja: „Trihvaa!“ Kui pukkija ja peitja jõuavad ühel ajal seina äärde, loetakse pukkija kasuks. Kui ühe kinni löönud, läheb pukkija teist otsima. Et pukkijat petta, vahetavad mängijad teistega riided (kuued) ja mütsid. Nüüd piilub üks teise riietega nurga tagant välja. Pukkija hüüab selle nime, aga ta ei teagi, et vale nime on hüüdnud. Valeriietega poiss kargab nurga tagant välja ja kutsub ka õige nime omaniku peidust välja. Nad on lahti, sest kui pukkija kellegi nime teise pähe ütleb, siis on õige nime omanik ja teine lahti. Esimene kinnilöödud mängija jääb järgmine kord pukkijaks. Kui viimasel peitjal õnnestub end lahti lüüa, on ka kõik teised lahti, ja sama pukkija peab uuesti pukkima ja otsima. Peitmine algab uuesti.
Täisviide
ERA II 100, 29/31 (16) < Tartu l. < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Rõika vabrik – H. Trees, Tartu poegl. gümnaasiumi õpilane < Marie Trees, 46 a. (1935)
Seda mängu saab mängida hulgakesi. Loetakse kuidagiviisi, kes jääb pimesikuks. Näiteks endel-tendeldades: „Entel-tentel trikatrei, sieben gen tu raamatei, astub (hast du) brot, vinger not, viira vaara, du bist tot.“ Kelle peale sõna „tot“ tuleb, on lahti, ja endel-tendeldakse edasi, et näha, kes pimesikuks jääb (selleks jääb see, kes lahti ei saa). Pimesikuks jääjal seotakse silmad rätikuga kinni ja kaks teist mängijat talutavad teda edasi-tagasi. Pimesikk küsima: „Kuhu te mind viite?“ Teised vastu, näiteks: „Laua äärde suppi sööma.“ Pimesikk: „Kust lusikat saab?“ Teised: „Otsi ise,“ ning lasevad sel silmapilgul ta kätest lahti. Pimesikk krapsab kohe enda ümber ringi, et kedagi (nn. „lusikat“) kätte saada. Teised mängijad plaksutavad käsi, et pimesikk neid paremini leiaks. Üks plaksutab pimesiku kõrval ning vaevalt saab pimesikk sealt krapsata, kui juba teine plaksutab seljataga. Kui pimesikk mõne plaksutaja lähedale on jõudnud, ei liiguta see oimugi ning teised õrritavad pimesikku, plaksutades küll seljataga, küll küljepeal ja igal pool, küll kordamööda. Kui pimesikk tahab kuskile seina või muu asja otsa joosta, hüüavad teised: „Tuli!“ Lõpuks, kui pimesikk mõne mängija kätte saab, jääb see pimesikuks ja mäng algab uuesti.
Täisviide
ERA II 100, 28/9 (15) < Tartu l. < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Rõika vabrik – H. Trees < Marie Trees, 46 a. (1935)
Seda mängu mängitakse suvel väljas. Mängijaid on 4–6, võib olla ka rohkem. Mängu alul loetakse või katsutakse kõrtega, kes jääb „põrgupapaks“ (kes tõmbab lühema kõrre, see jääb). See isik istub raohunniku või mõne kivi otsa. Teised moodustavad ringi ja panevad igaüks oma käe põrgupapa pea peale. Nüüd käivad nad ringi ümber põrgupapa ja üks küsib: „Põrgupapa, põrgupapa, kas tuld võib sauna ahju panna!?“ Põrgupapa vastu: „Ei või.“ Kõikaeg käivad nad ringi ümber põrgupapa. Teine küsib jälle: „Põrgupapa, põrgupapa, kas tuld võib sauna ahju panna!“ Saab põrgupapalt sama vastuse, mis esimenegi. Kolmas kordab samuti: „Põrgupapa, põrgupapa,....“ Nüüd vastab põrgupapa: „Võib.“ Otsekohe kargavad teised eemale, sest kellele põrgupapa külge saab puutuda, jääb põrgupapaks. Teiste kohuseks on aga raohunnikule või kivile külge puutuda (s.t. tuld sauna ahju panna), kuna põrgupapa kaitseb seda ja katsub teistele seejuures külge puutuda. Külgepuudutav jääb põrgupapaks ja mäng algab uuesti otsast peale.
Täisviide
ERA II 100, 13/4 (1) < Tartu l. < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Rõika vabrik – H. Trees < Marie Trees, 46 a. (1935)