Ükskõik kui palju on „lindusid“, aga „kull“ olgu üks. Siis kogunesid lapsed ritta, üks läks nende hulgast välja ja hakkas lugema:
„Entel, tentel, trika-trei,
utsi-kääru-kommerei,
on tes-nuut, kes on pruut,
siira-viira-tupes-tuut!“
Siis läheb üks nendest ja tõmbab kaks kriipsu ja jätab keskele vahe. Siis võtavad linnud endale piiri ja kull läheb üksinda enda piiri. Kui linnud tulevad enda piirist välja, siis võib kull neid (taga) kinni võtta. Ja kui linnud jooksevad enda piiri tagasi, siis kull jääb pika ninaga. Kui linnud lähevad tema piiri, siis võtab kull nad kinni ja kelle ta kinni võtab, see jääb siis ise kulliks ja kull läheb linnuks. Nii võib sedamoodi mängida lindu ja kulli.
Täisviide
ERA II 88, 525/6 (3) < Rakvere khk. ja v., Järni k. – Elfriide Laskja < Iida Laskja (1935)
„Armas laps, kas sa oled pime,
et sa ei näe, kus taalder on.
Taalder siin, taalder sääl,
taalder on minu pihu pääl.“
Seal annavad nad raha ühest pihust teise. Kes all, vahib raha. Kui näeb, siis ütleb: siin! Läheb ta selle asemele, kelle pihus oli raha.
Täisviide
ERA II 88, 529 (6) < Rakvere khk. ja v., Järni k. – Elfriide Laskja < Iida Laskja (1935)