See meeldib lapselastele eriti. Ehitan neile kandilistest vahtkummpatjadest maju, kuhu nad poevad. Siis on need hobusetallid ja nemad ise hobused. Veel ehitan pika krokodilli, kes teeb suu lahti, ja siis nad poevad suust sisse ja läbivad kogu krokodilli sooltoru. Selle nad mõtlesid ise välja.
Täisviide
EFA I 168, 73 (4) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Enamasti kahekesi. Kordamööda alustatakse. Esimene joonistab mingi olendi pea, keerab paberiservaga selle kinni, ainult kaela ots jääb näha. Järgmine joonistab edasi ja keerab omakorda paberi kokku, öeldes järgmisele, mis tal edasi tuleb teha. Kui jaladki tehtud, võetakse paber lahti ja imestatakse, mis välja tuli.
Täisviide
EFA I 168, 72/3 (3) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Üks mängija saadetakse teise tuppa. Ülejäänud lepivad kokku ühe asja, mida ärasaadetu peab tulema ära arvama. Ta esitab küsimusi, aga vastatakse ainult "ei" või "jaa". Kui vastus käes, läheb mõni teine.
Täisviide
EFA I 168, 72 (1) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Keskkoolis (1965-1968) ja tudengina (1968) oli pudelimäng - kelle poole jäi keerutatava pudeli suu, see pidi õigesti vastama kõigile, ka isikliku elu küsimustele.
Täisviide
EFA I 168, 71 (7) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Kõik neli õde joonistasime ühel teemal - esimest korda, kui olin u. 5-aastane. Teemad olid: seatapp; natüürmort; kevad; postkaardilt ühe näitlejanna portree. Lõpuks hindasime, kelle pilt on parim.
Täisviide
EFA I 168, 70/1 (7) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Klotsidest (meie ütlesime: kloppidest) ehitamine. Vineerkast klotsidega oli ostetud-kingitud, s.t. poest. Kasti kaanel oli pilt uhketest lossidest, mida neist ehitada. Täpselt samasuguseid ehitada ei õnnestunud, aga väiksemaid oma fantaasia järgi küll. Arvan, et mängisin klotsidega u. 1960. aastani, kui sain 10-seks.
Täisviide
EFA I 168, 70 (6) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Seda nagu oleks kõigepealt mänginud õde, siis mängisime kahekesi ning mängisin ka üksi (u. 1955. a.). Etendasime muinasjuttu või valmi, kuidas kobras usaldab oma kõrvu, luik aga ainult silmi ning langeb seetõttu küti saagiks. Mänguklotsidest (kloppidest) sai kujundatud looklev jõgi, mis kulges ikka voodiserval istuva vanaema eest ka läbi. Oli ju tore, kui tema ka vaatas ja mõne sõnaga mängust osa võttis. Jõe äärde paigutasime ka mõne klotsi püsti - puud-põõsad, mänguasjadest mõne metslooma-linnu, näiteks istuv kipskass kujutas ilvest. Kolmanda jõekäänu taga varitses jahimees, kes siis liiga julge luige lõpuks maha laskis. See oli suurem titt, kes kodumängudes isa oli. Kogu loo käiku ja luige ujumist ning vestlust kopraga sai kogu aeg valjusti seletatud. See oli korduv mäng.
Täisviide
EFA I 168, 69/70 (5) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Mängisime kodus (see võis olla u. 1960. a. paiku); ka koolis (1960-ndad) ja tudengina (1970-ndad), ka lastelastega 2013. Küllap ka oma lastega u.1985-1990, see pole meeles.
Täisviide
EFA I 168, 69 (4) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Mängisime õdedega, kui olin alla 10 aasta vana. Kuningas istus toolil, teised leppisid eemal kokku, mis tööd nad otsivad. Läksid ja teretasid: "Tere, tere, Mooramaa kuningas!" - "Mis te tahate?" - "Otsime tööd!" - "Mis tööd oskate - näidake!" Kui kuningas näitamise järgi töö ära arvas, mõeldi uus töö. Vahetati ka kuningat. Seda mängisin ka lastelastega (2012-2013), kuid nad ei tea nii palju töid jäljendada, kui mina lapsena teadsin.
Täisviide
EFA I 168, 68/9 (3) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Ka seda mängisime, kui olin alles väike. Vaja läheb vähemalt kolme osalist. Parem, kui on rohkem. "Perenaine" hoolitseb oma "kapsaste" eest. Kapsad kükitavad. Tuleb varas, räägib head juttu, juhib perenaise tähelepanu kõrvale ja varastab ükshaaval kapsad. Perenaine läheb otsima, tunneb varga potis oma kapsad lõhna järgi ära ja viib koju tagasi. Õpetasin seda mängu lastelastele ja see sai neile lemmikmänguks. Kolme-, nelja- ja seitsmeaastased jaotasid enamasti osad nii: vanaema on perenaine, 4-aastane poiss tahtis kogu aeg olla varas, teised olid kapsapead, ja et mäng oleks pikem, pandi kapsapõllule - vaibale - ridadesse ka diivanipadjad kapsasteks (lastega kokku u. 10). Perenaine kastis-rohis ja varas muudkui tuli ja kuulutas: "Vaata, siga lendab!" Kui mäng kippus käest ära minema, võttis perenaine taskust mobla ja rääkis sellega, nagu oleks kutsunud politsei. Järgmises mängus tuli varas ja palus mänguväliselt, et ära ikka politseid kutsu. 7-aastane aga leidis, et see oli äge.
Täisviide
EFA I 168, 66/7 (2) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Mängiti kahe-kolme- või mitmekesi. Okslikul puukepil (kuni 1 m pikk) lõigati oksad ära, nii et igaühest jäi kepi külge paar cm. Alumine ots teritati ning torgati maasse. Igal mängijal oli pikuti poolitatud pulgake (u. 5 cm pikk). Aitas ka ühest pulgast. Kordamööda visati seda üles. Vastavalt sellele, kas pulgapooled kukkusid maha koorimata pooled peale, lõigatud pool peale, või üks nii - teine naa, sai samasugust puukonksukest omav mängija taevatrepil ühe astme ülespoole tõusta. Võitja oli see, kes kõige enne taevasse sai. Kui kaks ühele astmele jõudsid, kukutas tulija eelmise alla ja see pidi otsast algama. Taevast alla tulek käis samuti - kes enne jõuab. Seda mängisime vaid mõne korra, seetõttu on ähmaselt meeles. Võisin olla alles koolieelik.
Täisviide
EFA I 168, 65/6 (1) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
1. Õega kahekesi (tema u. 12-aastane, mina u. 7, s.o. umbes 1957. a.) mängisime pööningul minu väikses toas. Kumbki ehitas klotsidest elamise: toad, mööbli ja tited sinna elama. Kui valmis sai, hakkasime mõne titega teisel külas käima, ise jutustades, mis toimub, ja tite asemel kõneldes. Koputamine uksele, teretamine jne.
2. Sauna vundamendil. Saun oli veel ehitamata ja vundamendi (meie ütlesime: kundamendi) platsile oli kasvanud rohi; sinna oli pandud kas põrsas või vasikas. Mina pidin teda seal karjatama ja tõin ka oma tittesid sinna, leidsin tassikilde neile toidunõudeks ja mängisin kodu. Unistasin, et oleks need tited elus, võtaksid sealt sauna tagant selle lepa maha ja ehitaksid sellest endale maja.
3. Tited. Suured tited olid: Loom (nimi tuli sellest: "Tohoh, mis loom see on?") ja Maie. Nemad olid kodumängudes isa ja ema. Veel oli suur titt Krägadi Kusma. Aga tema oli puust, pulga otsas eeslükatav ja kodumängudesse ei kuulunud. Väiksemad tited olid kõik Looma ja Maie lapsed: Maret, Tiiu, Pips, Urve, Virve. Ja veel väiksemad olid Posik (s.t. poisike), Kurkutitt (kuretitt) ja lapitited. Neid viimaseid võis ise teha palju tahes. Oli vaja riidelappi u.1 dm², nutsak sisse peaks ja niidi või paelaga kinni siduda. Aga lapitited ei olnud ikka nii ilusad kui päristited.
4. Nööpidega mängimine. Emal oli vineerkarbike (u.1 dm³), mis oli üle poole täis vanadelt riietelt äralõigatud nööpe, kõkse (väiksed trukid), pandlaid. Laotasime õega (u.1955-1960) need kušetile ja seadsime ühesuguseid ritta, kujundades maja e. kodu sisevaated, kumbki eraldi. Toad, mööbel. Ka laut loomadega; vanaaegne pükste pannal näiteks oli vasika aed.
Täisviide
EFA I 168, 62/5 (14) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Karjas käisin umbes 10 suve. Esimestel suvedel (umbes 1957-1959) käisime koos õega ja järgnevad mängud on neist aastatest.
1. Lillekimp. Korjasime lilli, seadsime kimpu ja kui mõlemal valmis, võrdlesime ja põhjendasime lillede valikut ja paigutust. Otsustasime, kummal tuli ilusam, ning seadsime kimbud kuhugi põõsa külge. Enamasti domineeris kimbus üks värv - valisime kas rohkem valgeid, kollaseid või siniseid õisi. Kasutasime ka sõnajalalehti.
2. Uss, uss hammustas. Kordamööda oli üks arst, teine kannatanu. Kannatanu ütles: "Uss, uss hammustas!" Teine laskis näidata, kust hammustati, siis ravis seda kohta, kuidas oskas - teelehega ja kindlasti ka pehme villohaka õisikuga. Meil kasvas neid ühel heinamaal ja see tutt oli nagu pehme paks pintsel, millega haiget kohta tupsutati; võib-olla raviti ka seespidiselt - anti metsmaasikaid süüa.
3. Perenaine ja lehm. Jällegi kehastuti kordamööda. Lehm sõi rohtu - kogus tasku või sülle. Siis perenaine ajas ta koju ja lüpsis selle rohu kõik välja. Lehm rapsis ka lüpsi ajal ja lõi jalaga, siis perenaine riidles: "Seisa paigal!"
4. Perenaine ja hobune. Oldi kordamööda. Perenaine sidus hobuse jalad kammitsasse, et see liiga kaugele ei läheks. Siis pidi hobune, jalad koos, hüppama. Rakendamine oli juba keerulisem, aga eks me teinud seda, mida olime näinud hobusega tehtavat.
5. Perenaine ja kana. Perenaine andis kanale teri. Kana peitis pesa, munes ja kaagutas. Perenaine otsis pesa üles. Siis vahetasime osad.
6. Linnupesa. Valisime õega omaette, millise linnu pesa teeme. Ükskord mängisime seda karjas isegi kolmekesi. Pesakohta tuli varjata ning käituda selle linnuliigi kohaselt. Kui kõigil valmis, hakati otsima ja linnuliiki ära arvama. Võitja oli see, kelle pesa viimasena leiti ja kui ilus pesa tal välja tuli. Seda hindasime üheskoos.
7. Savilindude tegemine. Karjas olles tuli tihti sillal valvata, et loomad parmude-sääskede pärast liiga ruttu koju ei tuleks. Ajaviiteks võtsime jõest sinist savi, lisasime mutihunnikust mulda, nii et sai voolimiseks paras. Sellest olid meil silla käsipuud täis tehtud linde ja nende pesi munadega. Loomi oli savist teha veidi keerulisem - ei seisnud savijalgadel. Vihm leotas nad hunnikusse ja neist tegime jälle uued.
8. Loomade vestmine lepaokstest. Igal kevadel osteti karjasele lihtne taskunuga, kuid nöörist hoolimata oli ta ikka varsti kadunud. Nuga ei teritatud - muidu laps lõikab sõrme. Sai vesta lehmi ja hobuseid põhiliselt. Lehmad olid mustad (koor peal), kirjud või valged (kooritud). Ega meil tegelikult kunagi valget lehma polnud. Mäng käis ikka tegeliku elu järgi. Mõned sead ja vasikad said ka tehtud. Nende loomadega sai taluelu mängida - pulkadest-klotsidest neile lautu-aedu ehitada jne.
9. Putkepillide tegemine. Jäme heinputke vars lõigati noaga viltu läbi ja sealt otsast puhudes tuli vägev vilehääl välja. Eri pikkuse ja jämedusega viled tekitasid erinevaid hääli. Ainult suurest puhumisest läks pea uimaseks.
10. Putkepritsi sai teha, kui putke sõlmekohast väike auk läbi torgata, putkesse vett valada ja seda pulgaga allapoole suruda. Vesi purskas augukesest survega välja.
11. Kivikestest näitus (muuseum). Meie kodu ümbruses ei olnud kive. Kui tee parandamiseks veeti koormate viisi kruusaaugust kruusa, kogusin karjas olles tee peale ühte kohta värvilisi kivikesi üksteise kõrvale, nii et jäi ilus värviline muster. Oleksin tahtnud seda säilitada kauemaks ja kellelegi veel näidata (nagu muuseum).
12. Maja või kodu. Kaugemal kuusikus oli koht, mida õega karjas ikka külastasime, kui sinnakanti juhtusime. Kolm kuuske kasvasid lähestikku (umbes 1,5 m vahet), täisnurga all justkui maja nurgad. Seinteks kahes küljes ning ühtlasi istmeteks olid puunotid, ümberringi pehmed samblamättad. Seal istusime, kuni loomad kaugemale läksid, ja mängisime, et see on meie kodu.
Täisviide
EFA I 168, 56/7 (1) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Peab käima, peab käima; Üks ühte ja kaks ühte; Toa teeksin endal tamme alla; Üksinda kõnnin ma; Me lähme rukist lõikama; Bingo; Kes aias; Riks, raks, rundipumm; Kaks sammu sissepoole; Peremees võtab naise. Neid õpetati Iisaku koolis (1957-1965), mängiti-tantsiti igal koolipeol rahvamajas, koolimajas, internaadilaste pidudel ja koolis vahetundidel. Eriti aktiivne oli neid vahetundidel organiseerima õp. Laine Nimvitski.
1964. a. pioneerilaagris ARTEK õpetati ringmänge: Aa-rim-šum-šum, aaram-šum-šum, aia-mia-busi-ja, busi-ja (tipiti kätest kinni ringiratast joosta üksteise järel); :,: aariim-šum, aaraam-šum, aia-mia-busi-ja, busi-ja :,: (jaguneti paarideks ja kallistati omavahel 2 korda, siis joosti käevangus ümber endi; siis vahetati ringis koht, nii et iga kord tuli kallistamine uue partneriga). Minule oli selline intiimsus võõras ja hoidusin sellest tantsust kõrvale. Tudengina (1968-1973) kogesin, et see tants oli ka Eestimaale jõudnud.
Veel ringmänge, mida õppisin tudengina: Šooder, Mul on üks tore tädi, Laurentsius, Bugi. Neid mängiti-tantsiti kursuseõhtutel; ühiselamus õhtuti peale loenguid, kui tulid avaramasse koridoriossa kokku omavahel enam-vähem tuttavad ühe teaduskonna tudengid.
Täisviide
EFA I 168, 54/6 (12) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Kokapapa must müts; valge lehma saba musta lehma taga; pagari piparkook - tuli korrata nii kiiresti kui võimalik, kuni segi läks. Neid kuulsin ja võistlesime koolis (Iisaku kool, 1960-ndad).
Täisviide
EFA I 168, 54 (3) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Õigemini bi-keel, sest iga sõna esimese silbi järel tuli rõhuline bi-silp. Nii kodus kui koolis (1960-ndad), õpetasin ka lastele (1990-ndad) ja lastelastele (2013), kuid need olid veel väikesed (vanim sai 7-aastaseks) ega õppinud uut keelt selgeks.
Täisviide
EFA I 168, 54 (2) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Täidan, täidan laeva. - Millega? Vastata tuli kokkuleppeliselt kas sama algustähega nimisõnadega või pidi järgmine sõna algama eelmise sõna lõputähega. Mängisin lapsena kodus (1960-ndad), samuti koolis. Minu lapsed koos meie, s.t. vanematega (1990-ndad). Umbes 1991. aastast meenub, kui meil oli külas sõjaväest tulnud õepoeg. Õhtul voodites enne uinumist, tuba juba pime, mängisime veel viiekesi (vanemad + 3 koolilast) laevade täitmist. Külaline oma asemelt soovis: "Mina ka!" ja siis täitsime laevu kuuekesi, kuni magama jäime.
Täisviide
EFA I 168, 53/4 (1) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Koolis oli tundidest vabal ajal internaadis üks levinud mäng (umbes 1960-1965), millel nime nagu polnudki. Kaks või enam mängijat võtsid paberilehe - tavaliselt rebiti vihikuleht, see keerati põiki ette ja joonistati - igaüks omale - tabel. Igale tabelilahtrile kirjutati pealkiri: näiteks jõgi; linn; loom; riik; lind; lill; puu; inimese nimi. Kordamööda nimetati täht, millega algavaid sõnu tuli tabelisse kirjutada. Kui kõigil oli ühe tähega sõnad mõeldud, hakati ükshaaval kontrollima: igaüks ütles, mis tal selle tähega selles lahtris kirjas oli, ja kui kellelgi oli sama sõna, said kumbki pool punkti, muidu terve. See märgiti samasse sõna alla. Järgmine lahter jne. Kui kogu rida sai kontrollitud, liitsid mängijad selle rea tulemuse punktid kokku, summa jaoks oli paremal veel üks lahter. Seejärel nimetas järgmine mängija uue tähe, kuni sai lehekülg täis või tüdineti, loeti punktide lõppsumma ja kellel osutus see suurimaks, oli võidumees. Kuna olin palju lugenud, võitsin seda mängu tihti. Mõne tähega oli vähe valikut. Järgmisteks mängudeks sai lausa ette valmistatud, et teaks ikka selliseid asju kirja panna, mille eest terve punkti saab.
Täisviide
EFA I 168, 51/3 (5) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Mängisin kodus õdedega (1960-ndad), õpetasin ka lapselastele (2012-2013). Paberilehele kirjutati siia-sinna läbisegi numbreid näiteks ühest kümneni, igale numbrile ring ümber. Kordamööda hakati vedama jooni 1-st 2-ni, teine 2-st 3-ni jne. Algul oli asi lihtne, pärast läks keerulisemaks, sest oma joonega ei tohtinud ühegi olemasoleva vastu puutuda ega risti üle minna. Kui seda juhtus, tehti kokkupuutekohale suur punkt (kanasitt) ja kirjutati kõrvale tabelisse üles. Mängu lõpus loeti kokku, mitu kumbki sai. Võitis see, kellel vähem kanasitta.
Täisviide
EFA I 168, 49/50 (4) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Mängisin kodus õdedega (1960-ndad), ka koolis samal ajal ja lastelastega (2011-2013). Paberile joonistati piklik ovaalne sea kere, sellesse kirjutati mingi sõna esitäht ja lõputäht, nende vahele iga tähe asemele kriipsuke. Kui esi- või lõputäht esines ka sõna sees, kirjutati see ka välja. Partner hakkas ühekaupa pakkuma tähti. Kui pakutu sõnas esines, tuli ta kirjutada õige(te)le koh(t)a(de)le. Kui mitte, joonistati seale tähthaaval kehaosad: silm, kõrvad, jalad, saba ja lõpuks tited (kriipsujukud) sea selga.
Täisviide
EFA I 168, 48/9 (3) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Paberile joonistati kõrge korsten, pikuti keskelt joonega pooleks. Kummagi poole ülaotsa kirjutati mängija nimi - seda mängitigi kahekesi. Kordamööda peideti selja taga paberinutsakukest ühte või teise pihku. Rusikas käed toodi kaaslase ette ja kui ta õigesti arvas, kummas käes on paber, sai oma korstnapoolele ühe risti juurde teha, see tähendas üht korstnakivi. Kui ära ei arvanud, kasvatas korstent vastane. Kes ennem korstna valmis sai, oli võitja. Seda mängisin kodus õdedega 1960-ndatel aastatel ning ka õpetasin lastelastele (2011-2013).
Täisviide
EFA I 168, 48/9 (2) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Pabereid ei visanud ära, silusime ja panime ümbrikukesteks kokku. Jagasime mängijate vahel võrdselt. Kordamööda põrgatasime neid lauale, pannes kokkupandud kommipaberi käe päkale ja sõrmedega altpoolt lauaservale lüües hüppas paber lauale. Järgmine mängija püüdis oma paberiga teisi tabada, siis sai ta mõlemad omale. Võitis see, kes kõik paberid omale sai. Seda mängisime kodus õdedega (umbes 1955-1960).
Täisviide
EFA I 168, 47 (1) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Potkitnoi e. turakas, paaris turakas, potileenu e. Duntka e. padaemand, viitlehte, valetviit, marjaas, eesel, mutt, linnade põletamine, küüned perse, mölder Mats, maja, 120, ligund kana. Neid mängisime kodus. Koolis olid mängukaardid keelatud, õpetajad võtsid neid ära, kevadel kooli lõpus mõni andis tagasi. Kui ma veel koolis ei käinud, elasid kevaditi meil korteris parvetajad, nendega mängisime õhtuti kaarte, nende mängu vaadates sain selgeks male- ja kabekäigud (1955-1957).
Täisviide
EFA I 168, 46/7 (8) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Pöidla mahavajutamine. Teise käega vajutati pöialt, kuni see puudutas käevart. Seda meenutas ka ema oma koolipõlvest Tudulinnas (1920-ndad), kuidas kõndis painutatud pöialt hoides ringi, et las näevad, kui hästi mu pöial paindub.
Täisviide
EFA I 168, 45/6 (5) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Sõrmede lauale löömine, seda õppisin koolis. Oli kaks varianti. Lauaservale löödi Kotinõel ja Pikk Peeter, siis Kotinõel ja Väike Ats, siis rusikas. Nii mõlema käega ja aina kiiremini. Teine võimalus: Kotinõel üksi, siis Väike Ats üksi, siis rusikas.
Täisviide
EFA I 168, 43 (4) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Pöial suruti pihku, selle peale Kotinõel, sellele painutati Pikk Peeter, sellele Nimeta Mats ja lõpuks Väike Ats. Nii palju tuli painutada, et kõik sõrmed paigale jäid ja see oligi kukesaba. Seda tegin ka kodus.
Täisviide
EFA I 168, 45 (3) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Mäletan kolme varianti, aga mitte täpselt. Neid õppisin koolis. Vaja läks nööri, mis seoti otstest kokku ringiks. Seda ümber sõrmede põimides moodustus kas vihmavari, võrkpallivõrk kahe käe vahele või nööre edasi-tagasi venitatav kassikangas, kusjuures ühte nööri osa hoiti kinni hammastega. Veel oli üks variant mängimiseks kahekesi: kordamööda võeti tekkinud võrku oma näppudele ja tõmmati pingule - moodustus uus kujund.
Täisviide
EFA I 168, 44/5 (2) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Vasaku käe pöial ja parema käe Kotinõel on otsakuti koos, kuni nende peal pannakse kokku parema käe pöial ja vasaku Kotinõel ning jälle algusest peale. Küüned kokku ei puutu. Liigutustele lisatakse kiirust ja vaatepilt meenutab mingit kudumist või putuka sibamist. Kes õpetas, ei mäleta.
Täisviide
EFA I 168, 43/4 (1) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).
Kaks tüdrukut plaksutasid vastakuti; iga kord käis plaks oma kätega vahele. Kaaslasega plaksud selles järjekorras: mõlemad käed, siis paremad, siis vasakud. Aina kiiremini, kuni segi läks või väsiti. Seda tegime koolis.
Täisviide
EFA I 168, 43 (6) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).