Üks meie lemmikutest on haikala mäng, mida mängiti liivakastis. Mängujuht ehk haikala seisis liivakasti keskel ja mängijad, et kalakesed seisid äärte peal. Mängijad tohtisid liikuda ainut ühe liivakasti ääre pealt teisele, haikala tohtis püüda neid ainult siis, kui nad liivakasti sees on, äärte peal oli "kodu". Keda haikala kinni püüdis, läks liivakasti keskele ja sai järgmiseks haikalaks.
Kindlasti tuntakse selliseid mänge nagu petanque, darts, bowling ja keegel. Varem aga oli minu sõprade seas väga populaarne selline mäng nagu "Supp". Seal istusid mängijad rivis ja mängujuht oli palliga nende ees. Alguses läks ta esimese mängija ette ja küsis esimese küsimuse: "Mis su nimi on?" Seejärel viskas ta esimesele mängijale palli ja ütles oma variandi, näiteks Vasja. Kui mängijale see meeldib, püüab ta palli kinni, järelikult on ta nimi Vasja ja mängujuht läheb järgmise mängija juurde. Kui talle nimi ei meeldi, peab ta palli eemale tõukama ja ta nimi pole Vasja. Mängujuht pakub välja veel erinevaid variante ja vahel ütleb "supp". Kui sellisel juhul mängija palli kinni ei püüa, saab küsimuse vastuseks sõna, mis sai eelmisel viskel öeldud ja mängukord läheb järgmise juurde. Kui mängija püüab palli kinni, saab ta ise valida vastuse küsimusele ja mängujuht läheb järgmise mängija juurde. Kui vastus küsimusele on saadud kõigi käest, alustatakse ringi uuesti ja esitatakse järgmiseid küsimusi: "Mis su peigmehe (naise) nimi on? Mis su perekonnanimi on? Kus toimus teie esimene kohting? Kui vana su peigmees (naine) on? Kellena sa töötad? Kellena töötab su peigmees (naine)? Kus te elate? Mitu last teil on?" Kui satutakse mänguhoogu, mõeldakse küsimusi veel välja.
Üldtuntud mängudest teaksin nimetada võrkpalli, korvpalli, käsipalli, sulgpalli, tennist, jalgpalli. Lisaks sellele mängisime kodus vennaga huvitavat mängu "timpandingut". Meil olid kodus lauatennisereketid ja -pall, kuid lauda polnud. Seepärast jagasime toa mõttes kaheks ja mängisime sedasama lauatennist, kuid pall põrkas vastu põrandat. Kui pall juhtus sattuma kellelegi vastu pead, pidi palli löönud mängija minema toa teise otsa ja lööma palli vastu kardinaid. Ma ei tea, miks.
Üksainus mängualustamise salm on mul meeles, kuid see on venekeelne, selle tõlge: "Ехала машина в тёмном лесе за каким-то интересом. Инте-инте-инте-рес, выходи на букву "с"! А на буковке звезда, где проходят поезда. Если поезд не проидёт, пассажир с ума сойдёт. Вот и поезд не прошёл, пассажир с ума сошёл. Из последнова вагона вышла Алла Пугатчёва. Пела, пела, недопела и в помойку улетела. А в помойке жил Лариса, председателская крыса. Он на ней дрова возил и за хвостик томорзил. В семечко пополо, томорзить она не стала. "Не горюй, моя жена, мы починим тормоза."" (Sõitis auto pimedas metsas mingi huvi järele. Huvi-huvi-huvi-huvi, tule "s"-tähega välja! Aga tähtedel on täht, kus sõidavad rongid. Kui rong mööda ei sõida, reisija läheb hulluks. Viimasest vagunist tuli välja Alla Pugatšova. Laulis, laulis, ei laulnud lõpuni ja lendas prügikasti. Prügikastis elas rott Lariss, kõigi mädanend rottide esimees. Tema naine Larissa, esimehe rott. Ta vedas tema peal puid ja sabast peatas. Saba sisse sattus seeme, ta ei hakanud pidurdama. "Ära kurvasta, mu naine, me parandame pidureid.")
Kunagi vanematega mägisime praktiliselt iga õhtu kaarte: turakat, "Üheksat", "Poti emandat". Vahel sattusid meile ka lauamängud, mida me meelsasti mängisime. Pimedal ajal voodis mängisime ka sõnademängu. Seal üks inimene mõistatab ühe asja või nähtuse ja teised peavad seda ära arvama. Esimese variandi puhul ütleb mõistataja alguses teistele ette sõna esimese tähe, olgu see "S". Teised mängijad peavad küsima, et ega see pole (näiteks) mõni kangatüüp. Mängija mõtles siidi, mõistataja peab talle vastama: "Ei, see pole siid." (Sel juhul see võib olla ka mõni muu kangatüüp, mis algab "s"-tähega.) Kui mõistataja ei tea midagi mängijale vastata, peab ta ütlema vastuse teise tähe. Olgu see "i". Näiteks küsib mängija, et ega see pole loom ja vastus on "SIGA", peab mõistataja vastama talle: "Jah, see on siga," ja äraarvaja mõistatab uue sõna. Teise variandi puhul küsivad mängijad mõistataja käest "kas"-küsimusi ja neile tuginedes üritab ta ära vastata vastuse.
Loomulikult mängisime kodu, arsti, poodi ja ka muid sarnaseid mänge. Üks mäng, mida väga tihti mängisime, oli „Kassid“. Selles mängus elasime mängult puu otsas ning olime kassid. Mõni mängis koeri või „Koera“, meie nn vaenlasi. Iga kord mõtlesime uue tagaloo ja tegevusviisi välja. Selle mängu jaoks läksime alati ühte lasteada sisse, seal oli üks puu, mis oli ronimiseks ideaalne. Viimane kord, kui mina sinna kellegagi läksin, jäi mul lõug ühte puu harunemiskohta kinni. Lõpuks saime mu sealt muidugi lahti, aga pärast ei ole ma ise sinna enam läinud.
Tavaliselt valiti pallimängudes see, kes kõige viimasena maha jäi, kui näiteks tänavapostini jõuda tuli. Või siis valiti mõne salmiga. Üks populaarsemaid oli: "Üki-kaki, kommi-nommi, vanamees hüppas üle pommi, pommist käis üks kõva pauk, vanamees vaatas, püksis auk, hiired kõdistasid nabast, sina oled mängust vaba(!)"
"Paber" võtab "kivi", "kivi" võidab "käärid". "Käärid" võidavad "paberi". Käib siis nii kahe või rohkemate inimeste vahel. "Kivi, paber, käärid. Üks, kaks, kolm".
"Kuum kartul" – lapsed on ringis ja viskavad järjest üksteisele võimalikult kiiresti palli edasi. Kes palli kinni ei püüa või hoiab seda enda käes liiga kaua, langeb mängust välja.
Jookseme ühest kohast teise. See, kes on viimane, on "püüdja".
Mina teen mängu,
sina teed salmi,
aga nüüd on,
kõik segamini,
sest sina tegid mängu
mina tegin salmi,
miks läks see kõik
tagurpidi.
Me mängime õues ainult kulli ja küüditamist. Kulli me mängime tavaliselt ronimispuude peal ja küüditamist „rongis“. Kullil on kaks reeglit: ei tohi jalaga puudutada ja ei tohi piirist välja minna.
1. Valge kits läks üle tee, korjas hästi palju prahti, sina oled mängust lahti. 2. Üki, kaki, kommi, nommi, vanamees hüppas üle pommi, pommis käis üks kõva pauk, vanamees vaatas, püksis auk. Hiired kõdistasid naba, sina oled mängust vaba.
Väiksena me mängisime venna ja õega tihti poodi ja kodu. Kui poodi mängisime, siis tegime nii, et vend oli näiteks müüja ja meie õega olime ostjad. Kodu me mängisime nii, et mina näiteks olin beebi, ja vend ja õde olid minu vanemad.
Me teeme tavaliselt nii, et: „Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, luku võti pooleks murtud, mitu seppa seda parandasid, seda ütled sina, vana tatinina.“ Kes on 3 meetri kaugusel, see on kolmekordne lugeja.
Peab kohapeal 10-ni lugema, siis hakkame jooksma. Peita võib igale poole, mitte tee peale ega tänavale. "Lugeja" peab 30-ni lugema, siis ütleb: "Ma tulen." Siis hakkab otsima.