Peitusmängudest näiteks "Ukakas": üks inimene loeb nt 40-ni ja teised peidavad end selle ajaga ära. Kes esimesena üles leitakse, see loeb järgmisena 40-ni.
Pallimänge on nii erinevaid ja igas mängus on eri reeglid. Näteks rahvastepall. Seal on kaks meeskonda, kummalgi meeskonnal oma kapten. Plats, kus mängitakse, jagatakse pooleks, üks meeskond läheb ühele poole platsi, teine teisele poole. Reeglid on, et palliga pihta ei tohi pihta saada, aga kinni tohib püüda. Kui saad palliga pihta, siis lähed mängust välja.
Visatakse näppe, tehakse "kivi, käärid, paber". Üks selline salm on: "Üki, kaki, kommi, nommi, vanamees hüppas üle pommi, pommis käis üks kõva pauk, vanamees vaatas, püksis auk. Hiired kõdistasid nabast, sina oled mängust vaba!!!"
Üheski mängus ei tohi üksteisele tahtlikult haiget teha. Pimesikus ei tohi piiluda, üks peab teisi kinni nabima ja ära tundma, endal on tal silmad suletud.
Mängisin, et elan metsas, mul ei ole raha ja ma ei pea kunagi poest totakaid asju ostma. Ehitasin okstest onni, tegin vibu, korjasin vanaema aiast marju söögiks ja tegin lilledest pärja pähe. Ja nii päevast-päeva ning täiesti üksina. Kaarte mängisin ka, umbes kuueselt ja sentide peale.
"Kull" – üks inimene on kull ja üritab teisi taga ajades puudutada ning kui puudutab, siis see, keda puudutas, on järgmine kull, kes samamoodi ajab teisi taga.
"Ukakat" alustatakse nii, et üks inimene seisab puu ääres ja loeb näiteks sajani. Pärast seda, kui on ära lugenud, hakkab teisi otsima, kes on ennast ära peitnud. Kui ta näeb kedagi, siis peab jooksma puu juurde, kus ta luges enne, ja karjuma näiteks "uka-uka, Kätlin kotis" vms. Aga kui keegi jõuab enne püüdjat puu juurde, siis peab karjuma "uka-uka mina prii".
Mängu alustab see, kes mängu välja mõtles. Või siis loetakse kolmeni ja kõik panevad ükskõik kui palju näppe püsti ja siis loetakse kokku ja see alustab, kes selle numbri peal on.
Oleneb mängust, näiteks võrkpallis paneb palli mängu see meeskond, kes ei saanud poolt valida, pesapallis samamoodi. Korvpallis pannakse järjekord ennem paika. Peitusemängus määratakse lugeja salmiga: "Üki-kaki-komi-nommi, vanamees hüppas üle pommi, pommist käis üks kõva pauk, vanamees vaatas, püksis auk, hiired kõdistasid naba, sina oled mängust vaba."
See, kes kõvemini karjus või esimesena ütles, see sai. Ja, siis pandi parema jala varbad kokku, loeti kolmeni ja kes oma varba viimasena ära tõmbas, oli kull.
Mulle meeldis väga väiksena mängida poodi. Kus mina olin poemüüja ja sõber oli klient. Veel meeldis mulle mängida arsti, tagaajamismänge, kodu, kohvikut. Eriti meeldis mulle mängida ema. Mul oli oma väike nukk, kellele ma olin ema.
Päris väiksena mängisin vennaga igasugu rollimänge. Meil oli väga palju tegelasi ja nad olid igaüks oma iseloomu ja väljanägemisega. Näiteks olid meil "käeloomad", kellel keskmine sõrm oli peaks ja ülejäänud jalgadeks. Venna oma nimeks oli Labuss ja minu oma nimeks Lisuss. Nad elasid seinte sees korterites, seal sõitsid ka liftid. Kui "käelooma" peale midagi kukub, vajub ta laiali ja tema püstisaamiseks on vaja seljal olevale kujuteldavale nupule vajutada. Neil oli ka oma rahvustants – kiisupolka. Veel oli meil selline tegelane, nagu Nastik (mina) ja Issi (vend). Nastik oli reeglina väga loll ja ta lasi välja "KE"-sid, mis ärritas kõiki. KE-d tekkisid tema pea külgedel olevate kollaste laikude all olevates elundites, mis ühendasid kaltsiumit ja jeltsiumit KE-deks. Seiklused põhinesid sellel, kuidas Nastik kas lunis Issi käest või otsis kaltsiumit ja jeltsiumit, et KE-sid teha saaks. Veel meenuvad mulle tegelased nagu Paks Jõuluvana ja Kikikuku, kes täitis erinevaid soove. Veel mängisin seikusmänge ka oma õuemängukaaslastega. Me olime kolm õde, kellest vanem olin mina, ja me olime kõik orvud ning meil olid mingid maagilised jõud. Ma joonistasin tegelaste piltidega täis mitu joonistusplokki, mis ma välja viskasin, sest häbenesin jubedalt. (Mine tea, äkki on mõni leht veel mingisuguse suurema entsüklopeedia vahel alles?) Ühe lasteaiasõbranna juures, kes päeval sageli kodus oli ja kellega me seal erinevaid mänge mängisime, sai ka üht-teist huvitavat tehtud. Me mängisime telekat (üks meist oli "vaataja" ja teine "telekas"); hullu arsti, kes saatis pidevalt oma patsiente teiste arstide juurde (patsientidel olid väga imelikud haigused, näiteks haug ujus käes või Gaska oli katki) ja veel igasugu muude tegelastega mänge (Gaska, Vasja, Baza jms).
Üks väga naljakas mäng on paberiribadega, millel oli kaks erinevat varianti. Esimene ja lihtsam: igal mängijal on pabeririba ja kirjutusvahend ning teised mängijad ei näe, mida ta kirjutab. Riba ülemisse serva peab ta alguses vastama küsimusele "Mis?" või "Kes?" ja keerama riba ülevalt nii kokku, et vastust pole näha, ja annab paberi järgmisele. Edasi kulgeb mäng samamoodi küsimustega "Kellega?", "Mida tegid?", "Kus?", "Millal?", "Mis sellest välja tuli?". Kui kõigile küsimustele on vastatud, keeratakse pabeririba lahti ja loetakse, mis välja tuli. Teine variant: mängija kirjutab riba ülemisse serva küsimuse, keerab ülemist serva nii, et kirjutatut ei näe ja kirjutab sinna omakorda peale küsimuse küsisõna. (Näiteks küsimus oli "Mitu korda oled sa valetanud?" ja keeratud paberi peale kirjutab ta "Mitu?".) Järgmine vastab ta küsimusele, keerab pabeririba veidi kokku ja kirjutab sarnaselt eelmise mängijaga uue küsimuse. Kui pabeririba on täis, rullitakse see lahti ja loetakse küsimusi koos vastustega.
Keskmise eesti perega võrreldes meil kodus poest ostetud lauamänge polnud ja kui aega oli, tegin neid ise. Tegin järgi isegi ülikuulsa "Monopoly" mängu järgi, aga juba enda välja mõeldud nimetustega. Viieaastasena tegin emaga koos ühe suure kartongilehe peale lauamängu, midagi "Tsirkuse" sarnast. See algas vihmavarjuga ja teekond koosnes värvilisest paberist ringikestest, millest kollased ei tähendanud midagi, punased tähendasid tagasi sammumist ja sinised lisakäike. Peale selle olid seal ka lombid ja sillad. Populaarne oli ka Eesti mälumäng.
Kõige populaarsemaks mänguks on turakas, sest seal sai rakendada oma loogikat täiel jõul. Mängiti ka "Linnade põletamist", "Poti emandat", "Hiina turakat" ja "Üheksat". "Üheksat" peavad mängima vähemalt kolm mängijat. Alguses jagatakse kõik kaardid mängijate vahel laiali ja kaardid võetakse kätte "lehvikuna". Mängija, kellel on ruutu üheksa, paneb selle esimesena lauale. Järgmine peab lauale panema kas sellest suurema või väiksema kaardi või mõne teise üheksa. Kui tal vajalikku kaarti pole, peab ta ühe sendi lauale panema ja jätma käigu vahele jne. Mängu võidab see, kes esimesena kõik kaardid lauale laob ja võtab kogu laual oleva raha endale.
Nendest mäletan ühte üpris tuntud mängu, kus mängijad surusid rusikad nukkidepidi kokku ja pöidlad jätsid välja. Mängu eesmärgiks oli oma pöidlaga vastase pöialt rusika peale suruda.
Tasakaalumängudest on loomulikult kõige tuttavam "Twister". Muidu mängisin neid mänge harva, aga mäletan, kuidas me Männi pargis mängisime ühe puutoika peal sellist mängu, et pidime seal püsti jääma. Keerulisemaks tegi seda mängujuht, kes käskis meil täita toika peal erinevaid ülesandeid. Viimane püstijäänud oligi võitja.
Mängisin klassikuid, keksu ja hüppnööriga ka "Kümmet". Selles mängus pidi hüppaja alguses hüppama üle hüppenööri kümme korda kõige lihtsamat moodi. Kui ta takerdusteta ära hüppab, läheb ta "üheksa" juurde. Edasi pidi mängija hüppama üheksa korda justkui paiga peal joostes (hüppeviisid lähevad järjest keerulisemaks) ja kui ta selle ära teeb, siis kaheksa korda paremal jalal, seitse korda vasakul, kuus korda hüppenööri vaid jalataldade alt läbi lastes, viis korda edasi kõndides, neli korda siksakiga, kolm korda hüppenööri külje pealt keerutades, kaks korda hüppenööri risti hoides ja ühe korra tagurpidi.
Mängiti "kasakuid ja pätte" ning nii-öelda klassikalist peitust ehk "Ukakat". Mäletan, et kord jäin ma nii kauaks peitu, et peidust välja tulles avastasin, et kõik on ammu koju läinud (peale minu vanaema, kes mind kunagi üksi ei jäta).