Seda mängu mängivad tavaliselt lapsed ja kõige parem on seda mängida muru peal, sest seal võib kasvõi pikali heita ja istuda. Seda võib mängida ükskõik mitmekesi, ainult kahekesi on see igav. Lapsed seisavad ringis ja viskavad palli teineteisele. Kui pall maha kukub, peavad kõik jääma nii, nagu nad palli mahakukkumise momendil olid. Näiteks kui keegi midagi räägib, siis peab ta edasi rääkima (sama asja).
"Luukere" mängitakse nii: kummi sees on mängijad ja nad teevad ringi ja üks mängija on jutustaja. Jutustaja peab midagi jutustama ja kui ta ütleb "luukere", siis peavad kõik kummi seest välja hüppama. Kui keegi ei jõudnud välja hüpata, siis see on jutustaja. Kui see, kes jutustaja oli ja jääb veelkord, siis temal on teine klass.
Kõik on ringis ja pall on kellegi käes. Ta peab palli teisele viskama ja kui see maha kukub, siis peavad kõik jääma nii, nagu nad olid, ja kes ennem naerma hakkab, see saab tähe (kes tähtedest kokku NAERUKAJAKAS saab, on kaotanud).
Nt. sõna KALA: KA_A, teine mängija peab tähti pakkuma. Kui on vale täht, siis annab see võimaluse võllast ehitada. Raskemad sõnad on olnud: Džezkazgan, tumba, Styks jms. Sõna raskus seisneb aga selles, et oleks rohkem ühesuguseid tähti ja palju võõrtähti, sest tavaliselt neid ei pakuta.
Igaüks saab paberi ja kirjutab sinna poisi nime ja keerab lehe ülemise ääre nii kinni, et poleks nime näha, siis antakse mööda ringi paber edasi. Järgmine kirjutab tüdruku nime ja jälle keerab kinni ja annab edasi. Nii vastatakse veel küsimustele: mida tegid? kus? millal? kuidas? kes nägi? mida ütlesid noored? mida ütlesid vanemad? mida ütles maailm? Kui kõikidele küsimustele on vastatud, siis keeratakse lehed lahti ja loetakse ette. Saab nalja. Seda mängu oleme mänginud igas vanuses.
Ühel osavõtjal seotakse silmad kinni rätikuga, pööratakse kannal kaks korda ringi, teised [osa]võtjad liiguvad tema ümber ja plaksutavad vahetevahel. Kinniseotud silmadega mängija peab ühe neist tabama ja ära arvama tema nime, sellisel juhul läheb ära arvatud mängija "pimesikuks".
Ameerika laste mängu mängivad 12 last. Kõik hüppavad sõnade ajal "hopa, hopa, hopa, Ameerika, Euroopa. Austraalia, Kitai [Hiina vn], ta nimeks (üks mängijatest) sai". Siis hüppavad kõik harkisjalu. Kelle nime öeldi, see ütleb ühe numbri. Kõik läevad väikeste poolte sammudega (näiteks 10 cm) jalgadega kokkupoole. Kui kellelgi ei tulnud välja, see läheb mängust välja. Ja nii edasi.
Tavaliselt mängivad lapsed, nad mängivad kas õues või toas. Mõnikord me tüdrukutega mängime niukest mängu, selle mängu nimi on "Hopa-hopa". Seda mängu mängitakse nii, et tarvis seista ringis ja siis kõik räägivad: "Hopa-hopa, Ameerika, Euroopa, Austraalia, Kitai [Hiina vn], ta nimeks näiteks Kätlin sai," ja siis see inimene ütleb näiteks "viis" ja kõigil on jalad harkis ja siis hakkavad viis sammu [kokkupoole] tegema.
"Hoppa, hoppa, hoppa, Ameerika, Euroopa, Austraalia, Kitai [Hiina vn], ta nimeks (poisi või tüdruku nimi, kes seal mängib, näiteks Katrin) sai."
Aga terve selle aja, kui mängijad räägivad seda – Ameerika, Euroopa, Austraalia, Kitai – nad peavad hüppama. Siis peab see laps rääkima, kelle nimi öeldi, ühe numbri, näiteks 3. [Niimitme sammuga peab saama jalad harkseisust kokku viia.] Siis kõik mängijaid proovivad, et tuleks välja 3. Nendel, kellel tuli välja 3, need jäävad mängu, aga nendel, kellel ei tulnud välja 3, need lähevad mängust välja.
See, kes jäi kõige viimaseks mängus, see on võitja.
"Moskva peitust" mängitakse üle kahe inimese. Üks inimene pöörab selja, keegi nendest, kes mängivad kaasa, katsub selle selga, kes on "pütt", ja võtab ruttu käe ära. Siis see, kes on pütt, pöörab peale lööki ümber näoga mängijate poole ja peab arvama ära, kes puutus tema selga. Siis näiteks pütt näitas selle tüdruku peale. Siis see tüdruk või poiss ei pea kohe rääkima, et mina lõin, ei, lõi hoopis tema, vaid [tuleb] küsida, mida teha. See, kes on pütt, peab rääkima – näiteks: 1 kord joosta ümber maja või ükskõik mida tarvis teha. Siis kui pütt arvas õigesti ära, kes puudutas tema selga, siis see, kes puudutas püti selga, see peabki tegema seda, mis pütt ütles. Aga kui pütt arvas valesti, siis peab pütt ise seda tegema, mis ta ütles. Ja edasi on nagu meie peitus.
Ringmäng. "Pikk päkapikk, armas pikk päkapikk sa, mil tuled sa jälle meid vaatama?" "Esmaspäev!" "Oh, oleks, et alati esmaspäev oleks ja meid me pikk päkapikk vaatama tuleks! Pikk päkapikk, armas pikk päkapikk sa, mil tuled sa meid jälle vaatama?" "Teisipäev!" "Oh, oleks, et alati esmaspäev, teisipäev oleks ja meid me pikk päkapikk vaatama tuleks!" Nõnda mängitakse läbi kõik nädalapäevad. Päkapiku ja nädalapäevade nimetamisel plaksutatakse, kükitatakse või tehakse midagi muud, mis kokku lepitud.