Autor on tõstatanud küsimuse selle kohta, kas naistevastaste naljade retseptsioon on kultuuriti erinev. Tuues võrdluseks eesti kultuurikonteksti võib vastata, et on küll, samuti ka nende kuulmisest tekkiv reaktsioon sh enda solvatuna või ahistatuna tundmise aste. Näib, et kõige ägedam vastuseis sellistele naljadele on omane nn heaoluriikidele. Üks põhjusi on see, et niisuguste maade naistel on enam aega ja vajadust selliste probleemidega tegeleda. Kui näiteks Eesti, Venemaa jt postsotsialistlike maade inimestevaheline kommunikatsioon ning seega ka naljarepertuaar keskendub vägivallale, maffiale, tööpuudusele, vaesusele, siis heaoluriikide elanikule pole need teemad eriti lähedased ning selleks, et oleks üldse millegi end otseselt puudutava üle argumenteerida, tuleb ise mingi uus ja aktuaalsem probleem luua. Kui vaadelda rahvapärimust läbi aegade, on võimalik leida küllalt nii naiste- kui meestevastast folkloori, järeldused olenevad vaid vaatenurga valikust. On aga üpris veider, kuidas naistele saavad valmistada nii suurt peavalu väidetavalt ainult meeste seltskonnas liikuvad naljad. Need ei peaks ju naiste kõrvu küündimagi.

Kui jälgida autori arutlust naistevastaste naljade levimise üle kooliõpilaste seas, siis see, et puberteedieas esineb poiste ja tüdrukute vahel konflikte, ei ole mingi uudis. Avaldumine blondiininaljade kaudu on vaid üks väljundeid. Kindlasti ei tähendaks blondiininaljade kadumine laste agressiivsuse olematuks muutumist, sellele leitaks lihtsalt mingi muu avaldumisvorm. On igatahes ebatõenäoline, et Eestis mõni tüdruk pelgalt naljadest tuleneva surve tõttu juuksevärvi muutma hakkaks.

Vastupidiselt artiklis toodud arvamusele Saksamaa kohta ei saa väita, nagu oleks Eestis sugudevahelised suhted viimasel ajal halvenenud. Kui aga leidub naisi, kes alavääristavaid nalju isiklikult võtavad ja selle pärast piinlevad, oleks üks lahendusi lapse sünnitamine. On hulgaliselt nilbeid nalju rumalate seksinäljas noorte naiste kohta, samas leidub aga anekdootides haruharva emade pilkamist. Seega tuleks lihtsalt vahetada staatust ning naine oleks hoobilt väljaspool naljade haardeulatust. Lõpuks ei saa demokraatlikus ühiskonnas keegi keelata end diskrimineerituna tundvat naist naljategijat ka kohtusse kaevamast või siis, nagu siin välja pakutud, sama relvaga vastamast. Kuhu jääb selliseid nalju rääkivate naiste väärikus, on juba iseküsimus.