all, linnaprügi all (on) puukuju, mu käsi on kõdunenud, mu jalg on kõdunenud. Mos'-naine saab oma vennaga lapsi."" Nüüd taat mõtles: "Kes küll mu pojale niimoodi rääkis?" Ta mõtles: "Ootan ära veel kolmanda korra."

Magas ja nii edasi.(4) Läks valgeks. Ta sõi, jõi, pani selga, väljus, läks koja taha, võttis oma nooled ja vibu, pani suusad alla (ja) läks musti loomi, punaseid loomi küttima. Ta käis pika või lühikese päeva. Kõik, mis jumal talle andis, sai ta kätte. Läks koju. Jõudis koju, pani nooled ja vibu ära, astus tuppa. Sel ajal, kui ta sisenes, tuli poiss välja. "Isa!" ütles ta, "ma mängin." - "Mängi, pojake," ütles ta. Läks kotta. Vaevalt sai tuppa, võttis riidest lahti, istus. Väljast kostis lapse nuttu. Ema riidles: "Olen juba varem öelnud, et mispärast sa välja lähed. Isa tuleb, ära räägi, mis sa kuulsid." Isa küsis: "Räägi mulle, mis sa nägid, mida tähele panid!" - "Isa, väljas see rääkis juba kolmandat korda. Ütles niimoodi: "Puukujul on üks käsi, üks jalg ära raiutud. Mos'-naine mattis need külaprügi alla, linnaprügi alla. Käsi on ära kõdunenud, jalg on ära kõdunenud. Mos'-naine saab oma vennaga lapsi. Mina, puukuju, olin kätest


saadik inimeseks muutunud, mu jalad olid veel puised.""

Taat mõtles (ja) sai kurjaks: "Kuidas siis nõnda? Tegin puust inimese, arvasin, et saan puust inimesega lapsi." Ta tõusis. Ta võttis kirstu alla, tegi lahti, võttis mõõga. Võttis luisu ja hakkas teritama. Ta teritas pikka või lühikest aega, seejärel pani selle põdranaha peale: ta oli nii palju teritanud, et ajas kõik karvad maha. Ta tõusis, läks aseme juurde, nüüd haaras ta naisest kinni. "Ärgu kunagi edaspidi," ütles ta, "kui jumal inimesele elupäevi annab, õena elav naine, vennana elav mees elagu koos naise ja mehena. Jumal pole sel kombel lubanud!" Haaras (ta) kinni, pani põrandale, raius ära ühe käe (ja) ühe jala. Seejärel raius ta üleni tükkideks. Ta pani selga ja jalga, võttis poja. Läks metsa tiheda padriku keskele. Mõtles, ütles: "Naise mindud naiste maad otsin, mehe mindud meeste maad otsin."(5)