Alma ja Viktor Jaska maja väravas lõhub peremees puid. Pererahvas on kohalik, Viktor sündinud siit 15 kilomeetrit eemal huutori peal, Alma elanud siin kogu oma elu. Hooned ongi Alma isa ehitatud. Majas jagab vahesein ruumi kaheks - toaks ja köögiks. Ukse vastasnurgas paikneb suur ahi. Nurgas põriseb külmutuskapp, selle kõrval on laud ning puhvetkapp, toolil veeämbrid. Seina peale on kinnitatud krapp. Toaukse ees ripuvad kardinad, nende vahelt paistab televiisor ning suur kirst, kust perenaine käib mulle näitamiseks kuivatatud taimi otsimas. Seinad ning ahi on tavapäraselt valgeks lubjatud, värvitud põrandatel kaltsuvaibad. Toapõranda all on koobas, sealt ilmuvad välja moos ja kuremarjad. Mind palutakse kööki ning jutuajamise kõrvale pakutakse süüa - suppi ja paksu piima ja saia ja moosi ja lõpuks veel tsaid. Viktor räägib kohalikust elust, kadunud eesti küladest Silimist (Selim), Immusest ja Novokoskist (Novikovski), aga ka muust - näiteks olevat elekter Jurjevisse sisse pandud 1960ndal aastal ning et Novokoski kolhoos kandnud nime Punane Kütt. Tema isa oli võrokene, rääkis teistmoodi kui teised, ka Viktori ning tema venna Nikolai kõne erineb teiste külaelanike omast, kasvõi rohke vokaalharmoonia ning sõnalõpulise larüngaalklusiili poolest.