Kultuuriloo ja Folkloristika Keskuse aastakonverentsil 27. ja 28. jaanuaril esitasid moodulid valiku oma uurimistulemitest.

Esimese istungi "Rahvausund ja rahvajutud" avas Kristi Salve, kes kõneles usust ja identiteedist setu pühakute ja pühapaikadega seotud jutustuste näitel. Analüüsitava ainese oli kirjandusteadlane Ello Säärits kirja pannud vahetult enne Teist maailmasõda, käsitleti mh teemat setudest kui väljavalitud ja õige usuga rahvast.

Eda Kalmre käsitles vorstivabrikutega seotud jutte tartlaste intervjuude põhjal. Tartus levisid vorstivabrikulood sõjajärgsetel aastatel, kusjuures muust samateemalisest repertuaarist eristas neid see, et kõnelejad "teadsid" ka vorstivabriku asukohta - see oli ühe varemetes maja keldris üsna kesklinna lähedal. Eda Kalmre analüüsis jutu leviku põhjusi ja jutu ajendeid. Selleks oli ta lisaks intervjuudele vaadanud läbi ka tolleaegse ajakirjanduse, kus leidus tõepoolest näiteks üksikuid teateid laste kadumisest. Vorstivabrikulood olid tüüpilised totalitaarühiskonna jutumudelit kasutavad lood, kus koondusid ja segunesid inimeste hirmud, läbielatud traumad ja stalinliku repressiivpoliitika tõsiolud.

Mare Kõiva ettekanne "Konflikt ja kokkulepe" käsitles sootuks hilisemat aega: ta oli võtnud vaatluse alla kaks 1980. aastatel Tartus kõlapinda leidnud usuliikumist. Üks neist oli Eestisse n-ö imporditud kristlik Elu Sõna, teine kohalike juurtega maausuliste rühmitus. Üldise liberaliseerumise kiiluvees kogusid mõlemad liikumised üksjagu pooldajaskonda, muutudes samal ajal üha vastandlikumaks. Nende konflikt päädis maausuliste Tartu Toomemäele püstitatud pühakujude hävitamisega elusõnalaste poolt. M. Kõiva vaatles lisaks konflikti ja kokkuleppe teemale ka kõnealuste liikumiste edasist käekäiku. Mõlemad on nüüdseks registreeritud usuühendused, kuid kui Elu Sõna on üsna mõjukas kogudus, kes majandab mh ka oma kooli, siis maausulised jäid pikemalt sõpruskonna suletud ühenduseks, tema mõjukus on kasvanud märgatavalt alles viimastel aastatel, vaikne toetajaskond on aga lai, sest seda peetakse "eesti oma asjaks."

Ergo-Hart Västriku vaatluse all olid ingerisoomlaste hyppyseuralaiset. See otsetõlkes `hüppajate usulahk' kuulub Soomes populaarsete äratusliikumiste hulka, mille teenistusi saadavad ilmutuslikud laulud ja ekstaatiline tants (nn hüppamine), aga ka spontaanne kuulutamine. Materjali oli kogutud valdavalt Kolpinos elanud ingerlannalt Sohvi Kottonenilt (1918-2002), kes oli ise kõnealuse usulahu aktiivne liige, oskas nende laule ja tundis ka usundilist pärimust. Nimetatud informant on olnud oma vaadete edasikandja, tema usulisi võimalusi on kujundanud elamine NLiidus, mistõttu meediavõimalused (kassetid, käsikirjad) on olnud kogu aeg olulised hääbunud kogukonna asendajad.

Rahvusvahelises rahvaluule bibliograafia projektis osalev Karin Maria Rooleid andis ülevaate bibliograafiast "Internationale Volkskundliche Bibliographie", mis ilmub juba alates 1919. aastast ja koondab nüüdseks aastatel 1917-1998 ilmunud Euroopa kultuuriloo-, etnograafia- ja folkloristikaalase kirjanduse kirjeid. Bibliograafial on enam kui 70 kaastöötajat kogu maailmas ja väljaandmise eest vastutavad Saksa Etnoloogia Selts (Deutsche Gesellschaft für Volkskunde) ja Bremeni ülikool. Bibliograafiat saab kasutada nii trükise kui ka võrguväljaandena. Praegu koostatakse seda nimistut Eesti Kirjandusmuuseumis, valminud on ka 1999. aasta trükiste köide.

Teine istung "Nõukogude aja kultuurilooline kontekst" oli kirjanduseuurijate päralt. Eve Annuk käsitles noorelt tuberkuloosi surnud poetessi Ilmi Kolla saatust ja loomingut, aga eelkõige tema stalinismi kulisside taha varjatud maailma poeedi käsikirjalise pärandi kaudu.

Tartu Ülikooli kirjandusprofessor Rein Veidemann arutles mõiste "järel-eesti aeg" üle. 1999. aastal Madis Kõivu kasutusele võetud terminiga tähistati aastaid 1946-1949, hiljem nihutas Maie Kalda perioodi alguse 1944. aastasse.

Rutt Hinrikus vaatles nõukogudeaegseid elulugusid. 1990. aastate algusest Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolisesse arhiivi kogutud elulood on inimeste autobiograafiad, milles keerulised ajalooperioodid sõlmuvad jutustaja elulooliste tõikadega. R. Hinrikuse sõnul on eestlaste elulood eelkõige aruanded ajaloole, nendes püütakse olla aus ja anda kirjeldatust tõene pilt.

Hasso Krull polemiseeris omaenda Jüri Üdi/Juhan Viidingu raamatu järelsõnaga, kus ta tõlgendas Üdi luule allegoorilisust Walter Benjamini seisukohtade ja hiina kirjanduses laialt levinud mõistukõne traditsiooni abil.

Virve Sarapik arutles oma ettekandes "Võimalik ja võimatu vale" probleemi üle, kas vale semiootiline määratlemine on võimalik, arutledes, miks on tekkinud olukord, et tõeküsimus on filosoofias üks keskseid, vale pole pälvinud aga samaväärset tähelepanu.

Teise päeva hommikust istungit "Retoorika ja fraseoloogia teooria" alustas Asta Õim, kes rääkis kõnekäändude ja fraseologismide andmebaasist. Selles 1998. aastal alustatud andmebaasis on praeguseks 164 000 kirjet. Üksjagu peamurdmist on senini materjali tüpoloogilis-süstemaatilise korrastamisega.

Sama andmebaasi temaatikat vaatles ka Katre Õim ettekandes "Fraseologism versus kõnekäänd". Puhtformaalsena tunduv küsimus, milliseid väljendeid pidada fraseologismideks, milliseid kõnekäändudeks, seostub nende esitamisega akadeemilistes väljaannetes ja/või elektoonilistes andmebaasides.

Liisi Laineste rääkis kirjandusmuuseumis koostatavast anekdootide digitaalsest andmebaasist. Praegu tegeldakse anekdootide kategoriseerimisega, kusjuures enam-vähem lõpule on jõutud selles vallas etniliste anekdootidega. Nende analüüs osutab murrangule anekdooditegelaste ja etniliste nalja seas juba 20. sajandi alguses.

Rein Undusk arutles oma väga huvitavas ettekandes joone ja värvi retoorika üle, demonstreerides, kui sõltuv on kunst teadusavastustustest ja ajastu filosoofiast, antud juhul ruumi- ja värvikäsitlustest.

Viimast istungit "Poeetiline ja muusikaline folkloor" alustasid Jaan Rossi ja Allan Vurma ühisettekandega lauljate intonatsioonitäpsusest, mida paluti hinnata lauljatel endil ja teiselt poolt sõltumatutel muusikalise ettevalmistusega inimestel, arvatavalt erines objektiivne analüüsitulem maitseotsustusest.

Taive Särg vaatles ettekandes "Kõne ja muusika piiril - ahellaulu akustiline analüüs" ahellaulu, ühte vanematest poeetikavõtetest; Anu Vissel sedastas lõunaeesti karjasehelletuste ja huigete sarnasuse Loode-Venemaa metsahuigetega.

Ingrid Rüütli ettekanne käsitles regivärsiliste rahvalaulude muusikalist tüpoloogiat tuginedes oma andmebaasile ja klasteranalüüsile.

Liina Saarlo stereotüüpia eesti regilauludes põhines esineja pikemal uurimusel, vaadeldi märksõnu suuline ja kirjalik kultuur, traditsiooniline ja individuaalne, esteetiline hinnang lähtudes rahvalauliku loomeprotsessist ja stereotüüpiast.

Stendiettekanded tutvustasid eesti kõnekäändude ja fraseologismide andmebaasi, eesti mõistatuste perifeeria digitaalseid andmebaase, interaktiivset kultuuriloolist projekti Radar, eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasi BERTA, eesti diasporaa pärimust ja tänapäeva folkloori.

Kerle Arula, Maarja Villandi