Uurimus surmakultuurist


See on lihtteksti versioon, vaata siit .pdf faili


Marju Torp-Kõivupuu. Surmakultuuri muutumine ajas: ajaloolise Võrumaa matusekombestiku näitel. Monograafia. Tallinna Pedagoogikaülikooli toimetised. Humaniora A 22. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool 2003. 154 lk.

Surma- ja matusekombestik oma suhteliselt konservatiivse ja arhailise pärimusega on köitnud kogu maailmas läbi aegade erinevate uurijate tähelepanu. Viimasel aastakümnel on Eestiski huvi selle uurimisteema vastu kasvanud. Surmakultuuri eri aspekte käsitlevaid uurimusi on avaldanud Marju Torp-Kõivupuu kõrval näiteks Marika Mikkor ja Tiia Ristolainen.

Marju Torp-Kõivupuu huvi ajaloolise Võrumaa matusekombestiku vastu realiseerus   doktoridissertatsiooniks, millel põhineb ka mullu ilmunud monograafia. Ühtlasi on tegemist esimese ulatuslikuma surmakultuuri-käsitlusega Eestis, kus vaadeldakse ilmingu muutumist ühe Eestimaa ajaloolise piirkonna lõikes.

Autor on sündinud-kasvanud arhailise kombestikuga Võrumaal ja on sealt kogunud põhiosa teadustöös kasutatud allikmaterjalist. Lisaks oma pere ja suguvõsa matusekombestiku jälgimisele on ta kogunud lisamaterjali umbes 15 aasta jooksul Tartu Ülikooli, Viljandi Kultuurikolledºi ja Eesti Kunstiakadeemia üliõpilaste kaasabil. Uurija välitöökogemus ja sünnipaiga traditsiooni tundmine annab kahtlemata tööle palju juurde. Kagu-Eesti matusekombestiku eripära tunnetamine võrreldes teiste Eestimaa piirkondadega ajendaski ehk Marju Torp-Kõivupuud süvendatult kohalikku matusetraditsiooni uurima. Aastatel 1996-2003 on autori sulest ilmunud 13 surmakultuurialast artiklit-uurimust, mille põhiosa on keskendunud Võrumaa traditsioonile.

Monograafia koosneb sissejuhatusest, neljast ulatuslikumast artiklist ja kokkuvõttest. Varemilmunust on tehtud õnnestunud valik ja koondatud ühiste kaante vahele enim Võrumaa surmakultuuri eripära esile toovad kirjutised. Spetsiaalselt doktoritöö tarvis on kirjutatud monograafia avaartikkel. Raamatule annavad palju juurde arvukad autori omatehtud või koduarhiivist pärinevad fotod.

Sissejuhatuses tutvustab autor oma uurimiseesmärke, surma ja surmakultuuri mõisteid ja määratlusi ning ajaloolist Võrumaad kui omanäolist kultuuriregiooni. Ülevaade ajaloolise Võrumaa territooriumist, keelest, kultuurist ja identiteedist ning kohalike elanike suhetest kirikuga on igati asjakohane. Terminite lahtiseletamisel oleks võinud enam esile tõsta mõistet surmakultuur - vastava definitsiooni leiame alles peatüki lõpus. Ometi on termin Eesti kontekstis suhteliselt võõras ja paljudele veel harjumatu.

Artikkel "Kagu-Eesti matusekombestiku kujunemise ja uurimise ajaloost" hõlmab maksimaalset ajaloolist ulatust - muinasaja asukate matmiskombestikust tänapäevani - ning annab ülevaate arheoloogide, teoloogide, usundiuurijate ja folkloristide teoreetilistest seisukohtadest ajaloolise Võrumaa matusekombestiku kujunemise kohta. Eraldi peatükkides on käsitletud Võrumaa muinasasukate matmiskombestikku, kristianiseerimisega seotud muutusi selles, kiriklikku matusetalitust 19.-21. sajandil ning ilmalikku matusetalitust nõukogude perioodil. Ilmaliku tseremoonia kasuks otsustamise põhjusena on autor toonud välja eelkõige praktilise - maksmata jäetud kirikumaksude tõttu nõudnuks kiriklik matus suuremaid väljaminekuid. Küllap pidi ilmalik matusetalitus organiseerijatele ja lahkunule siiski vastuvõetav olema, vastasel korral oleks kõigest hoolimata pöördutud kirikuõpetaja poole. Põgusalt on artiklis peatutud ka jõululaupäeval omaste kalmude külastamise kombel. Võimalik, et jõululaupäeval kalmistul käimise tava oli nõukogude perioodil jõulujumalateenistuse kompensatsiooniks. Ent Eesti taasiseseisvumise järel, kui kirikus jälle vabalt käia võib, on tava pigem hoogu juurde saanud. Millega seda seletada? Enam tahaksin teada ka haual jõulukuuse süütamise kombest. Kuivõrd levinud on see Võrumaal? Mujal Eestimaal võidakse küll kasutada kuusekest talviseks roheliseks hauakaunistuseks, kuid küünlaid sellele ei panda.

Artikkel "Rituaalsed toidukorrad ajaloolise Võrumaa matusekombestikus" käsitleb paljukordset rituaalset toidupakkumist kui Võrumaa matusekombestiku olulist osa. Artiklis käsitletakse toiduga seotud matuserituaale: toidupakkumine surnuvalvamise juures, toit kirstupanusena, kollektiivne abistamine toidukraamiga ning toidupakkumine matusepäeval eri toimingute juures. Eraldi alapeatükkides käsitletakse kodulooma või -linnu rituaalset tapmist peieteks ning rituaalset alkoholitarvitamist. Artiklis on käsitletud ka üht omapäraseimat toimingut Kagu-Eesti matusekombestikus - matuserongile vastutulijale anni andmine. Võimalik, et tava ongi lokaalse iseloomuga ja muudes Eestimaa piirkondades tundmatu. Oleksin oodanud kokkuvõtlikku käsitlust rituaalsest alkoholitarvitamisest (eri peatükkidest saab sellest muidugi aimu) kui matusekombestiku osast, siinkohal on aga peatähelepanu pööratud Mihhail Gorbatšovi alkoholipoliitikaga seonduvale. Alapeatükk "Mälestussööming peielauas" oleks võinud sisaldada ka tavapäraste peiesöökide loendi.

"Ristipuud Lõuna-Eesti matusekombestikus" on üks esimesi Marju Torp-Kõivupuu matusekombestikualaseid kirjutisi. Ristide lõikamine puusse matuserongi teel kalmistule on tähelepanuväärseimaid ajaloolise Võrumaa matusekombeid ja selle traditsiooniga on autor puutunud kokku nii uurija kui ka traditsiooni kandjana. Autor juhib tähelepanu ristipuude traditsiooni algupärale eelkristlikus animistlikus maailmakäsitluses ja ristide puusse lõikamise traditsioonile kui siirderiituse osale, mis lisaks irrutusfunktsioonile täidab ka tõrjemaagilist ülesannet. Autor arutleb oma artiklis ka ristilõikamise traditsiooni püsimise-hääbumise üle. Ristipuude traditsiooni teadvustamisest ja väärtustamisest on olnud ka praktilist kasu - nii mõnedki ristipuud ja ristimetsad on võetud nüüdseks looduskaitse alla.

Artikkel "Ajaloolise Võrumaa matusekombestiku hetkeseisust" tugineb koostöös Võru Instituudiga tehtud ankeetküsitlusele "Kagueestlaste kombed, keel ja identiteet aastal 1998", mis hõlmas juhuvalimi alusel suhteliselt suurt hulka inimesi - 600 elanikku vanuses 25-64 aastat (ankeetküsitluse tulemused on avaldatud Võro Instituudi Toimõtiseq 8, lk 141-231). Matusekombestiku küsitluskava oli Marju Torp-Kõivupuu koostatud ja see hõlmas surnu pesemist ja riietamist, kirstupanuseid, surnuvalvamist, matusele kutsumist, surnu kojutoomist ja ärasaatmist, kombeid teel kalmistule ja kalmistul ning peielauakombeid. Ankeeti oleks muidugi võinud jätta informandi omapoolsete lisanduste võimaluse. Ehk oleks sel viisil veel midagi huvipakkuvat välja joonistunud. Küsitluse tulemused on artiklis esitatud kokkuvõtlikult. Autor järeldab, et arhailise taustaga rituaalidest kinnipidamist on soodustanud Kagu-Eesti põliselanikkonna säilimine ja kohalike kommete väärtustamine, kuid kombeid järgitakse pigem austusest esivanemate vastu, kommete usundiline taust on tänapäeval sageli tundmatu. Huvitav oleks proovida analoogilist ankeetküsitlust ka teistes Eestimaa piirkondades - tulemus oleks kindlasti paljuski erinev.

Ajakohane ülevaade kogu Eestimaa surmakultuurist meil tegelikult veel puudub. Marju Torp-Kõivupuu monograafia täidab selle lünga ühe Eestimaa kultuuriregiooni osas. Uurijate koostööna võiks järgneda kõigi Eesti erinevate kultuuriregioonide vastava ainestiku läbitöötamine.

Anu Korb