Tiia Ristolainen. Aspekte surmakultuuri muutustest Eestis. Dissertationes folkloristicae Universitatis Tartuensis 4. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2004. Juhendaja prof Ülo Valk, oponendid Paul Hagu ja Juha Pentikäinen.

5. märtsil 2004 väitles Tartu Ülikoolis doktoriks Tiia Ristolainen uurimusega Aspekte surmakultuuri muutustest Eestis.

Uurimisaine alateemad - ended, matusekombed, avaliku ja privaatse toimimisvõimalused ning nähtus tema diakroonilises mõõtmes on asetatud sotsiaalsesse konteksti ja struktureeritud sellest lähtuvalt. Juha Pentikäise surmakultuuri definitsioonist (1990) inspireerituna on Tiia Ristolainen määratlenud surmakultuuri kui surmaga seotud uskumuste ja käitumisviiside sünteesi, mis põhineb sotsiaalsetel lepingutel, ehk teisiti öeldes surmaga seotud sotsiaalsete lepingute süsteemi, mis väljendub ka uskumustes ja kommetes. Töö oponendid Juha Pentikäinen (Helsingi Ülikool) ja Paul Hagu (Tartu Ülikool) tunnistasid väljatöötatud definitsiooni põhimõtteliselt otstarbekaks ja rohkemgi uurimisaspekte mahutavaks.

Dissertatsiooni avaartikliks on valitud uurimus surmaennetest Eestis ("Surmakultuuri suundmused Eestis: surmaended", ilmub ajakirja Mäetagused käesolevas numbris, lk 157-212), kus loetletakse-liigitatakse surmakuulutavaid märguandeid. Esile on toodud funktsioonid ning liigitatud ended passiivsete ja aktiivsete kategooriatesse. Tiia Ristolaise käsitluses piirdub passiivne ennustamine vaatlemisega ning aktiivne ennustamine mõnesuguste manipulatsioonidega.

Teine osa, ingliskeelne artikkel "Trends in death culture in Estonia: view on the changes in funeral customs" (varem ilmunud ajakirjas Nord Nytt 86, Viborg 2003, lk 27-62), keskendub mitmesuguste etappide vaatlusele matusekombestikus. Kõrvutavalt on näidatud varasemaid tavasid ja tänapäevaseid suundumusi. Sellist analüüsi võimaldavad T. Ristolaise enda kogutud tänapäevased andmed.

Kolmas artikkel "Surmakultuuri suundumused tänapäeval: avalik ja privaatne" (avaldatud Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamatus 2002, Tartu 2004, lk 244-266) käsitleb pealkirjas nimetatud aspektide väljendumist nendes surmakultuuri valdkondades, mida vaadeldi kahes eelnevas artiklis - surmaennetes ja matusekommetes. Tänapäeva sootsiumi uurimises on see ilmselt vägagi viljakas teemapüstitus. T. Ristolainen on avalikkuse ja privaatsuse problemaatika oma teema seisukohalt huvitavalt esile toonud ning järeldab, et avalik ja privaatne sfäär surmakultuuri ilmingutes toimivad keerukalt koos, seni pigem pärimuslik teadmine kaldub professionaliseeruma ning avalikkuse ja privaatsuse piir on liikuv.

Kuigi varem valminud, on eelnevate artiklite suhtes sünteesivas positsioonis dissertatsiooni neljas artikkel pealkirjaga "Inimese lahkumine. Surmakultuuri muutumisest Eestis 20. sajandi lõpul" (avaldatud ka kogumikus Pärimuslik ajalugu, Tartu 2001, lk 202-220), mille märksõnadeks taas surmakultuur, suletud ja avatud sotsiaalne ruum, suhtumine "enne ja nüüd", elu pöördemomendid, vanadus tänapäeval, muutumine ja selle varjus siiski ka püsimine. T. Ristolainen on alustanud mõtisklemist ka selliste probleemide üle nagu muutlikud inimestevahelised suhted surmajuhtumi(te) puhul tänapäeva ühiskonnas ja nende põhjused, kuid ka ilmselt teisenenud individuaalne surmatunnetus ja selle põhjused. Edasine süvitsiminek ei saa just kerge olema.

Doktoritöö allikaid ja andmekogusid loetledes nimetab T. Ristolainen 16 eesti uurija nime (neljandas artiklis, lk 205; sissejuhatuses, lk 12-13), kuid peamiseks teoreetiliseks toeks tuleks pidada Juha Pentikäise tööde, eriti raamatu Suomalaisen lähtö (1990) hoolikat tundmaõppimist. Väitlusel oponendi rollis olnud kolleeg Juha Pentikäinen märkas samuti seda ja ennustas tulevikus raamatu Virolaisen lähtö valmimist dissertandi sulest (T. Ristolaise väitekirja neljanda artikli pealkiri oli sellele üsna lähedane - "Inimese lahkumine").

Üks näide Tiia Ristolaise doktoritöö retseptsioonist lisaks käesolevale tutvustusele ja kollegiaalsetele kuluaarivestlustele on kaitsmisjärgne artikkel "Surmauurija mõistab sarja "Mulla all" sarkasmi" ajalehes Postimees 16. märtsil 2004, kus värske doktor saab tutvustada oma seisukohti lehelugejatele ja kus küsitakse tema ekspertarvamust populaarse teleseriaali kohta. 39 kommentaari aga pakuvad lisamaterjali nii surmateemasse suhtumise, mineviku ja tänapäeva surmaennete võrdlemise kui ka avaliku ja privaatse sfääri ilmingute uurimiseks.

Mare Kalda