Mütoloogilise maailmavaatega seotud muistsete balti kosmogooniliste teooriate uurimine toob esile taevakehade loomislugude erandliku koha. Taeva ja tema elementide - päikese, kuu ja tähtkujude - tekke ja iseärasuste teemat kohtab nii balti folklooris kui ka kirjalikes allikates.

Antud kirjutis käsitleb päikese loomist ja tema vabastamist kui sünni ja taassünni aspekte. See on katse pakkuda ideid, mis võivad olla abiks mõningate mütoloogiliste probleemide selgitamisel.

Balti pärimusi võrreldakse selles uurimuses samalaadsete uskumustega soome-ugri mütoloogias. Kuigi soomeugrilased ei ole geneetiliselt baltlastega seotud (nende keeledki kuuluvad eri keelkondadesse), sisaldavad nende kultuurid siiski analooge, mis võivad olla seletatavad tüpoloogiliste omaduste sarnasuse või pikaajaliste kontaktidega nende kahe rahvusrühma vahel. Toetudes avaramale levialale võimaldab mütoloogiliste arhaismide uurimine teha täpsemaid järeldusi nende kronoloogia, iseloomu ja tähenduse kohta.

Balti mütoloogia kummalised erijooned peituvad tema säilimise viisis - peamiselt folklooris, kas proosavormilises narratiivis või vahel ka kindlate semantilis-poeetiliste stereotüüpidena lauludes ja itkudes. Kuid ajalooallikaid, mis sisaldavad teavet taeva ja taevakehade ning nende kummardamise kohta, on vähe. Säilinud ürikud viitavad, et baltlased austasid lisaks teistele loodusobjektidele ka päikest, kuud ja tähti. Vastavaid viiteid võib leida 14. sajandi autorite Peter von Dusburgi (1326. aasta Preisi kroonika autor) ja Nicolaus von Jeroschini (Saksa Ordu kroonika) töödest ning 15. sajandi õpetlaste, Historia Polonica autori Jan D|ugoszi (Longinuse), Aeneas Silvius (Enea Silvio) Piccolomini (hilisem paavst Pius II) ja Marcus Antonius Coccius Sabellicuse kirjapanekutest (VPlius 1996: 333, 344, 358, 367, 546, 566, 591, 595, 606-609). Tõsi, enamasti tutvustavad võõramaalastest autorite ülestähendused vana balti usundi arusaamu liiga lihtsustatult. Mõistmata kõiki loodusobjektide austamise aspekte, ei kommenteerinud nad (v.a Piccolomini) üksikasjaliselt taevakehade tähendust balti maailmavaates.

Baltlaste taevauskumused on tegelikult pärand indoeuroopa mütoloogilisest mõtlemisest. Indoeuroopa mütoloogias on taevas üks kolmest universumi osast (taevad, maa, allilmad) ja see asjaolu osutab tema erilisele tähtsusele. Taevas on seotud panteoni ülemjumala, taevaisaga (vanaindia Dyáus pitar `jumal-isa', `taevane jumal'), sest taevas on loodud maailma juhtiva jõuna, mis ühtib isa rolliga indoeuroopa patriarhaalses ühiskonnas (Gamkrelidze & Ivanov 1984: 791). Taevas ja tema jumalad olid loodud inimeksistentsile vajalikuna nagu muudki elutarbed (nt valgus ja vesi) ja järelikult oli nende olemasolu tarvilik kõrgema heaolu saavutamiseks, mis omakorda mõjutas inimolendi hingelist seisundit. Seetõttu olid taevas ja sealt tulev valgus, samuti ilmastikunähtused aasta läbi nii päeval kui ööl pideva vaatluse all ja taevakehad sageli personifitseeritud - neid koheldi kui jumalaid või nende ilmutusi.

Jumala ja taeva vahelisi lähedasi suhteid tõendab indoeuroopa sõna *t'ieu(s) (`jumal') etümoloogia. See sõna on seotud tüvega *t'ei- (`valgustama, kiirgama') (Gamkrelidze & Ivanov 1984: 791). Sama tüve on leitud ka leedu (dievas), läti (dievs) ja vanapreisi keeles (deiws). Leksikaalne side jumala ja taeva vahel balti keeltes on täiesti ilmne. Soome taivas ja eesti taevas on kahtlemata sama päritolu nagu jumalat tähistav sõna dievas leedu keeles. Taivas ja taevas on balti laensõnad. See sõna pidi jõudma soome-ugri hõimudeni, kui nad pärast Uuralitest ja Volga jõe äärest lahkumist jõudsid Läänemere kallastele ning neist said baltlaste põhjanaabrid (see liikumine pidi aset leidma umbes 1200 aastat eKr). Tekib küsimus, kas soome-ugri rahvastel oli enne praegusele asupaigale jõudmist oma ettekujutus taevast kui jumalast või tekkis see kujutelm baltlaste mõjul.

Sellele küsimusele annab vastuse soome-ugri teonüümide etümoloogiline analüüs. Üheks niisuguseks sõnaks on nimi Ilmarinen. Seda võib seostada sõnaga ilm(a), mis tähendab tuult, tormi ja ilma, ka õhku ja maailma, samuti taevast, taevalaotust. Selle sõnaga samaväärne on udmurdi mütoloogias Inmar, mis arvatakse koosnevat tüvedest in, iñ ja im ja tähendab taevast või ilma. Udmurdid pidasid Inmari ilma ja taeva jumalaks (Haavio 1979: 137-138). Ilmsed seosed selle teonüümi ja taeva vahel võivad näidata, et soome-ugri rahvastel oli taevast kui jumalast samasugune arusaam. Seetõttu on üsna loomulik, et soome-ugri rahvad hakkasid kasutama balti sõna taivas (taevas kui jumal), märkides sellega taevast.

Järgmine küsimus puudutab balti jumalat. Seegi vihjab ilmselt taevasfäärile ja võib väljendada ideed taevast kui jumal-isa kehastusest. Tavaliselt omistavad usundiloolased taevajumalale panteoni ülemjumala rolli. Leedu ülemjumalast on vähe teada. Kirjalikes allikates leidub mitmeid teonüüme, mis näitavad ülemvõimu hierarhiliselt: Nunadej, Andaj, Auxtheias Vissagistis ja Okopirms. Et sellenimeliste jumaluste kujud ja ülesanded pole selged, on oletatud, et sellisel jumalal oli deus otiosuse, s.t abstraktse ja passiivse jumala roll. Balti jumala Perk¬nase (läti PRrkons, preisi Percunis) kohta on siiski märksa rohkem teada. Ta valitses loodusjõude, pikset ja välku ning tähendas mõningate oletuste kohaselt päristaevast, s.t taevast kitsamas mõistes (Toporov 2000: 103-115). Lisaks võib taevaga tihedalt seotud piksejumalat kujutada ka jumal-isana. Perk¬nase (PRrkonsi) isafunktsiooni rõhutavad tema lisanimed: tPtis (isa; Kalvaitis 1910: 111), ve>as tPvulis (vana isakene; BasanaviFius 1887: 178), vecais tRvs (vana isa; LTdz 7845).

Balti ja soome-ugri mütoloogia paralleelidest rääkides tasub mainida sedagi, et Perk¬nase nimi on jätnud oma jälje soome-ugri traditsiooni. Mordva teonüümi Pirgene on peetud pisut teisenenud laensõnaks, mis on tuletatud balti Perk¬nasest.

Osa balti mütoloogia uurijaid on pidanud piksejumalat ülemjumalale alluvaks jumalaks, kuid teise vaatenurga kohaselt olid algne taevajumal (ülemjumal) ja piksejumal üks ja sama personifitseeritud olend. Lahknemine toimus hiljem ja selle tulemusena allutati tormijumal taevajumalale (Balys 1948: 14). Mõlemad oletused on lõplike tõendite puudumise tõttu hüpoteetilised ja praegu on võimalik teha vaid a priori valik. Sellest hoolimata on märkimisväärne asjaolu, et balti piksejumalat peeti taevaga ühenduses olevaks ja teda tajuti kui isa. Pealegi, kui seletus on võetud oletusest, et piksejumal võis asuda ülemjumala kohale (või ülemjumal anda talle teatud ülesanded, nende seas ka pikse valitsemise), tundub üsna loogiline oletada, et teatud perioodil võis kujutlus piksejumalast kehastuda ideologeemis taevast kui jumal-isast.

Järelikult on balti mütoloogias säilinud kujutlus taevast kui jumalast, jumal-isast, inimmaailma ümbritsevast valgusest ja maailma salapäraselt mõjutavast jõust. Ühest küljest kujutleti taevast kui nähtamatut olemisvormi, nagu jumalat, kes hõlmab mütoloogilise maailma kõrgemaid sfääre. Teisest küljest oli kogu see tasand hiljem liigendatud ja jagatud mütoloogilis-poeetilise teadvuse seisukohalt kindlateks tähenduslikeks objektideks - taevakehadeks (Päike, Kuu, Veenus, Suur Vanker (Ursa Maior), Plejaadid (Taevasõel) jne) - , mida peeti eraldi mütoloogilisteks tegelasteks või nende sümboliteks.

Inimeste spetsiifiline mütoloogilis-poeetiline mõtlemine tuleb esile leedu ja läti taevakehade loomist käsitlevates rahvajuttudes. On märkimisväärne, et osa nendest tekstidest on piiblimõjulised. Kokkuvõttes on leedu ja läti maailma üksikute loodusjõudude loomisest kõnelevas jutustavas folklooris üsna palju kristlikke fragmente, mis põimuvad sageli muistsete mütoloogiliste motiividega. Need on väga huvitavad religioosse sünkretismi fenomenid, mida ei ole alati kerge selgitada ega isegi ära tunda.

Leedu ja läti muistendites on juttu päikese loomisest. Päikese tagus valmis sepp:

Senais laikais gyveno ºmogus kalvis. Tada buvo visur tamsu, naktis ir naktis. Tai šis kalvis nutarP nukalti saulT. PaPmTs blizganFiB geleºi, kalP kalP ir nukalP per šešerius metus. Tada, uºlipTs ant aukšFiausios trobos, jmetP jj j dang®.

Ir iki šios dienos ji ten tebastovi (VPlius 1986: 15).

Agr@k ticRja, ka Dievs licis kalRjam uzkalt apaxu ripu. KalRjs uzkalis. Tad Dievs nokr@sojis apaxo ripu zelta kr@s@ un pak@ris to pie debeshm. T@ radusies saule (Ancel@ne 1991: 35).

Leedu muistend (VPlius 1986: 15) jutustab, et vanadel aegadel, kui ilm oli pigimust, otsustas üks sepp meisterdada päikese. Ta sepistas seda rauast kuus aastat. Siis ronis ta kõige kõrgema hüti katusele ja viskas oma töö taevasse, kus see on tänini. Analoogses läti muistendis (Ancel@ne 1991: 35) palus jumal sepal valmistada ümmarguse lameda eseme. Sepp tegi nii, nagu talt paluti. Jumal värvis ketta punaseks ja riputas taevasse. Nõnda loodi päike. Need kaks muistendit on omavahel seotud sepa kuju ja tema kosmogoonilise töö, päikese loomise ja taevasse paigutamise motiivi kaudu.

See motiiv on kirjas ajaloolises allikas - Johannes (Ioannes) Malalasi kroonikas 1261. aastast. Selles loos on sepa nimi Teliaveli. Kroonikas on see vahelõik paigutatud balti ja soome-ugri jumalate nimekirja järele. Teliaveli kohta on märgitud, et ta tegi päikese ja heitis selle taevasse (VPlius 1996: 266). Kõnealuse süºee-elemendi olemasolu nii folklooris kui ka ühes balti mütoloogia vanimas usaldusväärses allikas kinnitab selle ehtsust. Kuigi muistendites ei nimetata seppa nimepidi, saab teda Teliaveliga samastada loomistegevuse põhjal.

Balti mütoloogilist seppa kui demiurgi võib võrrelda soome ja karjala sepa Ilmarisega. Nii Teliaveli kui Ilmarine on loojad, kes lõid taeva, maailma kõrgema müütilise sfääri või selle objektid. Teliaveli tegi päikese, Ilmarinen taeva otseses, kitsamas tähenduses (Kalevala 1972: 65). Ajaloolised allikad samastavad nad mõlemad jumalaga (Haavio 1979: 136). Peale selle iseloomustab neid kaht müütilist kuju ambivalentsus - sidemed müütilise universumi vastandlike äärmuste, taeva (nad loovad taeva ja selle osad) ja allilmaga (seda tõendab kujutlus leedu sepast kui saatanast ja tõik, et Ilmarinen rakendas oma loovat jõudu Põhjalas) (Kalevala 1972: 64-67). Edasine balti ja soome-ugri mütoloogia paralleelide uurimine näitab, kas seppade sarnasus on juhuslik või mitte.

Päikese loomise motiiviga on suguluses ka tema vangistamise lugu. Mõlemaid motiive tuleks võtta kui müüdi riismeteks muutunud ja teisenenud fragmente. Analoogne lugu leidub nii läti jutustavas folklooris kui ka ühes balti 15. sajandi ürikus, mis kirjeldab mõningaid leedu uskumusi (VPlius 1996: 595).

Läti muistendi põhjal olevat kurat tol ajal elanud jumalaga heades suhetes. Kord hoobelnud ta jumala ees, et tal on eriliselt ilusad ja säravad asjad, ning näidanud peidetud päikest ja kuud. Näinud valgusallikaid, palunud jumal luba katsuda, kui rasked need on. Kurat nõustunud. Jumal võtnud päikese paremasse ja kuu vasakusse kätte ning heitnud need taevasse. Sellest ajast saati säravad nad seal.

Kaidu reizi Dhvs ar Valnu dzeivojuši draudzeigi. Jh vhns uz ¬tru g<juši chm¬s. Dhvs lhlejhs, ka šam as¬t daudz labeibas. Valns arh st<stejis sovu bogoteibu. Valns past<stejis Dhvam, ka šam as¬t tik leli skaistumi un gaišumi, ka leidz šam taidus Dhvs naas¬t vRx redzRjis. Dhvs reizi aizg<jis pi Valna, un Valns jam par<dejis sauli un mRnesi. Dhvs prasejis, lai hd¬d¬t >am pacil<t, vai >h skaistumi as¬t arh smagi. Valns arh atxovis. Dhvs pa‡Rmis sauli lobaj@ r¬k@ un mRnesi kreisaj@ un, kai svhdis sauli, tai t¬ hsvhdis debeshs; arhmRnsi ar kreis¬ r¬ku hsvhdis debeshs. Tai Dhvs atbreiv<jis sauli un mRnesi nu Valna, un vRxtagad th speid debeshs (Ancel@ne 1991: 35).

Muistend kirjeldab niisiis päikese ja kuu ilmumist taevasse. Märkimisväärne on, et enne seda valitses neid taevakehasid kurat, kes esindab allilma ja surnute ilma. Ta oli need ära peitnud ning ainult jumal suutis need vabastada ja taevasse tagasi panna.

Leedu folklooris päikese vangistamise motiivi ei leidu. Siiski, nagu eelnevalt mainitud, kõneleb samalaadsest loost ajaloolane ja poliitik Aeneas Silvius Piccolomini oma 1477. aastal Venezias ilmunud teoses Historiarum ubique gestarum locorumque descripto. Piccolomini ise ei olnud kunagi Leedus käinud, talle saatis selle maa kohta materjale munk Iohannes Silvanus, keda ajalugu tunneb Praha Hieronymusena (snd umbes 1369). Temalt saadud andmetele toetudes kirjutab Piccolomini:

Profectus introrsus aliam gentem reperit, quae Solem colebat, et malleum ferreum rarae magnitudinis singulari cultu uenerabatur. Interrogati sacerdotes, quid ea sibi ueneratio uellet, responderunt olim pluribus mensibus non fuisse uisum Solem, quem rex potentissimus captum reclusisset in carcere munitissimae turris. Signa zodiaci deinde opem tulisse Soli, ingentique malleo perfregisse turrim, Solemque liberatum hominibus restituisse, Dignum itaque ueneratu instrumentum esse, quo mortales lucem recepissent (VPlius 1996: 591).

See väljakirjutus teavitab lugejat sellest, et Praha Hieronymuse reisi ajal läbi Leedu leiti päikest ja kõiksuse raudhaamrit kummardav hõim. Küsimusele selle austuse tähenduse kohta vastasid kohalikud preestrid, et rahvas ei ole kuude kaupa näinud päikest, mille võimas kuningas olevat vangistanud ja peitnud kõige tugevamasse kindlusesse luku taha. Siis tulid sodiaagimärgid päikesele appi. Nad purustasid kindluse suure haamriga, vabastasid päikese ja andsid ta inimestele tagasi. Seepärast tuleb tööriista, mille abil surelikud päikese tagasi said, aus hoida (VPlius 1996: 595).

Aeneas Silvius Piccolomini kirja pandud muistendit pole siiani üksikasjalikumalt uuritud. See vajaks aga suuremat tähelepanu. See lugu, nagu ka eespool mainitud jutud päikese ja kuu loomisest, on üsna laialdaselt levinud baltlaste põhjanaabrite soomlaste ja karjalaste mütoloogias. Kalevala jutustab päikese ja kuu vangistamisest. Need kaks taevakeha laskusid maale kuulama Väinämöise kandlemängu. Just siis püüdis Põhjala valitseja Louhi nad kinni. Ta haaras kuu kase ja päikese kuuse otsast, viis nad Põhjalasse ja peitis suure kalju sisse. Maa mähkus täielikku pimedusse. Hiljem tegi Ilmarinen uue päikese ja kuu, kuid ei suutnud neid valgust andma panna. Saanud teada, et valgusallikad on Põhjalas ühe mäe sees peidus, asus Väinämöinen nende vabastamiseks sinna teele. Ta ei pääsenud mäe sisse ja tuli koju tööriistade järele. Sel ajal, kui ta tööriistu valmistas, lasi Louhi halba aimates päikese ja kuu kalju seest välja. Need tõusid otsekohe taevavõlvile (Kalevala 1972: 323-341).

Lähtudes teisest müüdi variandist, mis leidub karjala päikese vabastamise hümnis (mida Eemil Nestor Setälä peab üheks rahvaluule pühimaks pärliks (Haavio 1979: 230)), valitsenud kord igal pool pimedus. Siis otsustas jumala poeg (teise variandi järgi sepa tütar) minna kuradite maale Hiitolasse peidetud päikest ja kuud otsima. Taevakehad leiti üles ja vabastati. Päike riputati puu keskmise haru otsa, kust ta siiamaani inimeste peale paistab (Haavio 1979: 230-233). Muistend on tõenäoliselt saanud mõjutusi kristlusest, sest päikese vabastaja on teisenenud jumala pojaks. Teises versioonis esinev vabastaja sepa tütar on ilmselt varasem, jumala poja eelkäijast tegelaskuju.

Arvamust, et päikese saab vabastada keegi sepaga seotud olend, kinnitab leedu muistend, milles päike vabastatakse sepaametis vajaliku tööriista haamri abil. Kuna päike ka loodi haamri abil, on selle taevakeha vabastamine sama tööriistaga täiesti loogiline. Päikese vabastamine tähendab tema sündi või uuestisündi, s.t tema funktsioonide uuenemist.

Balti mütoloogias on päikese ja kuu röövijaks allilma müütiline olevus kurat, kes on seotud surnute kuningriigiga (päikese röövija võib olla ka kuningas). Samas on karjala ja soome muistendites selleks röövijaks Põhjala valitseja Louhi, kes pärineb põhjas asuvalt maalt, teisest ilmast. Järelikult on kõik selle taevakeha röövijad müütilise universumi esindajad, kes on seotud pimeduse ja surnutega.

Kui balti mütoloogias on vabastajad kas jumal või tähtkujud, kes teevad seda haamri abil, siis soome ja karjala pärimustes on nendeks kas Väinämöinen, sepa tütar või jumala poeg. Nemad suudavad viia päikese pimeduse vallast vastasmaailma, taeva ja valguse sfääri. Sealt valgustab ta keskmist, inimestega asustatud maailma.

Balti jumal-isa, kõrgeima staatusega meesjumalaga seotud taevakujutelm viib tagasi indoeuroopa kultuuri. Niisiis saab seda mütologeemi taevast kui jumalast võtta märksa universaalsema ja laiemalt levinumana mitte ainult indoeuroopa kultuuris, vaid ka teistes arhailistes kultuurides. Selle seisukoha jäänuseid kohtab ka soome-ugri pärimustes.

Balti ja soome-ugri mütoloogilise pärimuse kokkupuuteid ei ole lähemalt uuritud, kuigi sajanditepikkused sidemed naabrite vahel võivad anda huvitavaid tulemusi (nagu näitab taevakehade loomise tõlgendus). Baltlaste ja soomeugrilaste kontakti tulemused on vaieldamatud. Seetõttu võib väita, et nende kahe kultuuri suhete vaatlus oleks tänuväärne uurimisala.

Tõlkinud Kerle Arula

Kasutatud kirjandus

Ancel@ne, Alma et al. (koost) 1991. Latviešu tautas teikas: Izcelšanas teikas: Izlase. Riga: Zin@tne.
Balys, Jonas 1948. Lietuvi® tautosakos skaitymai 2. Tübingen: Patria.
BasanaviFius, Jonas 1887. Fragmenta mythologiae: Perkunas-Velnias. Mitteilungen der Litauischen Litterarischen Gesellschaft 2. Heidelberg: Winter.
Gamkrelidze & Ivanov 1984 = Ãàìêðåëèäçå, Òàìàç & Èâàíîâ, Âÿ÷åñëàâ. Èíäîåâðîïåéñêèé ÿçûê è èíäîåâðîïåéöû: Ðåêîíñòðóêöèÿ è èñòîðèêo -òèïîëîãè÷åñêèé àíàëèç ïðàÿçûêà è ïðîòîêóëüòóðû I-II. Òáèëèñè: Èçäàòåëüñâî Òáèëèññêîãî óíèâåðñèòåòà.
Haavio, Martti 1979. Mitologia finska. Warszawa: Wydawnictwo Naukowe PWN.
Kalevala 1972. Tõlkinud Justinas MarcinkeviFius. Vilnius: Vaga.
Kalvaitis, Vilius 1910. Lietuwiszk® Ward® KlPtele su 15 000 vard®: Lietuwi®, kiem®, upj®, gyw¬n®, zelmen®, metol®. Surinko 1888-1894 m. ir iszleido W. Kalwaitis. TilºP (Tilsit): MauderodP.
LTdz 1959 = Latviešu tautasdziesmas 3. Alma Ancel@ne & K@rlis Ar@js & Maira Asare & Rita Drhzule & Vilma Greble (koost). Riga: Zin@tne.
Toporov, Vladimir 2000. Balt® mitologijos ir ritualo tyrimai: RinktinP. Vilnius: Aidai.
VPlius, Norbertas (koost ja toim) 1986. Kaip atsirado ¹emP: Lietuvi® etiologinPs sakmPs. Vilnius: Vaga.
VPlius, Norbertas (koost). 1996. Balt® religijos ir mitologijos šaltiniai 1: Nuo seniausi® laik® iki XV amºiaus pabaigos. Vilnius: Mokslo ir Enciklopedij® Leidykla.