Tõnno Jonuksi magistritöö muinasusundist arheoloogiliste leidude valgusel


See on lihtteksti versioon, vaata siit .pdf faili


Tõnno Jonuks. Eesti metalliaja usundi põhijooni. Magistritöö. Juhendaja Valter Lang, oponendid Tarmo Kulmar ja Andres Tvauri. Tartu: Tartu Ülikool.

Arheoloog ja muinasusundi uurija Tõnno Jonuks on jõudnud oma mahukas (178 lk, sh lisa "Usundi ajatabel") magistritöös Eesti metalliaja usundi põhijooni mitme tähtsa tulemuseni: (1) esmakordselt on loodud reaalne alus Eesti metalliaja muinasusundi arengu rekonstrueerimiseks; (2) ta põhjendab selle usundi arenguetappe ja kirjeldab nendel etappidel sisse tulnud muutusi; (3) ta on veenvalt näidanud, millised olid Eesti aladele jõudnud germaani-skandinaavia päritolu usundilised muutused metalliaja eri perioodidel; (4) ta on esmakordselt ja põhjendatult toonud eesti muinasusundisse Sippenseele (kollektiivhinge) ja sakraalse kuningavalitsuse (s.t Eesti oludes pealiku kultusliku austamise ja sellega seotud mõjuka esivanema kultuse) idee.

Tekst on faktitihe ja täis põhjendatud arutluskäike. T. Jonuks näitab ilmekalt, kuidas Eesti alal kalmevormid metalliaja jooksul muutuvad ja toovad ühel või teisel kujul kaasa vanade usundikujutluste muutumise ja uute ilmumise. Peatükid on sedavõrd mahukad, et lugemist oleks hõlbustanud nende varustamine lühikokkuvõtetega. Mahukas kirjandusnimistu (216 nimetust) annab tunnistust ulatusliku materjali hoolsast läbitöötamisest.

Sissejuhatuses on püstitatud uurimisprobleem, tutvustatud põhitermineid, allikaid, metoodikat ja piiritletud uurimisperiood. Ent tööhüpoteese eraldi välja toodud ei ole. Osa oletusi, mis sobinuks võimalikeks tööhüpoteesideks, on peidetud teksti (sakraalse kuningavalitsuse võimalikkus ja kivikirstkalme kui uue hingekujutelma, ühiskonnastruktuuri ja uut tüüpi esivanematekultuse väljendus). Arutluskäik usundi ja religiooni vahekorra kohta tundub mõneti kunstlik ja isegi subjektivistlik - mõiste religioon (lad religio) all ei eeldata juba alates 16. sajandist enam ei kristlust ega ka kõrgreligiooni, vaid seda hakati kasutama kõikide religioonide ehk usundite kohta, nii et siin pakutud vahetegemine (usund kui rahvausund ja religioon kui kristlus) ei ole eriti mõistlik. Ja ka juhul, kui T. Jonuks jääks oma kasutusviisi juurde, ei oleks usund mitte ainult rahvausund, vaid ka muinasusund. Eelistaksin küll selguse mõttes kasutada kolme eri tähendusega terminit: muinasusund, rahvausund ja kristlik usund.

Tundub, et Tõnno Jonuks peab end postprotsessualistliku arheoloogia esindajaks. Kui see on nii, olnuks vajalik eraldi teadusmetodoloogiline põhjendamine, näiteks kas eraldi sissejuhatuse alaosana või siis vähemalt joonealuste viidetega vastavale kirjandusele.

Tõusetub ka teisi, teaduslikku diskussiooni ärgitavaid küsimusi. Kas homo religiosuse ja homo modernuse arutluses polnuks mõistlik analüüsida nende mõistete vahekorda ka Carl Gustav Jungi kollektiivse mitteteadvuse seisukohalt? Tänapäeva sekulariseerunud inimene on tegelikult sakraalse sfääriga samavõrd seotud, ainult teadvustamatult. Usundi arengu ja fenomenoloogilise lähenemise juurde lisaksin, et jumala ja hinge mõistet vaadeldakse traditsiooniliselt ikka arengus, mitte staatiliselt. Nendes valdkondades on teerajajad 20. sajandi alguse suurkujud Leopold von Schroeder (Arische Religion I-II, 1914) ja Wilhelm Wundt (Völkerpsychologie III-VI, 1920-1924).

Küsitav on väide, et muistseid rituaale on võimalik taastada usutavamalt kui muistseid religioosseid ettekujutusi. Kas see ikka saab nii olla? Ei ole vahet, kas kalmet vaadelda matusepaiga või kultusepaigana - leiumaterjali tuleb ikka tõlgendada ja see tõlgendus ju annab mõlemad, kuid ühtviisi oletuslikud võimalused.

Mõiste sakraalne kuningavalitsus seondub religioonifenomenoloogiliselt liialt Lähis-Ida kõrgtsivilisatsioonidega. Tõnno Jonuksi hüpotees selle kunagise olemasolu kohta ka meie areaalis on küll aktsepteeritav, aga kas poleks võimalik leida teistsugust väljendit, mis meie oludesse rohkem sobiks: sakraalne ülikukultus, pealiku kultuslik austamine vms? Tundub näiteks, et pealiku kultusliku austamisega seotud väljend mõjuka esivanema kultus (lk 64) on autori õnnestunud leid.

Sõna kuningas kasutamine tekitab üldse segadust. Osundagem: [---] Eesti kivikirstkalmete kesksesse kirstu on maetud Eesti kuningad (lk 25). See tundub olevat ilukirjandusliku maiguga väide, arvestades seda, kui tugevasti on aja jooksul muutunud sõna kuningas tähendus. Arvan, et paslikum oleks jääda pealiku juurde.

Kollektiivhinge idee on autori väärtuslik täiendus muistse Eesti hingefenomenoloogiasse (vrd Wilhelm Wundti Sippenseele ja Wilhelm Grönbechi Seele der Sippe - siit saab juba teoreetiliselt tuletada võimalikke muinasgermaani mõjustusi). Üldse kasutaksin ma meelsamini terminit Sippenseele, mis haakub paremini Wilhelm Wundti alusteooriaga (Völkerpsychologie IV, 1920). Samal ajal ma isegi hilisneoliitikumis selle olemasolu veel ei eeldaks.

Arvan, et individuaalhingekujutlused tekkisid neoliitikumis ega kadunud ka hiljem kuhugi. Samas olen nõus autoriga, et Sippenseele kui kogukonnahing võis alates varapronksiajast esile kerkida. Siin taga võib tõesti peituda germaani-skandinaavia hamingja-hinge idee, mille üsna varast jõudmist ka Eesti aladele olen oletanud. Nii et individuaalhing vaadeldaval perioodil mitte ei "teki", vaid tõuseb taas esiplaanile. Saaremaal võisid vanad hingekujutlused tõesti kauem kesta, sest ülemeremõjud olid seal kestvamad, nagu seda näitab ka vanade kalmevormide edasikasutamine. Kui siirdhinge idee tekkis hilisneoliitikumis, millega siis õieti seda seletada, et just Sippenseele (kollektiivhing) alates metalliajast nii ootamatult maksvusele pääses, siirdhing aga tagaplaanile jäi? Hauataguse maailma idee on kindlasti seotud religioonifenomenoloogiliselt põletusmatuse ilmumisega. Ja ka surmatud esemeid on teada juba varasemast ajajärgust.

Tundub, et T. Jonuks eristab kolme aega: pühitsetud aeg, rituaali sooritamise aeg ja argiaeg. Kas rituaali sooritamise aeg oleks sel juhul otsekui läveaeg? Aeg, mil n-ö värav on avatud? Tundub kuidagi ulmekirjanduslik. Pigem arvan, et pühitsetud aeg ja rituaali sooritamise aeg on üks ja sama.

Põletusmatusest rääkides tasub mainimist, et religiooniloolased on üldiselt arvamusel, et põletusmatus on üldse ajaliselt hilisem kui laibamatus ja Euroopas pigem nähtus, mille tõid kaasa protoindoeuroopa hõimud, samuti ollakse arvamusel, et põletusmatuse taga seisavad arenenud siirdhinge ja ka teispoolsusekujutlused, samuti elava laiba kartusest tingitud uskumus, et tuli teeb surnu surnuks. Töös kirjeldatud olukorra osas võib aga olla tõenäoline, et on arvatud, nagu kõrgel sotsiaalsel positsioonil olnud inimese laipa ei pea kartma - lisanduvad konkureerivad väeuskumused. Küll aga võidi karta naasmist ülejäänute puhul, see põhjustas ka põletamise.

Pean ka luude segamist toimimisviisiks, mille eesmärgiks oli surnu naasmise takistamine ja mis on ilmseks tunnistuseks elava laiba kartusest. See hirm ei ole kuni tänapäevani kuhugi taandunud. Sarnaseid kombeid on maailmas kirjeldatud palju, eriti pea tagurpidi keeramist ja jalaluude vahetamist. Ei usu, et nad kogemata vahetusse läksid (lk 49). Ja veel: kui hauda uue matuse lisamiseks mitmeid kordi avati, siis pole ka hauaröövi võimalus ebatõenäoline. Nõnda siis ka leiuvaesus.

Kas laevkalmed ei või olla seotud ikkagi arenenud teispoolsusekujutluste (meretaguse surnutevallaga), eriti kui need on siinmail erandlikud ja võõrad? See, et autor surmavalla ideed kõnealusel perioodil Eestis ebatõenäoliseks peab, ei pea veel tähendama, et germaanlastel need ideed oleksid puudunud (surnutelaevade kujutised näiteks kaljujoonistel jms).

Megaliithaudade puhul pole siiski lugu nii ühene, nagu autor arvab (lk 58). Esiteks, kolmes tähtsamas Euroopa megaliitide piirkonnas on palju erikujulisi monumentaalseid matusepaiku, kuhu maeti väga erinevalt. Isegi Lääne- ja Põhja-Euroopa megaliite ei saa pidada ainult kollektiivseteks matusepaikadeks - on ka palju üksikmatuseid. Kolmandaks, väljaspool Skandinaaviat ei asetse megaliitehitised sugugi varjatult, vaid on isegi väga nähtaval kohal.

Vahendajate kui rituaalide läbiviijate eraldumine on ilmselt esimesi ühiskondliku tööjaotuse vorme ja vanem, kui arvatakse. Ka naiskultusjuht ei ole loodusrahvaste juures mingi haruldus. Au kui sotsiaaleetilist kategooriat surnukohtlemise kriteeriumina on rõhutanud muistsetel germaanlastel juba W. Grönbech 20. saj algul, seostades seda sugukonna hingega (Seele der Sippe).

IV peatükis välja toodud seisukohtade puhul soostun enim Priit Ligi arvamusega, et relva ilmumine kalmesse võib tähendada sõdurpealiku manifesteerumist. Tõenäoline tundub ka autori väide, et valitsevad perekonnad on läinud üle võimu- ja jumalarituaalidele asulates ja mujal, mistõttu surnukultus on hakanud taanduma.

Järeldustes toob Tõnno Jonuks perioodide kaupa välja Eesti metalliaja usundi arengujooned:

1.  periood: kollektiivhing, põletusmatuse laialdasem levik, pealikute laibamatus, sakraalne kuningavalitsus, genealoogiad, luurituaalid, koljukultus, iidolid, varajane jumalakultus;

2.  periood: kollektiivhing ja muu ülalnimetatu jäi alles, ent kadus sakraalne kuningavalitsus (siin tõusetub küsimus, miks oli sakraalse kuningavalitsuse avaldumine Eesti aladel ikkagi nii lühiajaline);

3.  periood: kollektiivhing ja enamik eespool nimetatud nähtusi, v.a sakraalne kuningavalitsus, lisanduvad põletusmatuse domineerimine, pealiku väe kultus, koljukultus;

4.  periood: individuaalhinge uus esiletõus ja teispoolsusekujutluste nihkumine esiplaanile, laibamatuse taasilmumine, surnukultuse vähenemine, kultustegevuse kandumine kalmistult asulasse või hiide;

5.  periood: üksiksisiku ja individuaalhinge tähtsustumine, laibamatuse laialdane levik, kultuskeskuseks kujuneb hiis või asula, ripatsite levik, jumalatekultus (anima ja deus), varajaste kristluse ilmingute ilmumine.

Esitatud arenguskeem tundub loogiline ja põhjendatud. Paraku jääb ta ühekülgseks, sest arvestatakse ennekõike Skandinaavia, vähem Baltikumi mõjudega, väga vähe Soome materjaliga, Vene materjaliga aga üldse mitte. Eelkirjeldatud puudused, tähelepanujuhtimised ja täpsustused ei kahanda sugugi tehtud töö väärtust. Tõnno Jonuksi magistritöö hinnati hindega cum laude ja talle omistati magister artiumi teaduslik kraad arheoloogia alal.

Tarmo Kulmar