Eesti rahvamuusika laserplaadiantoloogia keskendub regilaulule


See on lihtteksti versioon, vaata siit .pdf faili


Eesti rahvamuusika antoloogia = Anthology of Estonian Traditional Music. Koostanud / Compiled by Herbert Tampere & Erna Tampere & Ottilie Kõiva. Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist / Recordings from the Estonian Folklore Archives 3. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum 2003. 3 CDd ja tekstiraamat (228 lk). EKMCD 005, ISSN 1736-0528.

Eesti rahvamuusika antoloogia on seni mahukaim eesti rahvamuusika helipublikatsioon, kuhu on koondatud 115 rahvamuusikapala kuuekümne kahelt esitajalt. Kogumiku viiest vinüülplaadist ja tekstiraamatust koosnev esmaväljaanne ilmus 1970. aastal pealkirja all Eesti rahvalaule ja pillilugusid.

Valimik keskendub ühele pärimusliigile: 98 salvestusega on esindatud eesti rahvamuusika vanim laulustiil, regivärsiline rahvalaul. (Uuemat, 17.-18. sajandil levima hakanud lõppriimilis-stroofilist laulu sisaldas teine valimik, mis anti välja siinse antoloogia esmaväljaandest paar aastat hiljem: Eesti rahvalaule ja pillilugusid II, Tartu 1974, koostajad Ingrid Rüütel, Herbert Tampere ja Erna Tampere.) Suhteliselt tagasihoidlik on instrumentaalmuusika valik - 17 pala. Koostajate eesmärgiks oli lisada põhjalikule regilaulu tutvustusele lühike ülevaade eesti traditsioonilistest instrumentidest ja neil mängitavast muusikast. Selline vahekord vanema rahvalaulu ja instrumentaalmuusika vahel oli antud kogumiku puhul taotluslik, ent peegeldab samas eesti folkloristikas ajalooliselt kujunenud kaanonit, mille tuumaks on regilaulud kui arhailine, genuiinne ja Lääne kultuuri taustal unikaalne rahvuslik pärand.

Kuna 20. sajandi teadlased on regilaulu esitust traditsioonilises kontekstis saanud jälgida ja jäädvustada üksnes Eesti kahel äärealal (Kihnu saarel ja Setumaal), on paratamatu, et väljaande kõlapilt jääb elavast ja toimivast laulutraditsioonist distantseerituks. Suuremat osa regilauluºanre (välja arvatud koduste töödega seotud loitsud, lastelaulud, itkud, teatav osa lüürikast) on traditsiooniliselt esitanud lauljate rühm, kelle seast üks on eeslaulja rollis. Arhiivisalvestustel aga kõlab enamasti vaid üheainsa üsna eaka laulja hääl. Instrumentaalmuusika on esitatud enamasti salvestamise ajal tegutsenud ja kogukonnas hinnatud pillimeeste või pillimeeste koosluste poolt, kusjuures üksimäng või väikse rühmaga koosmusitseerimine on eesti pillimängutraditsioonile tõesti omane.

Salvestussituatsiooni on suuresti määranud tehnilised võimalused - valdav osa salvestusi on tehtud kas stuudios või välitöödel kujundatud stuudiosituatsioonis. Kui välja jätta paar instrumentaalpala vaharullidelt aastast 1912 (mis ühtlasi on eesti rahvamuusika helisalvestamise algusaasta), on vanem osa avaldatud materjalist pärit Eesti Rahvaluule Arhiivi šellakplaatide kogust ja salvestatud aastatel 1936-1938 Tallinnas Riigi Ringhäälingus. Plaadiantoloogia teise kompaktsema esitajaterühma moodustavad peamiselt arhiivi 1960. aastate välitöödel, taas Eesti Raadio tehnika abiga jäädvustatud laulikud ja pillimehed.

1930. aastatel jäädvustatud esitajate õppimisaeg jääb perioodi, mil regilaulul oli veel traditsiooniline funktsioon igapäevakeskkonnas. Mitmed plaadiantoloogia esitajad on ise olnud tuntud pulmalaulikud - just pulmakontekstis püsis regilaul Eestis kõige kauem. Teise maailmasõja järgsete esitajate regilauluoskus pärineb enamasti perekonnatraditsioonist. Pulmalaulikust vanaemalt või emalt on lisaks lauludele päritud ka vajadus või vähemalt oskus end regilaulukeeles väljendada. Ka kaht elava laulukultuuriga piirkonda - Setumaad ja Kihnut - esindavad peamiselt 1930. aastate stuudiosalvestused. Näib, et üheks põhjuseks võis olla kvaliteetsete kaasaegsete salvestuste puudumine koostamise ajal. Ent stuudiosalvestused sobisidki väljaande üldilmega ja nende esitajad - Anne Vabarna ja Liis Alas - olid laulikutena hästi tuntud ka väljaspool oma kogukonda.

Materjali valikut on oluliselt mõjutanud liigilise esindavuse printsiip ja esteetilised kaalutlused. Seda mitte ainult muusikalises, vaid ka tekstuaalses plaanis. Võib-olla seetõttu leidub väljaandes esitusi, mida võiks liigitada juba "mälestuste mälestuste" kategooriasse. Need on keeleteadlaselt Hella Keemalt salvestatud regilaulud, mida ta oli üliõpilasena ekspeditsioonil õppinud Põlva ja Kanepi kihelkonna vanadelt traditsiooniteadjatelt ja mille tekstid on (tänapäevakuulaja seisukohalt) hästikujundatud kunstilised tervikud.

Taasväljaandmist võib käsitada tollaste koostajate ja tänaste toimetajate (viimaste seas oli ka allakirjutanu) dialoogina. Täiendusi ja muudatusi tehes käivitasime esmaväljaandes juba teatud printsiipidel rekontekstualiseeritud arhiivisalvestuste uue rekontekstualiseerimise protsessi. Ühelt poolt tahtsime säilitada kord kujundatud väljaandetervikut, teiselt poolt lisada elemente, mis tundusid meile tänapäevase väljaande vältimatult vajalike osistena. Eriaegsete väljaandekontseptsioonide sulandamine osutus aga üsna keeruliseks ettevõtmiseks.

Taasväljaandes jäi muutumatuks helisalvestuste valik ja järjestamissüsteem. Koostajate eesmärgiks oli olnud teaduslik, liigiliselt ja piirkondlikult esindav ülevaade eesti regilaulutraditsioonist ning väljaande struktuur lähtubki eesti folkloristika ja võrdleva muusikateaduse suurkuju Herbert Tampere süstematiseerimispõhimõtetest. Liigitusaluseks on laulude traditsiooniline esituskontekst, mis suuresti määrab funktsionaalsetele tekstirühmadele ühiste nn rühmaviiside muusikalised tunnused, aga ka tekstistruktuuri. Herbert Tampere sulest pärineb ka üsna põhjalik sissejuhatav ajalooline ülevaade eesti vanemast rahvamuusikatraditsioonist.

Väljaande teaduslikkuse rõhutamine oli omal ajal mõneti võtmeküsimuseks. Lisaks sellele, et koostajad esindasidki teaduslikku vaateviisi, oli teaduslikkusel omamoodi kaitsva märksõna funktsioon võimaldamaks autentsete esituste publitseerimist. Üldjuhul assotsieerus rahvamuusika mõiste tollal laiema publiku ja ka nende jaoks, kes väljaande ilmumise üle poliitiliselt otsustasid, eelkõige lavaesitusega, millel enamasti ei puudunud sovjetlik ülistav alltekst ja mis sisaldas sageli töötluse komponente.

Taasväljaanne pakub mõningat lisa helimaterjalile - kui esmaväljaandes tuli piiratud mahu tõttu pikemaid arhiivisalvestusi kärpida, siis nüüd on kõik palad avaldatud tervikuna. Tänu tekstimotiivide liitmisega kujundatud pikkadele lauludele saab antoloogia kuulaja aimu suulisele poeesiale omasest assotsiatiivsusest, tänapäeva inimese seisukohalt ka kohatisest ebaloogilisusest. Samas on need variandid ehk teatavas vastuolus esmaväljaande selgepiiriliste laulutervikute eelistamise põhimõttega.

Muutunud on üldine tõlkekontseptsioon. Laulutekstidele pole lisatud enam mitte vene- ja saksakeelsed sisukokkuvõtted, vaid Harri Mürgi tehtud täielik ingliskeelne paralleeltõlge. Tõlked pole suunatud üksnes välislugejatele - eesti kirjakeelest murdeliselt kõige erinevamad tekstid on tõlgitud sõnasõnalt ka kirjakeelde. Regilaulukeele spetsiifika - arhaismide, pseudoarhaismide ja murdevormide rohke kasutus - , kombineerituna tänapäevas raskestimõistetavate poeetiliste võtetega, nõuaks tegelikult kõigi tekstide sõnasõnalist eesti ühiskeelde tõlkimist, ent siin seadis piirid tekstiraamatu maht. "Tõlgitud" on ka muusikat - kõigi palade juures on noodinäited, ehkki terviknoodistused jäid samuti piiratud mahu tõttu avaldamata.

Kuna antoloogia on järjestatud läbivalt liigilisel alusel, tundus taasväljaande toimetajaile oluline tõsta esile ka individuaalset esitaja mõõdet. Seetõttu lisandus tekstiraamatusse laulikute ja pillimeeste tutvustus. Selle koostamisega seondusid andmete ebatäpsuse ja -täielikkuse probleemid, mis on tuttavad kõigile arhiivimaterjalide kasutajatele. Arhiiviandmestikus ja ühtlasi folkloristlikus traditsioonis käibivad nimekujud erinevad esitajate ametlikest nimekujudest (mida on sageli mitu) ja oma kogukonnas kasutusel olnud nn hüüdnimedest, moodustades sageli "sulami" ametlikust perekonnanimest ja eesnime hüüdnimelisest variandist. Kuna just folkloristlikku traditsiooni kuuluvaid nimekujusid oli kasutatud esmaväljaandes, jäid need n-ö põhiliseks nimeks ka taasväljaandes.

Teine probleem seostus sellega, et paljude esitajate "lugu" lõpeb arhiivis sageli viimase kogumiskäiguga tema juurde ja sisaldab üksnes konkreetsete esitustega seotud suhteliselt nappi taustateavet. Inimese kohta käivate teadmiste selline piiratus on osalt paratamatu - ka kogumisretkede ajal ja tehnilistel võimalustel on piirid. Ent selles võib otsida ka folkloristlikku või etnoloogilist diskursust dekonstrueerides esile toodud jõupositsiooni - huvi traditsioonikandja isiku vastu piirdub koguja silmis pigem teksti "elu" kui esitaja enda elukäiguga.

Taasväljaandes uuendatud fotovalikuga püüdsime esitajaid visuaalselt paigutada neid ümbritsenud keskkonda, näidata antoloogia materjali reaalset esitussituatsiooni, tõsta esile välitöötegijat ja tema suhet esitajaga.

Tutvustatud plaadivalimik esindab eesti folkloristika ajalugu mitmes tähenduses - nii poole sajandi pikkust vanema traditsiooni helisalvestamisprotsessi kui ka väga oluliste rahvalaulu-uurijate ja -kogujate Herbert Tampere ja Ottilie Kõiva ning koguja-arhivaari Erna Tampere elutööd. Professionaalselt koostatud antoloogia on usaldusväärne teejuht kõigile, kes soovivad süveneda eesti regilaulupärimusse ja traditsioonilisse instrumentaalmuusikasse.

Janika Oras