Piret Õunapuu. Eesti Rahva Muuseumi vanem ajalugu. Magistritöö. Juhendaja Mare Kõiva, oponent Ants Viires. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool.

Teenekas Eesti Rahva Muuseumi (ERM) teadur Piret Õunapuu on oma magistritööks koondanud neli aastatel 1998-2003 avaldatud ERMi algajalugu ühest või teisest küljest käsitlevat artiklit, milleks ta olulisel määral on materjali kogunud muuseumi arhiivist. Neile on lisatud töö ülesannet, allikaid ja käsitlusviisi tutvustav sissejuhatus, pikem peatükk tegelaskonnast, kes kujundas ERMi, kokkuvõte ja kolm lisa: 1) Eesti Rahva Muuseumi tegelaskond 1909-1918 2) seltsid, kes kuni 1918. aastani oma asemiku kaudu ERMi tegevliikmete kogust osa võisid ja 3) Eesti Rahva Muuseumi põhjuskiri (1909).

Sellest materjalist töö moodustab kokkukuuluva terviku, mis annab senisest mitmes suhtes detailsema ülevaate ERMi sünnist, arengust ja kujunemisest paarikümne aasta jooksul (1909-1928) keskse tähtsusega muuseumiks ja teadusasutuseks algul Oskar Kallase ja hiljem Ilmari Mannineni juhtimisel. Sealjuures langeb rõhuasetus selgesti muuseumi tegevuse esimesele kümnele aastale, kuna hilisemat käsitleb viiest peatükist ainult viimane, mis kannab peakirja "Ja siis tuli Soomest noor mees Ilmari Manninen".

Kõige rohkem uudismaterjali sisaldas hiljuti avalikkusse jõudnud peatükk "Eesti Rahva Muuseumi majaehitamise lugu 1909-1918". Eriti ERMi lähenevale 100. aastapäevale mõeldes on seda kurb lugeda. Näeme selgesti, et nõuetekohase oma maja saamise vajadusest olid muuseumi rajajad algusest peale teadlikud ja see oli nende üks tõsisemaid eesmärke. Kuid aeg ja olud oma pöördeliste sündmustega nurjasid selle ikka ja jälle. Just siis, kui rahvas 1917. aastal oli innukalt hakanud oma ohustatud muuseumi ehitamist rahaliselt toetama, nullis kogutud summad peatselt raha väärtuse kiire langus. Ja hiljem, kui oli jõutud suhteliselt hea lahenduseni, hävitati esinduslik muuseumihoone 1944. aasta sõjasündmustes. Nüüd saab aastasada muuseumi asutamisest, ja ikka veel pole ERMil kui meie rahvusmuuseumil väärilist ajakohast hoonet.

Nagu enamasti iga töö puhul, nii tekib ka Piret Õunapuu tööd lugedes mitmeid küsimusi ja soove, sedapuhku eriti tegelaskonda käsitlevat sissejuhatavat peatükki lugedes. Näiteks jääb selgusetuks, kas ja kuivõrd tegelikult kõigist muuseumiühingu põhikirja sätetest kinni peeti. Ometi peaks tegevliimete kogu koosolekuprotokollide alusel olema hõlpus kontrollida, kas ja kuivõrd põhikirja vastavast sättest kinni peeti. Pealegi jääb puudu tegevliikmete täielik nimekiri. Kindlalt saame teada vaid 21 esimest tegevliiget, keda on nimeliselt tutvustatud kogunisti kolmes eri kohas (lk 11, 36 ja 53). ERMi tegelaskonnale pühendatud lisas l on eraldi esitatud nimekiri ainult neist, kes kuulusid tegevliikmete hulka, aga ei osalenud juhatuse ega ühegi toimkonna töös (lk 111). Loendatud 20 liikme hulgas on 14 asutajaliiget aastast 1909 ja vaid kuus uut liiget aastaist 1911-1917. Muide, nimekirja on sattunud ka Heinrich Rosenthal, kes tegelikult oli juhatuse liige aastatel 1909-1911. Vanadest olijatest on seitse tegevliikmeks olnud 10-12 aastat, mis tähendab, et neid selle aja sees kordagi ümber ei valitud. Eraldi esitatakse lisas kõigi juhatuse ja toimkondade liikmete nimed. Et nende hulka võisid kuuluda ka mittetegevliikmed, jääbki tegevliikmete nimekiri ebaselgeks.

Võib siis öelda, et autori taotlus anda ülevaade nendest inimestest, kes olid seotud nii Eesti Rahva Muuseumi sünnilooga kui muuseumi väljaarendamisega esimese üheksa aasta jooksul (lk 24) kahjuks päris ammendavaks ei osutu. Puudu jääb ka muuseumi rahalise olukorra lähem analüüs. Siiani annab sellest ainsana kokkuvõtliku ülevaate Ferdinand Leinbocki (Linnuse) muuseumi 25. sünnipäeva puhul 1934. aastal avaldatud artikkel ERMi aastaraamatus IX-X (lk 16-22).

Need asjaolud ei kõiguta kuigivõrd üldmuljet: tegemist on olulise lisandiga ERMi ajaloo selgitamisel. Jääb vaid loota, et peatselt leiab lähemat valgustamist ka ERMi edasine ajalugu, mis jätkuvalt on olnud ühelt poolt vaevarikas, teiselt poolt tulemusrikas. Nii nagu kogu eesti rahva saatuski.

Ants Viires