-
Virsik-poiss *1
Kord
ennemuiste elasid taat ja eit. Iga päev läks taat mäele
niitma ja eit jõe äärde pesu pesema.
Ühel
päeval, kui eit pesi jões pesu, ujus ülaltvoolu temani
hiigelsuur virsik, hõigates ise: «Domburako,
Domburako!»
«Oi,
kui suur virsik! Ma ei ole niisugust kunagi varem näinud. Viin
selle taadile kingituseks!» ütles eit ja võttis
virsiku jõest. «Lähen nüüd koju ja
võtame taadiga selle virsiku õhtusöögiks. See
võib olla väga maitsev.»
Eit
panigi virsiku pesukaussi. Aga virsik oli nii suur ja raske, et ta
jaksas vaevu kausi koju kanda.
Õhtul
tuli taat mäelt koju, kandes seljas niidetud rohtu. «Tere!
Ma jõudsin koju,» tervitas taat. «Tere-tere!
Ootasingi sind. Tule ruttu tuppa, siis näitan sulle midagi
väga head,» vastas eit. Taat võttis õlgsussid
jalast ja ronis üles tuppa.*2 «Mis
õhtusöögiks on?» küsis ta eidelt. Eit tõi
kapist hiigelvirsiku, sirutas selle taadi poole ja lausus: «Vaat,
see virsik.»
«Oi
issand! Kust said sa nii suure virsiku?» küsis taat.
«Sain
selle jõest,» vastas eit.
«Kuidas?
Sa said selle jõest? Huvitav.» Taat vaatas hiigelvirsikut
lähemalt, uuris ülevalt, seiras alt, piilus paremalt,
kiikas vasakult ja puudutas käega. Siis järsku juhtus
midagi: virsik lõhkes ja selle seest hüppas välja
pisike poisslaps. «Oi jumal!» hüüdsid
eite-taati üllatunult.
«Arvatavasti
saatis jumal meile selle poisi, sest oleme ju kogu aeg last
igatsenud,» mõtlesid eit ja taat. Et laps oli sündinud
virsikust, hakkasid nad teda kutsuma Virsik-poisiks.
Taat
ja eit hoolitsesid Virsik-poisi eest väga. Virsik-poiss kasvas
jõudsasti. Ta oli peagi palju suurem ja tugevam kui
tavalised poisid ja keegi kogu ümbruskonnast ei võitnud
teda sumovõistlustel. Samas oli Virsik-poiss eidele ja
taadile väga hea poeg ja aitas vanemaid igati.
Kui
Virsik-poiss oli saanud 15-aastaseks, oli ta kõige tugevam
poiss kogu Jaapanis. Ning ta otsustas minna välismaale jõudu
katsuma.
Samal
ajal tuli Virsik-poisi kodukülla üks inimene, kes
oli rännanud välissaartel ja teadis rääkida
palju ebatavalisi ja põnevaid lugusid. Ta rääkis
Virsik-poisile ka Kuradisaarest.
«Kui
sa sõidad paadiga mitu aastat, siis leiad kaugel-kaugel
mere taga Kuradisaare. Sellel saarel mustas, õudses ja
kaljukindlas lossis elavad kurjad kuradid,
kes valvavad välismaalt kogutud varandust.»
Kui
Virsik-poiss oli seda lugu kuulnud, tahtis ta väga
Kuradisaarele minna. Kodus ütles
Virsik-poiss taadile: «Palun andke mulle veidi
vaba aega.» Taat küsis üllatunult: «Kuhu sa
lähed?» «Ma tahan minna Kuradisaarele
kuraditega sõdima,» vastas Virsik-poiss. «Ahhah,
sa oled otsustanud olla nii vapper. Käi siis seal ära,»
ütles taat. «Oi, kui sa lähed nii kaugele, siis läheb
su kõht ju tee peal tühjaks. Ma valmistan sulle
teemoona,» ütles eit.
Taat
ja eit võtsid suure ja raske uhmri *3 ning
hakkasid hirsse klimpi taguma, et anda need Virsik-poisile
teemoonaks.
Niipea,
kui hirsiklimbid valmis said, oli ka Virsik-poiss teele minemas.
Ta pani kimono nii selga, nagu kannab seda samurai, ja sättis
mõõga vööle ning võttis teemoona ühes.
Kätte võttis ta lehviku, millele oli joonistatud
virsik, ning vanemate poole kummardudes lausus ta: «Isa
ja ema, ma siis lähen.»
«Noh,
mine ja sõdi vapralt kuraditega,» ütles taat.
«Ole
ettevaatlik! Kaitse ennast hästi,» soovitas eit.
«Mul
läheb kõik hästi, sest mul on teemoonaks Jaapani
parimad hirsiklimbid,» vastas Virsik-poiss. «Head
aega!» hüüdis ta siis valjusti ja lahkus
kodust. Taat ja eit seisid väraval, kuni Virsik-poiss
silmapiirilt kadus.
Virsik-poiss
kõndis tüki teed ja jõudis suurele mäele. Mäel
tuli põõsast välja koer ja haugatas: «Wan-wan!»
Kui Virsik-poiss peni poole vaatas, kummardus see viisakalt ja
küsis: «Virsik-poiss, Virsik-poiss, kuhu te lähete?»
«Ma
lähen Kuradisaarele kuraditega sõdima,» vastas
Virsik-poiss.
«Mis
on teil teemoonaks?» küsis koer.
«Jaapani
parimad hirsiklimbid,» vastas Virsik-poiss.
«Palun
lubage neist üks mulle, siis tulen teiega kaasa,» palus
koer.
«Hea
küll, annan ühe sulle ja tule minuga ühes,»
nõustus Virsik-poiss.
Koer
sai ühe hirsiklimbi ja läks Virsik-poisile järele.
Virsik-poiss kõndis taas tüki teed ja jõudis
metsa. Puu otsast ronis alla ahv ja häälitses:
«Kja-kja!»
Kui
Virsik-poiss ahvi poole vaatas, kummardas see viisakalt.
«Virsik-poiss,
Virsik-poiss, kuhu te lähete?» küsis ahv.
«Ma
lähen Kuradisaarele kuraditega sõdima,» vastas
Virsik-poiss.
«Mis
on teil teemoonaks?» küsis ahv.
«Jaapani
parimad hirsiklimbid,» vastas Virsik-poiss.
«Palun
lubage neist üks mulle, siis tulen teiega kaasa,» palus
ahv.
«Hea
küll, annan ühe sulle ja tule meiega ühes,»
nõustus Virsik-poiss.
Sai
ahvki ühe hirsiklimbi ja liitus Virsik-poissi saatva koeraga.
Virsik-poisi tee viis mäest alla ja metsast välja ning
ta jõudis avarale põllule. Taevast kostis linnu
säutsumine: «Ken-ken!» Ja kohe lendaski
ligi faasan. Kui Virsik-poiss faasani poole vaatas, kummardas lind
viisakalt.
«Virsik-poiss,
Virsik-poiss, kuhu te lähete?» küsis faasan.
«Ma
lähen Kuradisaarele kuraditega sõdima,» vastas
Virsik-poiss.
«Mis
on teil teemoonaks?» küsis faasan.
«Jaapani
parimad hirsiklimbid,» vastas Virsik-poiss.
«Palun
lubage neist üks mulle, siis tulen teiega kaasa,» palus
faasan.
«Hea
küll, annan ühe sulle ja tule meiega ühes,»
nõustus Virsik-poiss.
Ka
faasan sai ühe hirsiklimbi ja liitus Virsik-poisi
saatjaskonnaga.
Nüüd
oli Virsik-poisil kolm truud teenrit: koer, ahv ja faasan. Üha
julgemalt astus Virsik-poiss aga edasi. Astus ja astus, kuni jõudis
mere äärde. Õnneks oli rannas üks paat.
Virsik-poiss ja tema kolm teenrit ronisid kiiresti paati.
«Mina
sõuan,» lausus koer ja hakkas kiiresti sõudma.
«Mina
juhin paati,» ütles ahv ja istus ahtrisse tüüri
juurde.
«Mina
vaatlen ümbrust ja jälgin silmapiiri,» lubas faasan
ja asus paadi ninasse.
Ilm
oli soe ja ilus. Sinisel merel polnud ühtki lainet. Paat lendas
nagu nool. Umbes tunni pärast hüüdis faasan, kes
seisis paadi ninas ja vaatas otse ette: «Ahoi, saar!»
Ning ta tõusis taevasse ja eemaldus. Virsik-poiss vaatas
faasanile järele ja nägi, et kaugel-kaugel silmapiiril
paistis merest tõusvat midagi musta, mis meenutas pilve. Kui
paat sellele lähemale jõudis, nägi Virsik-poiss, et
see oligi saar.
«Ahhah,
sealt ta paistab, see Kuradisaar!» hüüdis
Virsik-poiss.
Vaevalt
oli ta seda öelnud, kui koer ja ahv hüüdsid: «Vahva!»
Kiiresti lähenesid nad Kuradisaarele, kus paistis
tugevatest kividest ehitatud loss. Isegi üht kuradit oli
näha, kes valvas musta kaljukindla värava ees.
Faasan laskus lossikatuse kõrgeimale harjale ja vaatas
sealt Virsik-poisi poole. Nii olid nad jõudnud Kuradisaarele
väga lühikese ajaga, kuigi võõras oli rääkinud,
et Jaapanist sinnasõit vältab mitu aastat.
Virsik-poiss
hüppas paadist kaldale, sama tegid ka koer ja ahv. Valvurkurat
üllatus võõraid nähes, tormas ruttu väravast
sisse ja pani musta raudvärava kõvasti kinni. Koer läks
värava ette ja hüüdis: «Virsik-poiss on
tulnud Jaapanist teiega sõdima! Tehke värav lahti!
Tehke lahti!» Koer koputas kõvasti väravale. Kuradid
jahmusid koera valjust häälest ja hoidsid hirmunult
väravat kinni. Faasan lendas katuselt alla ja hakkas
nokkima kuradite silmi, nii et need pagesid tema eest. Samal ajal
ronis ahv üle kõrge kivimüüri ja avas seestpoolt
värava: «Edasi!»
Virsik-poiss
ja tema teenrid astusid julgelt lossi ja tungisid kuraditele
kallale.
«Oh-oh!»
oli vastas ka peakurat oma arvukate teenritega. Igaüks viibutas
võimsat raudkeppi. Kuid kuradid olid vaid väliselt suured
ja võimsad, sisemiselt olid nad arad ja väetid. Faasan
nokkis nende silmi. Kui koer hammustas nende jalgu, karjusid kuradid
«ai-ai-ai!» ja põgenesid. Ahv kiirustas neile järele
ja kriimustas nende nägusid, mispeale kuradid hakkasid
nutma. Lõpuks viskasid nad oma raudkepid maha ja andsid
võitluseta alla.
Peakurat
sõdis küll kannatlikult edasi, kuid lõpuks võttis
Virsik-poiss ta kinni. Ta istus suure kuradi seljale ja surus ta
vastu maad. «Kas annad alla!» küsis Virsik-poiss.
Peakurat ei saanud hingata, sest Virsik-poisi sõrmed nöörisid
tema kõri. Tema silmadest voolasid pisarad ja ta ägises:
«Annan alla! Annan alla! Palun ärge tapke mind! Loovutan
teile kogu oma varanduse.»
Nagu
lubatud, hakkas peakurat veovankriga lossist maailma kallemaid
aardeid välja vedama. Varade hulgas olid näiteks õlest
vihmamantel, millesse saab end teiste eest ära peita,
nähtamatuks tegev vihmavari, õnnepuust haamer, mis täidab
kõik soovid, ja palju muud.
Virsik-poiss
pani kogu selle varanduse paati ja hakkas koos kolme teenriga
kodu poole sõitma. Tagasitee läks veelgi rutemini ning
peagi oldi taas Jaapanis. Kaldal hakkas koer vedama veovankrit,
mis oli täis Kuradisaare aardeid. Faasan tõmbas vankrinööri
ja ahv lükkas koormat takka.
Taat
ja eit ootasid Virsik-poissi pikisilmi kodus ning arutasid: «Nüüd
peaks Virsik-poiss tulema!»
Ja
ilmus peagi nähtavale Virsik-poiss koos kolme truu teenri ja
suure varandusega. Taadil ja eidel oli hea meel. «Tubli,
tubli! Sa oled tõesti Jaapani parim poiss!» ütles
taat.
«Tore,
et sa terveks jäid,» ütles eit.
Virsik-poiss
vaatas koera, ahvi ja faasani poole ning ütles: «Nõnda.
Oli väga põnev, see kuradite vallutamine.»
Koer
haukus heast meelest ja tõusis kahele käpale. Ahv naeris
ki-ki ja näitas oma valgeid hambaid. Faasan laulis ken-ken ja
lendles õhus ringi. Ilm oli imekena ja kirsipuud õitsesid.
Tõlkis Kozue Kuriyama,
illustratsioon Triin Summatavet
Jaapani keeles on muinasjutu pealkiri Momotaro. Momo tähendab
virsikut ja Taro on Jaapanis väga levinud poisinimi.
Jaapani majades on põrand maapinnast kõrgemal.
Traditsiooniliselt valmistatakse Jaapanis riisist, hirsist jm
tangudest klimpe uhmri ja nuia abil.
![[Virsik]](pics/pilt2a.jpg)