Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.

Kontseptsioonid ja kontseptsioonide muutused Saksa tänapäeva muistendites, lisaks mõni ettepanek uue žanriterminoloogia kohta

Rainer Wehse

Concepts and change of concepts in contemporary German legends, including a proposition for a new genre terminology. Contemporary Legend (1995), 132-153.

Termin 'arengumaa' on hästi tuntud: arengumaa pole kunagi see, kus me ise elame, vaid mingi maa kusagil mujal maailma osas. Vahel tuleb aga siiski tahtmatult tõdeda, et see termin kehtib ka meie endi kõrgelt tsiviliseeritud piirkonna kohta ning kehtib eriti nendel puhkudel, kui räägime tänapäeva muistendi uurimisest Saksamaal. Saksamaal on kombeks tunda uhkust selle üle, mida me nimetame kõrgelt arenenud rahvajutu-uurimiseks. Kuid uurides traditsioonilisi žanre nende ajaloolistes kontekstides oleme kahjuks tihti hooletusse jätnud uuemal ajal arenevad ja kujunevad folklooriliigid. Algus on muidugi tehtud: Lutz Röhrich on alati käsitlenud aktuaalseid muudatusi rahvajututraditsioonis (1974, 1976, 1987); Albrecht Lehmann vaatleb argijutustusi (Schröder 1988), ala, millega juba Hermann Bausinger (1958) tegeles, kuid ei leidnud endale järgijaid. Peale Helmuth Fischeri peensusteni viidud uurimuste (1978, 1985/86, 1987, 1988) on kaastööd jäänud aga siiski pigem sporaadiliseks (Kügler 1933, Schweizer 1942, Weber-Kellermann 1955, Anderson 1959, Wolfram 1962, Riedel 1967, Weisser 1968, Neumann 1969, Moser 1983, Petzoldt 1988, 1989, Wehse 1990, Schneider 1992; varasemate allikate detailsemat loetelu vt Shojaei Kawan 1995).

Viimasel ajal näib olukord siiski olevat muutunud. Bengt af Klintbergi (1987) suurepärane kommenteeritud kogu tõlgiti saksa keelde 1990. aastal; Helmut Fischer avaldas olulise kogumiku (Fischer 1991); ja Rolf Wilhelm Brednich andis välja kolm köidet tänapäeva muistendeid (1990, 1991, 1993) - vaatamata sellele, et nende folkloorse väärtuse võib seada küsimärgi alla (vt minu ülevaadet ajakirjas FOAFtale News 1991, 22: 4-5); neist on saanud bestsellerid ja laialdaselt loetud raamatud.

Käib kuulujutt, et kahte väga hästi tuntud Saksa rahvajutu uurijat kuuldi alles mõni aasta tagasi vastamas küsimusele tänapäeva muistendite olemasolust Saksamaal järgmise mälestusväärse konstateeringuga: "Meil Saksamaal tänapäeva muistendeid ei ole."

Olles algselt inspireeritud Ameerika teadlastest, nagu Bonaparte (1941), Beardsley ja Hankey (1942, 1943), Degh (1968, 1973, 1975, 1977), Brunvand (1981, 1984) ja teised ning uuematest Briti (Smith 1983, 1984, 1986, Bennett, Smith ja Widdowson 1986, Bennett ja Smith 1988, 1989, 1990); Rootsi (af Klintberg 1986) ja Soome (Virtanen 1987) uurimustest, olen vaadelnud tänapäeva muistendi arengut Saksamaal üle neljateistkümne aasta. Selle aja jooksul on mul õnnestunud koguda märkimisväärne hulk jutte lindile, mis muidugi näitab, et tänapäeva muistendid loomulikult eksisteerivad Saksamaal, moodustades seal tõeliselt lokkava suulise traditsiooni. Igaüks teab neid. Nende tüübid, motiivid, kontekstid ja esitussituatsioonid ei erine kuigivõrd nendest, mida tuntakse maades, kus nendega on aktiivsemalt tegeldud. Rahvusvahelises plaanis tuleks käesolevat artiklit vaadelda mitte niivõrd kui uut panust tänapäeva muistendi uurimisse, vaid see tuleks pigem liigitada rubriiki "...samuti Saksamaal", kusjuures see täidab ühtlasi ühe valge laigu muistendi etnograafia rahvusvahelisel kaardil.

Traditsioon pole kunagi staatiline. Seetõttu tahaksin siinkohal visandada mõned viimasele kümnendile omased arengujooned. Alustaksin ühe 1985. aastal tehtud lindistusega. Lugu on hästi tuntud mitmel pool maailmas ning see on olnud ka Saksamaal ringluses juba mitu aastat:

Nad ütlesid, et see juhtus Regina sõbraga, kes elab Giessenis ja kes ostis endale toapalmi. Ta viis selle koju ja iga kord, kui ta palmi kastis, kuulis ta veidrat häält: tok, tok, tok, tok! Nad ütlesid, et ta oli sellest alguses mõnevõrra häiritud. Aga see juhtus iga kord, kui ta palmi kastis. Ta näitas seda ka sõpradele ja oli tõtt öelda isegi natuke uhke selle üle.

Ja siis oli seal jälle mingi tema sõber, kellele ta seda näitas. Jälle hakkas pihta: tok, tok, tok, tok ja sõber ütles: "Midagi on siin valesti, me peame teatama..." - ma ei teagi täpselt, kuhu, katastroofi kontrolliasutusse või midagi sellist, ülikooli juures - "ja küsima, mis see võib olla." Ja siis need inimesed sealt tulid ja koukisid selle taime potist välja. Ja nad leidsid sealt 26 lindämblikut.

Meil on tegemist tüüpilise muistendiga, mis on konstrueeritud traditsioonilise mustri järgi. Seda räägiti nii, nagu tegemist oleks tõesti usutud erakordse juhtumiga või vähemalt väideti, nagu seda oleks usutud. Lugu lokaliseeritakse ja isikustatakse hästi tuntud vormeliga "see juhtus tõesti minu sõbra sõbraga".

Inimese ja numinoosse vastandamine on niisuguses tänapäevase muistendi tüübis täiesti olemas, kuid ilmub modifitseeritud kujul: varasem transtsendentaalne (üleloomulik) teispoolsus on muutunud lihtsalt konkreetsest riigist väljaspool asuvaks teispoolsuseks; numinoosne on oma muundunud vormis lihtsalt tundmatu, ettearvamatu, eksootilise päritoluga müsteerium - näiteks nagu ülaltoodud näites taime juurtel tegutsevad ämblikud. Kirjeldatud situatsioon paikneb nagu numinoosne vägigi väljaspool normaalset kogemisvälja ja võib seega olla tundmatute ohtude ja fataalsete riskide peidukoht.

Minu arvates võib niisugustel vana stiiliga kohalduvatel tänapäevastel muistenditel - sõnapaari 'vana-tänapäevane' paradoksaalne kasutus pole siin sugugi juhuslik, kuna sellega püütakse tähelepanu juhtida muistendikontseptsioonis toimunud muudatustele - olla kahesugune lõpp: protagonist kas hädavaevu pääseb surmaohust või - sagedamini - lõpebki lugu protagonisti surma või meeltesegadusega.

Järgmine tekst, mille üleskirjutus pärineb aastast 1986, viitab sellele, et esineb ka vahepealne positsioon "tänapäevaste vanade muistendite" ja kaasaja meelistüüpide vahel.

Politsei kutsuti õnnetuskohale. Seal olid kaks autot ja mõlemas autos oli üks vigastatud inimene, mõlemal oli verejooks peast. Autodel seevastu polnud mingeid kahjustusi, isegi mitte kriimustusi. Need olid pargitud teeservale ja inimestel olid ühesugused vigastused. Polnud mingit märki sellest, et asjasse oleks olnud segatud mõni kolmas isik, polnud mingit märki ka sellest, et nad oleksid püüdnud vältida kellelegi otsasõitmist, ei mingit külglibisemist. Kuid siiski, mõlemal inimesel oli verejooks peast, täiesti segilöödud pead.

Juhtunud oli arvatavasti järgmine lugu. Väljas oli tihe udu. Väidetavalt olid ka autode tuuleklaasid võrdlemisi määrdunud, nii et mõlemal juhil tuli mõte: "Sõidame tee keskjoont mööda, orienteerume lihtsalt keskjoone järgi." Niisiis nad keerasid külgaknal klaasi alla ja pistsid pead välja. Ja nii nad sõitsid hästi aeglaselt keskjoone järgi, mida nad poleks saanud läbi tuuleklaasi näha... Kõik oli nagu hernesupp. Teisel juhil oli tulnud täpselt sama mõte: "Ma pistan oma pea aknast välja ja sõidan keskjoone järgi." Loo lõppu oskad sa juba ise ette kujutada: nende pead põrkasid kokku, nad võtsid jala gaasipedaalilt ja lasksid autodel niikaua tühikäiguga edasi sõita, kuni need teeveerel ise peatusid. Autodega ei juhtunud midagi, aga juhid said raskelt vigastada. Jah, mulle see lugu tõeliselt meeldib.

Mis on erinev võrreldes esimese looga? Kaks asja: Numinoosne, mis esimeses loos on transformeerunud võõra päritoluga ohuks, on teises jutus peaaegu täielikult kadunud. Seletamatu müsteerium on kuivanud kokku peaaegu eimillekski. Ainult need, kes kõige esimestena jõuavad sündmuspaigale, on alguses kummastunud vigastuste müstilise laadi tõttu ja asjaolu tõttu, et autodel vigastused puuduvad - lühike episood, mida ei räägita, vaid see jäetakse kuulaja ettekujutuse hooleks (vrd Barnes 1984). Lahendus antakse üsna pea. Niisugust laadi lugudes kujutatakse toimuvat enamasti mingis tuttavas kohas, mida nii jutustaja kui kuulajad mõlemad hästi teavad. Puudub kusagilt väljastpoolt saabuva jõu sekkumine - seda küll alles pärast udu hajumist -, mis segaks normaalset, ettearvatavat asjade kulgu. Rõhuasetuse nihkumine näitab žanri eripära ja seega ka hoiakuid reaalsuse suhtes, mida eeltoodud kaks muistendit vahendavad.

Teist muistendit sobiks kutsuda "naljandi(=schwank)muistendiks", so humoorikas, teatud puändiga lõppev lugu, mis kujutab endast vahepealset lüli puhta muistendi ja naljajutu vahel. Lugu on vaatamata veritsevatele peadele ja tõsistele vigastustele koomiline mõlema juhi ootamatu ideede parallelismi ja ettearvamatu füüsilise kohtumise tõttu, mis ühtlasi ongi puändiks. Sellest momendist alates saab jutu koomiline lahendus kuulajatele silmanähtavaks. Veelgi enam, jutustaja hääles oli allasurutud naer, mis viitas tema enda suhtumisele räägitavasse, andes mõista, et ta peab seda pigem naljakaks kui traagiliseks.

Järgmine näide, mis on kogutud 1988. aastal, näitlikustab viimast staadiumi sellest, mida ma nimetan tänapäevase muistendi uusimaks arenguks.

Mu vend käis Erlangenis koolis ja juhtus järgmine lugu: üks psühholoogia osakonna professor tahtis teha katse, et välja selgitada, kuidas käituvad kanad, kui neil jalg lahasesse panna. Siis pidi see professor nädalavahetuseks instituudist ära minema. Ta palus talitajal kanade eest hästi hoolitseda.

Aga see psühholoogiainstituut oli kohe vaimuhaigla kõrval ja aias oli auk, mille kaudu üks kana minema põgenes. Talitaja läks talle läbi augu järele ja roomas põõsaste ja puhmaste all ringi, et põgenikku tabada. Ootamatult ilmuvad tema selja taha kaks valgsesse riietatud džentelmeni ja küsivad: "Mida paganat te seal käpuli teete?" Vastumeelselt üles vaadates vastab mees: "Nojah, ma ajan siin ühte lahases jalaga kana taga!" "Ahsoo, või lahases jalaga kana!" Ja ta viidi valve alla. Mees tänitas: "Ma olen ju psühholoogiainstituudi talitaja." Ja nood vastasid leebelt: "Muidugi te olete, härra Talitaja, muidugi." Ta üritas nagu pöörane end vabaks rabeleda ja näitas üles kõikvõimalikke meeltesegaduse märke. Tal tuli veeta nädalavahetus lukustatud kongis kuni esmaspäevani, kui ta lõpuks vabaks pääses.

Selles tekstis nähtub edasine areng: "tänapäevane muistend" muutub vahepealseid staadiumeid läbides "tänapäevaseks naljandiks". Selle käigus kahanevad numinoosne ja hirmuäratav peaaegu olematuks - seega liidavad tekste 1 ja 3 ainult "erakordne sündmus" ja "narratiivistruktuur". Teisisõnu öeldes tahan toonitada, et tänapäeva muistendite hulk pole kaasaegses jututraditsioonis sugugi nii märkimisväärne, nagu me arvame, kuna paljud neist pole tänapäeva muistendid vaid "moodsad naljandid".

Naljandi žanri koos sellele omase korrapäratu eepilise laadiga on peetud tänapäeval peaaegu väljasurnuks. Selle legaalseks järeltulijaks on peetud nalja, anekdooti, kuna see sobib väidetavalt paremini meie kiire ja hektilise moodsa elustiiliga. Vanemate naljanditüüpide ja motiivide säilimine näiteks naljades näib seda teooriat toetavat, mida muidugi ei saa ka kõrvale heita kui täielikult ekslikku. Kuid üldistus, nagu oleks naljandižanr välja surnud või suremas, vajab revideerimist: nimelt paistab see žanr elavat üpris aktiivset elu. See eksisteerib kõrvuti naljaga (tänapäeva [humoorikate] narratiivide kohta vt Nicolaisen 1985: 218, Bennett 1985: 222, Buchan 1981: 27, Boskovic-Stulli 1979: 14, Barnes 1984, af Klintberg 1989: 2 jj, 8 jj).

Muidugi pole sugugi kõik "tänapäevased naljandid" kaasaegse päritoluga ning teisalt jätkatakse ka traditsiooniliste muistendite jutustamist. Nende suhtelised proportsioonid aga näivad olevat nihkunud ning peaksime küsima, miks. Kuna jutustamine on alati osa sotsiaalsest reaalsusest, tekib küsimus, kas rahvajutud pelgalt peegeldavad reaalsust või on need reaalsusega hoopis kontrastis; kas neid tuleb võtta sotsiaalse korrektuurina või hoopis argipäevast põgenemise vahendina. Nendele küsimustele pole ühest vastust. Vettpidav interpretatsioon on võimalik ainult iga konkreetset informanti detailideni psühholoogiliselt analüüsides, kusjuures kaasata tuleb ka esitussituatsioon ja kontekst selle kõige laiemas tähenduses.

Isegi kui me loobume lähenemisest detailse uurimise kaudu, võib osutuda võimalikuks jõuda mõningate järeldusteni, eriti kui arvesse võtta üldist sotsiaalset arengut. Demonstreerides mõningaid paralleelseid suundumusi žanri teisenemises ühelt poolt ja maailmavaate muutumises teiselt poolt, püüan jõuda mõningate ettevaatlike üldistusteni, piirdudes peaasjalikult Saksamaaga.

Vanem tänapäevane rahvajutt vastandab inimese tõsiste ohtudega, mille suhtes inimene on peaaegu täiesti kaitsetu. Sedalaadi narratiivi õitseaeg oli pärast 1960-ndaid, kui "problematiseerimine, probleemiotsing" oli kogu põlvkonna lipukirjaks, eriti nendes ringkondades, mis puutusid kokku akadeemilise eluga või kuulusid ise selle juurde. Tungiv üleskutse "problematiseerimisele" käis käsikäes probleemide uue teadvustamisega, mida otsiti ja ka leiti igal pool. Inimesed ei tundnud enam rõõmu õuna söömisest, vaid olid rahul ainult siis, kui neil õnnestus selle seest uss leida. Tunne, et ollakse sattunud tehnilise maailma ja tsivilisatsiooni halastamatusse lõksu ilma vähimagi põgenemisvõimaluseta viis välja paaniliste reaktsioonideni või kaeblike meeleheitepuhanguteni. Tagajärjeks oli see, et niisuguse maailmavaate valguses kasvas üles nn ükskõiklaste generatsioon (Null-Bock-Generation) - kuuekümnendatele järgnenud generatsioon, mis ei koosnenud vihastest noortest meestest, vaid resigneerunud apaatsetest täiskasvanutest. See oleks lühidalt numinoossete tänapäevaste muistendite ajajärgu iseloomustus, kuna nendes muistendites tõuseb esile samasugune suhtumine nendesse, kes tunnevad end olevat sattunud äärmiselt vaenuliku maailma meelevalda.

Milline on olukord tänapäeval? Lubatagu mul peatuda samadel punktidel, et ära näidata toimunud muutused: tudengirevolutsioonid on saanud pigem messide või tänavapidude ilme, noorema generatsiooni haliseva meeleheite on asendanud juppielikkus. Ükskõiklaste generatsioon näib olevat muutunud täiesti ajakohatuks, probleemide otsimine on nihkunud tagaplaanile, keskendutakse lahenduste leidmisele, mitte ärritatusele probleemide olemasolu pärast.

Need muudatused ei piirdu sugugi ainult Saksamaaga, nagu näitab ka üks Austria sotsioloogiline raport noorukite ja noorte täiskasvanute kohta, mille andis välja Noorte ja Perekonna Riiklik Amet 1989. aasta juunis.

Oma analüüsis peatun ainult mõningatel olulistel punktidel. Sama tõlgendusmudelit järgides oleks võimalik muidugi näha ka teistsugust arengut - tuumaohu käes kannatavat lootusetut põlvkonda pärast glasnostit ja perestroikat laskmas kuuldavale ülemaailmset kergendusohet. Samas räägivad sellele optimistlikule vaatele vastu mõned tõsised faktid: näiteks suitsiidide arv on endiselt tõusuteel ning ületab viimasel ajal juba fataalsete liiklusõnnetuste arvu. Järjepanu kasvav põgenike ja asüüliotsijate arv näib paljude jaoks tekitavat üldise ülemaailmse ärevustunde, kuna neis nähakse ettearvamatut vaenulikku võõrast jõudu.

Aja märke ei tohi jätta tähelepanuta ning need peegelduvad selgelt meie kaasaja rahvajuttudes. Lühidalt öeldes on meid vaevavate probleemide olemus vaevalt muutunud: probleemid, mida käsitleb naljand, pole kunagi olnud vähemolulised kui need, millega tegeleb muistend. Kuid naljandis on olemas lahendus, olgu see või näiline, ning mis veelgi olulisem: depressiooni leevendab humoorikas maailmavaade, mis annab vaimset jõudu ja aitab ületada muidu ületamatud raskused. Naljandi kuulajaskonnal võimaldatakse liikuda naeru maailma, muistendi kuulajale aga jäetakse järelemõtlikkus, ebakindluse tunne, ähvardus, mille vastu tuleb end kaitsta.

Kirjeldatud situatsioonist nähtub veel üks mõningate tänapäeva muistendite funktsioon, nimelt toimivad need hoiatusjuttudena. Nimetatud alažanri ideaalseks näiteks on järgnev kiri, mille saatis kaheksakümnekaheaastane naine oma pojale.

Kallis...

Ma tahaksin sind millegi eest hoiatada. Ära võta mitte kedagi auto peale. Mõne päeva eest jutustas preili Nickel, nüüdseks siin pensionil olev õpetaja, meile järgmise loo:

Hiljuti oli üks tema minia sõber kutsutud kohvile ühte kohta, mis asus sealt mõne miili kaugusel. Ta hakkaski autoga sinna sõitma. Üks vana naine palus, et teda peale võetaks. "Olgu," mõtles ta, "ma ei saa sellele vanale naisele ära öelda." Naine istus tema kõrvale ja pani oma koti enda ette. Kui ta seda tegi, libises tema varrukas üles. Juht sai hetkega aru, et tegemist on karvase mehekäega. Talle torkas pähe välkidee ja ta ütles väidetavale naisele: "Mu auto ei lähe käima. Kas sa oleksid nii lahke ja lükkaksid seda natuke? See pole raske." Hääletaja läkski välja ja samal silmapilgul sööstis naine autoga kohalt, ise hirmust vabisedes. Politsei ei leidnud kotist midagi muud kui ühe raske haamri.

Ajad lähevad halvemaks ja ohtlikumaks - kas pole hirmus? See juhtus Bielefeldis. Ka Gronaus [koht kus ta ise elab] juhtub igasuguseid asju. Palun ole ettevaatlik.

Hoiatusfunktsiooni poolest on samuti iseloomulikud aidsi kohta räägitavad lood - nagu näitab ka järgnev 1988. aastal Flandrias salvestatud lugu:

See tüdruk, ta oli 18-aastane. Ja kogu lugu juhtus eelmisel suvel. Tüdruk oli sõitnud Hispaaniasse ja kohtas seal ühte noort kena hispaanlast. Ja neil oli väike romaan mis lõppes järgnevalt: lennujaamas hüvasti jättes andis noor mees talle väikese kohvri, paludes selle avada alles kodus või vähemalt Belgiasse jõudes. Ja selgus, et kohvris oli kassi pealuu koos teatega "Teretulemast aidsi perekonda".

Loo puändiga lõpu tõttu arvasin ma esmapilgul ekslikult, et see üritab olla naljakas. Jutustaja siiski korrigeeris mind koheselt, kinnitades, et mu tõlgendus on ekslik. Ühel teisel korral ta lisas:

Sa küsisid mult tookord, kas see pidi olema nali. Kindlasti see ei olnud nali. Ja naine, kes selle loo jutustas, kaldub pigem pateetilistesse lugudesse, milles on juttu tema sugulastest. Üldiselt on ta tuntud oma pideva liialdamiskalduvuse poolest. Ma võiksin peaaegu öelda, et ta valetab. Aga ma olen veendunud, ma nägin seda ise pealt: seal grupis sellel õhtul, kui ma ka kohal olin, ikkagi enamus inimesi uskus seda. Vähemalt mitte keegi ei naernud. Kindlasti ei üritatud seda esitada naljana. Ja keegi ka ei pidanud seda selleks.

Aidsi teema annab hea võimaluse võrrelda erinevates žanrides avalduvaid suhtumisi. Ülaltoodud tekst rõhutab jubedat situatsiooni sümboolse intensiivsusega. Sissepühitsemine "aidsi perekonda" (teistes variantides "aidsiklubisse") väljendab lootusetut saatust, fataalset kuuluvust hukule määratute gruppi (vt ka Smith 1990, Goldstein 1991, Schneider 1992).

Samaaegselt suuliste narratiivide ringlusesse jõudmisega ilmus koopiafolkloori tekste (vt Plates 1-3) ja nalju aidsi kohta nagu seeni pärast vihma - suur osa nendest võllanaljade stiilis. 1988. aastal Saksamaal kogutud näidete hulgas leiduvad järgmised:

Kas sa tahaksid kuulda enda kohta midagi positiivset?

Jah.

Miks sa siis ei lase endale teha aidsitesti?

Samuti leidub aidsi akronüümi seletusi, nt Anal Injections Death Sentence.

Mitmest rahvusest koosnev matkajate grupp jõuab Alpides imelise kajaga oruni. Kõigepealt proovib austerlane kaja, hüüdes: "Österreich!" ning kaja vastab "Ös-ter-reich-reich-reich-reich." (reich= rikas, sõnamäng viitab austerlaste laialt tuntud rikkusele). Sakslane hüüab omakorda: "Deutschland!" - "Deutsch-land-land-land-land." Lõpuks hüüab ameeriklane: "United States!" ja kaja vastab "United States-States-Aids-Aids."

Mida hüüab inimene, kes on saanud äsja kätte aidsitesti positiivse tulemuse, kliinikust lahkudes mööduvale surnuvankrile?

"Hei, takso!"

Järjekordselt tõestab traditsioon, et muidu identsete teemade puhul võib erinevates žanrides olla lähenemine reaalsusele täiesti erinev. Isikulugusid ja nalju räägitakse samaaegselt, kuigi mitte tingimata sama traditsioonikandja poolt, kes teeb valikuid vastavalt oma isiklikule maailmavaatele ja eelistustele. Ülaltoodud naljade näited viitavad uuele trendile - raskuste seljatamisele huumori ja koomika kaudu: aidsinaljade ja koopiafolkloori tekstide hulk on märgatavalt suurem kui aidsiteemaliste (hoiatus)muistendite oma.

Hoiatuste jagamine pole kindlasti tänapäeva muistendite ainuke funktsioon. Enamuse juttude peaeesmärgiks näib olevat "meelelahutus". Näiteks informant, kes rääkis toapalmi muistendi, ütles väga kenasti, kui ma küsisin, miks ta oli rääkinud just selle konkreetse loo: "See lihtsalt on nii lõbus."

Tänapäevane rahvajutt võib samamoodi nagu selle traditsioonilised eelkäijad oma funktsiooni muuta. Funktsioon selgub aga alles esitussituatsiooni analüüsi kaudu. Järgmine tekst, ühe rahvusvaheliselt tuntud jutu variant on esitatud sotsiaalse kriitikana. Tõlgendades ainult teksti, ilma selle sotsiaalset konteksti ära näitamata, võib jääda mulje, et tegemist on isikliku kogemuse looga, milles pole jälgegi sellest, mis viitaks selle tegelikule funktsioonile.

Üks selle naise sõber sõitis oma autoga Greifswaldi [Ida-Saksamaa]. Kusagil Berliini lähedal ootas üks hääletaja teeserval. Oli juba peaaegu öö ning ta tahtis juba pidurdada, et teda peale võtta. Kuid siis ta sai aru, et see kuju oli kuidagi rääbakas, võib-olla oli neid isegi kaks, ma ei mäleta - pole ka eriti vahet - nii et ta surus kiirelt jala gaasipedaalile ja sõitis edasi Greifswaldi suunas. Kui ta Greifswaldi jõudis, hakkas ta mõtlema: "Midagi on autoga valesti. Selles on auk. Mida, pagana pärast, see peab tähendama?" Ta avas auto, et oma kohvrit välja võtta ja nägi kellegi kätt.

Noh, mis oli juhtunud, oli see, et hääletaja oli tõenäoliselt olnud nii vihane, et teda peale ei võetud, et ta lõi autot rusikaga. Ja see plastmassist värk purunes ja lõikas tal käe otsast. Kohutav!

Jutu siht saab selgemaks, kui vaatame narratiivi, mis eelnes ülaltoodud jutule:

Noh, ma olin... see pidi olema 1970. aastal, umbes nii, ma olin Ida-Saksamaal. Seal isa ütles mulle, et ta oli Meiningenis näinud ühte autot, Trabanti, tagurdamas ja see põrkas vastu vana Saksa prügikasti (tugevast rauast). Auto purunes täielikult tükkideks ning jättis juhi istuma kõige selle otsa, millest polnud järel muud kui rauaprügi, ikka veel hoolikalt rooli pihus hoidmas. Ta näol oli väga õnnetu ilme.

Kui naisinformant rääkis seda isikliku kogemuse lugu mõningatele sõpradele, vallandas see omakorda hääletajamuistendi ning need kaks lugu kokku väljendavad kriitikat antud Saksamaa piirkonna teatud eluaspektide kohta. Nagu me nägime, toimus lugu Ida-Saksamaal, mille kohta arvati, et seal tehtavad autod on äärmiselt viletsad ja maksavad sealjuures hingehinda ning ostjad peavad ootama pärast uue auto tellimist kuni kuusteist aastat, enne kui nad selle tõepoolest kätte saavad. Nende lugude selge mõte oli anda irooniline pilt sotsialistliku elu argipäevast, kus isegi autod tehti kergestipurunevast plastikmaterjalist ning neid ähvardas oht iga hetk tükkideks laguneda, kui neid ei koheldud nagu toorest muna, ning käe võis vabalt läbi autoseina torgata. Ükskõik, mida kuulutas propaganda, rahvajutu kaudu jäi rahvas oma arvamustele kindlaks ja väitis end teadvat tõepärasemat pilti tegelikkusest. Pärast raudse eesriide langemist 1989. aasta 11. novembril on miljonid idasakslased suundunud Läände. Nende väikesed kahekäigulised autod, Trabandid, mida kutsuti hellitavalt Trabideks, said sotsialistliku süsteemi käsitlemisel sümboolse funktsiooni ning Trabi-nalju tuli üha juurde.

Kuidas kahekordistada Trabi hinda kolme minutiga?

Tuleb lihtsalt bensiinipaak täis panna.

Trabi ootab valgusfoori ees. Tuli läheb roheliseks, kuid Trabi ei liigu paigalt. Miks? Sest ta seisab närimiskummil.

Muul ja Trabi kohtuvad. Muul ütleb: "Hei, kes oled?" Trabi vastab uhkelt: "Ma olen auto!" "No kui sina oled auto," vastab muul, "siis olen mina hobune!"

Muutunud funktsiooniga muistendid mõjuvad nende kriitilises funktsioonis usutavalt, kuid kas see tähendab, et ka lugu kui sellist usutakse? Noel Williams kirjutab: "...tänapäeva muistend peab kõlama usutavalt, kuid seda ei tarvitseta tingimata uskuda" (1984: 219, vt ka af Klintberg 1989: 5 jj). See on ka üks saksa muistendile omaseid jooni. Kui informantidelt küsida, kas nad usuvad oma jutte, nad vastavad "Ma usun küll, et see võib tõsi olla" või "Tõenäosusteooriat silmas pidades sellised asjad juhtuvad tõesti"; kuid sageli esineb ka ettevaatlikumat lähenemist "See tundub veidi ülepingutatud" või siis ütleb inimene otse välja, et ta ei usu lugu üldse. Võib tekkida ka väitlus loo usutavuse üle, nagu järgmisel juhul:

Ta kuulis seda lugu ühelt oma sõbralt, kes oli seda omakorda kuulnud oma sõbralt. Mitte just parimalt sõbralt, aga ikkagi sõbralt. Öeldi, et see juhtus selle teise sõbra sõbraga. Sellest tekkis päris kõva arutelu - kuidas ma seda ütlen? - nad küsisid ühesõnaga, kas see lugu on tõesti juhtunud. Polnud mingit kahtlust muidugi, sest see poiss ega ka see tüdruk ei valeta kunagi. Miks nad peaksidki püüdma üksteisele valetada. Nii et igatepidi peab see lugu tõsi olema.

Kuid võib-olla usutavus polegi kõige olulisem punkt. Tähtsam tundub olevat see, et lugu väljendaks adekvaatset potentsiaalset reaalsust, mis jõuab kuulajani nii, et kuulaja hakkaks kaasa mõtlema. Kui ühelt informandilt küsiti, kas ta oma lugu usub, vastas ta: "Ma tõtt-öelda ei oska ütelda. Kui ma järele mõtlen, siis tekib mul kiusatus ütelda "ei". Aga kui ma seda alguses kuulsin, siis mul tekkis ikka tõesti klimp kurku."

Loo usutavuse kohta antav hinnang on seotud jutustaja enda usutavusega ja sellega, kui usutavalt mõjuvad isikud, kelle kohta lugu räägitakse. Uskumismoment satub kahtluse alla, kui sama lugu räägib keegi teine teiste tegelastega, kellega seesama lugu väidetavalt juhtus. See reedab, et lugu oli pelgalt fiktsionaalne. Üllataval kombel ei tundu see aga kuigivõrd kahjustavat jutustaja sotsiaalset positsiooni, välja arvatud juhtudel, kui jutustaja liialt sageli kinnitab, et räägitavad silmnähtavalt fiktsionaalsed elemendid on tõde. Seda võib võrrelda lapse reaktsiooniga pärast seda, kui ta on teada saanud, et jõuluvana polegi tegelikkuses olemas. Ta ei süüdista oma vanemaid ränga vandenõu toetamises.

Suur osa jutustajaid saab oma lood tegelikult rohkem kui ühest allikast ning seega on Walter Andersoni eneseregulatsiooni seadus (1951: 3) jälgitav nii lugudes endis kui nende eellugudes. Sellele on heaks illustratsiooniks järgmine arutelu toapalmi jutu kohta, mis leidis aset jutustamissituatsiooni käigus ühe abielupaari vahel, kes antud juhul olid konkureerivad jutustajad.

Volker: No mina tean ühte teist versiooni sellest loost. See oli nii: Nad võtsid siis selle taime ja leidsid selle juurelt ämbliku ja mitte tema munad. Ja nad ütlesid, et tavaliselt need elukad elavad paaridena. Ja siis nad püüdsid seda puuduvat ämblikku üles leida ning leidsid ta lõpuks riidekapist.

Intervjueerija: Kust sa selle loo kuulsid?
Volker: Ma kuulsin selle Klaus Mefferilt ja sina (viitab oma partnerile) kuulsid seda raadiost.

Brigitte: Võib-olla tõesti ma ajan kaks erinevalt räägitud lugu segamini.

Volker: Või siis rääkis Klaus sulle teise versiooni sellest loost, mille sa just ise rääkisid.

Brigitte: Ei, aga ma sain aru, et neile meeldib muneda varte ja tüvede juurde, et nad kasutavad neid nagu pesana.

Intervjueerija: Kas sa oled seda lugu varem ka rääkinud?

Brigitte: Jah, mitu korda.

Vaatamata sagedasele viitamisele "usaldusväärsele allikale" ei tundu muistendi päritolu alati mängivat jutustaja jaoks olulist rolli. Eriti lugude puhul, mis on juba pikemat aega olnud nende repertuaaris, on jutustatava tegelik päritolu sageli täiesti ununenud või hägune. See, millega meil nendel juhtudel tegemist on, on juba genuiinne rahvajutt, millega ei seota viiteid eelmise jutustaja autoriteedile ega õigustele. Samas võib jutustaja ise apelleerida teatud õigustele seoses mingi tema repertuaari kuuluva looga. Näiteks juhtudel, kui ta viibib näiteks joomapeol, ei tohi keegi peale tema seda lugu rääkida, vastasel juhul on tegemist vargusega. Mõnikord selgitatakse loo omandiõigus välja enne, kui seda rääkima hakatakse.

Veel vähem kui minevikuaegadel on tänapäeval võimalik rääkida rikkumatust suulisest traditsioonist. Kui jutustajalt küsida, kust tema lugu pärit on, ta vastab: "Kui ma seda isegi teaksin. See on mulle lihtsalt kusagilt meelde jäänud. Ma usun, et ma kuulsin selle raadiost või võib-olla ka televiisorist, või siis olen seda kusagilt lugenud. Samahästi võisin ma selle kuulda kelleltki teiselt inimeselt." See on fundamentaalne tähelepanek tänapäeva rahvajuttude staatuse kohta. Informandi jaoks pole raadio, TV, trükisõna ega suuline traditsioon üksteisest eraldiseisvad allikad, millel oleks erinev tähtsus. Varasemal ajal tagasid isikute omavahelised suhted adekvaatsemate hinnangute andmise tänu informandi otsesele ligipääsule first-hand teadmistele ning informant oli võimeline fakte ehk efektiivsemalt tõestama.

Nagu teame, võimaldab massimeedia rahvajutte levitada laiemas kuulajaskonnas kui kunagi varem. Pole midagi imestada, et esimene saksa termin tänapäeva muistendi kohta oli ajalehemuistend (Kügler 1933). Selles suunas edasi liikudes ning seda tänapäevastele standarditele kohaldades võiksime rääkida massimeedia muistenditest. Kuid sellega võetakse arvesse ainult fenomeni ühte külge. Olgugi kohmakas, oleks 'massimeedia ja suulise traditsiooni muistend' täpsem termin, kuna see viitab kanalitele, mille kaudu seda laadi lood levivad. Samas ei saa niisugust kohmakat terminit kasutada käibefraasina.

Inglise keelt kõnelev maailm valis "linnamuistendi" ehk "tänapäeva muistendi" ning teistes keeltes on kasutusel sarnased terminid - terminoloogia, mille üle on üsna tublisti vaieldud (Pettitt, Smith ja Simpson 1992). Linda Degh kinnitas oma pöördumises Ameerika Folkloori Seltsi kohtumisel Bostonis 1988. aastal, et tänapäeva muistendid pole eriline žanr, mida tuleks vaadelda lahus tavalistest muistenditest. Veelgi enam, enamiku uurijate tähelepanu alt on välja jäänud asjaolu, et "tänapäeva muistendi" (ehk siis usutud või vähemalt usutavaks peetud lugude) "žanri" alla kuulub tegelikult üsna mitu erinevat žanri ja sugugi mitte ainult muistendid. Toon ainult ühe näite: suur hulk naljandeid (humoorikaid puändiga lõppevaid lugusid), mida minu arvates ekslikult on seni liigitatud tänapäeva muistenditeks. Seetõttu sooviksin välja pakkuda uue termini selle fenomeni tähistamiseks: "aktuaalne (rahva)jutt" või "-narratiiv". Aktuaalsed rahvajutud võivad kuuluda erinevatesse žanridesse. Ühendavaks elemendiks on nende aktuaalsus, mis eristab neid ühelt poolt käibest kadunud iganenud traditsioonidest ja teiselt poolt vana ülevõtmisest (viidates mineviku objektidele või tegevustele). Ainult niisuguselt väljendatuna tundub konkreetne žanrinimi õigustatuna. Rahvajutt kui tänapäevane või aktuaalne rahvajutt pole oma kontekstuaalseid ja kommunikatiivseid omadusi ning funktsioone oluliselt muutnud. Vaatamata sellele, et selle juured pärinevad rahvatraditsioonist, on see mitte ainult täielikult integreeritud tänapäeva tsivilisatsiooni ja kultuuri, vaid seda võib nimetada ka viimase üheks olulisemaks tunnuseks.

Kuid kas pole rahvajutud läbi aegade kompromissitult kohanenud muutuvate tingimustega? Kas need on kunagi üldse olnud "vanad" või "iidse eluviisi reliktid"? Seda pole nad kunagi olnud, vaatamata sellele, et nende juured ulatuvad kaugesse minevikku. Need arenevad vajadusel uutes suundades; need juurduvad ja püsivad erinevates geograafilistes paikades ja erinevates tingimustes lõppematu visadusega.

Tõlkinud Reet Hiiemäe