Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
Literary Folklorism. Fabula 37 (1996), Heft 1/2, lk 71–86.
Hans Moseri (folklorismi mõiste rajaja etnoloogias) järgi eksisteeris folklorism kui nähtus kultuuris juba minevikus ega ole kaasaja produkt (Moser 1962: 190 jj). Kuna liikuvus ja maalilisus on folklorismi olemuslikud tunnused, on seda ilus vaadata, see on vaatemäng. Seetõttu väidab Hermann Bausinger, et “eelkõige folklooris selle sõna kitsamas tähenduses, see tähendab suulises traditsioonis, näib folklorism mängivat märksa vähemolulist rolli” kui näiteks rahvarõivastes (Bausinger 1969: 8). Samas on saksa etnoloog Hans Moseri väitel vanad tavad ka vaatemängulisemad kui näiteks muinasjutud (1970: 220). Kui mõned autorid nagu Maja Bošković-Stulli on lihtsalt soovitanud kirjanduslikku folklorismi põhjalikumalt uurida (Bošković-Stulli 1971: 185), siis Józef Burszta on selle juba võrdsetel alustel kaasanud erinevate folklorismi vormide süsteemi (Burszta 1974: 305–307; vt ka Burszta 1969).
Ülalmainitud autorid on käsitlenud folklorismiga seotud teemasid seoses selle rolliga ühiskonnas. Bohuslav Beneš aga on püüdnud seda defineerida strukturaalses võtmes. Muu hulgas mainib ta, et uus looming sarnaneb traditsiooniliste teostega, kuid on struktuurilt erinev juhtudel, mil see on kavandatud esinemiseks, avalikuks esitluseks, sest selle otstarve on siis erinev. Pärimusliku jutustuse individuaalsed elemendid teevad läbi mõningaid muutusi hierarhilises struktuuris, mille tõttu teatud folklooriüksus lakkab olemast kirjandusliku folkloori osa ning ühineb kirjandusliku folklorismi sfääriga (Beneš 1982: 25).
Sarnaselt, kuid laiemas perspektiivis, püüab Burszta kaasmaalane Roch Sulina seda nähtust defineerida, pöörates erilist tähelepanu kirjanduslikule folklorismile (Sulina 1988). Ta käsitleb oma jõupingutusi kui “antropoloogilist ja sotsioloogilist suundumust kultuuriuurimises” (Sulina 1988: 495). Tema vaadete kohaselt on folklorism valiku tulemus, see ei ole jõuga peale sunnitud ega sotsiaalsetest oludest tingitud ning see eristabki folklorismi lihtrahvalikkusest selle ideoloogilises mõttes, kuigi selle väljundeid võib kasutada ideoloogilise sõnumi edastamiseks. Ta vaatleb folklorismi kui pärimuskultuuri sümbolite ja mustrite üleminekut kaasaegse kultuuri teabepotentsiaali (Sulina 1988: 496). See on folklorismi üks väljund. Teine puudutab pärimuskultuuri kui reliikviat: folklorismi “võib defineerida kui kultuurilist tsitaati”, “sellest on saanud institutsionaliseeritud sisu ülekandumine, mida looja ja publik tunnustavad kui traditsiooni tsitaati”; “see on tsiteeritud sisu, mis on massikultuuri eesmärkide huvides oma loomulikust keskkonnast välja võetud” (Sulina 1988: 497). Ülalmainitud Euroopa kultuuriruumi kuuluvad autorid tegelevad folklorismi mõistega sõna laiemas tähenduses – kui üldise kultuurinähtusega (Bausinger 1984: 1405-1410). Esimesena hakkas “kirjanduslikuks folklorismiks” nimetatava nähtuse üle arutlema ameeriklane Richard M. Dorson. Juba 1950. aastal avaldas ta artikli pealkirjaga Folklore and Fakelore (Folkloor ja võltspärimus), milles ta defineeris kirjanduslikku folklorismi kui võltspärimust (Dorson 1950; 1969; 1984). Arvestades geograafilist ja kultuurilist vahemaad selle autori ning teiste folklorismi küsimusega tegelejate vahel, tundub nende tulemuste osaline kattumine olevat pelk kokkusattumus. Nende kahe lähenemise vahel on siiski üks olemuslik erinevus, mida sümboolsel tasandil väljendavad kaks selle põhimõiste määratlemiseks kasutatavat erinevat terminit, nimelt võltspärimus ja folklorism.
Folklorismi määratlemise kriteeriumid on järgmised (vrd Stanonik 1990a):
1) mingi etnoloogilises uurimuses vaadeldav nähtus on lakanud olemast osa selle tõelisest keskkonnast;
2) seega muutub selle algne funktsioon;
3) olles kaotanud oma lokaalse identiteedi, omandab nähtus laiaulatuslikuma karakteri, nagu näiteks piirkondlik identiteet.
Kui folklorismi sellest aspektist analüüsida, võib niisugune ühekülgne lähenemine – kui seda rangelt järgitakse - viia laastavate tulemusteni, kuni selleni, et folklorismi hakatakse pidama millekski alamaks ja negatiivseks.
Juba mõnda aega on folkloristid olnud teadlikud tõsistest tagajärgedest, mis on folkloorisündmuse keeleliste komponentide muundamisel tehniliste vahendite abil (vt Čistov 1972). See tähendab “folkloori monodraama” (Antonijević 1988) – ainulaadse kogemuse, mida ei ole võimalik korrata – muundamist sellisele kujule, mis võimaldaks neil, kes ei ole olnud kohal selle algsel “esitusel”, saada sellest mingigi ettekujutus. Ükskõik kui originaalilähedane kirjalik ülestähendus ka poleks, suur osa sündmuse lummusest läheb kaduma. Tuginedes loo etteantud struktuurile, võisid meisterlik keelekasutus ja häälevärving, kehakeel ja žestid, mis sageli läksid üle näitlemiseks, muuta etenduse unustamatuks kogemuseks publikule, kes osales miniatuursel etendusel tasuta. Publiku entusiasm tulenes osalt asjaolust, et nad said osaleda folkloorisündmusel, mis leidis aset lavastamata, vaevaliste proovideta ning igasuguse ettevalmistuseta. Sellised etendused olid ette planeerimata, need lihtsalt toimusid nii igapäevaste talituste ajal kui ka pidulikel puhkudel. Sellest peaks justkui järelduma, et ainus vajalik väline tingimus traditsioonilise folklooriüksuse loominguliseks taaselustamiseks (mõeldes kas žanrile, ainesele või teemale) on inimeste kogunemine teatud paika, kuna jutustaja vajab publikut ega saa lugu iseendale rääkida. Kuid selline inimene laulis siiski nii mõnigi kord ka iseendale, et väljendada oma hetkelist meeleseisundit – ilma, et ta sellest ise oleks teadlik olnud. Ning see on sisemine mõõde, mis rohkemal või vähemal määral puudub ka kõige põhjalikumalt ettevalmistatud kirjalikes ülestähendustes, nagu ka tehniliselt täiuslikes folkloori helisalvestustes. Hoolimata tänapäeval üsna tavalistest helisalvestustest ning videotest, on sellistes sündmustes alati osa, mis jääb metafooride keeles väljendudes tõlkimatuks.
Neid probleeme on käsitletud ulatuslikes uurimustes, samas üritab käesolev artikkel neid uurida folklorismi vaatepunktist (vrd Stanonik 1990b). Kas folkloori üksiknähtuse muundumisprotsess kuulub folklorismi alla? Esmapilgul tundub see nii olevat. See on niivõrd selge juhtum, kus mingi teatud nähtus on oma loomulikust keskkonnast välja kistud ja algsest kontekstist eraldatud ning isoleeritud võõras keskkonnas, kui mitte koguni amputeeritud, kuna sageli on selle edasine funktsioneerimine piiratud tekstilise tasandiga ning tal puuduvad kaks ülejäänud tasandit - tekstuur ja kontekst. Seda saab võrrelda surnud herbaariumitaimega, mis on niivõrd erinev metsikult kasvavast taimest.
Kui mingi teatud folkloorinähtus väljub oma loomulikust keskkonnast, muutub ka selle funktsioon. Millise muutuse ta läbib, sõltub sellest, kuhu ta uues keskkonnas paigutatakse, kuidas ta klassifitseeritakse ning kuidas sümbolite muundumisprotsess teda on mõjutanud. Ta ei funktsioneeri enam kui tervik. Ainult uute nõuetega sobivad komponendid säilivad, just nagu inimeseltki oodatakse sotsiaalsele rollile vastavat käitumist teatud tingimustes (patsiendina arsti kabinetis; kliendina pangas, postkontoris või mujal leti ääres teenindamist oodates; töötajana, kellelt oodatakse teatud ülesannete täitmist), nii et ühiskondlikus elus ei kohelda neid peaaegu kunagi kui indiviide. Seega ei ole juhuslik, et sama toimub ka traditsioonilise sõnalise kunstiloominguga. Uues keskkonnas muutub see tundmatuseni ning korraldatakse seejärel uuesti ümber vastavalt homogeensuse põhimõttele või monokultuurile. Kui taas tuua võrdlus taimede maailmast, siis täheldame, et inimese kontrolli alt väljas olevat loomulikku keskkonda valitseb heterogeensuse, polüvalentsuse põhimõte. Kas need ümberkorraldused panevad meid mõtlema folklorismile?
Lõpetuseks tuleb folklorismiga seoses mainida veel üht aspekti, nimelt seda, et folkloori määratleb alati selle kõlamuster, samas aga on laiema publiku jaoks tehtud kirjalikud salvestised ja nende kohandused sunnitud alluma kompromissile, kuna need on massidele vastuvõetavad ainult juhul, kui nad kasutavad kaasaegset kirjanduslikku keelt. Veelgi enam, peaaegu alati on mängus sünekdohh (Trdina 1965: 35), mille puhul osa on asendatud tervikuga või tervik osaga. Näiteks hakkavad jutukogumikus äratoodud lood teatud konkreetsetest kohtadest esindama terve regiooni pärimusjutte.
Nähtuna sellisest laiemast perspektiivist, mille järgi folklorism ei ole väärtuslikkuse näitaja kaudu defineeritav kategooria, tundub põhjendatud Hermann Bausingeri probleemiasetus: mida ei saa pidada folklorismiks? Samas väidab ta ühtlasi, et on olemas teatud hierarhia, ning esitab kirjandusliku folklorismi žanre kui näiteid nähtustest, mis on selle hierarhia alumises otsas.
Ehk on sobivam ja professionaalses mõttes korrektsem, ja võib-olla isegi õigustatum, kui kirjanduslikku pärimust ja kirjanduslikku folklorismi eristatakse lähtuvalt kriteeriumidest, mida võib nimetada sisemisteks kriteeriumideks, kuna need tunduvad antud uurimuse sisuga paremini sobivat. Lähtealusena kasutatakse analoogiat kirjandusteadusest. Sama vahe, mida kirjandusteadus teeb kirjanduse ja populaarkirjanduse vahel (Hladnik 1983: 21), kehtib ka pärimuse ja folklorismi puhul, mis seega teeb viimasest esimese populaarse versiooni. Õigem oleks seda ehk isegi kommertsversiooniks nimetada. Ometi on see termin veidi piiratum, kuna see ei sisalda selliseid aspekte, nagu meelelahutus, turism ja meedia, mis kindlasti mõjutavad ehtsa kirjandusliku folkloori simulatsiooni ja imitatsiooni. Seetõttu ongi Dorsoni kirjandusliku folklorismi ehk “võltspärimuse” (fakelore) – kui kasutada tema enda väljamõeldud neologismi – definitsioon sedavõrd täpne, kuna ta käsitleb seda kui “võltsi pärimust” (fake lore). Mida sellega mõeldakse, tuleb veel selgemini välja väitest, et folklorism on “teadlik traditsiooni rakendamine” (Toelken 1983: 114), mis tundub olevat üsna oluline ka kirjandusliku pärimuse puhul.
Jätkame selles liinis kasutades võrrandit: kirjandus: populaarkirjandus = pärimus: võltspärimus. Nii folklorismile kui võltspärimusele on omane, et vahendaja trügib jõuga pärimusliku teose looja/esitaja ja publiku/kuulaja vahele, eesmärgiga teenida lühi- või pikaajalist kasumit. Lühidalt öeldes, võltspärimuse majanduslikud kategooriad, nagu reklaamindus, masstootmine, turg ja kaubandus, lükkavad individuaalse pärimuse algstruktuuri alamale tasemele ja muudavad seda oma huvidest lähtudes, samamoodi nagu see toimub populaarkirjanduse puhul, mis seega muutub pelgalt kommertskaubaks (Stanonik 1989: 123).
Vaadelgem nüüd kirjandusliku folkloori ja võltspärimuse suhteid, analüüsides kolme olulist tasandit, nimelt teksti, tekstuuri ja konteksti.
1. Tekst. Folklorismi vaatepunktist on sekkumine sellel tasandil võimalik üksnes juhul, kui tekst on säilinud kirjaliku ülestähendusena või lindil, mis tähendab, et see on vastavuses tehnilise kommunikatsiooni reeglitega. See võimaldab unikaalse folklooriühiku lahkumise selle loomulikust keskkonnast ning ettearvamatu hulga korduste toimumise ilma publiku loova koostööta esituse käigus. Siiski mitte päris nii. Kui toimetaja tegeleb kirjandusliku tekstiga, peab ta juhul, kui ta on otsustanud muudatusi teha, hoolega jälgima autori sõnumit. Üldiselt sellise teksti puhul ei sekkuta niisugusel moel, et see hakkaks mingis kirjanduslikus kategoorias iseseisvalt toimima. Kuid tegeledes kirjapandud pärimusega on toimetaja suhtumine hoopis erinev. Ta on mõnevõrra üleolev ning sageli tunneb ta kiusatust teha teatud parandusi ja täiendusi, mille tulemuseks on skisofreeniline tekst. Ühest küljest vaadeldakse selliseid tekste kirjandusliku folkloori alla kuuluvatena, teisalt kaotavad nad selle funktsiooni niipea, kui teevad läbi muutused, mis toimuvad pigem välise sekkumise tagajärjel, mitte sisemise arenguprotsessi või lagunemise tulemusena. Nende sisu ja vorm kohandatakse vastavalt funktsioonile, mida nad uues keskkonnas täitma peaksid.
2. Tekstuur. Kuigi pärimus on osa igapäevaelust, iga-aastastest või eluringi pidustustest ning nendega seotud tavadest, on iga sündmus folklorismi raamistikus – kaasa arvatud võltspärimus – eelkõige ette valmistatud ja juhendatud etendus, mis reeglina ei luba improvisatsiooni. Kui impravisatsiooni esinebki, ei ole see spontaanne, vaid on ette planeeritud teenimaks kindlat eesmärki. Folkloori jutustaja või esitaja ei ole selle autor, vaid – olles jälle kord taasvahendaja – professionaal, eriväljaõppega interpreet, kes on vilunud massimeedia esitustehnikate alal. Folkloristi vaatepunktist ta kõigest imiteerib algautorit, ta sõna otses mõttes näitleb. Sündmuse algset suunda käsitlevad vaatlused on kooskõlas Sulina väitega, et “folklorismi võib vaadelda kui uues, ettearvatavas ja analüütilises kultuurisüsteemis sündivate sümbolite kogumit” (Sulina 1988: 497).
See tasand tuleb arvesse ainult juhul, kui folkloorisündmust on uuendatud audiovisuaalsete vahendite abil, samas on see täiesti välistatud teksti kujul avaldamise puhul. Isegi kui toimub otseesitus, on tegevuse kulg ette planeeritud ning publik (kuulaja/vaataja) “saab valmistoote ning ei saa seda eriti mõjutada” (Beneš 1982: 26). Kollektiivne tsensuur (vrd Bogatyrev, Jakobson 1929) on seega täiesti võimetuks muutunud. See tõdemus viib meid järgmise tasandi juurde.
3. Kontekst. Kui mingi folkloorinähtus on moderniseeritud, on kõik kolm tasandit üksteist täiendavad ning toimivad sünkroonis, seevastu võltspärimuse esmane tunnus on asjaolu, et kontekst ei avalda folklooriüksuse ülejäänud kahele tasandile mingit mõju. Kui tekstuuritasand on samuti taas ellu äratatud, kuigi ainult imitatsiooni kaudu, siis “mängib publik massimeediast tingitult üsna passiivset rolli. Passiivsus on üks peamistest puudustest pärimuskultuuri leviku teel. See kehtib ka kirjandusliku folklorismi puhul, mis muudetakse kommertslikuks kitšiks osalt teadmatusest ning osalt soovist vastata laiema publiku vajadustele ja maitsele” (Beneš 1982: 26) ning “ahned ärimehed ja auahned kohalikud võimumehed kasutavad seda tõmbenumbrina enda huvides” (Antonijević 1969: 32) erinevate kategooriate klientide, eelkõige turistide peibutamiseks.
“Laval, televisioonis ja raadioülekannetes antakse folkloorisündmustele tavapärane stiilivorming.” See “suletud programm toodetakse asjakohaste kommunikatsioonikanalite tehniliste vahendite abil”. Artisti ja publiku vahel ei ole mingit kontakti, seega on igasugune tagasiside võimatu. Loomulikus keskkonnas sõltub publiku reageering nii folkloorisündmuse emotsioone kui assotsiatsioone tekitavatest elementidest. Ostu- ja turustusorganisatsioon aga tegeleb ainult nende komponentidega. Teiste folkloorisündmuste moodustumise olulist aspekti esindavate komponentide puudumine mõjutab selle struktuuri oluliselt. Nagu me teame, on folklorismile omane mõnede algvormi koostisosade puudumine. Need on kõrvaldatud, et saaks tekkida uus struktuur, mis on kooskõlas uue keskkonna nõuetega, eesmärgiga omandada kommertslik funktsioon. Erinevad kirjandusliku folklorismi žanrid on (peamiselt) noortele lugejatele ja vaatajatele kättesaadavaks tehtud tuhandete raamatu- ja ajalehekoopiate ning raadio, televisiooni ja teatri kaudu (Lidová kultura 1978: 15). Need levikuvormid toimivad vastavalt stereotüübi ja imitatsiooni põhimõtetele, sest ainult masstootmine on majanduslikult konkurentsivõimeline ja kasutoov. Selles ahelreaktsioonis on vastuvõtja tegevus piiratud tema otsusega osta muinasjuttude kogu, minna marionettide šõule ning lülitada raadio või teler sisse siis, kui tuleb vastav saade.
Eespool esines väide, et kirjandusliku folklorismi ja võltspärimuse vahelist suhet iseloomustab fakt, et elav, orgaaniline ühenduslüli kolme ülalmainitud folklooriüksust moodustava tasandi vahel on katkenud. Sellest lähtuvalt võib kolm astet kokku võtta järgmiselt: 1) võltspärimuses puudub kontekstuaalne tasand, 2) tekstuuri tasand on olemas imitatsiooni, simulatsiooni või võltsingu kujul, ja 3) suurem osa algvormist säilib tekstitasandil, kuigi ka seda tasandit mõjutab erinevat liiki vahelesegamine. Käsitleme nendest mõningaid, illustreerimaks nähtust, mida võib vaadelda kui näiteid Sloveenia võltspärimusest.
1. Publiku valik
Selle teema tähtsusele on viidanud Sulina. Ta eristab “üldistele humanistlikele eesmärkidele” suunatud trükiseid, mis rõhutavad folkloorimaterjalide tulevastele põlvedele säilitamise juures humanismi tähtsust, ning trükiseid, mis on suunatud klientidele, nagu turistid, kohalikud patrioodid jms. Viimati mainitud trükiste oluline tunnus on eessõna, sissejuhatav kiri, mis püüab võimalikule lugejate grupile teemat tutvustada nende intellekti tasemest lähtudes. Elustiil mängib olulist rolli (Sulina 1988: 498 jj).
2. Pealkirja valik
On juba viidatud asjaolule, et regionaalne karakter – mitte selle algvormis vaid muudetud kujul – mängib üldiselt folklorismis olulist rolli. Seega kirjanduslikus folklorismis ehk võltspärimuses ei ole avalikkusele mõeldud tekstid reeglina kirjutatud murdekeeles. Regionaalset karakterit väljendatakse jutukogu pealkirja kaudu. Näiteks Mladinska Knjiga kirjastus Ljubljanas on avaldanud seeria pealkirjaga “Zlata ptica” (Kuldne lind), mis koosneb mitmest kollektsioonist “kõige ilusamatest muinasjuttudest ja maailmakirjanduse lugudest”, mille pealkirjad viitavad kas riigile, rahvusele või rassile, nagu näiteks “Indijanske zgodbe” (Indiaani muinasjutud) (Angulo 1978). Asjakohane näide on Sloveenias sageli kordustrükitava raamatu pealkiri “Slovenske narodne pravljice” (Sloveeni rahva muinasjutud) (Bolhar 1965). On ka rikkalikuma kujutlusvõimega pealkirju nagu “Zlato pod Blegošem” (Kuld Blegoši all) (Zupanc 1971) või “Zverinice iz Rezije” (Pisielukad Rezijast) (Matičetov 1973). Tänapäeval on pealkirjal “Pesmi in šege moje dežele” (Minu kodumaa laulud ja kombed) (Kunaver et al 1987) täiesti ettearvatav kõrvaltähendus.
On ka teisi motiive, mille järgi jutukogudele on nimesid antud. Võib öelda, et need on täielikult kohandatud turule. Vaatleme näiteks pealkirja “Klincek lesnikov” (Haldja vits), mida võib pidada normaalseks süntagmaks. Kuid kui saame tagakaanelt teada, et “see on mahlakate erootiliste sloveeni rahvalaulude esimene trükitud kogumik, mis avaldati suhteliselt hilja” (Terseglav 1981), on ilmselge, et tegemist on metafooriga. Pole eriti oluline, kas lugeja läheb selle õnge. Professionaalsest vaatepunktist aga on kogumik “Slovenske legende” (Sloveeni muistendid) (Radešcek 1983) palju kahtlasem. Kirjandusliku folkloori üksikžanrid on igapäevaseks kasutuseks ja kasvatuslikeks eesmärkideks üsna hästi defineeritud, eriti muistend (Trdina 1965: 185 jj; Kmecl 1976: 187; Stanonik 1980: 204). Ometi ei sobi raamatu pealkiri ja sisu omavahel absoluutselt kokku, kuna raamat sisaldab erinevaid rahvalaule ja mitte ainsatki muistendit. Sellele ilmsele vastuolule juhiti kogumiku avaldamise eest vastutajate tähelepanu. Pealkirja kasutamist õigustati väitega, et see tõmbaks rohkem tähelepanu, kuna muistendil on eeldatavasti eriline väärtus (Radešcek 1983a). Raamat avaldati 5000 eksemplaris ja põhjustas korraliku segaduse žanride klassifikatsioonis, mida võib märgata tänapäeva uurimistöödes.
3. Sekkumine teksti struktuuri
Väidetakse, et tekste muudetakse nende parandamise eesmärgil, nende ilustamiseks. On juhtumeid, kus taoline sekkumine on professionaalselt õigustatud, kuid ometi tuleks seda teha mõistlikkuse piires ning mitte nende autentsuse arvelt. Eelarvamused viimistlemata keelekasutuse suhtes võivad kergesti viia siirupise deminutiivide ning omadussõnadega ülekoormatud stiilini, mida tavaliselt folklooris ei kasutata, kuna see lihtsalt ei sobi sinna (Kumer 1978: 376). Teisalt võib selline sekkumine erinevate piirkondade elementide segunedes esile tuua anakronisme – taoline seosetus on taas üks võltspärimuse oluline tunnus – koos erinevate piirkondade elementidega, kuna kogu protsess on rakendatud soovitud lõpptulemuse heaks. Sel juhul seostub heterogeensus teksti ebaadekvaatse leksikaalse tasandiga, st loo võtmetegelaste ja asjade nimedega. Teine sekkumine, mis peaaegu eksimatult annab tunnistust asjaolust, et lugu on võlts, puudutab süntaksit ja ülesehitust, lisaks morfoloogilise ja foneetilise karakteristika kaotusele.
Võltspärimuse silmapaistev populariseerija Sloveenias on Dušica Kunaver. Zmaga Kumer, rahvalaulude uurija, on teda muretu hoiaku pärast juba kritiseerinud. D. Kunaver tundub folkloristiks pidavat “igaüht, kes oskab paar tantsusammu teha või paari viit laulda” (Kumer 1985). Proua Kunaver omandas sellise suhtumise, kui asus agaralt ja hoolimatult rahvalaulude kogumikke avaldama. Veelgi enam, ta on häbitult seotud ka rahvaproosa avaldamisega. Tema juhtimisoskuse tõttu on teda teatud ringkondades väga austatud. Kahjuks muutus folkloori tõeline väärtus selliste avantüüride tulemusel ähmaseks. Selle üle, kuidas ta saavutab oma eesmärgid ka mitteverbaalsete vahenditega, arutleme hiljem.
4. Illustratsioonid
Üks proua Kunaveri raamatutest ilmus pealkirja all “Slovenske pesmi, šege in panjske končnice” (Sloveeni rahvalaulud, kombed ja mesipuu värvid) (Kunaver 1990). On selge, et rikkalikult illustreeritud raamatud on mõeldud lastele, kuna pildimaterjal muudab need viimastele atraktiivseks; pildiraamatud on mõeldud eriti neile lastele, kes veel lugeda ei oska (vrd Brenk 1971). Taolised illustratsioonid on muidugi elava pärimusjutustuse või laulu tekstuuri ja konteksti poolt tekitatava efekti aseaineks. Need võivad anda folkloorisündmusele teatud atmosfääri ning kahtlemata võimaldavad isegi võltspärimuse raames kogeda maalilist vaatemängu, mida folklorismi asjatundjad peavad üheks olulisemaks folklorismi tunnuseks (vrd Stanonik 1990a). Tõsiasja, et see on võltspärimus, kirjandusliku folkloori kommertslik versioon ja mitte pärimus, illustreerib hästi sissejuhatus rubriigile “Pod lipo domaco. Slovenija v ljudski pripovedi” (Kodupärna all. Sloveenia muinasjuttudes) ajakirjas “Rodna gruda”: “Selles rubriigis avaldatakse ainult neid pärimusjutte, mis on seotud kindla geograafilise paigaga. Need esitatakse teile kolmel moel: Dušica Kunaveri tekstid, mis on loodud erinevate algmaterjalide põhjal, tema sugulase France Kunaveri joonistused ning neid kaht esitust täiendavad fotod. [---]” (Rodna gruda 1999: 50). Kuigi professionaali vaatenurgast on sellisel lähenemisviisil mõningaid miinuseid, väärib tunnustust, et on ausalt üles tunnistatud, et tegemist on kokkuvõttega. Kindlasti tuleb hinnata teeskluse puudumist. Joonistused ja fotod on osa folkloorisündmuse imitatsiooni taustast.
5. Trikkide kasutamine audiovisuaalses massimeedias
Värvitelevisioon annab kirjandusliku folklorismi ehk võltspärimuse esituse maalilise efekti saavutamiseks palju võimalusi. Montaaži ja paljude muude tehnikate kasutamine võimaldab esile manada fantaasiaid, mida on võimalik esitada ainult kirjandusliku folkloori sõnalisel tasemel. Meedia võib panna vaataja ekslikult kujutlema, et näidatakse tõelisi sündmusi. Seda kasutatakse osavalt ära multifilmides, milles pole peaaegu üldse teksti; need on tegelikult televisiooni värviraamatud. Siiski peab mainima, et 1989. aastal tegi Ljubljana televisioon huvitava katse visualiseerida müütilist materjali sarjas “Bajke na Slovenskem” (Müüdid Sloveenias) (Muminovic 1990). Müüdid põhinevad peamiselt tunnetel, eelaimustel, fantaasiatel, ühesõnaga mittemateriaalsetel nähtustel. Otsus neid visualiseerida oli seega julge ettevõtmine.
Raadioülekannetes taanduvad asjassepuutuvad trikid häälelisele esitusele, mis mõjutab tekstuuri tasandit või isegi tekstuuri dramatiseerimist (Kuret 1985: 183).
Kuigi võltspärimuse funktsioonid ja eesmärk on põhimõtteliselt samad kui teistel folklorismi vormidel, illustreeritakse sellele omaseid funktsioone siinkohal näidetega, mis annavad pildi sellest, kuivõrd need tegelikkuses omavahel põimuvad.
1. Patriootiline funktsioon
Võltspärimusemaigulistes rahvalaulude ja rahvajuttude kogumikes on patriootiline funktsioon selgesõnaliselt väljendatud, et kuidagi õigustada professionaalse aspekti puudujääke. Siiski on igasugused liialdused ja sellest tulenevad pooltõed vaid hale aseaine algmaterjali hoolikale adapteerimisele, mis tähendaks teadlikku ja ajamahukat tööd suulise teksti transformeerimisel kirjalikuks, võttes arvesse autori kavatsusi ning ka raskusi, mis kerkivad esile seoses tekstide sisemise tähenduse adekvaatse tõlgendamisega. Vaatame järgnevat näidet: “Lõputu on sloveeni suulise traditsiooni rikkus [...]” või: “Meie ülesanne on säilitada sloveeni pärandi tohutut rikkust tänulikkuse ja austusega, sest iial ei saa ülemäära hinnata rolli, mida see mängib meie rahva praeguse imidži loomisel[...]” (Radešcek 1983: 7; Kunaver 1990: 5). Selleks, et need asjad sobival viisil paika panna, on vaja veel üht Cankarit [kuulus sloveeni kirjanik]. Ühiskondlike huvide teenimiseks peab töö olema hästi tehtud. Antud juhul tagajärg ei pühenda abinõu, kuna abinõu ei ole kasutatud professionaalselt ja parimate kavatsustega.
2. Kultuuriline funktsioon
Sellist eksitavat lähenemist tuleb käsitleda kriitiliselt, seda enam, et autorid ise on ilmselt teadlikud oma staatusest, kui nad osutavad, et nende tööl ei ole ega ole olnudki teaduslikke eesmärke. Vaadelgem järgnevat märkust: “See ei ole teadustöö. See pole mõeldud professionaalidele.” “Selle raamatu on kirjutanud amatöör [...]” (Radešcek 1983: 7; Kunaver 1990: 5). Kui amatöör asub töö kallale, võivad tema jõupingutused kohata heatahtlikku vastuvõttu; käsitletavale valdkonnale ei saa ju mingit erilist kahju sündida, kuna juba algusest peale on teada, mis kategooriast asi on. Sellised püüded on tihti isegi teretulnud, kuna need annavad edasi näiteks uut autentset materjali. Kuid juhtumid, kui amatöörne lähenemine ja raskema töö vältimine saavad aluseks populaarsusele ja kommertslikule edule, on kahetsusväärsed. Seda ei vabanda ei romantiline agarus, autori pühendumus kõnesolevale teemale ega ka see, et töö osutub kaubanduslikult edukaks. Äri võib küll õitseda, aga keskkonnale, kus rahvaluule ikka veel elab, avaldab selline šarlataansus kindlasti mõju. Kui piinlik see sõna ka poleks, on ta siinkohal väga sobilik. Nagu juba märgitud, esineb terminoloogias suur hulk segadust, kuid üha rohkem arusaamatusi on ka sisu tõlgendamisel, mis on ometi folkloori alus. Inimene, kes tõeliselt hoolib oma kodumaast ja tema kultuuritraditsioonidest, kas kuulab eksperdi arvamust või jätab teema uurimise neile, kes ei karda sellega kaasnevat tööd. Amatöörlusele viitamine ei tee kedagi vähem vastutavaks lugejate petmise ja eksitamise pärast.
Sama reegel peaks kehtima ka lasteraamatute puhul, nimelt tõsiasi, et ainult kõige parem on piisavalt hea – moto, mida korratakse enam kui sageli. Võltspärimusliku muusika näited (vt Stanonik 1990a) on heaks illustratsiooniks sellele, kuidas rahvaluule loomulikku keskkonda tagasitulek tagab usaldatavuse ning näitab teadusliku ja kunstilise laadi kultuurilist funktsiooni.
3. Meedia funktsioon
Kirjanduslikku võltspärimusse puutuvate teemade üle arutledes tegeldakse üldjuhul eelkõige just selle aspektiga, kuigi mitte sama pealkirja all. See, mida massimeedia sel alal esitab, on kas informatiivse või meelelahutusliku loomuga või hõlmab neid mõlemat, kusjuures esitamise viis sõltub vahendajast (ajalehed, raadio, televisioon). Mõningate mööndustega võib siia kuuluvaks pidada ka erinevat liiki avalikke esinemisi, mis vahel lähevad üle tõelisteks teatrietendusteks (vt Burszta 1969: 19 jj). Sloveenias kasutatakse seda funktsiooni üksnes piiratud ulatuses, erandiks on rahvalaulude saated. Kirjeldava proosa poolelt tuleb mainida ainult rahvalaulude esitamise käigus laulude vahel esitatavaid palasid, mis otseülekannete ajal kirjeldavad lühidalt kohti, kus salvestused on tehtud. Näiteks koraalikontserdil „Lipa zelenela je...“ (Pärnapuu on muutunud roheliseks) 26. detsembril 1983. aastal Ljubljanas, täitis Jože Humer vaheaegu just selliste kõnedega. Neid kirjeldusi esitatakse murdekeeles, mistõttu need sageli ainult lõbustavad kuulajaskonda või tabab neid proosapalasid koguni naeruvääristamine. Aastaid on sellised saated olnud raadio Ljubljana (alates eelmisest aastast raadio Sloveenia) eetris. Tüüpiline näide on „Veseli tobogan“ (Karussell), mis on mõeldud lastele.
4. Turismi funktsioon
Sel määral, mil kirjanduslikku võltspärimust saab ette kanda avaliku esinemisena, sisaldub see aspekt eelnevas funktsioonis. Siinkohal tuleks mainida ebatavaliselt fantaasiarikast vormi, mille eest on kiituse ära teeninud selle autor Dušica Kunaver, kuigi teostust ei saa täielikult heaks kiita. Autor tuli ideele kujundada postkaardiseeria pealkirjaga „Slovenija v ljudski pripovedi“ (Sloveenia rahvajuttudes). Iga postkaart sisaldab nii sloveenikeelset kui ka inglis-, saksa- ja itaaliakeelset teksti mingist sloveeni rahvajutust ning selle looga seotud pilti. Kaardi esiküljel on pärnaleht ning nimi „Sloveenia“, millele järgneb väiksemas kirjas „Jugoslaavia“, et järgida põhilisi turismi reegleid (Postkaardid avaldati 1987. aastal, kui Sloveenia oli veel endise Jugoslaavia osa). Kaardi tagaküljel on väljaandja Sloveenia Turismiassotsiatsiooni nimi ja kõigi kaardiseeria valmistamises osalenute nimed. Väljaandja nimi osutab selgelt seeria eesmärgile. Selles ei ole midagi halba. Ka joonistustel ei ole midagi viga. Mustvalged pildid on tekstile mittepealetükkivaks illustratsiooniks. Tekst ise ärgitab aga mõningatele kommentaaridele. Ennekõike on ebaõiglane ignoreerida tegelikke autoreid, rahvajuttude loojaid, nagu proua Kunaver neid nimetab. On olemas mitusada seletust, kuidas üks või teine koht Sloveenias on tekkinud või kuidas ta on saanud oma nime (vt Krajevna... Pionir 1988/10; Ledinska... Pionirski list 41). Oleks jultumus taasavastada Ameerika ning selle eest kogu au endale nõuda. Seeria ei saa kanda nime „Sloveenia rahvajuttudes“, kui ülalmainitud autor on need tekstid ise kirjutanud. See ei ole aga veel kõik. Tegelikult põhinevad proua Kunaveri tekstid enam või vähem folklooris tuntud lugude raamistikul ning paljud neist on teadustöö eesmärgil konspektidena kogunud Jakob Kelemina (Kelemina 1930). Proua Kunaver kirjutas mõned neist lugudest ümber, neid muudeti tundmatuseni ja muudeti sõna otseses mõttes magusaks kitšiks. Tal on loomulikult õigus seda teha, kuid ta oleks pidanud selle eest ka vastutuse endale võtma, selle asemel et see koorem kirjandusliku folkloori õlgadele laduda. Teisest küljest ei ole aus nimetada end sellise töö autoriks, kui tegelikult on tegemist kohanduse, võltsingu, plagiaadiga (vrd Žnideršič 1990). Kohati on autor oma lähenemisviisi pärast kohmetust tundnud ning ta tunnistab mõnel juhul, et lood on varasematest allikatest ümber kirjutatud. Sellisel puhul on ta allika, Jakob Kelemina nime kirjutanud enda oma kõrvale (Kunaver 1988; 1990) jutu alla, mis on taas kirjanduslikult töödeldud ja tagurpidi pööratud, nii et algsest pärimusjutust pole enam midagi alles (Kunaver 1990). Kuna postkaardid olid mõeldud turistidele, on need lood seotud Sloveenia populaarsemate kohtade ja vaatamisväärsustega. Need on tähestikulises järjekorras: Čatež, Kras-Karst, Bledi järv, Bohinji järv, Ljubljana Lohe, Luče, Predjama kindlus, Radenci, kalju “Igla“ Solčava lähistel, Šmarna Gora ja Vilenica koobas.
5. Kommertslik funktsioon
Eelnev arutlus näitab, et sellise lähenemise peamine eesmärk on kasum. Kui palju fassaad ka ei oleks kaunistatud lubadustega täita üht või teist missiooni, pikemas perspektiivis tuleb välja, et see on vaid petlik välisilme. Viga ei ole äris endas. Võltspärimuse ärilist aspekti ei saa lihtsalt kõrvale jätta. Küsimus on kommertslikus moraalis. Klienti ei tohiks viia eksiteele kauba kvaliteeti puudutava ebaõige teabega või isegi vale kaubamärgiga. Kahjuks on ka selles valdkonnas olemas nn haloefekt, nagu psühholoogid nimetavad juhtumit, kus klient, pimestatuna kauba petlikust välimusest (nagu atraktiivne pakend), kulutab raha kesise väärtusega kaubale.
Igatahes käesoleva uurimuse seisukoht on, et kommertslik aspekt on esindatud teatud määral kõigis võltspärimuse funktsioonides. Võime isegi öelda, et see on valitsev. Kas võltspärimusena tuntud fenomen täidab üldse mingit ülesannet rahvuskultuuri individuaalsfääris, sõltub teiste funktsioonide tasemest.
Samamoodi nagu populaarkirjandusel on klassikalise väärtusteooria järgi alaväärsuse kõrvaltähendus, on see ka kirjandusliku võltspärimusega. Käesolev uurimus tegeleb võltspärimuse mitme negatiivse küljega protsessis, milles kirjanduslikku folkloori kuritarvitatakse vaieldavatel, kommertslikel eesmärkidel. Lõppkokkuvõttes on selle organiseeritud varu turul allutatud äriseadustele. Vahetegemist folkloori ja võltspärimuse vahel võib kirjeldada järgmiselt: (Euroopa rahvaste) kirjanduslikus folklooris on mütoloogilised olendid muutunud jõuetuks, samas kui võltspärimus – kasutades mütoloogia sõnavara – tuleb hiilgavalt toime jumal Merkuurist tuletatud põhimõtetega.
Folklorismi mõiste tutvustamine koos selle oluliste ilmingutega omistatakse saksa etnoloogile Hans Moserile. Käesolev uurimus tõestab, et see tuleks tegelikult omistada sloveenlasest kirjandusteadlasele Ivo Brncicile, kes kasutas terminit juba 1935. aastal täpselt samas tähenduses, mida saksa etnoloogia hiljem avalikkusele tutvustas.
Huvitaval kombel seostab Brnčič folklorismi nii folkloorinähtuste regionaalsuse kui ajakohastamisega. Ka kolmas tunnusjoon on ilmne, nimelt kahe eelnimetatud tunnusjoone mittetunnustamine, nagu seda teeb enamik autoreid selle nähtuse esmakordsel kohtamisel. Brnčič ei kasuta seda mõistet juhuslikult, kuna ta teeb seda kahel korral: esimest korda ühes raamatuarvustuses (Brnčič 1935: 142) ning teist korda ühte uut Horvaatia ajakirja arvustades (Brnčič 1935a: 367). Juš Kozaki Za prekmurskimi kolniki kohta ütleb Brnčič järgmist: “Kozakit huvitavad peamiselt elavate inimeste probleemid. Prekmurje on tervenisti talupoegade maa, tänapäeval ainus selline teiste Sloveenia regioonide hulgas. Sellest hoolimata õnnestus kirjanikul patriarhaalsusega kokku puutudes vältida klišeelikku talupoegluse ja talumaa idealiseerimist, mis on üks peamisi sloveeni kirjanduse patte ja mis eriti lüürikas paisutab regionaalse lüürilise talupoeglikkuse anakronistlikuks folklorismiks või täielikuks eemaldumiseks Sloveenia tõelistest probleemidest” (Brnčič 1935: 142). Zagrebis avaldatud ajakirja Književni horizonti esimese numbri kohta kirjutab ta nii: “Eriti iseloomustab seda eklektilisus [---], aga ka mõningane regionaalsus, mis sageli läheb üle folklorismiks. Viimane tundub olevat praegustele sotsiaalsetele teemadele üsna veider kaaslane. See tunnus tundub olevat eriti ilmne kajkavi ja chakavi [mitteametlikud keelerühmad Horvaatias] lüürikas [---]” (Brnčič 1936a: 367).
Niisugune sloveeni kirjandusteaduse traditsioon taaselustati 1967. aastal, kui Jože Snoj avaldas oma uurimuse sloveeni poeedist Josip Murnist. Ta tõi välja folkloori mõõtme Murni luules ning kommenteeris luuletust “Snubači” (Kosilased) järgmiselt: “Suurenev eraldatus võib viia puhta folklorismini ning nii jõuame luuletuseni, mis koos oma pealkirja ja alapealkirjaga kuulub pigem etnograafi kui poeedi märkmikku”(Snoj 1967: 239). Esmapilgul võib tunduda, et ülalmainitud kolm juhtu puudutavad nähtust, mida nimetati käesolevas uurimuses folklorismiks ehk võltspärimuseks. Võttes arvesse fakti, et kirjanduslik folkloor ja kirjandus on täiesti erinevad kategooriad (Stanonik 1980), on folklorism – nii nagu seda kasutavad ülaltoodud autorid – see, mida tänapäeval nimetatakse folkloriseerumiseks. Lühidalt öeldes on võltspärimus kirjandusliku folkloori adapteerimise tulemus, selle transformatsioon masside vajadustega kohandumiseks, samas kui folkloriseerumine on protsess, protseduuride seeria, mille käigus individuaalne kirjandusteos läheneb spontaanse variantide arengu või autori teadlike püüete tulemusena suuremal või vähemal määral sellist tüüpi sõnakunstile, mida nimetatakse kirjanduslikuks folklooriks.
Sellest vaatepunktist on folklorism ja folkloriseerumine ühe ja sama nähtuse kaks peegelpilti, mis on kooskõlas Burszta väitega, et ta vaatles nähtust folkloriseerumisena seni, kuni leidis folklorismi mõiste (Burszta 1974: 309).
Angulo, Jaime de 1978. Indijanske zgodbe. Tomaš Šalamun (toim). Ljubljana.
Antonijević, Dragoslav 1969. Folklorismus in Jugoslawien. Zeitschrift für Volkskunde 65, lk 29–39.
Antonijević, Dragoslav 1988. Kazivvanje – folklorna monodrama. III. magyar-jugoszláv folklór konferencia. 2–3 November, 1987. Budapest, lk 20-25.
Bausinger, Hermann 1969. Folklorismus in Europa. Zeitschrift für Volkskunde 65, lk 1–8.
Bausinger, Hermann 1970. “Folklorismus” jako mezinárodni jev.Narodopisné aktuality 3–4, lk 217–222.
Bausinger, Hermann 1984. Folklorismus. Enzyklopädie des Märchens 4. Toim K. Ranke u.a. Berlin/New York, lk 1405–1410.
Beneš, Bohuslav 1982. Lidová slovesnost a dnešek. Studie o folklóru a folklorismus. Brno.
Bogatyrev, P., Jakobson, R. 1929. Die Folklore als eine besondere Form des Schaffens. Donum Natalicium Schrijnen.Nijmegen–Utrecht, lk 900–913.
Bolhar, Alojzij (toim) 1965. Slovenske narodne pravljice. Ljubljana.
Bošković-Stulli, Maja 1971. O folklorizmu. Zbornik za narodni život i običaje 45, lk 165–186.
Brenk, Krisine (toim) 1971. Pojte, pojte drobne ptice, preženite vse meglice. Slovenske ljudske pesmice za otroke. Ljubljana.
Brncic, Ivo 1935. Kozak. Za prekmurskimi kolniki. Sodobnost 3, lk 142.
Brnčič, Ivo 1935a. Književni horizonti. Ljubljansli zvon 60, 6, lk 367.
Burszta, Józef 1969. Folklorismus in Polen. Zeitschrift für Volkskunde 65, lk 9–20.
Burszta, Józef 1974. Kultura ludowa – kultura narodowa. Warsaw.
Čistov, Kirill V. 1972. Špecifikum folklóru vo svetle teórie informácie. Slovenský národopis 20, lk 345–360.
Dorson, Richard M. 1950. Folklore and Fakelore. American Mercury 70, lk. 335–343.
Dorson, Richard M. 1969. Fakelore. Zeitschrift für Volkskunde 65, lk 56–64.
Dorson, Richard M. 1984. Fakelore. Enzyklopädie des Märchens 4. Toim. K. Ranke u.a. Berlin/New York, lk. 800–802.
Hladnik, Miran 1983. Trivialna literatura. Literarni leksikon. Ljubljana, lk 21.
Kelemina, Jakob 1930. Bajke in pripovedke slovenskega ljudstva. Celje.
Kmecl, Matjaž 1976. Mala literarna teorija. Ljubljana.
Krajevna imena v slovenskem izročilu. Pionir, juuni 10, 1988, lk 12.
Kumer, Zmaga 1978. Godčevstvo in sodobni inštrumentalni ansambli na šlovenskem. Pogledi na etnologijo. Ljubljana, lk 365–378.
Kumer, Zmaga 1985. Samovoljno brskanje po narodopisni njivi. Delo 21/2.
Kunaver, Dušica et al 1987. Pesmi in šege moje dežele. Ljubljana.
Kunaver, Dušica 1988. Slovenska zemlja v bajki in pripovedki. Otrok in družina X/20.
Kunaver, Dušica 1990. Slovenske pesmi, šege in panjske koncnice. Ljubljana.
Kunaver, Dušica 1990a. Kako je nastalo Cerkništo jezero. Rodna gruda 37, lk 50.
Kuret, Niko 1985. Interview to Jurij Fikfak. Traditiones 14, lk 179–188.
Ledinska in krajevna imena v slovenskem ljudskem izročilu. Pionirski list 41 (1989) num. 36, lk 13.
Lidová kultura 1978 =Lidivá kultura v současném kulturním životu. Toim. V. Frolec. Brno, lk 14–53.
Matičetov, Milko 1973. Zverinice iz Rezije. Ljubljana, Trieste.
Moser, Hans 1962. Vom Folklorismus in unserer Zeit. Zeitschrift für Volkskunde 58, lk 177–209.
Muminovič, Nada et al 1990. Bajke na Slovenskem, a TV series of an educational programme 17.04, 4.05, 18.05.
Radešček, Rado 1983. Slovenske legende. Ljubljana.
Radešček, Rado 1983a. Telephone conversation of Marija Stanonik with Rado Radešček at the time of the book's preparation for publication.
Rodna gruda 1999 = Kako je nastalo Cerkniško jezero. Rodna gruda 37 (February 1999), 50.
Snoj, Jože 1967. Druga Murnova ustvarjalna dela. Problemi 50, lk 239.
Stanonik, Marija 1980. Modeli razmejevnja slovstvene folklore in literature. Glasnik Slovenskega etnološkega društva 20, 2, lk 53–58.
Stanonik, Marija 1980. Slovensko ljudsko izročilo. Toim. Angelos Baš. Ljubljana, lk 195–206.
Stanonik, Marija 1989. O razmerju med slovstveno folkloro in trivialno literaturo. Razprave Dissertationes 12, 119–127.
Stanonik, Marija 1990a. General Observations on Folklorism. Etnološki pregled – Ethnological Review 26, lk. 15–37.
Stanonik, Marija 1990b. Slovstvena folklora v domačem okolju. Ljubljana.
Sulina, Roch 1988. Folkloryzm a zagadenia stulu kultury wspólczesnej. Z polskih studiów slawisticznych 8, lk. 495–503.
Terseglov, Marko (toim.) 1981. Klinček lesnikov. Ljubljana.
Toelken, B. 1983. Pow-wow Folklorism. Folklorismus Today. Budapest, lk 108–121.
Trdina, Silva 1965. Besedna umetnost. Ljubljana.
Žnideršič, Martin 1990. Avtorska pravica kot ekonomski in kulturni izziv. Knjiga num. 6–7, lk 169–175.
Zupanc, Lojze 1971. Zlato pod Belgošem. Ljubljana.
Tõlkis Ell Vahtramäe