Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.

Somaatiline kommunikatsioon: kui kasulik on sõna 'suuline' kõneaktide ja kultuuride iseloomustamisel?

Ron Scollon & Suzanne Scollon

Artikkel pärineb raamatust Aspects of Oral Communication. Research in Text Theory / Untersuchungen zur Texttheorie. Berlin, New York 1995: Walter der Gruyter, lk 19-29.

Kirjalikkus¹ on viimastel aastakümnetel muutunud teadusharuks omaette.² Selle kõrval on ka suulisuse uurimine märgatavalt edasi arenenud. Käesolev raamatki³ demonstreerib, kui keeruline ja mitmekülgne on suulisuse valdkond. Tänapäeval, mil arvutite abil on hõlpsasti võimalik valdkondadest ülevaadet saada, näitavad otsingumootorisse sisestatud märksõnad 'suuline' ja 'kirjalikkus' siiski, et enamik teadlasi on tõsise probleemi ees, kuidas neid termineid lihtsalt ja ühetimõistetavalt rakendada. On muutunud tavaliseks märkida, et ehkki terminite kasutamisele nii kultuuride kui kõneaktide iseloomustamisel võib leida mitmeid pooltargumente, on nende terminite omavahelised kattuvused nii liigi kui määra poolest muutnud nad paraku iganenuks. See toob meid antud artikli küsimuseni - kui tänapäeval enamik teadlasi tunnistab probleeme, mis tekivad, kui püütakse eristada 'kirjalikku' ja 'suulist', siis kui kasulik on termin 'suulisus' kõnesündmuste ja kultuuride iseloomustamisel? Võiks vastata, et 'suulisus' on endiselt väga kasulik termin, vastasel juhul ju ei oleks käesolevatki raamatut kirjutatud. Vaatamata sellele leiame meie, et sõna kasutamisel ilmneb vähemalt kuus probleemi - usume, et vähemalt tehnilise terminina on 'suulisus' ebapiisav, negatiivse varjundiga, iganenud, fonotsentriline, logotsentriline ja uniformne. Sellele lisaks väidame, et tunnuseid, mida teadlased püüavad terminiga haarata, võiks paremini iseloomustada sõnaga 'somaatiline kommunikatsioon'.

1. Suulisuse ebapiisavus⁴

Suulisust on laialt ja sageli mitmetähenduslikult kasutatud kahe teema puhul: rääkides suhtlemisvahenditest või nende inimeste mõtlemisviisist, kes pole ennekõike kirjaoskajad. Selles mõttes on tegemist peamiselt antropoloogilise ja sotsioloogilise terminiga. Ong (1982) on vahest kõige elegantsem selle mõttesuuna esindaja. Paralleelselt ja samal perioodil (alates eelmise sajandi keskpaigast) arenes huvi suulisuse mõiste vastu luuletajate hulgas - eriti nende seas, kes uurisid Ameerika läänerannikut ja olid mõjutatud Ezra Poundi ja Charles Olsoni töödest (Snyder 1980). Seejärel tekkis ka kolmas mõttesuund, mis oli kursis mõlema eelneva suuna intellektuaalsete arengutega - see paigutub vähemalt osaliselt 'etnopoeetika' nime alla ning seda esindavad Tedlocki (1983) ja Hymes'i (1981) kirjutised.

Antropoloogiline mõttesuund rõhutas algselt seda, mida Street (1984) kutsus suureks lahknevuseks kirjalikkuse ja suulisuse vahel. Suure lahknevuse teoreetikute õnnetuseks ei ole paljudel nn suuliste kultuuridel omadusi, mida neile teoorias omistatakse. Ja kirjalikkuse puhul on uurijad näidanud, et tegemist on väga laialivalguvate omadustega nähtusega. Näiteks atabaskanitel - etnilisel rühmal, kes on suuremal määral omandanud kirjaoskuse alles viimase generatsiooni vältel - ei ole leitud kõnestiili 'laulik-ja-vormel', mida mõned teadlased (nt Goody ja Ong) on pidanud suuliste kultuuride paradigmaatiliseks omaduseks (Scollon & Scollon 1908, 1981).

Näiteks Lordi (1970) kirjeldatud pikki eepilisi esinemisi ei ole kunagi üheski atabaskaneid puudutavas etnograafilises kirjanduses välja toodud. Selle asemel on leitud lühivormide (minimal performances) esteetikat, vahel isegi mõistatuste puhul. Suhe 'jutustaja' ja 'kuulajaskonna' vahel ei ole sama mis kahe inimese vahelises intiimses vestluses või ühelt paljudele suunatud jutuvestmise sarnases eepilises esituses. Kõige iseloomulikum on sellisele traditsioonile (tavaliselt vanem) 'peajutustaja', kes räägib (tavaliselt vanemale) 'peakuulajale', kes sellele omakorda reageerib - kolmandaid osapooli, kes seda pealt kuulavad, võib olla lugematu arv, kuid need ei reageeri jutustamisele avalikult (Scollon & Scollon 1980, 1981).

Vormelid, mida on sageli peetud suuliste traditsioonide nurgakiviks alates Homerosest ja lõpetades Lordi ja Goody'ga, puuduvad samuti atabaskide suulises traditsioonis. Sealt ei leia tuttavaid 'roosasõrmelisi koidikuid' või 'veinipunast merd'. Ehkki on väidetud, et sellised vormelid kuuluvad suulise esitustraditsiooni esmaste tunnuste hulka, võib neid siiski pidada pigem omaseks rütmilise esituslaadi traditsioonile, mis näeb ette kindla prosoodilise värsijala olemasolu (see võib, aga ei pruugi ette näha riimumist). Vormelid ei ole atabaskanite suulises traditsioonis silmapaistvad, kui neid seal üldse leidub. Sama on täheldanud Hymes (1981) ka teiste Ameerika põlisrahvaste traditsioonide kohta.

Teise äärmusena võib väita, et sinograafiline kiri - kirjaviis Hiinas ja selle mitmes naaberkultuuris - on läbi aegade kandnud tunnuseid, mida peetakse üksnes suulisust iseloomustavateks omadusteks (Scollon 1991).⁵ Lisaks sellele on Scribneri ja Cole'i uurimus (1981) näidanud, et isegi üksikute kultuuride raames (näiteks Libeeria Vai kultuuris) võib kirjalikkus võtta mitmeid erinevaid vorme. Koolikonteksti kirjalikkus vastandub sotsiaalsete ja kognitiivsete aspektide poolest selle araabia keele kirjalikkusega, mida rakendatakse religioossete funktsioonide täitmiseks. Vai keele kirjalikkus on samuti sotsiaalselt varieeruv ning sel ei ole peaaegu mingisugust kattuvust kahe teise praktiseeritava kirjalikkusega. Scribner ja Cole suutsid iga antud juhtumi puhul tõestada, et niinimetatud kõrgema taseme intellektuaalsed oskused, mida sageli kirjaoskusega seostatakse, ei olnud kirjaoskuse kui sellise funktsioonid, vaid seostusid teiste sotsiaalsete ja kultuuriliste teguritega.

Street (1984) väidab just sellistele uurimustele viidates, et kirjalikkust ei saa vaadelda autonoomse nähtusena, millele saaks omistada psühholoogilisi või sotsiaalseid omadusi. On endastmõistetav, et kui kirjalikkust ei saa vaadelda autonoomse nähtusena, siis ei saa ammugi sellisena vaadelda suulisust. Need teadlased on näidanud, et kirjalikkus ja suulisus on keerulised nähtused, mis on lahutamatud sotsiaalsetest struktuuridest ning ei ole käsitletavad nendest sõltumatus analüüsis.

Teised teadlased, nende hulgas Tannen (1989), on uurinud suure lahknevuse teooria paikapidavust kirjaoskava ühiskonna siseselt. Nad on veenvalt põhjendanud, et kirjalikkus ja suulisus on teineteisega niivõrd põhjalikult seotud, et praktiliselt võimatu on ühtki kindlat juhtumit kirjalikuks või suuliseks pidada. Dialoogi kasutamine romaanides, draama stsenaariumid (vt Fischer-Lichte antud raamatus), loetu tsiteerimine vestlustes, avaliku loengu pidamine (vt Gutenberg antud raamatus) on vaid mõned näited paljudest lingvistilistest juhtudest, mis näitavad, kui ebapiisavad on suulisus ja kirjalikkus eristavate terminitena teaduslikus analüüsis.

Luules ja etnoluules suurt lahknevust ei rõhutatud. Luuletajad, sealhulgas Snyder, keda mõjutasid osaliselt Vaikse ookeani loodeosa indiaanikultuurid - eriti haida -, on rõhutanud suulisust oma luules kui alternatiivi tekstikesksele modernistlikule lähenemisele. Tedlock ja Hymes on tegelenud probleemidega, mis ilmnevad suulise traditsiooni transkribeerimisel ja tõlkimisel kirjalikku vormi (vt Dauenhauer & Dauenhauer antud raamatus). Tedlock on kindlalt väitnud, et originaalteksti suulised ehk fonoloogilised omadused tuleb alles jätta, samas kui Hymes on näidanud, et paljud teksti suulised omadused kuuluvad kokku formaalsemate grammatiliste ja morfoloogiliste struktuuridega. Need intellektuaalid on igal antud juhul rõhutanud, et kirjaliku ja suulise vahel ei esine suurt lahknevust ning et suulisus ja kirjalikkus on põhjapanevate eraldusjoonte tõmbamiseks ebapiisavad.

2. Suulisuse negatiivsus

Suulisusel on negatiivne varjund vähemalt kahes tähenduses - suulisus kui täiendpoolus mõnele teisele terminile, mida analüüsimisel eelistatakse ning kui eelnev ja alaväärsem arengustaadium, mida vastandatakse hilisemale ja eelistatavale kultuurivormile. Algselt, kui terminit 'primitiivne' kasutati kultuuriliste arengustaadiumide kirjeldamisel 'tsiviliseerituse' vastandina, ei olnud sel veel negatiivset tähendust - pigem vastupidi, primitiivne oli positiivne (ehkki loomulikult romantiline), põhilisem või esmasem kultuurivorm. Tänapäeval ei saa primitiivset kasutada ilma, et sellel oleks tugev häbistav tähendusvarjund. Enam ei sisaldu selles varasem tähendus, et primitiivne on kõige fundamentaalsem.

Antropoloogid ja teisedki on püüdnud leida viisi, kuidas rääkida inimkultuurist sellisena, nagu teame seda vahest alates neoliitikumist. Katsetatud on hulgaliselt erinevaid termineid, sealhulgas traditsionaalne, hõimuline, loomulik, kirjalikule eelnev, mittekirjalik ja samuti suuline. Siinkohal tuleks märkida, et igal üksikul juhul on uue termini valiku motiiv olnud kaksipidine. Ühelt poolt püüti kirjeldada seda, mis on inimkultuurile põhiline, fundamentaalne, esmane, normaalne, loomulik. Teisalt püüti eristada omaduse (või tunnuste hulga) ja millegi vahel, mis on tulnud hiljem ning mis on teatud viisil moonutanud neid algseid omadusi.

Just see viimane motiiv on tähenduslik. Praktiliselt iga meie poolt kasutatava termini taga peitub progressi idee. Me ei viita siin sellele, et teadlased, kes kõiki neid termineid kasutasid, oleksid tingimata seadnud progressi idee endile eelduseks. Peame silmas pigem seda, et meie tänapäevases maailmavaates on praktiliselt võimatu leida keelt, mis ei viitaks varasemale ja hilisemale, lihtsamale ja keerukamale, fundamentaalsele ja üürikesele. Usk edasiarengusse lisab kogu keelele, mida kasutatakse primaarse ja traditsioonilise väljendamiseks, tagurlikkuse kaastähenduse. Progresseeruv maailmavaade ei suuda eelnenus näha muud, kui veidrat püüet tänapäeva jõudmiseks, millest tuleks võimalikult kiiresti üle saada ja see siis unustada. Seega viivad isegi parimad kavatsused meie fundamentaalsetele protsessidele nime andmisel välja selleni, et need surutakse tahaplaanile kui vähem huvipakkuvad nähtused võrreldes tänapäevaga.

Suulisus muutub seega kirjalikkuse eituseks. Oleme kindlad, et antud raamatus neist teemadest kirjutavad teadlased ei seadnud seda endale eesmärgiks, samuti pole see eesmärgiks teistel suulisust käsitlevatel kirjutajatel. Paraku oleme sunnitud oma kogemustele toetudes väitma, et nii arvab enamus meie tudengeid ja teised üldiselt haritud lugejad ehk siis need, kes on kirjaoskajad. Usume, et inimesele, kes on sügavalt kirjaoskaja, nõuab püüe ette kujutada mitte-kirjaoskaja elu äärmist pingutust ja head tahet. Meie terminid kirjaoskamatu, kirjaoskusele eelnev, mittekirjaoskaja ning isegi pool-kirjaoskaja ei erine kuigivõrd sõnast suuline oma negatiivse psühholoogilise tähenduse poolest, mida need kannavad ühe kirjaoskaja inimese jaoks.

3. Suulisuse igandlikkus

Kuna edasiarengu idee kaasneb enesestmõistetavalt iga suhtlemist või kultuuri käsitleva diskursusega, siis lisandub suulisusele ka igandlikkuse tähendusvarjund. Näiteks on uurija Ong (1982) kindlalt väitnud, et kirjaoskus muudab paratamatult nii indiviidi kui ühiskonda. Sellise lähenemise järgi ei saa inimene või ühiskond, kes on omandanud kirjaoskuse, iial tagasi pöörduda suulisuse staadiumi. Ka UNESCO jm organisatsioonid on ühiskondade kirjeldamiseks võtnud samad lähtealused, ehkki UNESCO näeb kirjaoskust kirjaoskamatuse vastandina ja majandusliku arengu näitajana. Näiteks on ühes laialdaselt tsiteeritud raamatus kirjaoskamatus klassifitseeritud koos alatoitumuse ja vaesusega kui "arengubarjäär" ning kirjaoskus on Füüsilise Elukvaliteedi Indeksi üheks faktoriks (Meyers 1984).

Kirjalikkuse kujutlemine muutva ja asendava nähtusena eeldab, et kui suulisus on 'kõrvaldatud', ei naase see enam iialgi. Siin peitub muidugi ka oma iroonia. Tundub, et need, kes usuvad kõige enam kirjaoskuse võimesse ühiskondi muuta, on samas need, kes kõige enam muretsevad kirjaoskuse kiire languse pärast (Hirsh 1987). Shils (1981) esitab veenva argumendi, et 'traditsioon' (tema mõistes langeb see suures osas kokku sellega, mida teised uurijad kutsuksid suuliseks) hoiab end jätkuvalt alal. Ta leiab, et see osaleb kultuuri edasiandmisel palju enam kui tavaliselt usutakse. Vaid ühe näitena paljudest märgib Shils, et teaduslike meetodite õpetamisel kasutatakse väga harva teaduslikke meetodeid. Suur osa sellest, mida tudeng teadusainetes õpib, omandatakse suuliselt ja autoriteedi mõjul, mitte eksperimentaalselt ühe hüpoteesi kaupa.

Suulisuse kasutamine mitte ainult ei too kaasa nähtuse (ükskõik, millises tähenduses seda kasutatakse) käsitlemist negatiivsena, vaid see on ka uurimise seisukohalt ebaadekvaatne. Suulisusest ei ole vaja üle saada, ta ei kuulu minevikku ega takista kõrgemate sotsiaalsete ja kognitiivsete tasemete saavutamist. Taoliste arusaamade kaasnemist on aga raske ära hoida, kui kasutatakse sõna suulisus.

4. Suulisuse fonotsentrism

Termini suulisus ebapiisavust, negatiivsust ja igandlikkust võiks pidada ebameeldivateks kõrvalmõjudeks, mis kaasneksid iga sõnaga, mida kasutatakse selle nähtuse tähistamiseks. Tõenäoliselt ei suuda ükski termin katta kõiki vajalikke aspekte ning senikaua, kuni meie igapäevases maailmapildis säilib üldine progressiivne lähenemine, võtab tõenäoliselt iga ajaliselt eelnevale või loogiliselt fundamentaalsele keskenduv termin negatiivse või iganenud varjundi, ükskõik kui hoolikalt teadlased ei püüaks siis sellistest eeldustest hoiduda.

Suulisuse fonotsentrism on seevastu teadusele tõsisem probleem. Seda kahel põhjusel: esiteks suunab suulisus meie tähelepanu keele kõlale ja tõmbab selle ära teistelt olulistelt kõnesündmuse või kultuuri edasiandmise aspektidelt; teiseks, sel viisil meid mõjutades, kinnistab suulisus veelgi enam arusaama, et keele loomus on eelkõige alfabeetiline. Teisiti öeldes loob suulisus kui kirjalikkuse vastand meie analüüsis eelduse alfabeetilisest kirjalikkusest - see muutub prismaks, läbi mille kõike suulist ja suulisi kultuure vaadeldakse.

Suulisus viitab loomulikult keele kõlale. Keeles kasutatavaid häälikuid on palju ning vahest just nende rohkus on põhjuseks, miks fonotsentriline lähenemine tundub rikkam kui rangelt kirjalik. Viimaste kümnendite jooksul on tehtud mitmeid püüdeid mõista paralingvistilisi ja prosoodilisi muutujaid, analüüsides sealhulgas hääle kõrguse ja kõnelemise tempo varieerumist, muutusi hääle kvaliteedis ja kõnelemise valjuse varieerumist (vt Kappas & Hess antud raamatus). Teadlased on vaielnud, kas lindistamine on kõneldavate tekstide analüüsiks vajalik ning kas üleüldse on võimalik koostada sellist transkriptsiooni, mis kajastab kõiki olulisi hääle varieerumise aspekte keele rääkimisel. Ehkki selles vallas on palju saavutatud, jäävad paljud teadlased rahulolematuteks, kuna nad ei suuda haarata teisi suhtlemise aspekte, mis on mõnedel juhtudel sama olulised - nagu zheste, kehaliigutusi (vt Wallbatt antud raamatus), kuulajaskonna paiknemist ruumis, riietust ja staatust märkivaid sümboleid, laule ja ümbritseva keskkonna iseärasusi.

Antud faktorid viitavad ühele suulisuse peamisele omadusele, millest fonotsentristlikud lähenemised enamasti mööda vaatavad - suulise kommunikatsiooni puhul olemuslikult iseloomulikule informatsiooni ülearususele. Suuline kommunikatsioon ei kasuta mitte ainult häält, vaid ka nägemis-, kompimis- ja kineetilist meelt. Kui me korraks püüaksime lisada häälele ainult nägemise, siis saame ettekujutuse äärmusliku fonotsentrismi absurdsusest. Oma raamatu Orality and Literacy kolmandas peatükis kirjeldab Ong (1982) suulisuse psühhodünaamilisi omadusi, mille tema arvates põhjustab "hääle seespoolsus" (1982: 71). See vastandub tema jaoks nägemise "väljaspoolsusele", s.o kirjalikkusele.

Ong väidab, et hääl registreerib selle, mis on struktuuride sisemuses, nägemine eristab ja lahkab objekte. Näiteks kasti kompides saadakse aimu selle sisemistest omadustest, nägemine seevastu paigutab vaataja vaadeldavast objektist väljapoole. Ongi arvates seega hääl ühendab inimese teadvust ning toob meid üksteisele lähemale, kuid nägemine sunnib eraldumisele, selgusele ja eristatusele. Objekti ja vaataja lahutamisest areneb mõiste ning viimaks ka märkide teadus.

Pärast seda, kui Ong on tõmmanud hääle ja nägemise vahele tugeva eraldusjoone, jätkab ta märkimisväärselt paljude järeldustega. Võib märkida, et praktiliselt kõik järeldused kirjaoskuse mõjudest trükikunstis, mida Ong kirjeldab oma raamatu viiendas peatükis "Trükikunst, ruum ja sulgemine", põhinevad suurel lahknevusel hääle seespoolsuse ja nägemise väljaspoolsuse vahel.

Jättes kõrvale muud võimalikud vastuväited Ongi arusaamale nägemismeele ja hääle erinevustest, tuleb paraku tunnistada, et suulisus on samavõrra nägemisest juhitud kui igasugune trükitud materjal. Tegelikult oleme kuni telegraafi leiutamiseni enamasti neid inimesi näinud, kellega oleme rääkinud.

Kui suulisuse ja kirjalikkuse vahel on oluline erinevus, siis mitte see, et suulisus oleks sõltuv ainult ühest meelest, vaid see, et suulisus integreerib fundamentaalselt kõiki meeli, samas kui kirjalikkus piirdub enamasti vaid ühega, s.o nägemisega.

See tingib teisegi vastuväite - vähemalt alfabeetilise kirjalikkuse puhul põhineb teksti nägemine täielikult üles kirjutatud sõnade hääldusele (s.o fonoloogiale). Kuna tähestiku abil saab produktiivselt edasi anda räägitud sõnade kõla (ja mitte midagi muud), siis on meil tekkinud piiratud arusaam, et suulisus sisaldabki vaid häält. Selle alusel on teadlased, s.h Ong, omakorda eeldanud, et kirjaliku häälikutesüsteemi visuaalsus vastandub otseselt kõneldava keele häälikutesüsteemile. Usume, et selline arutelu keskendumine ainuüksi suulise ja kirjaliku fonoloogia vastandamisele sai toimuda vaid teaduses, kus domineerib alfabeetilise kirjasõna fonotsentrism.

5. Suulisus on logotsentriline

Suulisuse fonotsentrilise loomuse aktsepteerimisest on vaid väike samm tõdemuseni, et suulisus asetab liigse rõhu sõnale ja keelele. Kuna meie esialgne eesmärk antud artikli kirjutamisel oli küsida, kas suulisus on otstarbekas termin kõnesündmuste ja kultuuride liigitamisel, siis võime siinkohal püstitada küsimuse, kuivõrd otstarbekas on piiri tõmbamine kõnesündmuse (või kultuuri) kõneldavate aspektide ja ülejäänu vahele. Vaadeldes suulisust kui fonotsentrilist terminit väitsime, et see asetab liigse rõhu keele kõlale ja jätab kõrvale suhtlemise nähtavad (ja muud meelelised) küljed ning et need teised küljed omavad samaväärset tähtsust taoliste sündmuste mõistmisel. Samamoodi usume ka nüüd, et ainuüksi keelele keskendumine ning suulise esituse teiste aspektide kõrvalejätmine tõmbab suvalise ja alfabeetiliselt-lingvistiliselt suunatud piirjoone nähtuse ümber, millest püüame aru saada.

Ka termin 'kõnesündmus' viitab logotsentrismile, mis sisaldub terminis suulisus. Teame oma kogemuste põhjal, kui raske on tegelikult kõne põhjal kommunikatiivseid sündmusi liigitada. Analüüsides näiteks sellist lihtsat kõnesündmust nagu sõprade vaba keskustelu kohvitassi taga, eelistame oma logotsentrilisuses vestluse transkriptsiooni ja jätame kõrvale muud aspektid, nagu osalejate asetus laua ümber, pooltevahelised läbirääkimised selliste positsioonide hõivamisel ja kohvi enese ostmine. Ometi teame, et need sündmuse aspektid on äärmiselt olulised selleks, et inimene saaks end ja suhteid teistega antud olukorras määratleda. Viimased võivad osutudagi antud situatsiooni keskseteks sotsiaalseteks funktsioonideks (Goffmann 1961).

Kultuuride iseloomustamisel viitab logotsentriline termin suulisus sellistele kultuuriaspektidele nagu keel, mõtlemine, kognitsioon ja maailmavaade. Samal ajal marginaliseeritakse teised kultuuri- või kultuuri edasiandmise aspektid, nagu laul, tants, käsitöö, jahtimine, söögitegemine, hõimusuhted jne. Antud artikli mahtu arvestades ei ole kaugeltki võimalik esitada piisavalt veenvaid argumente näitamaks, et antropoloogilise teaduse logotsentrismis kajastub Antiik-Kreeka aegadest pärinev tees mõistusest kui inimest defineerivast tunnusest. Sellele vastukaaluks võiks lähemalt uurida Xunzi (313-238 eKr) teesi, et hoopis õiglus (yi - võime end vabatahtlikult teiste heaks tahaplaanile seada) on defineerivaks tunnuseks (Ho 1985). Kui selline erinevus peegeldab tõelisi kultuurilisi erinevusi, siis peaks see kajastuma ka rõhuasetuste erinevuses.

Lõpetuseks logotsentrismi teemale väidame, et suulisus koos samavõrra ja täiendavalt logotsentrilise kirjalikkusega toob kaasa meediumi-keskse ajalooliste arengute uurimise. Teadlased, kes on omaks võtnud logotsentrismi, näevad ajalugu kui liikumist varastelt representatsioonidelt papüürusel ja bambusel, plokk-kirja, trükikunsti, telegraafi, telefoni ja arvutiteni. Suur hulk analüüsi puudutab esiteks seda, kas trükikunst või mingi muu faktor põhjustas arenguhüppe keskajast renessanssi ja juhul, kui see oli trükikunst, siis miks ei olnud sellel samasugust mõju mõned sajandid varem Aasias.

6. Suulisuse ühetaolisus

Viimastel kümnenditel, mil kirjalikkuse uuringud on jõudsalt edasi arenenud, saab ka üha selgemaks, et kirjalikkus ei ole ühetaoline nähtus. Vaid vähesed teadlased on võtnud resoluutse positsiooni, et kirjalikkust iseloomustavad teatud olulised aspektid, mis seostuvad kindlate kognitiivsete või sotsiaalsete aspektidega. Oleme jõudnud arusaamiseni, et kirjalikkus on keeruline oskuste, sotsiaalsete ja analüütiliste positsioonide kogum, milles peegelduvad ühiskonna ideoloogilisted tingimused. Suulisust seevastu pole sama peenelt mõtestatud. Kõigi suulisuse tähendustega käib endiselt kaasas arusaam, et see on mingil moel ühesugune igal pool.

On levinud ettekujutus, et suulisus on mingis mõttes inimese seisund, millest on välja arenenud teised nähtused, s.h kirjalikkus. Suulisus on omandanud positsiooni, mis sarnaneb loodusseadusele loodusteadustes. Sarnaselt ühetaolisuse eeldusega geoloogias, tundub suulisuse puhul olevat tingimuseks, et jälgides suulisust ühes kohas ühel kindlal ajahetkel, võiks see pisikeste mööndustega kehtida kõikjal inimajaloos.

Heidame siinkohal sellele probleemile vaid natuke valgust tuntud austroneesia lingvisti George Grace'i hiljuti avaldatud artikli abil (Grace 1991). Temale ja teistele austroneesia uurijatele on probleemiks see, et hulk nende uurimisalasse jäävaid keeli hälbivad seaduspäradest. Nad kirjeldavad nende keelte sobimatust ühegi ajaloolise arengumudeliga, sugulussidemete ja seoste puudumist teiste keeltega või keeleala siseselt. Grace väidab, et hälbivate keelte puhul ei peitu viga mitte keeltes enestes, vaid võrdlev-ajalooliste keeleteadlaste eelduses, et "igal keelel on oma kõnelejate kogukond ja igal kogukonnal on oma keel" (1991: 27). Sellest tingitult lisandub veel teinegi eeldus, et "sama seos rahva ja keele vahel kandub ühest põlvest teise" (1991: 27).

Termin suulisus, mis keskendub keelele kui sündmuste ja kultuuride defineerivale tunnusele, suunab teadlased Grace'i poolt välja toodud probleemidesse. Nii ajaloolised kui kaasaegsed tõendid näitavad veenvalt, et keel ja keelekasutus on inimühiskondades laialt varieeruvad nähtused, sama kehtib ka inimühiskondade eneste kohta. Sotsiolingvistid on üldiselt kaasaegse ühiskonna suhtes selle seisukohaga nõustunud, kuid Grace'i analüüs veenab, et varieerumist tuleks eeldada ka rangelt suuliste ühiskondade puhul. Teiste sõnadega ei peitu suulisuse mõiste taga turvalist kodupaika, kust võiks otsida kõiki põhilisi ja fundamentaalseid inimeseks olemise tingimusi ning kust kõik hilisemad nähtused pärinevad. Suulisus on sama keerukas nähtus kui kirjalikkus.

7. Somaatiline kommunikatsioon

Ei ole keeruline jõuda väiteni, et suulisus on ebapiisav, negatiivne, iganenud, fonotsentriline, logotsentriline ja uniformne termin. Hoopis keerulisem on pakkuda selle asemele otstarbekamat terminit, mille abil saaks rääkida siiani suuliseks kutsutu vähemalt kõige olulisematest aspektidest ja mis ei tekitaks samu või hoopiski veel hullemaid probleeme. Peale hoolikat ja vastutustundlikku kaalumist peame mõnevõrra sobivamaks mõistet 'somaatiline kommunikatsioon'.

Sõnaga 'somaatiline' (< kreeka k 'keha') püüame viidata inimkehale kui suhtlemise põhialusele. Järgime siin Navajo naise eeskuju, kelle lapselaps tahtis tema lugusid lindistada ja transkribeerida. Naine ütles: "Kui lahutad sõna kehast, on see surm." (Scollon & Scollon, 1987) Tahaksime seda naise väidet kasutada nii sõnade lindistamise ja transkribeerimise kui arusaamise kohta, et sõnad on tegevusest lahutamatud. Sõnaga somaatiline tahame rõhutada kehadevahelisele suhtlemisele loomuomast multimodaalsust ja paljude meelte hõlmatust, erinevate meelte abil edasiantava informatsiooni kattuvust ja kooskõla, selles peituvaid reaalaja rütmilisi sünkrooniaid ja kõikide osalejate samaaegset viibimist suhtlemissituatsioonis.

Uut terminit välja pakkudes oleks mõistlik küsida, mida me saame selle abil teha ning mil viisil see meie analüüsi piirab. Eelkõige toob see termin meie teadvusse tõiga, et iga kommunikatsioon sisaldab somaatilist elementi. Selline termin välistab igasuguse võimaluse näha põhimõttelist erinevust selle vahel, mis on somaatiline ja mis ei ole. Võib ehk küll rääkida vähem või rohkem somaatilistest kommunikatsioonidest, kuid mitte ühestki mitte-somaatilisest või puhtalt ekstra-somaatilisest.

Sellised neologismid nagu mitte-somaatiline ja ekstra-somaatiline viitavad mõnevõrra huvipakkuvale omadusele, mis ilmneb kirjutamise, lindistuse, fotograafia, video, telefoni, arvutite või ka trummide, suitsusignaali analüüsimisel - kõigil juhtudel sõltutakse teatud tehnoloogilisest sekkumisest kehadevahelisse kommunikatsiooni. Sellest vaatepunktist on oluline tehnoloogiline sekkumine, mitte eeldatavad loomupärased psühholoogilised omadused, mis iseloomustavad mingit kindlat meediumit.

Samamoodi, nagu osutub võimatuks leida puhtalt ekstra-somaatilisi kommunikatsioone ja rääkida 'somaatilistest kommunikatiivsetest sündmustest' 'kõnesündmuse' asemel, on absurdne ette kujutada puhtalt ekstrasomaatilist kultuuri. Somaatiline kultuur viitaks kõikide kultuuride kehalisele põhialusele ja tõenäoliselt poleks kuidagi võimalik ette kujutada põhimõttelist erinevust somaatiliste vs. mitte somaatiliste kultuuride vahel.

Pakkudes uut mõistet kujutlusliku alternatiivina olemasolevale, võiksime endilt küsida, millistele uutele probleemidele võiks selle abil valgust heita. Suure lahknevuse teoreetikud on muuhulgas pidanud kirjalikkust dekontekstualiseerivaks. Sellele vastukaaluks tekkinud positsioon püüdis meid veenda kirjalikkuse tekstuaalsuses ja intertekstuaalsuses. Arusaadavalt ei peitu erinevus kontekstis eneses, kuna praktiliselt kõik kommunikatsiooniteoreetikud usuvad, et tähendus peitub sõnumi ja konteksti koosmõjus. Selle asemel, et vaielda, kumb - kas kirjalikkus või suulisus - on paremini kontekstualiseeritud, võiks järeldada, et sekkuv meedia desomatiseerib kommunikatsiooni. Selle argumendi analüüs omakorda võiks näidata, et desomatiseerimine põhineb sellistele ideedele nagu lihtsustamine, meelte omavaheliste kattuvuste taandamine, muutes mõned sensoorsed modaalsused domineerivaks, muutes selle sõltuvaks kindla sekkuva meediumi tehnoloogilistest võimalustest ning reaalajas asetleidva infotöötlemise asendumisest piiramatu aja jooksul toimuvate piiramatu arvu taasanalüüsimistega.

8. Kehalise tunnustamine kommunikatsioonis.

Termin suulisus on vaatamata kõikidele tekkinud probleemidele läinud tavakasutusse liikumise raames, mis püüdis teadvustada kehalist külge inimkommunikatsioonis. Just nimelt sellele osutas termin suulisus. Pound, Olson, Snyder, Duncan ja paljud teised on töötanud selle nimel, et tuua taas inimhäält kaasaegsesse luulesse. Alates sellest, kui Albert B. Lord (Lord 1970) kutsus teadlasi üles tähelepanu pöörama juttude laululisusele, oleme õppinud selliseid teoseid nagu Ilias või Beowulf lugemise kõrval ka kuulama. Meile on ikka ja jälle meelde tuletatud, et inimkeha osaleb mitte ainult meie olulisemates kirjandusteostes, vaid ka kõige tavapärasemates igapäevastes vestlustes. Selle meeldetuletamisel ja tunnustamisel on termin suulisus meid hästi teeninud.

Suulisus kui termin on siiski takistanud meid aru saamast, et kogu kultuur põhineb suulisusel (ebapiisavus), et suulisus ei ole takistus, mis tuleks kõrvaldada (negatiivsus), et suulisus ei ole ajalooliselt ja arenguliselt alam arenguetapp (igandlikkus), et suulisus on tegelikult mitmeid meeli ja modaalsusi hõlmav (fonotsentrism), et suulisus on nii mitteverbaalne kui verbaalne (logotsentrism) ning et ta on äärmiselt varieeruv sündmuste ja ühiskondade seisukohalt ja läbi ajaloo ning eelajaloo (ühetaolisus). Niikaua, kui neid puudusi mõistetakse ja võrdlevates analüüsides arvesse võetakse , võib suulisus endiselt olla otstarbekas termin, kuid samas on võib-olla siiski aeg hakata otsima uut sõna.

Tõlkinud Kairika Kärsna