Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
Studies in Oral Narrative (ed. A.-L. Siikala), Studia Fennica 33, lk. 176-186. Jyväskylä, 1989.
1965. aastal kogusin ma materjali oma doktoritöö tarbeks ja mul oli võimalus külastada Skandinaavia ja Saksamaa arhiive. Stockholmis võttis mind vastu Carl-Hellmann Tillhagen, kes lubas mul elada oma kodus Lidingö saarel. Nii Põhjamaa muuseumis kui ka Lidingöl kui ka rongis tundsin ma mitu nädalat ennast "tõelise folkloristina". Mitmel korral oli mul võimalus arutleda folkloori olemuse üle, mille raames mulle põhjalikult tutvustati rahvuslikku vähemust - mustlasi ja zhanrit nimega muistend. Ühel neist kordadest märkis Tillhagen toolile ostutades, et on enam väärtuslik uurida inimest, kes istub toolil, kui tooli ennast. Kuulsas folkloristide hällis, tuli sel päeval mul meelde tuletada, kui paljud minu eelkäijad oli unustanud selle kõige olulisema asja, nimelt inimese ja teda ümberitseva uurimise. Tillhageni meelest peaks folklorist konsentreeruma kõige enam folkloori kandjale. Ühe Tillahgeni kommentaari õppisin ma pähe. Kui muistendi uurijale on Tillhagen mulle alatiseks meelde jätnud, et "muistend on poeesia, kuid kuulub reaalsusele." "Muistend on osa igapäeva elust." Sellega peab ta silmas, et tema peamine huvi on on suunatud muistendi bioloogiale, see tähendab kasutuse ja funktisooni kui tavaliste inimeste igapäevaelu osa uurimisele.
Järgnevalt pühendan ma oma põhitähelepanu muistendi sisu, struktuuri ja funktsiooni vahelistele seostele. Näiteks kasutan ma muistendisülemit Soome pärimusest, kus surnud lapsed küsivad endale riideid.
Jutustava folkloori uurimisel tehakse tavaliselt range zhanrivahe memoraatide, muistendite ja usundiliste teadete vahele. Kui uurida muistendite olemust, siis on võimalik eristada seletusmuistendeid kohamuistenditest. Sellise zhanrijaotuse kasulikkust on tõestatud, uurides Põhjamaade traditsooni surnud lastest. Korpuseanalüüsi formuleerisin ma ka oma väitekirjas "Põhjamaa surnud laste traditsioon". Traditsiooni kompleks, mis ümbritseb surnud lapsi on hästi tuntud läbi Põhja regiooni, samal ajal oli see ka väga heterogeenne. Olemasolevad memoraadid isiklikest kogemustest üleloomulike olenditega, mis kannavad erinevaid nimesid, nt. mylling, utkasting, utbörding, ropare, gast, byting, liekkiö, ihtiriekko, äpärä. Tradistiooni-ajaloolisest vaatepunktist kuuluvud need olendid samasse pärimusekompleksi, kuigi hilisemalt on nad üle läinud omaenda arengu käigus ja omavad rahvausundi olendite iseloomu. Sealt alates on võimalik eristada traditsiooni, mis on numen staatuses ja neid, mis on selle ületanud. Numen staatus tähendab seda, et kogemusi ei ole seletatud, et nad ei ole omastanud positsiooni traditsioonis. Peategelased on lülitatud interpretatsiooni: mis tähendab, et üleloomulikule olendile on antud nimi. Enamus mu materjalidest koosnes muistenditest, kus polnud nimesid, kuid interpretatsioon oli enam-vähem selge: üleloomulikuks olendiks oli tapetud ristimata laps. Minu väitekirjas oli peatähelepanu suunatud pärimuse religioossele olemusele. Väitekirjas polnud küsimusi, mis puudutasid seletusmuisendeid lõpuni arutatud.
Paljud seletusmuistendid surnud lastest on tuntud üle Põhajamaade. Üks erand selles grupis puudutab lapsi, kes paluvad endale riideid. See näib olevat kihistus, mis on ühine nii Soome, Ålandi ja soome keelt kõnelevas osades, mis jäävad Norbottenisse Rootsis. Kaart1.
Kõige laiema laevikuga verisoon, millel on kõige stereotüüpsem sisu võib kokku võtta järgmiste märksõnadega: Seal kust mina tulen tavatseti öelda, et kui vililane ära visata, hakkab see karjuma ja hüüdma. Räägiti, et seda last kutsuti äpäräks. Lapsi tarvitseti äpäräga hirmutada ja öelda, et äpärä seisab seal, põimib oksi ja karjub: "Oota natuke, oks torgib mu jalgu, ma tahan sokke ja kingi". (Norrbotten, Tärendö, ULMA 3504:9.)
Kord elasid ühes talus kaks neiut ja nad olid läinud marju korjama. Äkki kuulsid nad rämpsuhunniku alt häält: "Ema, anna mulle sukad ja saapad jalga, oksad torgivad mu jalgu". Neitsid rääkisid kodus sellest häälest, mida nad metsas olid kuulnud. Kui nad läksid rägahunniku juurde, leidsid nad lapse skeleti. Hiljem selgus, et see mõrvatud laps kuulus ühele neist tüdrukutest. Ta oli tapnud oma lapse kümme aastat tagasi. (Punkalaidun, SKS Eino Saari KRK 45:3. 1935.)
Muistendi tuum esitatakse vormelina: surnud laps palub sokke ja kingi, kas oma emalt, isalt või mõlemalt vanemalt. Sageli kuuldakse häält läheduses hästi tuntud kummituskohtades. On oletatud, et kummitamise põhjuseks ongi peidetud/tapetud lapse laip, mis rahu ei leia.
Norrbottenis ja põhja Ostrobothnias esineb kohalikus pärimuses, mitmete variatsioonide seas ka järgnev: Äpärä on tapetud või ärapõlatud laps, keda pole ristitud. Äpärä nutab ja teda võidakse kuulda igal pool. Laps ulub ja oigab lakkamatult, kuni talle pole antud krsitlikku matmispaika. Inimesed usuvad äpärässe. Selline hüljatud laps ütleb: "Isa, too mulle saapad, ema too mulle sokid Karjalakangast (kuuseokkad Karjala nõmmedel torgivad mu jalgu)." (Norrbotten, Korpilombolo, ULMA 3504:8.)Äpärä Karvola nõmmel. Karvola nõmmel olevat juttude järgi äraheidetud äpärä. Sa võid nende nuttu kuulda: "Isa, anna mulle kingad, ema, anna mulle sokid, okkad Karvola nõmmel torgivad mu jalgu". Karvola nõmm on männinõmm Erkheiki lähedal Pajala kihelkonnas. (Norrebotten, Pajala,ULMA 4481.) Sellel kohalikul verisoonil on küljes kohamuisendi märk. See viitab tuntud kummituskohale Pajalas Rootsi Norrbottenis.
Lääne-Soomes Satakunna kahes kihelkonnas esineb teistsugune kohalik versioon, mis võiks kõlada järgmiselt: Viljakkala kihelkonnas asub Hirvikoski mägi, laiudes Hirvilahti lahe ääres. Kalamehed kuulevad öösiti seal sageli karjutavat järgnevaid sõnu: "Räga torgib, kivi rõhub raskelt." Kord oli üks tüdruk, kes oma lapse sellesse kohta ära peitis. Ta pani lapse auku, kattis selle okstega ja veeretas sinna peale suure kivi." Kõik kohalikud variandid kirjeldavad sama asja - lapse mõrvamist; muistendil on kohalik pitsat. Kõik versioonid viitavad samale kohale.
Üle kogu Ålandi ja piki Botnia lahe kallast eksisteerib versioon, millel on dramaatilisem sisu: laps mitte ainult ei küsi sokke ja kingi, vaid muistendi tuumaks on see, et surnud laps näitab ennast emale. Üheks näiteks on muisetnd Sundist, Ålandis: Minu vanaema, kes tuli Brändöst, rääkis mulle hoiatava loo sellest, mis seal oli juhtunud. Seal oli tüdruk, keda kahtlustati lapse tapmises, kuid keegi ei olnud selles päris kindel. Ühel hommikul, kui mõned noored inimesed, kes aerutasid koos selle tüdrukuga, kuulsid karjumist: "Anna, mu ema, kes sa istud seal paadi keskel ja aerutad, anna mulle sukad ja saapad!". (SLS 560, Ragna Ahlbäck 1945.)
Minu Valgemere Karjala informant Marina Takalo teadis samuti seda hoiatusmuistendit, mida ta oli kuulnud Kuusamos Põhja-Soomes. Inimesed, kes läksid paadiga kirikusse, olid jõudnud nõmme lähedusse. Nad kuulsid nõmmel last karjuvat: "Oo, oo, mu ema, sa matsid mu siia ja ikka aerutad kirikusse nagu uhke inimene." Ema murdus (Pentikäinen 1971, 310).
Lääne-Soomes on tuntud selline versioon, kus ei ole kasutusel tavapärane vormel. Nuttu ja kisa kuuldakse, laps küsib riideid, kuna tal on külm. Näiteks: Naine oli tapnud oma lapse ja matnud ta randa liiva alla. Laps oli kutsunud oma ema kogu hilissuve: "Ema, sügis tuleb, tee mulle sukad ja seelik." Naine ei saanud enne rahu, kuni tunnistas, et oli oma lapse tapnud. (Saarijärvi. SKS Saarijärvinen yhteiskoulu 3912, 1932.)
Majas kuuldaks kogu öö lapse nuttu, inimesed imestavad selle üle. Unes ütleb laps: "Siin on külm." Unes näidatakse ka see koht, kust hääl tuleb. See tuleb katusekambrist korstna seina äärest. Kui nad lähevad ja vaatavad, leitakse lapse keha. Asja uuritakse. Tuleb välja, et peretütar oli sünnitanud ebaseadusliku lapse, tapnud ta ja peitnud pööningule. (Viipuri, SKS HAKS, Maire Selon 33771, 1964.)
Olen oma doktoriväitekirjas esitanud kogu kompleksi Skandinaavia ja Soome päritoluga muistenditest, mille teemaks on mõrvatud ja ristimata lapsed. Laste hülgamine oli peale kristluse tulekut seadusega keelatud. Kristliku missioni tulek lõi aluse üleloomulike olendite, kellena nähti mõrvatud laste vaime, tekkimise suurele kasvule. Nende legendide kõrgaeg saabus sajandeid hiljem, kui lapse tapmise eest karistati surmaga. Muistend lapsest, kes palub endale riideid, tundub olevat lääne päritolu. See on ühine Soome läänerannikul, kus on kõige elavamad kontaktid Skandinaaviaga üle Botnia lahe. 4. versioon tundub olevat vanem kui 1. versioon. Versioonid 2 ja 3 on kohalikud arendused, mis on tuletatud versioonist 1, versioonid 5 ja 6, millel pole stereotüüpset sisu, viitavad vanimatele elementidele muistendite kompleksis: laps küsib riideid kuna tal pole korralikku matmise riietust. See laps on staatuseta surnud olend.
Tähtis faktor on just see, et tapetud ristimata laps on maetud ilma täieliku riituseta. Tal ei ole vajalikku surilina ja obligatoorseid sokke ja jalatseid. Ta on õnnetu ja kummitab selles kohas, kuna tal pole kohta surnute riigis (Varonen 1895, 58; Hagberg 1937, p. 179-85). Mõned musitendivariandid räägivad, kuidas hääled nõmmel on vaikinud, kui keegi on toonud kas sukad, saapad või teisi matmise riideid kummitamise kohta. Üks lindistus ütleb, et lapse nuttu oli kuuldud kiriku juurest kivivalli tagant: Mõned rääkisid, et see tuli kirikuaia müüri tagant. Oli üks, kes ütles, "mul pole lina, anna mulle heapuhas lina". Kuulja tõi puhta lina ja kattis sellega kivivalli, ja läks järgmisel hommikul vaatama, kas see ikka veel on seal. Kuid lina oli läinud ja peale seda ei kuulnud enam keegi lapse nuttu. (Huittinen, SKS Emilie Lehmussaari KRK 128:5, 1935.)
Vaene teenijatüdruk oli visanud oma lapse jõkke. Laps ei olnud ristitud. Hiljem kuuldus sealt sageli lapse nuttu. Üks, kes seda nuttu kuulis, küsis: "Miks sa nutad?" "Mul pole midagi seljas," vastas laps. Reisija viskas oma taskurätiku hääle suunas ja andis jumala õnnistuse. Sellest ajast saadik polnud jõest enam nuttu kuulda. (Hämeenkyrö, SKS HAKS Onerva Kivelä 27173, 1944.)
Vaaranperäojas oli ükskord äpärä Korpilompolo ja Ahtanjärvi vahelisel teel. Selleks äpäräks arvati olevat mitte abielus olevate vanemate poolt tapetud laps. Räägiti, et isa olla lapse kägistanud ja jõkke heitnud. Laps oli ainult nädalane või nii ja ristimata. See äpärä hüüdis inimesi, kes temast sel teel öisel ajal möödusid, seletab Laestadia preestri ja endise koduasemiku Abraham Keroga Ahtanjärvilt. Ta jätkab: Järgmisel suvel 1886, kaks nädalat peale kesksuve, mu hiljuti surnud venna Gustavi kuune laps suri ja ma olin teel külasse, et osta surilina. Hilja õhtul, kui mu tee viis mind mööda Vaaranperäojast, kuulsin ma enda taga lapse nuuksatusi. Nuuksatuste vahel hüüdis hääl jälle ja jälle, "Viska see, viska see." Ma sain ostekohe aru, et äpärä tahtis tükki riiet. Ma peatusin ja rebisin tüki riidest, mille viskasin hääle suunas. Äpärä jättis nuuksumise ja mina sain jätkata oma teed. Sest ajast pole teadaolevalt keegi äpäräst kuulnud. Ilmselt oli see vaene laps rahus peale seda. (Norrbotten, Korpilombolo, ULMA 8462, s. 3-4.)
Kogu loo tuum on selles, et näidata, kui tähtis on anda surnule korralik riietus. Tapetud lapsel pole staatust; tal puudub korralik surilina. Lapsele on vaja surnute riiki sisenemiseks riideid. Vastaval Soome rahvausundile vajab surnu jalatseid (Haavio 1959, 125-42) oma teel surnute riiki. Idee, et korralike matuseriiete puudumine viib kummitamiseni, näib olevat üldisemgi, kui selle vaatlusaluse muisendi levikualal. Muisetndid lastest, kes endale riideid küsivad on Rootsis näiteks väga haruldased (Säve 1960, no. 343).
Toetudes Bengt Klintbergile on järgmine tekst ainuke publitseerimata tekst Põhajmaa muuseumis. Teine kummitsulugu juhtus jõe ääres. Just silla juurest leidsid nad lapse alasti keha. Naine, kes elas seal lähedal majas, mida kutsuti Jõe Majaks, oli häiritud aeg-ajalt lapse nutust. Talle ei meeldinud see ja ta läks ühe ämmaemanda juurde, keda usuti andvat vaimude ja selliste asjade koha pealt nõu. - "Jah," ütles ta: "sa pead võtma lapse särgi ja riputama selle silla kohale, siis jääb laps vaikeseks, kuna ta enne, kui ta jõkke heideti oli alasti, ta tahab midagi selga." Seda see naine ka tegi ja siis jäi jõe ääres kõik vaikseks. (NM EU 45143, Sprökhistorier 3).
Paremini tuntud motiiv Rootsi kummituslugude seas on muistend, kus jalutab vastu surnud mees ja küsib rõivaid. Järgmised kolm tüüpi on suhteliselt kõrge sagedusega Rootsis:
1. Surnud inimene, maetud kirikaeda, tuleb vastu ja küsib riideid (sukki, kindaid jne.). Seda tüüpi muistend on tavaline Lõuna- ja Lääne-Rootsis (Bergstrand 1961, 132; Bergstrand 1965, 157; Soome rootslaste fokloor, 246-7).
2. Uppunud inimene, kellel riided röövitud, tuleb vastu ja kaebab, et tal on külm; ta tahab kampsunit või saapaid. See on tuntud Bohuslänis (Bergstrand 1962, 88-9; Bergstrand 1958, 135).
3. Naine, kes on sünnitusel surnud ja maetud kirikuaeda, tuleb vastu ja küsib surilina lapsele, kes on sündinud hauas. - Tuntud Lõuna- ja Lääne-Rootsis (Wigström 1880, 103, 149-50; Säve 1960, nos. 360, 362, 364).
Ajalooliselt on legendile 'surnud laps palub endale rõivaid' omistatud Skandinaavia päritolu. See sisaldab elemente, mis viitavad üldisele traditsioonikompleksile, mis puudutavad surnud inimesi, kellel pole staatust. Oletatavasti on Ålandis omastatud üldine sisu ja peamised vormelid neist elementidest ja muistenditest, mis Skandinaavia folklooris baseeruvad teemale 'tapetu keha või tapetud laps ilmutab end tapjale'. Matuselinad, mida laps küsib, omavad sama tähendust lapse jaoks kui nimi või ristimine. Laps vajab kombejärgset üleminekuriitust, et minna surnute riiki või kristluse järgi saavutada igavene õndsus. Osakese matuseriiete heitmine tähendab 'vastuvõtu riitust', mille kaudu laps omandab seotuse oma sugukonna ja perekonna varem surnud liikmetega.
Eespoole traditsiooni ajaloo analüüsi ja uurimist asetub ikkagi muistendi sisu. Kui uurida teksti folkloristi vaatepunktist, on võimalik eristada vahet järgmiste tasandite vahel: keel, stiil, sisu ja struktuur. Keele tasandil (tekstuur) uurime keele dimensioone. Sisu tasandil uurime tähtsaid elemente tegevuses, mida võib tõlkida ühest keelest teise. Stiili tasandil on tähelepanu pööratud rahavajutule iseloomulikele vormelitele, nt. muinasjutus 'Elas kord mees...'. Struktuuri analüüs tähendab, et me kisume narratiivi struktuurist välja need elemendid, mis on sisust sõltumatud. On võimalik eraldada manifesti ja latentset struktuuri, nt (nt. Pentikäinen 1971, 18-19).
Folkloristlikus struktuurianalüüsis on uurimiseks kasutatud peamiselt muinasjutte ja müüte. Harvem proovitud selgeks teha neid struktuuriahelaid, mis dikteerivad legendi või usundilise teate vormi.
Kui teeme folkloristliku struktuuri analüüsi, on oluline meeles pidada Propi süntagmaatilist struktuurianalüüsi, mis baseerus submuinasjuttudele, mis ergutasid teda leidma 31 funktsiooni ja välja pakkuma oma struktuuri-analüütilisi hüpoteese (Propp 1968; Aspelin & Lundberg 1971). Propi hüpoteesid on järgnevad:
1. Muinasjuttude funktsioonid on konstantsed elemendid; nad on sõltumatud inimesest, kes neid esitab. Need on komponendid millest muinasjutt on konstrueeritud.
2. Suur hulk sub-lugude funktsioone on relatiivselt väikesed.
3. Funktsioonide sisemine järjekord on alati sama.
4. Kõik sub-lood esindavad üksikut struktuuri tüüpi.
Propi analüüsi on arendatud A.J. Greimasi, Eleasar Meletinsky, Claude Bremondi ja Alan Dundesi jt. poolt. Dundes soovitas Propi 'funktsiooni' mõiste asemele terminit 'motifeem'. Prantsuse strukturalistid Greimas ja Bremond, nagu ka Meletinsky, on püüdnud kohandada Propi ideid Levi-Straussi meetoditega. Kui teatud funktsioonid on defineeritud kui sama põhiüksuse või variantide vastandid, on võimalik jõuda väiksema hulga variantideni kui Propil. Niisiis, Greimas, Meletinsky ja Bremand on ilmutanud suuremat huvi konkreetsete folkloori materjalide kirjeldamisele kui Propi funktsiooniketi kolmekordse jaotuse vastu, eriti loogiliste ja semantiliste olukordadele, selles fokloori seisundis. Eriti Bremondi analüüsid sisaldavad ideid, mida võiks arvestada narratoloogiale kohasena (Bremond 1968, 153; Levi-Strauss 1960; Greimas 1966, 205-16; Meletinsky 1969, 26-7). Muistendi struktuuri analüüsis saab nende õpetlaste uurimusi kasutada, mitte otseselt, kuid kohandatult muistendi materjalile.
Üks erinevus muinasjutu ja muistendi vahel on pikkus. Muistendid on sageli palju lühemad kui muinasjutud. Sellepärast on neil vähem struktuuri ühikuid kui muinasjutul. Mõned struktuuriahelad, mida on kasutatud muinasjutu analüüsiks näivad sobivat ka muistendite struktuuri uurimiseks. Struktuuri ja funktsiooni vahe uurimine võiks samuti olla kasulik.
Nagu oli märgitud ülalpool, tegeleb muistend üleloomulike situatsioonidega, sellistega nagu ristimata laps leiab ennast: laps, kellel pole staatust surnute riigis. Mitmed variandid, eriti versioonid 5 ja 6, järgivad seda mudelit. Näiteks: Last kuuldi nutmas Tupurla küla lähedal teel Kaisaniemisse. Teda kuuldi ütlevat: "Mul pole midagi seljas." Keegi oli visanud oma taskuräti nutu suunas. (Mouhijärvi, SKS K. Laitakari 127, 1936). Sama struktuuri mudelit on leitud ka mitmetest muistenditest, mis tiirlevad staatuseta surnute, mitte ainult laste, ümber. Komparatiivse religiooni seisukohalt võib märkida, et see mudel kuulub muistendite vanemasse kihistusse.
Lapsetapp on normirikkumine, mis avaldas mõju naisele, kes oli sünnitanud ebaseadusliku lapse. Enamus muistendivariantidest, mis on jutustatud naiste poolt, jälgivad hoiatava muistendi struktuuri mudelit. Nad alustavad norminguga ja siis kirjeldatakse intsidenti, kus normi on rikutud ning muistendi lõppu jäävad üleloomulikud või ilmalikud seadusjärgsed järeldused kuriteole. Versioonid 1, 2, 3 ja 4 järgivad seda struktuuri mudelit. Eriti tavaline on 4. verisooni mudel; 'Mõrvatud laps ilmub emale': Ühes kohas kummitas üks laps, kuna ta oli tapetud ja polnud maetud pühitsetud mulda. Siis inimesed käisid Ranuast Simosse kirikusse, sest Ranuas kirikut veel polnud. Kord aerutas salk inimesi Simo jõge pidi kirikusse. Pekkala talu vanaperenaine, kes seda lugu mulle rääkis, oli samas paadis, ja äkki kuulsid nad lapse nutu ulgu metsas. Nad kuulsid sõnu: "Liisa Sauko on mu ema. Sokid, saapad, oksad torgivad mu jalgu." Lapse ema oli samas paadis, ta kaotas teadvuse ja ei saanud hingata. Kuna laps oli ebaseaduslik, oli ema pidanud ta tapma. See on väga vana juhtum, kuna Pekkala vanaperenaine on nüüd juba surnud palju aastaid ja kui ta suri oli ta 90 aastane. (Ranua, SKS A. Särkelä KRK 248:3, 1935.)
Traditsiooni-ajaloolisest vaatepuntkist kuulub see mudel hilisemasse kihistusse muistendi arengus; see tekkis ilmselt siis, kui lapsetapp oli levinud kuritegu. Tüdrukuid hoiatati oma vililaste peitmise või ebaseaduslikke järeltulijate või lapste tapmise eest. On iseloomulik, et sellist laadi lapsetapulood on enim levinud naissoost jutustajate seas. Naiste eelistus kuulus ka järgmisele mudelile.
Neil muistendivariantidel on erinev mudel ja erinev funktsioon. Muistendi tuum on hoiatus, aga osav resolutsioon üleloomulikust fenomenist. Peategelane on kartmatu inimene, kes lahendab üleloomuliku fenomeni. Majas kuuldi iga öö lapse nuttu. Inimesed muutusid uudishimulikuks. Siis nägi üks kodakondsetest und ja kuulis kuidas lapse hääl ütles: "Mul on siin nii külm." Ta nägi ka kohta, kust see hääl tuli. See tuli pööningult, korstnajala juurest. Hoomikul läks üks seda kohta vaatama ja leidis lapse laiba. Tuli välja, et peretütar oli sünnitanud ebaseadusliku lapse, tapnud ta ja peitnud korstnajala juurde. (Viipuri, SKS HAKS, Salme Huhti 33604, 1946.)
" Äpärä on mõrvatud ja kõrvaldatud laps, kes on ristimata. Kas teda peaks ristima, kui kuuldakse, seda ma ei tea. Äpärä nutab ja ütleb: "Isa, anna mulle jalatsid, ema, anna mulle sokid." Kui kuuldakse last neid sõnu ütlemas, siis peab midagi viskama talle sokkideks - käpiku või riideräbala või midagi, siis äpärä jääb rahule. Äpärä püüab sind ümber piirata, ta kõnnib ringis su ümber ja sa kuuled ulumist. Kui sa seda kuuled, siis pead pöörduma hääle suunas. Äpäräle ei tohi kunagi selga pöörata, see on ohtlik. Kui äpärä saab sust võitu, siis võib hulluks minna. Mõnikord kostab nutt ühest kohast, mõnikord teisest ja järsku on hääl su ees. Ainuke asi mida siis teha saab, on öelda tavalised vandesõnad, kõige hullemad, mida sa tead. Ei tohi kunagi äpärät õnnistada, äpärät pole kunagi õnnistatud. Enamgi, sa pead needma teda ja ütlema talle, et ta läheks selle inimese juurde kellele ta kuulub. (Norrbotten, Jukkasjärvi, ULMA 7189, pp. 19-20.)
Muistendi tuumne osa on väljendatud üleloomuliku olendi poolt. Sellel on väga strereotüüpne vorm, mis varieerub paiguti, nagu oli välja toodud erinevate variantide analüüsis eespool. Muistendi püsivus näib sõltuvat eelkõige huvitavast stereotüüpsest ütlusest. Eriti hilised muisendi lindistused, on väga lihtsa struktuuriga, mis sisaldavad kas ainult vormelit või lühikest interpretatsiooni sellest. Ema anna mulle sokid, isa, anna mulle jalatsid, oksad torgivad jalgu. (Raahe, SKS Henna Korpi KRK 211:4, 1935.) "Anna, mu ema, peaks andma mulle sokid ja jalatsid," nuttis mõrvatud laps, selles kohas, kus tüdruk ta tapnud oli. (Saltvik, SLS Ragna Ahlbäck 1945.)
Üsna suurt hulka muistendeid võib kirjeldada kui kohamuistendeid, kuna need interpretatsioonid on fokuseeritud kohalikule kummitusele: Olen kuulnud, et keegi oli peitnud oma vililase Suutari metsa ja inimesed olid kuulnud lapse nuttu ja sõnu: "Ema, anna mulle sokid, isa, anna mulle saapad, okkad torgivad mu jalgu." Perunka lähedal on Piikkikanga nõmm; räägitakse, et sinna nõmmele on maetud laps. Keegi oli kuulnud nõmmelt lapse nuttu: "Ema, anna mulle sokid, isa anna mulle saapad, oksad torgivad mu jalgu." (Vihanti SKS M.A. Junttila KRK 208:73. 1935.) See struktuurimudel on väga selge 3. ja 4. variandi puhul.
Viimase kahekümne aasta jooksul on struktuurianalüüs omandanud keskse rolli folkloristlikes metodoloogiates. Folkloristid on kasutanud strukturalistlikke meetodeid peamiselt muinasjutu ja müüdi tekstide või formaalselt fikseeritud mõistatuste ja vanasõnade analüüsiks. Harvem on seda kasutatud muistendite analüüsimisel. Juhtudel, kui struktuuiranalüüsi on kasutatud on sageli välja toodud, et meetod on sõltumatu ja ei oma seoseid teiste folkloristlike uurimistööde järeldustega, nt funktsionaalanalüüs.
Muistendite strukturaalanalüüsi on tehtud paljutähenduslikel alustel. Ma pole uurinud ainult struktuuri, vaid välja selgitanud tema seosed funktsioonidega. Funktsionaalsed erinevused näivad omavat teisikuid erinevates struktuurimudelites. On võimalik teha vahet 5 erineva struktuurimudeli vahel, igal ja igaühel neist on oma funktsioon: usundliline muistend, hoiatusmuistend, meelelahutusmuistend, vormelimuisend ja kohamuistend.
Muistendi struktuurianalüüsi esitamisel on kasulik võtta arvesse mõjutavad rollid, st dramatis personae Vladimir Propi terminiga (Propp 1968, 72-75). Muistendite dramatis personae'd on järgmised:
1. need kes tekitavad ebakõla, nt normirikkujad,
2. need kes on kogenud kriise või kohanud üleloomulike fenomenidega, nt üleloomulik olend, teiste sõnadega, need kes on isiklikult kogenud ebakõlalisi sündmusi,
3. "vahendajad" (Elli Köngäs-Maranda ja Pierre Maranda termin), need kes taastavad harmoonia ("tasakaalustatud seisundi taastajad"),
4. üleoomulikud olendid,
5. kogejad, tunnistajad, sündmuste pealtnägijad.
Usundilise muistendi struktuuri kõige olulisemaks persooniks on "loo kangelane", see, kes harmoonia taastab, kes toimetab üleminekuriituse nii, et surnud laps saab selle, mis tal puudub. Hoiatava muistendi mudelis lõpeb muistend vaenulikult peategelase suhtes. Ta on kõrvale heidetud ja saab karistuse, kas üleloomulikult olendilt või maistelt võimudelt; ta ei saa teha midagi põgenemaks tagajärgede eest, mis teda tabavad normi rikkumise eest. Meelelahutusmuisendi mudelis on peategelane vahendaja, inimene, kes lahendab üleloomuliku olendi probleemi ja teeb lõpu kummitamisele. Teises kontekstis kavatsen ma uurida, kuidas funktsionaalne varieerumine manifesteerib ennast erinevana struktuuriahelatest erinavates zhanrides üksikisiku repertuaaris (Pentikäinen 1977).
Tõlkinud Piret Paal
Vt. lisa muistendite tegelaste rollide ja karakterite kohta Ulf Palmenfeldi artiklist Muistendite mõistmisest