Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.

Kirjutamine korraldab teadvuse ümber

Väljaandest Orality and Literacy. The Technologizing of the Word. (4. peatükk.) London and New York 2002: Routledge, lk 77-114.

Ong, Walter J.

Autonoomse diskursuse uus maailm

Kui meil oleks sügavam arusaam algsest ehk esmasest suulisusest, suudaksime paremini mõista ka uut, kirjalikku maailma - milline see siis tegelikult on ja millised on need funktsionaalselt kirjaoskajad inimolendid, kelle mõtlemisprotsessid ei kasva otseselt välja loomulikest jõududest, vaid jõududest, mida on kas otseselt või kaudselt struktureerinud kirjatehnoloogia. Ilma kirjata ei suuda ega saa kirjaoskaja mõistus mõelda talle omasel viisil. See kehtib mitte üksnes kirjutamise, vaid ka mõtete suulise komponeerimise kohta. Kirjutamine on muutnud inimteadvust enam kui ükski teine leiutis.

Kirjutamine kehtestab nn "kontekstivaba" keele (Hirsch 1977: 21-23, 26) ehk "autonoomse" diskursuse (Olson 1980), seega diskursuse, mis autorist eraldiseisvana ei allu otsestele küsimustele ega vastuväidetele, nii nagu seda teeb suuline kõne.

Teatud autonoomse diskursusega puutuvad suulised kultuurid kokku kindlakujulistes rituaalsetes vormelites (Olson 1980a: 187-94; Chafe 1982), samuti tähendamissõnades ja ettekuulutustes, mille kuuldavale toojat ei tajuta mitte allikana, vaid üksnes kanalina. Delfi oraakel polnud vastutav oraakli lausungite eest, kuivõrd neid võeti kui jumala häält. Kiri - ja veelgi enam trükikunst - omab mõneti samalaadset prohvetlikku väärtust. Sarnaselt oraakli ja prohvetiga eraldab raamat lausungi allikast - sellest, kes raamatu tõesti "ütles" või kirjutas. Autorile on võimalik vastu vaielda vaid siis, kui temani on võimalik jõuda, kuid see pole võimalik ühegi tema raamatu kaudu. Pole ühtki võimalust teksti otseseks kummutamiseks. Pärast täiesti totaalset ja laastavat kummutamist ütleb tekst ikka sedasama, mida varemgi. See on ka üks põhjuseid, miks väljend "kirjutatud on" (the book says) on tavakõnes samaväärne väljendiga "see on tõsi"(it is true). Samuti on see üks põhjustest, miks raamatuid põletatakse. Tekst, mis väidab midagi ja mida kogu maailm peab valeks, väidab seda valet igavesti, niikaua kui tekst olemas on. Tekstid on sisemiselt tõrksad.

Platon, kiri ja arvutid

Enamik inimesi üllatub ja paljud tunnevad end lööduna, avastades, et argumendid, millele toetudes tänapäeval enamasti arvuteid kritiseeritakse, pole erinevad nendest, mida Platon Seitsmendas kirjas ja dialoogis Phaedrus kasutas kirja kritiseerimisel. Platoni Sokrates ütleb, et kiri on mitteinimlik, kuna teeskleb, et suudab kehtestada väljaspool inimmõistust midagi, mis tegelikult on võimalik vaid mõistuses. Kiri on asi, toode. Täpselt sama öeldakse ju ka arvutite kohta. Teiseks rõhutab Platoni Sokrates, et kiri hävitab mälu. Kirja kasutajad toetuvad sisemiste vahendite puudumisel välistele vahenditele ning muutuvad seeläbi unustajateks. Kirjutamine nõrgendab mõistust. Tänapäeval kardavad lapsevanemad ja ka teised, et taskuarvuti on lihtsalt väline vahend, asendamaks päheõpitavaid korrutustabeleid, mis peaksid olema sisemisteks vahenditeks. Taskuarvutid nõrgendavad mõistust, kuna vabastavad selle tegevusest, mis hoiaks seda vormis. Kolmandaks on kirjutatud tekst praktiliselt reageerimisvõimetu. Kui sa palud inimeselt selgitust tema väitele, võid sa selle ka saada; kui sa palud selgitust tekstilt, saad sa tagasi vaid needsamad - sageli rumalad - sõnad, mis kutsusid esile su küsimuse. Sama vastuväidet kasutatakse ka tänapäevases arvutite kriitikas: "rämps sisse, rämps välja" (garbage in, garbage out). Neljandaks - kooskõlas suuliste kultuuride võistleva mentaliteediga - peab Platoni Sokrates kirjutamise puuduseks asjaolu, et kirjutatud sõna ei saa ennast kaitsta niimoodi nagu loomulikult räägitud sõna: tõeline kõne ja mõte on olemas ainult reaalsete inimeste vahelise mõttevahetuse kontekstis. Kiri on passiivne, sellisest kontekstist väljas, ebareaalses ja -loomulikus maailmas. Nagu ka arvutid.

A fortioritabavad sarnased rünnakud trükikunsti. Need, keda häirivad Platoni kahtlused kirja kohta, võivad saada veelgi enam häiritud, avastades, et samasuguseid kahtlusi/kartusi tekitas alguses ka trükikunst. Hieronimo Squarciafico, kes ise pani aluse ladina klassikute trükkimisele, arutles juba 1477. aastal, et "raamatute küllus muudab inimesed vähem usinaks" (Lowry 1979: 29-31); see hävitab mälu ja nõrgestab mõistust viimaselt ülearust tööd ära võttes (taas kord taskuarvuti probleem) ning muudab targad mehed ja naised alamaks taskukompendiumidest. Mõned teised muidugi nägid trükikunstis teretulnud võrdsustajat: igaühe võimalust saada targaks meheks või naiseks (ibid: 31-2).

Üks Platoni seisukoha nõrkusi oli see, et oma vastuväidete efektiivsuse tagamise huvides pani ta need kirja; samuti nagu on trükikunsti vastaste nõrkuseks see, et oma vastuväidete efektiivsuse tagamise huvides pidid nad need ära trükkima. Sama nõrkus peitub ju arvutivastastes seisukohavõttudes - selleks, et väited mõjuksid efektiivselt, tuleb neid avaldada artiklites ja raamatutes, mille produtseerimisel on kasutatud arvutit. Kiri, trükikunst ja arvutid on kõik sõna tehnologiseerimise võimalused. Kui sõna on tehnologiseeritud, siis pole muud tõhusat võimalust kritiseerida seda, mida tehnoloogia on sõnaga teinud, kui kasutada kõige võimsama kättesaadava tehnoloogia abi. Veelgi enam - uus tehnoloogia mitte ainult ei vahenda seda kriitikat, vaid tegelikult ka loob selle. Nagu on juba varem näidatud (Havelock 1963), sai Platoni filosoofiliselt analüütiline mõte, sh ka tema kirjakriitika võimalikuks vaid tänu mõjudele, mida kiri oli hakanud mentaalsetele protsessidele avaldama.

Nagu on väga kenasti näidanud Havelock (1963), on õigupoolest kogu Platoni epistemoloogia eelnenud suulise, liikumisalti, sooja, isiklikult interaktiivse suulist kultuuri toetava eluilma programmiline kõrvaleheitmine. Seda eluilma esindavad poeedid, keda ta oma Riiki ei laseks. Termin idea, vorm, on olemuselt visuaalne, pärinedes samast juurest kui ladina video 'nägema' ja sellised inglise tuletised nagu vision 'nägemine/nägemus', visible 'nähtav' ja videotape 'videokassett'. Platooniline vorm oli vorm, mis moodustus analoogias nähtava vormiga. Platoonilised ideed on hääletud, liikumatud, ilma igasuguse soojuseta, nad pole mitte interaktiivsed, vaid isoleeritud, neil pole mingit osa inimeste eluilmas, nad asuvad sellest sootuks ülal- ja tagapool. Muidugi polnud Platon sugugi mitte täielikult teadlik alateadlikest jõududest, mis tekitasid tema psüühes seda kirjaoskaja inimese reaktsiooni või ülereaktsiooni vinduvale ja viivitavale suulisusele.

Sellised kaalutlused muudavad meid tähelepanelikuks paradokside suhtes, mis tõkestavad suhteid algse räägitud sõna ja kõigi tema tehnoloogiliste transformatsioonide vahel. Põhjus selliseks õrritavaks endassesulgumiseks peitub loomulikult selles, et intellekt on järeleandmatult refleksiivne, nii et isegi välised vahendid, mida ta kasutab oma tööde teostamisel, muutuvad "sisemisteks", st osaks tema enese refleksiivsetest protsessidest.

Üks kõige hämmastavamaid kirjutamises peituvaid paradokse on tema lähedane seotus surmaga. Sellele sidemele vihjab juba Platoni etteheide, et kirjutamine on mitteinimlik, asja-taoline ja hävitab mälu. Kuid see ilmneb ohtralt ka loendamatutes viidetes kirjutamisele (ja/või trükikunstile), mida on võimalik jälgida trükitud tsitaadikogumikes. Alates Pauluse 2. kirjast korintlastele 3: 6 "sest kirjatäht suretab, aga vaim teeb elavaks", ja Horatiusest, kes viitab oma kolmele oodide raamatule kui "monumendile" (iii.30.1) justkui omaenese surma ette ennustades, kuni Henry Vaughani häbematu märkuseni Sir Thomas Bodley'le, et Oxfordi Bodley' raamatukogus "on iga raamat sinu epitaaf", ja sealt edasi. Raamatus Pippa astub mööda, juhib Robert Browning tähelepanu veel nüüdki laialt levinud kombele vajutada elavaid lilli surnuks trükitud raamatu lehtede vahele "faded yellow blossoms / twixt page and page" (närtsind kollased õied/lehekülgede vahel). Surnud, kuid kunagi elanud lill on verbaalse teksti psüühiliseks ekvivalendiks. Sealjuures peitub paradoks selles, et teksti elutus, tema eemaldamine elusast inimmaailmast, tema range visuaalne fikseeritus, kõik kokku kindlustavad tema kestvuse ja potentsiaali saada ellu äratatud lugematutes elavates kontekstides potentsiaalselt lõputu arvu elusate lugejate poolt (Ong 1977: 230-271).

Kirjutamine on tehnoloogia

Platon pidas kirjutamist väliseks, võõraks tehnoloogiaks, samamoodi kui paljud tänapäeva inimesed arvuteid. Kuivõrd me oleme tänapäevaks kirja nii sügavalt omaks võtnud, muutnud selle nii suurel määral osaks meist endist, mida Platoni ajastu polnud veel suutnud (Havelock 1963), on meil raske tajuda kirja trükikunstile või arvutitele sarnaneva tehnoloogiana. Siiski on kiri (ja eriti just tähestikuline kiri) tehnoloogia, mis nõuab riistade ja muu varustuse kasutamist: stiilused, pintslid või sulepead, hoolikalt ettevalmistatud pinnad, nagu paber, loomanahad, puuribad, kuid ka tindid, värvid jpm. Peatükis "Kirjutamise tehnoloogia" käsitleb Clanchy (1979: 88-115) seda küsimust üksikasjaliselt Lääne keskaja kontekstis. Mingis mõttes on kiri kõnealusest kolmest tehnoloogiast kõige jõulisem. Kiri alustab seda, mida trükkimine ja arvutid vaid jätkavad - dünaamilise heli taandamist liikumatusse ruumi, sõnade eraldamist elavast olevikust, kus suudab eksisteerida vaid räägitud sõna.

Võrreldes loomuliku suulise kõnega, on kirjutamine täiesti kunstlik. Pole võimalik kirjutada "loomulikult". Suuline kõne on inimolendite jaoks täiesti loomulik, kuivõrd rääkima õpib ükskõik millisest kultuurist pärinev ükskõik milline inimolend, kel pole psühholoogilisi või füsioloogilisi puudeid. Kõne, hoovates teadvusse alateadvuse sügavikkudest, on teadliku elu aluseks, olles siiski kas teadlikult või alateadlikult koostöös ühiskonnaga. Grammatika reeglid elavad alateadvuses nii, et sa oled võimeline neid kasutama ja isegi uusi looma, olemata samas võimeline neid sõnastama.

Kiri erineb sellisest kõnest selle poolest, et ta ei pea ilmtingimata olema kui hoovus alateadvusest. Räägitava keele kirjapanemise protsessi valitsevad väljamõeldud, artikuleeritavad reeglid: näiteks kujutab teatud piktogramm teatud sõna, või siis teatavat foneemi esindab a, teist b ja nii edasi. (Siiski ei saa eitada, et hetkest, mil eksplitseeritud, teadlikud reeglid on omandatud, hakkab kirjutamise käigus loodud kirjutaja-lugeja vahekord kirjalikku komponeerimisse kätketud alateadlike protsesse sügavalt mõjutama. Kuid sellest pikemalt veidi hiljem).

Kirja nimetamine kunstlikuks pole laitus, vaid kiitus. Nagu kõik kunstlikud leiutised - ja tegelikult rohkem kui ükskõik missugune teine - on kiri hindamatult vajalik ja tegelikult vältimatu, et realiseerida täielikumalt inimese sisemisi potentsiaale. Tehnoloogiad pole pelgad välised vahendid, vaid ka sisemised teadvuse transformatsioonid - viimast eriti juhul, kui tegu on sõna mõjutamisega. Sellised transformatsioonid võivad olla ülendavad. Kirjutamine kõrgendab teadvust. Loomulikust keskkonnast võõrandumine võib meile kasulik olla, ning on tegelikult nii mitmelgi moel terviklikule inimelule olemuslik. Et elada ja mõista terviklikult vajame me lisaks lähedusele ka distantsi. Ja just seda pakub kiri teadvusele enam kui miski muu.

Tehnoloogiad on kunstlikud, kuid - taas üks paradoks - kunstlikkus on inimolenditele loomulik. Õigesti interioriseeritud tehnoloogia ei madalda inimelu väärtust, vaid just vastupidi - tõstab seda. Näiteks kaasaegne orkester on kõrgtehnoloogia tulemus. Viiul on instrument, st tööriist. Orel on hiiglaslik masin, mille võimsuse allikad - pumbad, lõõtsad, elektrigeneraatorid - on täiesti väljaspool tema käsitsejat. Beethoveni Viienda sümfoonia partituur koosneb hoolikatest juhistest hea ettevalmistusega tehnikutele, mis määratlevad üksikasjaliselt, kuidas täpselt peavad nad oma tööriistu kasutama. Legato: ära tõsta oma sõrme klahvilt, enne kui sa pole järgmist alla vajutanud. Staccato: löö klahvi ja eemalda sõrm koheselt. Ja nii edasi. Nagu muusikateadlased väga hästi teavad pole mõtet vastustada elektroonilisi kompositsioone, nagu näiteks Morton Subotniku Metsik pull, lähtuvalt sellest, et heli pärineb mehhaanilisest aparaadist. Ja kust sinu meelest siis oreli helid tulevad? Või viiulihelid või isegi vile? Kasutades mehhaanilist aparaati, väljendab viiulimängija või organist midagi ülimalt inimlikku, mille väljendamine ilma mehhaanilise aparaadita oleks võimatu. Loomulikult selleks, et selline väljendus võimalik oleks, peavad viiulimängija ja organist olema tehnoloogia interioriseerinud, muutnud tööriista või masina teiseseks looduseks, psühholoogiliseks osaks enestest. On vaja aastaid "harjutada", õppida, kuidas panna tööriist tegema seda, mida ta suudab. Selline tööriista kohandamine enesega, tehnoloogilise oskuse omandamine, pole just eriti ebainimlikustav. Tehnoloogia kasutamine võib rikastada inimpsüühet, kosutada vaimu ning intensiivistada sisemist elu. Kiri kui tehnoloogia on isegi hulga interioriseeritum, kui seda on instrumentaalne muusika esitus. Kuid selleks, et mõista, mis ta siis tegelikult on, st mõista kirja suhtes tema mineviku, suulisusega, tuleb vaadata ausalt näkku tõsiasjale, et tegu on tehnoloogiaga.

Mis on "kiri"?

Vähemalt selle sõna ranges tähenduses on kiri tehnoloogia, mis on kujundanud kaasaegse inimese intellektuaalse tegevuse ja andnud talle oma jõu - inimajaloos üsnagi hiline sündmus. Homo sapiens on olnud maakeral umbes 50 000 aastat (Leakey and Lewin 1979: 14 ja 68). Esimene tõeline kiri, mida me teame, arendati välja alles 3500 aasta paiku eKr Mesopotaamias Sumerite juures (Diringer 1953; Gelb 1963).

Samas on inimolendid pilte joonistanud juba loendamatuid aastatuhandeid enne seda. Samuti on erinevates ühiskondades kasutatud ka erinevaid salvestusvahendeid ehk aides-mémoire: sälgustatud kepid, kivide read, ja teised pügaldatud vahendid, nagu Inkade quipu (rippuvate paeltega tokk, mille külge seoti teisi paelu), tasandikuindiaanlaste "talveloenduskalender" jne. Kuid kiri on enam kui lihtsalt mälu abistaja. Isegi piktograafilisena on kiri enam kui pildid. Pildid kujutavad objekte. Pilt, mis kujutab meest, maja ja puud ei ütle iseenesest midagi. (Kuigi ta võib seda teha, kui varustada ta õige koodi või konventsioonide kogumiga: kuid kood pole pildiliselt esitatav, äärmisel juhul vaid mõne teise mittepildilise koodi abiga. Lõppkokkuvõttes peab kood olema selgitatud läbi millegi enama kui pildid: kas sõnades või inimlikult mõistetud terviklikus inimkontekstis.) Kiri tõelise kirjutamise mõttes, nagu antud juhul, ei koosne mitte piltidest (st asjade kujutistest), vaid kellegi poolt öeldud või öelda kavatsetud lausungi või sõnade kujutistest.

On loomulikult võimalik lugeda "kirjaks" suvalist semiootilist märki, st suvalist nähtavat või tajutavat märki, millele indiviid on omistanud tähenduse. Nõnda võib suvaline kriips kaljul, või täke kepil olla selle tegija jaoks interpreteeritav kui "kiri". Kui seda kõike pidada kirjaks, on kirja vanus võib olla isegi võrreldav kõne vanusega. Ent need uurimused, mis peavad "kirjaks" suvalist nähtavat või tajutavat märki, millele on omistatud tähendus, ühendavad kirjutamise puhtbioloogilise käitumisega. Millal saab jalajäljest või fekaalide või uriini kogumitest (mida paljud loomaliigid suhtlemisel kasutavad - Wilson 1975: 228-9) "kiri"? Kasutades terminit "kiri" sellises laiendatud mõttes, et ta hõlmab suvalist semiootilist märki, trivialiseerime me tema tähenduse. Inimteadvuses toimunud otsustav ja ainulaadne läbimurre uutesse teadmiste maailmadesse ei toimunud mitte siis, kui kasutusele võeti lihtne semiootiline märgistamine, vaid kui leiutati nähtavatest märkidest koosnev kodeeritud süsteem, mille abil kirjutaja võis kindlaks määrata täpsed sõnad, mida lugeja tekstist genereerib. Kitsalt fokuseeritud tähenduses mõtleme tänapäeval kirjutamise all just seda.

Kui mõistame kirja niisuguses võtmes, siis hõlmavad kodeeritud nähtavad märgid sõnu täielikult, niisiis on kõnes kasutatavate sõnade keerukaid ja mitmekülgselt väljatöötatud kindlakskujunenud struktuure ja tähendusi võimalik talletada nähtaval kujul täpselt kogu nende eripärases keerukuses. Sellisena - kuivõrd suulise keele sõnu on võimalik üldse nii täpselt nähtaval kujul talletada - võimaldab kiri veelgi komplitseeritumate struktuuride ja tähenduste loomise, mis kaugelt ületavad suulise kõne võimalused. Sellises tavapärases tähenduses oli ja on kiri inimese kõige olulisem tehnoloogiline leiutis. See pole vaid pelk lisand kõnele. Kuna ta viib kõne suulisest-kuuldavast uude, s.o nähtav-sensoorsesse maailma, transformeerib kiri nii kõne kui ka mõtte. Täkked tokil ja teised aides-mémoire viivad välja kirjani, kuid need ei restruktureeri inimese eluilma sel viisil, nagu tõeline kiri seda teeb.

Tõelised kirjasüsteemid võivad areneda ja tavaliselt ka arenevad järk-järgult välja tahumatumate mälu abiliste kasutamisest. On ka vahepealseid etappe. Mõningates kodeeritud süsteemides suudab kirjutaja vaid ligilähedaselt ennustada, mida lugeja välja loeb, nagu näiteks Libeeria vaide väljaarendatud süsteem (Scribner and Cole 1978) või isegi Vana-Egiptuse hieroglüüfid. Kõige tugevam kontroll saavutatakse tähestikulise kirjaga, kuigi ka see pole kõigis olukordades päris täpne. Kui ma tähistan dokumendi sõnaga "read", võib tegu olla mineviku partitsiibiga (hääldades riimub sõnaga "red"), mis näitab, et dokument on juba läbi vaadatud, või võib tegu olla imperatiiviga (hääldades riimub sõnaga "reed"), mis näitab, et see tuleb kindlasti läbi vaadata. Isegi kui kasutatakse tähestikku, on vahel tarvis tunda tekstivälist konteksti, kuid seda erandjuhtudel, mille sagedus sõltub sellest, kui hästi on tähestik kõnealuse keelega kohandatud.

Palju kirju, kuid vaid üks tähestik

Üle kogu maailma on palju kirjasüsteeme, mis on välja arendatud üksteisest sõltumatult (Diringer 1953 and 1960; Gelb 1963): Mesopotaamia kiilkiri 3500 a e Kr (ligikaudne dateering - Diringer 1962), Egiptuse hieroglüüfid 3000 a e Kr (võib olla mõningate kiilkirja mõjudega), Minose või Mükeene "Lineaarkiri B" 1200 a e Kr, Induse oru kiri 1200 a eKr, Hiina kiri 1500 a eKr, maia kiri 50 a pKr, asteegi kiri 1400 a pKr.

Kirjade eellood on keerulised. Enamik - kui mitte kõik - kirjad on viidavad tagasi mõnele piltkirjale või mõnikord veelgi elementaarsemale, näiteks rahamärkide kasutamise tasandile. On pakutud välja, et vanim kõigist teadaolevatest kirjadest, sumeri kiilkiri (3500 e Kr), kasvas vähemalt osaliselt välja äritehingute ülesmärkimise süsteemist, mis seisnes savist rahamärkide kapseldamises väikestesse õõnsatesse, kuid täielikult suletud potilaadsetesse anumatesse, mille välisküljel olevad sälgud kujutasid sees olevaid rahamärke (Schmandt-Besserat 1978). Niimoodi kandsid anuma välisküljel olevad sümbolid - näiteks seitse sälku - endas tunnismärki anuma sees oleva kohta, milleks olid näiteks seitse väikest savist kindlakujulist eset, mis tähistasid lehmi või uttesid või midagi muud, mida pole veel ära deshifreeritud - samamoodi nagu sõnad jõuavad kuulajani alati koos oma konkreetse tähendusega. Märkide sellise kirjaeelse kasutuse majanduslik miljöö toetab nende seostamist kirjutamisega, sest esimene kiilkiri, mis pärineb samast kandist kui kõnealused anumad - olgu tema lähtevormid millised tahes - oli tarvitusel linlikes kogukondades põhiliselt igapäevastel majanduslikel ja administratiivsetel otstarvetel. Linnastumine andis tõuke korraliseks ülestähenduste tegemiseks. Kirjandus selle otseses mõttes, ehk siis kirja kasutamine loominguliseks tegevuseks, nii nagu räägitud sõnu oli kasutatud juttudes ja lauludes, tekib kirja ajaloo seisukohalt üsna hilja.

Pildid saavad olla kas lihtsad aides-mémoire või koodiga varustatuna väljendada enam-vähem täpseid sõnu erinevates grammatilistes suhetes. Hiina kiri koosneb tänapäevani põhiliselt piltidest, kuid piltidest, mis on väga keerukalt stiliseeritud ja kodifitseeritud - see muudab hiina kirja kindlasti kõige kompleksemaks kirjasüsteemiks, mis maailmas iial olnud. Indiaanlaste ja teiste (Mackay 1978: 32) juures avastatud piktograafiline kommunikatsioon ei arenenud välja tõeliseks kirjaks just nimelt koodi ebakindluse tõttu. Mitmete objektide piktograafilised tähised olid justkui allegooriliseks meeldetuletuseks osapooltele, kes suhtlesid teatud piiratud teemadel, mis omakorda aitas ette aru saada, mismoodi üksikud pildid teineteisesse suhtusid. Kuid sageli ei saanud isegi siis kavatsetud tähendus alati selgeks.

Piktograafidest (pilt puust tähistab sõna "puu") arendavad kirjad välja teistsugused sümbolid. Üheks võimaluseks on ideograaf, mille tähenduseks olev kontsept pole otseselt pildi poolt kujutatud, vaid koodiga määratud: näiteks hiina piktograaf, mis esitab pildi kahest stiliseeritud puust ei tähista sõna "kaks puud" vaid sõna "mets"; stiliseeritud pilt kõrvuti olevast naisest ja lapsest kujutab sõna "hea" jne. Kõneldav sõna naise jaoks on [ny], lapse jaoks [dze], hea jaoks [hau]: nagu näha ei pea pildiline etümoloogia olema foneetilise etümoloogiaga seotud. Kirjaoskajad hiinlased suhtuvad oma keelde üsna teistmoodi kui need hiina keele rääkijad, kes kirjutada ei oska. Teatud mõttes on ka sellised arvumärgid nagu 1, 2, 3 keeltevahelised ideograafid (kuigi mitte piktograafid): keeltes, milles on täiesti erinevad sõnad 1, 2, 3 jaoks, tähistavad nad samu kontsepte, kuid mitte samu helisid. Ja isegi antud keele sõnavaras on märgid 1, 2, 3 jne pigem otseselt seotud kontsepti kui sõnaga: 1 (üks) ja 2 (kaks) tähistavad sõnad on küll seotud kontseptidega 1. ja 2., kuid mitte sõnadega "esimene" ja "teine".

Teine liik piktograafe on reebuslik kirjutamine (inglise keeles võiks jalatalla (sole of a foot) pilt tähistada ka kala, keda kutsutakse sole (merikeel), sole tähenduses 'ainus' või soul (hing) kui keha paariline; veski (mill), puiestee (walk) ja võtme (key) pildid võiksid tähistada sõna "Milwaukee"). Kuna sel juhul sümbol esitab peamiselt heli, on reebus liik fonogramme (helisümboleid), kuid seda vaid vahendavalt: heli ei tähistata mitte abstraktse kodeeritud märgiga, nagu see on tähestiku tähe puhul, vaid pildiga, millel kujutatud üks neist esemetest, mida see heli tähistab.

Kõik piktograafilised süsteemid (isegi need, mis sisaldavad ideograafe ja reebuseid), vajavad kohutavat hulka sümboleid. Suurim, keerukaim ja rikkaim on hiina keel: 1716 aastast pärinev K'anghsi sõnaraamat toob välja 40545 märki. Ükski hiinlane ega sinoloog ei tea ega pole iial teadnud neid kõiki. Vähesed kirjaoskajad hiinlased suudavad kirjutada kõiki hiina keele sõnu, mida nad räägivad. Et omandada hiina kirjasüsteemi märkimisväärsel tasemel on enamasti tarvis umbes kakskümmend aastat. Selline kirjaviis on nii aeganõudev kui ka elitaarne. Ei saa olla kahtlust, et need märgid asendatakse ladina tähestikuga niipea, kui kogu Hiina Rahvavabariigi rahvas valdab ühte ja sama hiina keelt ("murret"), nimelt mandariini keelt, mida praegu igal pool õpetatakse. Kaotus kirjanduse jaoks oleks tohutu, kuid kindlasti mitte nii tohutu kui hiina kirjutusmasina jaoks, mis kasutab üle 40 000 märgi.

Peamiselt piktograafilise süsteemi eeliseks on see, et erinevaid hiina "murdeid" (tegelikult on need küll erinevad hiina keeled, vastastikku mittemõistetavad, kuid põhiosas sama struktuuriga) rääkivad inimesed, kes ei suuda mõista üksteise kõnet, võivad mõista teineteise kirjutisi. Nad loevad samast märgist (pildist) välja eri häälikuid, umbes samamoodi nagu prantslane ja lubalane ja vietnamlane ja inglane saavad aru, mida iga teine mõtleb araabia numbritega 1, 2, 3 jne, aga ei tunne seda arvu ära kui mõni neist teistest seda välja ütleb. (Aga erinevalt 1, 2, 3st on hiina märgid siiski olemuselt pildid - kuigi peenelt stiliseeritud).

Mõningaid keeli kirjutatakse silptähestikus, kus iga märk tähistab konsonanti ja talle järgnevat vokaali. Nõnda on jaapani Katakana silptähestikus viis erinevat sümbolit vastavalt ka, ke, ki, ko, ku jaoks, viis järgmist ma, me, mi, mo, mu jaoks jne. Juhtumisi on jaapani keel moodustatud nii, et see saab kasutada silbilist kirja: sõnad koosnevad osadest, kus konsonantsele helile järgneb alati vokaalne heli (n on moora), pole mingeid konsonantide kobaraid (nagu sõnades "pitchfork", "equipment"). Oma suure hulga erinevate silbitüüpide ja sagedaste konsonantide kobaratega, ei saaks inglise keelt efektiivselt silptähestikuna korraldada. On ka mõningaid jaapani keelest vähem arenenud silptähestikke. Näiteks Libeeria vai tähestikus puudub üks-ühene vastavus visuaalse sümboli ja heliühiku vahel. Kirjutaja annab vaid teatava kaardi lausungile, mida ta registreerib, ning lugemine on äärmiselt keeruline isegi kogenud kirjutaja jaoks (Scribner ja Cole 1978: 456).

Paljud kirjasüsteemid on tegelikult hübriidsüsteemid, mis ühendavad kaht või enamat printsiipi. Jaapani süsteem on hübriidne (lisaks silpidele kasutab ta ka hiina märke, mida hääldab omamoodi, mitte nagu hiinlased); Korea süsteem on hübriidne (lisaks tõelisele tähestikule hangul'ile, mis on võib-olla kõigist maailma tähestikest üldse tõhusaim, kasutab see ka hiina märke, mida hääldatakse omal moel); hiina kirjamärk ise on hübriid (kokku pandud piktograafidest, ideograafidest, reebustest ja mitmesugustest tihti väga keerukatest, kultuuriliselt rikastest ja poeetiliselt kaunitest kombinatsioonidest). Pealegi on kalduvuse tõttu alustada piktograafidega ning suunduda edasi ideograafide ja reebuste poole, võib-olla kõik kirjasüsteemid peale tähestiku mingil määral hübriidsed. Isegi tähestikuline kiri muutub hübriidseks, kui ta kirjutab ühe asemel 1.

Kõige tähelepanuväärsem fakt tähestiku kohta on kindlasti see, et ta on leiutatud vaid üks kord. Selle töötas välja semiidi rahvas või semiidi rahvad umbes 1500 a eKr, samas geograafilises areaalis, kus tekkis ka vanim teadaolev kiri (kiilkiri), kuid viimasest umbes kaks aastatuhandet hiljem. (Diringer 1962: 121-2, vaatleb algtähestiku kahte - põhja-semiidi ja lõuna-semiidi - versiooni). Kõik maailma tähestikud - heebrea, ugariti, kreeka, romaani, kirillitsa, araabia, tamili, malai, korea - pärinevad ühel või teisel moel algsest semiidi arengust, kuigi tähtede disain ei pruugi - , nagu näiteks ugariti ja korea kirja puhul - olla alati otseselt semiidi disainiga seotud.

Nagu heebrea keeles, pole ka teistes semiidi keeltes (sh araabia keeles) kuni tänase päevani tähti vokaalide märkimiseks. Heebreakeelses ajalehes või raamatus on veel tänapäevalgi trükitud vaid konsonandid (ja nn poolvokaalid [j] ja [w], mis on omakorda [i] ja [u] konsonantsed vormid); kui me järgiksime heebrea kasutust ka inglise keeles, peaksime me kirjutama ja trükkima "consonants" asemel "cnsnnts". Ka vanade kreeklaste poolt vokaali 'alfa' tähistamiseks ülevõetud täht aleph (millest hiljem sai meie rooma "a") ei tähistanud vokaali, vaid larüngaalklusiili (heli mis jääb kahe vokaali vahele, eestikeelses sõnas äkä, tähenduses "ei"). Üsna hilja heebrea tähestiku ajaloos hakati paljudele tekstidele lisama vokaali-"märke", punkte ja kriipse all ja ülalpool tähti, mis näitasid õigeid vokaale. Enamasti tehti seda küll nende heaks, kes keelt eriti hästi ei osanud, ja tänapäeva Iisraelis lisatakse need märgid sõnadele väga väikeste lugema õppivate laste jaoks - nii umbes kuni kolmanda klassini. Keelte ülesehitamiseks on väga palju eri võimalusi, ning semiidi keeled on moodustatud just nii, et neid on kõige kergem lugeda siis, kui sõnu kirjutades kasutatakse vaid konsonante.

Tava kirjutada vaid vokaale ja poolvokaale (y nagu sõnas "you", w) on pannud mõned keeleteadlased (Gelb 1963; Havelock 1963: 129) nimetama heebrea tähestikku silpkirjaks või hoopis vokaliseerimata ehk "redutseeritud" silpkirjaks. Siiski tundub mõnevõrra ebamugav mõelda heebrea tähest beth (b) kui silbist, kui ta tegelikkuses kujutab vaid foneemi [b], millele lugeja lisab vastavalt niisuguse vokaali, nagu sõna ja kontekst nõuavad. Pealegi lisatakse juhtudel, kui kasutatakse vokaalimärke, need tähtedele (all või ülalpool joont) samamoodi, nagu meie vokaalid lisatakse konsonantidele. Ja kaasaegsed iisraellased ja araablased, kes nõustuvad teineteisega väga vähestes muudes asjades, on üldiselt nõus, et nad mõlemad kirjutavad tähestiku tähti. Vähemalt selleks, et mõista kirja väljaarenemist suulisusest, ei tundu kuigi taunitav mõelda semiidi kirjast kui lihtsalt konsonantidest (ja poolvokaalidest) koosnevast tähestikust, mille lugejad lugedes varustavad lihtsalt ja kergelt sobivate vokaalidega.

Kui see kõik on nüüd semiidi tähestiku kohta ära öeldud, ilmneb siiski, et kreeklased, arendades välja esimese vokaalidega täiendatud tähestiku, tegid midagi psühholoogilises mõttes ülimalt tähtsat. Havelock (1976) usub, et just see otsustav, peaaegu totaalsele lähenev sõna transformeerimine kuuldavast nähtavasse, andis kreeka kultuurile selle intellektuaalse üleoleku teistest vanadest kultuuridest. Semiidi kirja lugeja pidi toetuma nii mittetekstuaalsele kui ka tekstuaalsele infole. Selleks, et teada, milliseid vokaale konsonantide vahele panna, pidi ta oskama keelt, mida luges. Semiidi kiri oli ikka veel sisse surutud sügavale inimese mittetekstuaalsesse eluilma. Vokaaliline kreeka tähestik oli sellest inimmaailmast kaugemal (nagu Platoni ideed pididki olema). See liigendas heli abstraktsemalt, puhtalt ruumilisteks komponentideks. Kreeka tähestikku oli võimalik kasutada ka lugemiseks ja kirjutamiseks keeltes, mida ei vallatud (küll mõningate keeltevahelistest foneetilistest erisustest tulenevate ebatäpsustega). Kreeka tähestiku võisid väikesed lapsed omandada juba väga noores eas ja piiratud sõnavaraga. (Nagu just sai märgitud, on Iisraeli koolilaste jaoks kuni kolmanda klassini vajalik lisada tavapärasele konsonantkirjale vokaalimärgid). Tänu sellisele kergele omandatavusele oli kreeka tähestik demokratiseeriv. Kuna see andis võimaluse töödelda ka võõrkeeli, oli see internatsionaliseeriv. See kreeklaste saavutus tabamatu heliilma abstraktseteks visuaalseteks ekvivalentideks liigendamisel (see liigendus polnud muidugi täiuslik, kuid siiski praktiliselt ammendav) ühtaegu nii ennustas ette kui aitas läbi viia kreeka mõtte hilisemaid analüütilisi vägitegusid.

Asjaolu, et kreeka keele struktuur ei põhinenud semiidi keele sarnasel süsteemil, millele sobis hästi vokaalide väljajätmine kirjast, osutus võib-olla juhuslikuks, kuid otsustavaks intellektuaalseks eeliseks. Kerckhove (1981) on pakkunud, et enam kui ükski teine kirjasüsteem, soodustab täiesti foneetiline tähestik vasaku ajupoolkera tegevust, ja edendab nii neurofüsioloogilisel tasandil abstraktset analüütilist mõtlemist.

Põhjus, miks tähestik leiutati nii hilja ning miks seda tehti vaid üks kord, saab hoomatavaks, kui mõtiskleme natuke heli olemuse üle. Opereerib ju tähestik teistest kirjadest otsesemalt heli kui sellisega, kuivõrd ta taandab heli otseselt ruumilistele ekvivalentidele ning seda väiksemates, analüütilisemates ja kergemini käsitsetavates ühikutes kui silptähestik: selle asemel, et tähistada heli ba ühe sümboliga, tähistab ta teda kahega, b pluss a.

Nagu juba varem selgitatud, eksisteerib heli vaid siis, kui ta lakkab eksisteerimast. Kogu sõna ei saa ühekorraga kohal olla: kui ma ütlen "eksistents", siis "-tents" ütlemise ajaks on "eksis-" juba läinud. Tähestik annab mõista, et asjad on teistmoodi, et sõna on asi, mitte sündmus, ta on ühekorraga kohal, teda on võimalik lõigata väikesteks tükkideks, mida on võimalik kirjutada õigetpidi ja hääldada tagurpidi: "part" võib hääldada kui "trap". Aga kui sa salvestad sõna "part" helikassetile ja pöörad siis kasseti ümber, pole tulemuseks "trap", vaid mingi täiesti teistsugune heli, mis pole ei "part" ega "trap". Pilt, ütleme näiteks linnust, ei taanda sõna ruumi, kuna ta kujutab objekti, mitte sõna. Pilt võib olla väga suure hulga sõnade ekvivalendiks, olenevalt keelest, mida kasutatakse tema interpreteerimiseks: oiseau, uccello, pijaro, Vogel, sae, tori, "lind".

Mõnes mõttes kujutab kogu kiri sõnu asjade, vaikivate objektide, liikumatute märkidena, mis on mõeldud silmadega seedimiseks. Mõnedes piktograafilistes kirjades ebaregulaarselt esinevad reebused ehk fonogrrammid kujutavad ühele sõnale vastavat heli teisele vastava pildiga (nagu ülaltoodud fiktiivses näites kujutas jalatald (sole of a foot) ka keha paarilist - hinge (soul)). Kuigi tõenäoliselt on ka tähestik arenenud välja piktogrammidest, on ta kaotanud kogu sideme asjade kui sellistega. Transformeerides lenduva helimaailma vaikivasse, poolkestvasse ruumimaailma, kujutab tähestik heli ennast asjana.

Muistsete semiitide leiutatud ja kreeklaste täiustatud foneetiline tähestik on kindlasti kõigist kirjasüsteemidest kõige kohandatavam heli taandamiseks nähtavasse vormi. Võimalik, et suurematest kirjasüsteemidest on ta ka kõige vähem esteetiline: teda on võimalik kenasti kujundada, kuid ealeski mitte nii peenelt kui hiina märke. See on kõigile kergesti õpitav, demokratiseeriv kiri. Hiina märgikiri, nagu ka paljud teised kirjasüsteemid, on sisemiselt elitaarne: et seda korralikult omandada, on vaja pikaajalist jõudeaega. Tähestiku demokratiseeriv loomus ilmneb ka Lõuna-Koreas. Tekst Korea raamatutes ja ajalehtedes on segu tähestikuliselt hääldatavatest sõnadest ja sadadest erinevatest hiina märkidest. Kuid kõik liiklusmärgid ja viidad on kirjutatud vaid tähestikuliselt, mida praktiliselt kõik lugeda oskavad, kuivõrd tähestikku õpetatakse algkooli varasemates klassides, samas kui suurema osa Korea kirjanduse lugemiseks vajalikku minimaalset 1800 han´i või hiina märki ei õpetata tavaliselt enne keskkooli lõppu.

Võib-olla kõige tähelepanuväärsem üksiksaavutus tähestiku ajaloos toimus Koreas, kus Yi dünastia kuningas King Sejong otsustas 1443. aastal, et Koreale tuleb välja töötada tähestik. Selle ajani oli korea keelt kirjutatud ainult hiina märkidega, mida usinalt kohandati sobima (ja suhestuma) korea sõnavaraga. (Korea keelel pole mingisugust sugulust hiina keelega, kuigi korea keeles on palju hiina laenusid, mis on enamasti nii ära koreastunud, et ükski hiinlane neist aru ei saa.) Tuhanded ja tuhanded korealased - kõik korealased, kes oskasid kirjutada - olid veetnud ja parajasti veetmas suuremat osa oma elust omandades keerukat sino-korea kirjaviisi. Vaevalt, et nad eriti heal meelel tervitasid kirjasüsteemi, mis muutis nende vaevaga omandatud oskused iganenuks. Kuid Yi dünastia oli võimas ja Sejongi määrus oodatud tohutu vastupanu vastu viitab sellele, et tal olid sama võimsad ego-struktuurid. Tähestiku mugandamine etteantud keelele kestab üldiselt mitmeid aastaid või inimpõlvi. Sejongi kokkukutsutud kirjatargad said korea tähestiku kolme aastaga valmis. See oli meisterlik saavutus: peaaegu täiuslikult kohandatud korea fonoloogiale ja esteetiliselt kujundatud selliselt, et tähestikuliselt kirjutatav näeks välja umbes nagu hiina märkides tekst. Kuid selle märkimisväärse saavutuse vastuvõtt oli ennustatav. Tähestikku kasutati vaid mitteteaduslikel, praktilistel ja vulgaarsetel eesmärkidel. "Tõsised" kirjanikud kasutasid jätkuvalt hiina märgikirja, milles nad olid endid nii vaevarikkalt treeninud. Tõsine kirjandus oli elitaarne ja tahtis, et teda ka teataks kui elitaarset. Alles kahekümnendal sajandil, koos Korea suurema demokratiseerimisega, saavutas tähestik oma praeguse ülekaalu (mis pole küll veel päris täielik).

Kirjaoskuse kehtestamine

Kui ükskõik missugune täielikult väljakujunenud kirjaviis - olgu ta tähestikuline või mitte - tungib väljastpoolt mõnda ühiskonda, pääseb ta alati üksnes piiratud aladele ja tema mõju ja tähendus erinevatele aladele on väga erinev. Alul võetakse kirja sageli kui saladusliku ja maagilise võimu instrumenti (Goody 1968b: 236). Jälgi seesugusest varasest suhtumisest kirja on võimalik näidata etümoloogiliselt: keskaja inglise keele "grammarye" või grammatika (grammar), mis tähendab raamatutarkuse õppimist (book-learning), omandas okultse või maagilise pärimuse tähenduse ning on läbi ühe shoti murde jõudnud ka tänapäeva inglise keelde sõnana "glamor" (võlujõud). "Glamor girls" on tegelikult "grammar girls". Ka keskaegse Põhja-Euroopa ruunikirja seostati tavaliselt maagiaga. Kirjamärkidega kaetud vidinaid on kasutatud maagiliste amulettidena (Goody 1968b: 201-3), kuid neid on hinnatud ka lihtsalt lähtuvalt imelisest kestvusest, mille nad sõnadele annavad. Nigeeria romaanikirjanik Chiuna Achebe kirjeldab üht Ibo küla kirjaoskajat elanikku, kes säilitas oma majas kogu trükitud materjali, millega ta kokku puutus - ajalehed, kartongid, retseptid (Achebe 1961: 120-1). See kõik näis liiga eriline, et lihtsalt minema visata.

Mõned piiratud kirjaoskusega ühiskonnad on pidanud kirja ettevaatamatu lugeja jaoks isegi ohtlikuks, ning nõudnud lugeja ja teksti vahele guru-taolist vahendajat (Goody ja Watt 1968: 13). Kirjaoskus võib piirduda ka vaid konkreetse inimgrupi, näiteks vaimulikega (Tambiah 1968: 113-4). Vahel omistatakse tekstidele sisemist religioosset väärtust: kirjaoskamatud loodavad saada kasu hõõrudes raamatut oma otsaesise vastu, või keerutades palverattaid, millel olevat kirja nad lugeda ei mõista (Goody 1968a: 15-16). Tiibeti munkadel oli tavaks istuda ojade kallastel ja "trükkida puust lõigatud plokkidega veepinnale loitse ja vormeleid" (Goody 1968a: 16, tsiteerib R. B. Eckvall). Hästi on tuntud siiamaani õilmitsevad kargo-kultused mõnel lõunamere saarel: kirjaoskamatud või poolkirjaoskamatud arvavad, et ärilise iseloomuga paberid, mida nad teavad ringlevat laevanduses - tellimuslehed, laadimiskviitungid, arved jms -, on maagilised vahendid, millega on võimalik panna laevu ja kaupa üle mere kohale tulema. Nad on välja töötanud kõiksuguseid rituaale, mis manipuleerivad kirjutatud tekstidega, lootes, et kaubad ilmuvad nende omandusse ja kasutusse (Meggit 1968: 300-9). Havelock on avastanud Antiik-Kreeka kultuuris piiratud kirjaoskuse üldise mudeli, mis on rakendatav ka paljudele teistele kultuuridele: peatselt peale kirjaoskuse ilmumist tekib "oskuskirjutamine" (Havelock 1963, vrd Havelock and Herschell 1978). Sel ajajärgul oli kirjaoskus amet, millega tegelesid kunstkäsitöölised. Kui kellelgi oli vaja kirjutada mõnd kirja või dokumenti, palgati selleks vastav inimene, samuti nagu palgati müüriladuja, et ehitada maja, või laevameister, et ehitada laeva. Selline oli olukord Lääne-Aafrika kuningriikides, mh näiteks Malis keskajast kuni kahekümnenda sajandini (Wilks 1968; Goody 1968b). Sellisel oskuskirjutamise ajajärgul polnud inimesel vaja osata kirjutada ega lugeda, kui ta oskas mõnd muud ametit. Alles umbes Platoni ajal, s.o umbes kolm sajandit pärast kreeka tähestiku esmailmumist, ületati see ajajärk Antiik-Kreekas sedavõrd, et kirjaoskus levis kogu Kreeka rahvastiku hulgas ning võeti piisavalt omaks, et hakata üldisi mõtlemisprotsesse mõjutama (Havelock 1963).

Ka varaste kirjutusvahendite füüsilised näitajad aitasid kaasa kirjutajatekultuuri jätkumisele (vt Clanchy 1979: 88-115, "Kirjutamise tehnoloogia"). Tasapindse, masinaga tehtud paberi ning suhteliselt kestvate pastakate asemel oli varasel kirjutajal kasutada hulga tõrksam tehnoloogiline varustus. Kirjutuspindadeks olid tal märjad savitellised, loomanahad (pärgament), viimased olid rasvast ja karvadest puhtaks kraabitud, tihti pumatiga tasandatud ning kriidiga valgendatud, sageli taaskasutuses pärast varasema teksti mahakraapimist. Või olid tal puude koor, papüürus (küll parem kui enamik pindu, kuid kõrgtehnoloogiliste standardite järgi siiski konarlik), kuivatatud lehed või muu taimkate, vahaga kaetud tahvlikesed, mis sageli hingedega varustatuna moodustasid diptühhoni ning mida kanti vööl (neid vahatahvleid kasutati märkmete tegemiseks, taaskasutamiseks tasandati vaha üha uuesti ja uuesti), puust ridvad (Clanchy 1979: 95) ja teised erisugused puit- ja kivipinnad. Polnud mingeid nurgapealseid kantseleitarvete poode, mis oleksid müünud kirjablokke. Paberit polnud olemaski. Kirjutamisvahenditeks olid kirjutajal kasutada erinevad stiilused, hanesuled, mida tuli üha uuesti ja uuesti lõhestada ja teritada riistaga, mida me veel siiani kutsume "sulenoaks", pintslid (eriti Ida-Aasias) ja mitmesugused instrumendid pindadesse sisselõikamiseks või tindi ja värvide laiali määrimiseks. Vedelaid tinte segati nende kasutamiskõlblikuks muutmiseks mitmel moel, nt veisesarvedes (tindisarved) või teistes happekindlates anumates, või eelkõige Ida-Aasias, niisutati pintsleid ning tupsutati nendega kuivi tindiklotse nagu akvarellmaali puhul.

Selliste kirjutusvahenditega töötamiseks olid vajalikud spetsiaalsed mehhaanilised oskused, mida igal "kirjutajal" polnud. Paber muutis kirjutamise füüsiliselt kergemaks. Kuid olgugi, et Hiinas toodeti paberit juba tõenäoliselt teisel sajandil eKr, kust see kaheksandaks sajandiks pKr levis araablaste kaudu Kesk-Itta, toodeti seda Euroopas esmakordselt alles kaheteistkümnendal sajandil.

Pikka aega kestnud suulisusele omane vaimne harjumus mõtelda oma mõtted läbi valjusti, ergutas dikteerimist, kuid sama mõju avaldas ka kirjutamistehnika areng. Inglane Orderic Vitalis väitis keskajal, et füüsilises kirjutamistegevuse protsessis "töötab kogu keha" (Clanchy 1979: 90). Kogu keskaja jooksul palkasid Euroopa autorid sageli kirjutajaid. Kirjutades komponeerimine, oma mõtete väljatöötamine, kirjapulk näpuvahel, oli - peamiselt küll lühemate kompositsioonide puhul - mingil määral kasutusel juba antiikajal, kuid üldkasutatavaks muutus see kirjanduslike ja teiste pikemate tööde puhul erinevates kultuurides erinevatel ajajärkudel. Veel üheteistkümnenda sajandi Inglismaal oli see küllaltki harv ning kui seda vahel siiski ette tuli, võis olla tegu psühholoogilises plaanis sedavõrd suuliselt määratletud aegruumiga, et meil on seda üsnagi raske ette kujutada. Üheteistkümnendast sajandist pärinev püha Albans Eadmerist leidis, et komponeerides kirjalikult tundis ta, nagu dikteeriks ta enesele (Clanchy 1979: 218). Püha Aquino Thomas, kes küll kirjutas oma käsikirjad ise, korraldas oma Summa theologiae poolsuulises formaadis: iga alalõik või "küsimus" algab vastuväidetega positsioonile, mida Thomas plaanib järgnevas võtta, seejärel sõnastab ta oma positsiooni ning lõpuks vastab järjekorras vastuväidetele. Samuti kirjutab poeet luuletust, kujutledes end seda auditooriumile deklameerimas. Vaevalt leidub tänapäeval kirjanikku, kes romaani kirjutades kujutleb end seda kõvahäälselt deklameerimas, kuigi ta võib olla täiesti teadlik sõnade kõlalisest mõjust. Kõrgetasemeline kirjaoskus soosib tõeliselt kirjalikku kompositsiooni, milles autori loodud tekst on just nimelt tekst - sõnad on pandud kokku otse paberil. See toob esile teistsugused mõtlemise piirjooned, kui on omased suuliselt toetatud mõtlemisele.

Mälust kirjalike ülestähendusteni

Veel kaua aega pärast seda, kui kultuur on hakanud kirja kasutama, ei pruugi ta kirja ennast üldse kõrgelt hinnata. Tänapäeva kirjaoskaja peab enamasti endastmõistetavaks, et ammumöödunud sündmuste hindamisel, näiteks kohtus, on kirjalikel säilmetel rohkem mõjujõudu kui räägitud sõnal. Samas pidasid aga kirjaoskust tundvad, kuid mitte veel täiesti omaks võtnud varased kultuurid sageli endastmõistetavaks hoopis vastupidist. Kirjalikele ülestähendustele omistatud usalduse suurus oli kahtlemata kultuuriti erinev, kuid ilmeka näite selle kohta, kui suurel määral võib suulisus säilida ka kirja olemasolul isegi administratiivses miljöös, leiame Clanchy põhjalikust juhtumianalüüsist, mis keskendub kirjaoskuse kasutamisele praktilisteks administratiivseteks vajadusteks 11.- 12. sajandi Inglismaal (1979).

Clanchy leidis, et uuritaval perioodil ei pruugi "dokumendid otseselt inspireerida tõde" (Clanchy 1979: 230). Et õigustada kirjaga kaasnevaid kulutusi ja tülikaid tehnilisi probleeme, tuli inimesi veenda, et kiri parandab oluliselt vanade suuliste meetodite efektiivsust. Enne kirjalike dokumentide kasutuselevõttu kasutati enamasti kollektiivseid suulisi tunnistusi, näiteks lääni pärijate ea kinnitamiseks. Et lahendada 1127. aastal tekkinud vaidlust selle üle, kas Sandwichi sadama tollimaksud läksid Püha Augustinuse kloostrile Canterburys või Kristuse kirikule (Christ Church), valiti vandekohus, kuhu kuulusid kaksteist meest Doverist ja kaksteist Sandwichist, kes kõik olid "auväärses eas vanad targad mehed, kes on elanud palju aastaid ja kellel on hea nimi". Iga vandemees vandus, et nii, nagu "ma olen kuulnud oma esivanematelt ja olen näinud ning kuulnud oma nooruses", kuulub tollimaks Kristuse kirikule (ibid: 232-3). Nad meenutasid avalikult seda, mida teised olid enne neid mälus kandnud.

Tunnistajaid peeti prima facie usaldusväärsemaks kui tekste, sest erinevalt tekstidest võis neid vastustada ning panna oma väiteid kaitsma (meenutagem, et see oli ka üks Platoni etteheiteid kirjale). Notariaalsed dokumentide autentiseerimise meetodid üritavad viia autentsust tõestava mehhanismi kirjaliku teksti sisse, kuid notariaalsed meetodid arenesid kirjalikes kultuurides üsnagi hilja, ning Inglismaal veel hulga hiljem kui Itaalias (ibid: 235-6). Kirjalike dokumentide eneste autentsus ei peitunud mitte kirjas, vaid sümboolsetes objektides (nagu näiteks nuga, mis kinnitati pärgamendiribaga dokumendi külge - ibid: 24). Tegelikult võisid ka sümboolsed objektid üksi toimida vara edasikandmise vahendina. Umbes 1130. aastal tähistas Thomas de Muschamps oma Hetherslaw mõisa üleandmist Durhami munkadele mõõga asetamisega altarile (ibid: 25). [---]

Varased maaomandiaktid polnud algselt isegi dateeritud (ibid: 231; 236-41), seda tõenäoliselt üsna mitmel põhjusel. Clanchy arvates on neist kõige olulisem asjaolu, et "dateerimine nõudis kirjutajalt seisukohavõttu oma koha kohta ajas" (ibid: 238), mis omakorda sundis teda valima pidepunkti. Kuid millist punkti? Pidi ta suhestama selle dokumendi maailma loomisega? Ristilöömisega? Kristuse sünniga? Viimasel moel - lähtuvalt Kristuse sünnist - dateerisid oma dokumente paavstid, kuid kas pole mitte jultumus dateerida sekulaarset dokumenti samamoodi, nagu paavstid omi? Tänapäevases kõrgtehnoloogilises kultuuris elavad kõik igapäevaselt abstraktselt loendatava aja raamistikus, mida omakorda võimendavad miljonid trükitud kalendrid, kellad ja käekellad. Kaheteistkümnenda sajandi Inglismaal polnud mingeid kelli ega käekelli, seina- ega lauakalendreid.

Enne kirja sügavat interioriseerimist trüki poolt ei tunnetanud inimesed, et iga nende elu moment oleks osake mingit laadi abstraktselt loendatavast ajast. Tundub tõenäoline, et enamus keskaegse ja isegi renessansiaegse Euroopa inimestest ei teadnud käesoleva kalendriaasta numbrit - ükskõik kas siis lähtuvalt Kristuse sünnist või mõnest muust punktist minevikus. Ja miks oleksid nad seda pidanud? See, et ka punkt, kust lugema hakata, polnud paika pandud, näitab küsimuse triviaalsust. Ja mis põhjusel peaksid jooksvat kalendriaastat teadma inimesed kultuuris, kus pole ühtki ajalehte ega ka muid jooksvalt dateeritavaid materjale, mis võiksid teadvusega põrkuda? Abstraktne kalendri number ei seostuks millegagi reaalses elus. Enamik inimesi ei teadnud ega isegi püüdnud teada saada, millisel kalendriaastal nad sündinud olid.

Peale kõige muu võeti ürikuid kahtlemata mingil määral nugade või mõõkade taoliste sümboolsete kingitustena. Viimaseid identifitseeriti nende välimuse järgi. Ning tõepoolest, ka ürikuid võltsiti üsnagi regulaarselt, selleks et panna neid välja nägema nii, nagu kohus (ükskõik kui ekslikult) arvas, et nad peaksid välja nägema (Clanchy 1979: 249, tsiteerib P. H. Sawyer). Clanchy toob välja, et "võltsijad polnud tavapärased hälvikud õigusliku tegevuse perifeerias", vaid "eksperdid, kes on kindlustanud endile koha 12. sajandi kultuuri kirjanduslikus ja intellektuaalses keskmes". 164st tänaseni säilinud Edward Usutunnistaja ürikust on 44 kindlasti võltsingud, 64 kindlasti autentsed, ning ülejäänud mitte eriti kindlalt kumbagi.

Vead, mis tulenesid majanduslike ja juriidiliste protseduuride äärmuslikust suulisusest, olid, nagu teatab Clenchy, vaid minimaalsel määral tõestatavad, sest minevik tervikuna oli ju teadvusele kättesaamatu. "Meeleshoitud tõde oli... kohandatav ja alati ajakohane" (ibid: 233). Nagu tõestavad näited tänapäeva Nigeeriast ja Gaanast (Goody and Watt 1968: 31-4), ununevad (tänu suulise mälu ökonoomiale) mineviku sündmused, millel pole mingit suhestust olevikuga, peagi. Tavaõigus, millest on eemaldatud kõik, mis pole enam kasutuses, on alati ajakohane ning sellisena nooruslik - asjaolu, mis paradoksaalsel kombel tekitab tunde tavaõigusest kui millestki paratamatust ja väga vanast (vrd Clanchy 1979: 233). Kõrge kirjaoskuse poolt kujundatud maailmapildiga inimestele on tarvis meelde tuletada, et funktsionaalselt suulistes kultuurides ei tunnetata minevikku kui mingit üksusteks jaotatud ala, mis on üle külvatud tõestatavate ning paika pandud "faktide" või infoühikutega. Minevik on esivanemate valdus ja kõlakoda, mille abil värskendatakse teadlikkust oma praegusest olemasolust, mille maastik pole samuti üksusteks jaotatud. Suulisus ei tunne mingeid nimekirju ega tabeleid ega jooniseid.

Goody (1977: 52-111) on üksikasjaliselt analüüsinud tabelite ja nimekirjade (näiteks kalendri) poeetilist tähendust. Sellised seadeldised teeb võimalikuks kiri. Teatud mõttes ongi kiri leiutatud nimekirja-taoliste arvestuste tegemiseks: vanimatest teadaolevatest kirjalikest ülestähendustest, st umbes 3500. aastatest eKr pärinevatest sumeri kiilkirjadest moodustavad ülekaaluka osa arveraamatud. Esmased suulised kultuurid annavad oma nimekirjadele narratiivse kuju - nagu see on näha ka Iliases (ii: 461-879) leiduvas kaptenite ja laevade nimekirjas. See pole siin objektiivne loend, vaid paraad sõjast rääkivas loos. Tooras, mis on küll kirjalikult ülestähendatud tekst, kuid sisaldab suurel hulgal olemuslikult suulisi mõttemalle, on geograafia (erinevate paikade vaheliste suhete loomine) asendatud vormelliku tegevusekirjeldusega (4 Mo 33: 16 jj): "Ja nad läksid teele Siinai kõrbest ja lõid leeri üles Kibrot-Hattaavasse. Ja nad läksid teele Kibrot-Hattaavast ja lõid leeri üles Haserotti. Ja nad läksid teele Haserotist ja lõid leeri üles Ritmasse.." ja samas vaimus veel päris mitu värssi edasi. Sellises suuliselt raamistatud traditsioonis on isegi genealoogiad enamasti narratiivsed. Nimede üleslugemise asemel leiame rea järjestikusi "sigitusi", rea aruandeid selle kohta, mida keegi on teinud: "Ja Hanukile sündis Iirad, Iiradile sündis Mehuujael, Mehuujaelile sündis Metuusael, Metuusaelile sündis Lemek" (1 Mo 4: 18). Selline kuhjamine tuleneb osalt suulisest sunnist kasutada vormeleid, osalt suulise mälu tungist tarvitada tasakaalu (tarindi subjekt-predikaat-objekt vaheldumine loob rütmi, mis aitab meelde tuletada ja mida pelgal nimede jadal ei ole), osalt suulisuse kalduvusest liiasusele (igat isikut mainitakse kaks korda sigitaja ja sigitatuna) ja osalt suulisest tungist pigem pajatada kui rinnastada (isikud ei ole paigale pandud nagu kahtlustatavate rivis, vaid teevad midagi - nimelt sigitavad).

Ülaltoodud piiblilõigud on küll täiesti selgelt kirjalikud ülestähendused, kuid nad pärinevad suulisusel põhinevast tunnetusest ja traditsioonist. Neid ei tunnetata asja-taolisena, vaid ajas järgnevate sündmuste taasesitamisena. Suuliselt esitatud järgnevused on alati ajas toimuvad sündmused, neid on võimatu "uurida", kuivõrd nad pole esitatud visuaalselt, vaid on pigem lausungid kuulmiseks. Esmases suulises kultuuris, või kultuuris, kus on märkimisväärsel hulgal suulisuse säilmeid, pole isegi genealoogiad lihtsalt andmete "loendid", vaid pigem "mälestus laulust, mis lauldud". Tekstid on asja-taolised, visuaalsesse ruumi aheldatud ning neid on võimalik "tagaspidi lugeda" (backward scanning) nagu ütleb Goody (1977: 49-50). Goody näitab üksikasjaliselt, kuidas antropoloogid, kes paigutavad erinevad müütides leiduvad nimetused (klannid, maakera regioonid, tuulte liigid, jms) kirjutatud või trükitud pinnal paiknevatesse nimekirjadesse, moonutavad seeläbi müüdi aluseks olevat mentaalset maailma. Rahuldus, mida müüdid pakuvad, pole tabelilikult sidus.

Sellised nimekirjad, mille üle Goody arutleb, on loomulikult kasulikud, kui me oleme võimelised teadvustama moonutust, mille nad vältimatult sisse toovad. Verbaalse materjali esitamisel visuaalses ruumis on oma eriline ökonoomia, oma liikumis- ja struktuuriseadused. Erinevaid kirju üle kogu maailma loetakse kas paremalt vasakule või vasakult paremale või ülalt alla või kõiki neid mooduseid üheaegselt kasutades nagu boustrophedoni kirjas, kuid niipalju kui mina tean, siis mitte kunagi alt üles. Tekstid muudavad ütluse võrreldavaks inimkehaga. Nad tekitavad igatsuse "pealkirjade" järele: "chapter" (peatükk) pärineb ladina sõnast "caput", mis tähendab pead (nagu inimese oma). Lehekülgedel pole mitte üksnes päised (head), vaid ka jalused (foot) alamärkuste (footnote) jaoks. Kui viidatakse millelegi, mis on mitmeid lehekülgi ees- või tagapool, siis öeldakse, et see on "all" või "ülal". Vertikaalse ja horisontaalse tähendus tekstides vääriks tõsisemat uurimist. Kerckhove (1981) on pakkunud välja, et kreeka kirja arengut on mõjutanud vasaku ajupoolkera tähtsuse tõus: kõige varasema paremalt-vasakule liikuva kirja vahetas välja boustrophedon'lik liikumine ("härjakünni" muster - üks rida liigub paremale, seejärel pööre ümber nurga järgmisse ritta, mis liigub vasakule; ka tähti pööratakse vastavalt rea suunale), mis arenes üle stoichedon stiili (vertikaalsed read) horisontaalselt vasakult paremale liikuvaks kirjaks. Kogu see korrapärasuse maailm on üsnagi tundmatu suulisele tunnetusele, mis ei opereeri ei "peatükkide" ega verbaalse lineaarsusega. Üle kogu maailma on tähestik - see kõige julmemalt tõhus viis taandada heli ruumiliseks - sunnitud osalema uute ruumiliselt defineeritud järgnevuste ülesehitamisel: et näidata väidete järjestust, tähistatakse neid a, b, c jne; ja isegi varase kirjaoskuse ajast pärinevad luuletused on komponeeritud nii, et kõigi ridade esimeste sõnade esitähed on tähestikulises järjekorras. Tähestik kui lihtne tähtede järgnevus on suurimaks sillaks suulise ja kirjaliku mnemoonika vahel: tähtede järgnevus õpitakse enamasti pähe suuliselt, et siis kasutada teda suures osas visuaalsete materjalide, nt nimestikkude taastamiseks.

Tabelid, mis reastavad mõtteühikuid mitte ainult ühte rivisse, vaid samaaegselt ka horisontaalselt ja mitut pidi risti-rästi, esindavad mõtlemise viisi, mis tunduvalt rohkem kui nimekirjad eemaldub suulistest mõtlemisprotsessidest, mida need joonised peaksid kirjeldama. Nimekirjade ja eriti just tabelite laialdane kasutamine, mis on meie kõrgtehnoloogilistes kultuurides nii tavaline, pole mitte niivõrd kirja kui pigem trükikunsti interioriseerimise tulemus (Ong 1958b: 307-18 et passim), mis juurutab fikseeritud diagrammilisi sõnatabeleid ja teisiti neutraalse ruumi informatsioonilisi rakendusviise kaugelt enamal määral kui mistahes kirjakultuuris tavaks.

Tekstuaalsuse dünaamikast

Sõnade käitumine tekstis on üsnagi erinev nende käitumisest kõneldavas diskursuses. Kuigi ka kirjutatud sõnad viitavad helidele ja on tähenduseta juhtudel, kui need pole - kas siis väliselt või kujutluses - seotud helide, või täpsemalt foneemidega, mida nad kodeerivad, jäävad nad siiski isoleerituks täielikumast kontekstist, milles tekivad räägitud sõnad. Loomulikus suulises keskkonnas olev sõna on osaks reaalsest eksistentsiaalsest olevikust. Väljaöeldud lausung on suunatud ühelt reaalselt elavalt isikult teisele reaalsele elavale isikule (või siis reaalsetele, elavatele isikutele) reaalajas ja reaalses ümbruses, mis hõlmavad alati hulga rohkem kui lihtsalt sõnad. Väljaöeldud sõnad on alati terviksituatsiooni teisendused, terviksituatsioonis endas on aga veel palju muud kui pelgalt sõnad. Väljaöeldud sõnad ei ilmu kunagi ainult sõnalises kontekstis.

Kuid tekstis on sõnad üksi. Veelgi enam, teksti komponeerides, midagi "kirjutades" on üksi ka see, kes selle kirjutatud lausungi toodab. Kirjutamine on solipsistlik tegevus. Kuna ma kirjutan raamatut, millest ma loodan, et seda loevad sajad tuhanded inimesed, pean ma olema kõikidest eraldatud. Selleks ajaks, kui ma seda raamatut kirjutasin, jätsin ma teateid, nagu oleksin ma tundide ja päevade kaupa "väljas" olnud - nii et keegi, kaasa arvatud inimesed, kes eeldatavasti seda raamatut kunagi lugema hakkavad, ei saaks mu üksindust segada.

Tekstis pole sõnadel isegi nende täielikke foneetilisi omadusi. Suulises kõnes peab sõnadel olema mingisugune intonatsioon või hääletoon - elav, ärritunud, vaikne, vihane, alistunud või milline tahes. Ilma intonatsioonita pole võimalik sõna suuliselt välja öelda. Minimaalselt võib tekstis tooni edasi anda kirjavahemärkidega: näiteks küsimärk ja koma nõuavad enamasti mõningast hääle tõstmist. Mõningaid, kuigi mitte täielikke tekstiväliseid vihjeid intonatsioonile võib anda ka oskuslike kriitikute poolt tarvitusele võetud ja kohandatud kirjandustraditsioon. Näitlejad veedavad tunde üritades otsustada, kuidas tegelikult lausuda sõnu neile ette antud tekstist. Sama lõigu võib üks näitleja väljastada hüüdes, teine sosinal.

Tekstivälise konteksti puudumist ei taju mitte ainult lugeja, vaid ka kirjanik. Just kontrollitava konteksti puudumine on see, mis muudab kirjutamise hulga ahistavamaks tegevuseks, kui seda on suuline ettekanne reaalsele auditooriumile. "Kirjaniku auditoorium on alati väljamõeldis" (Ong 1977: 53-81). Autor peab valmis seadma rolli, millesse puuduvad ja sageli tundmatud lugejad ennast asetada võiksid. Isegi lähedasele sõbrale kirjutades pean ma mõtlema välja meeleolu, milles ma eeldan teda kirja lugevat. Kuid ka lugeja peab välja mõtlema kirjaniku. Hetkel, mil mu sõber kirja loeb, võin ma olla täiesti teises vaimuseisundis, kui kirja kirjutades. Tegelikult võin ma ju vabalt ka surnud olla. Teksti sõnumi edastamise seisukohalt pole oluline, kas autor on elus või surnud. Enamik tänapäeval olemasolevatest raamatutest on kirjutatud praeguseks surnud inimeste poolt. Öeldud sõna saab tulla vaid elavatelt.

Isegi vaid endale suunatud isiklikku päevikut kirjutades pean ma adressaadi välja mõtlema. Omal kombel nõuab päevik lausuja ja adressaadi kõige tugevamat väljamõeldust. Kirjutamine on alati mingit sorti kõnelemise imiteerimine, ning päevikus teesklen ma seega, et kõnelen iseendaga. Kuid reaalselt ei räägi ma ju kunagi sel viisil iseenesega. Ega teeks seda ka ilma kirja või trükikunstita. Isiklik päevik on üsnagi hiline kirjanduslik vorm, täiesti tundmatu enne 17. sajandit (Boerner 1969). Tema eelduseks olevad verbaliseeritud solipsistlikud unelused on trükikultuurist mõjutatud teadvuse vili. Ja millisele minule ma kirjutan? Tänasele minule? Endale nagu ma kujutlen end olevat kümne aasta pärast? Sellisele, kelleks loodan saada? Endale, nagu ma end kujutlen, või loodan, et teised kujutlevad? Sellised küsimused võivad tekitada ja tekitavadki päeviku kirjutajates rahutust, mis võib lõppeda päevikupidamise katkestamisega. Päevikupidaja ei suuda enam elada koos oma väljamõeldud minaga.

See, mismoodi lugejat ette kujutatakse, on kirjandusajaloo alumiseks pooleks, ülemise poole moodustavad zhanrilugu ning karakteri ja loo käsitlemine. Varajane kirjasõna pakub lugejale täiesti ilmselget abi tema kujuteldavaks paigutamiseks. Näiteks esitab ta filosoofilist materjali dialoogides (nagu Platoni Sokrates), mida lugeja võib kujutleda end pealt kuulavat. Või tuleb episoode kujutleda kui järjestikustel päevadel elavale auditooriumile esitatuid. Hiljem - keskajal - esitab kirjutamine filosoofilisi ja teoloogilisi tekste vormis kummutus-kinnitus, nii et lugejale võis kangastuda suuline vaidlus. Boccaccio ja Chaucer varustavad lugeja fiktsionaalse grupi teineteisele lugusid jutustavate meeste ja naistega ("raamjutustus") ja nõnda võib lugeja teeselda end üheks nende kuulamiskaaslaseks. Kuid kes räägib kellega Uhkuses ja eelarvamuses või Punases ja mustas või Adam Bede'is? Üheksateistkümnenda sajandi romaanikirjanikud pöörduvad üha uuesti ja uuesti "kalli lugeja" poole, et meenutada endale, et nad mitte ei räägi, vaid kirjutavad lugu, milles nii autoril kui lugejal on raskusi enda paikapanemisega. Narratiivi kirjutamise psühhodünaamika küpses väga aeglaselt.

Ja kelleks peab lugeja hakkama Finnegans Wake'is? Kõigest lugejaks. Kuid sellist eriliselt fiktsionaalset tõugu lugejaks. Suurem osa inglise keeles lugejaid kas ei taha või ei suuda muutuda selliseks erilist tõugu lugejaks, keda Joyce nõuab. Selleks, et õppida end fiktsionaliseerima a la Joyce, lähevad mõned ülikooli. Kuigi Joyce'i tekst on väga suuline (seda on väga hea ette lugeda), ei sobi see hääl ega tema kuulaja siiski ühtegi reaalsesse aega ega ruumi, vaid ainult Finnegans Wake'i enda kujuteldavasse aegruumi, mida on võimalik kujutleda üksnes talle eelnenud kirja ja trükisõna tõttu. Finnegans Wake on komponeeritud kirjalikult, kuid trükkimiseks; tänu omapärasele õigekirjale ja sõnakasutusele on tegelikult võimatu teha temast täpseid käsikirjalisi koopiaid. Siin pole mingit aritoteleslikku mimeesist, või kui on, siis ainult iroonilises mõttes. Kiri ju ongi iroonia kasvulavaks ning mida kauem kirja- (ja trüki)traditsioon kestab, seda jõudsamalt kasvab iroonia (Ong 1971: 272-302).

Distants, täpsus, grafolektid ja ülisõnaraamatud

Kirja poolt tingitud distantseerimine kujundab sõnastuses uut laadi täpsuse, eemaldades selle suure hulga suulise kõne rikkalikust, kuid kaootilisest eksistentsiaalsest kontekstist. Suulised esitused võivad olla mõjurikkad nii oma suuresõnalisuses kui ka kommunaalses elutarkuses, ükskõik kas need on pikemad kui formaalses jutustuses või lühikesed ja mõtteteralised nagu vanasõnas. Siiski on elutarkus seotud tervikliku ja üsnagi lõhustamatu sotsiaalse keskkonnaga. Suuliselt hallatud keel ja mõte pole mõeldud analüütiliseks täpsuseks.

Kogu keel ja mõte on tegelikult mingil määral analüütilised: nad lammutavad tihke kogemuskontiinumi, William James'i "suure, õilmitseva, sumiseva segaduse" rohkem või vähem eraldatud osadeks, tähenduslikeks segmentideks. Kuid kirjutatud sõnad teravdavad analüüsi - kiri annab üksiksõnadele suurema kaalu. Et teha end arusaadavaks ilma zhestide, näoilmete, intonatsiooni ja reaalse kuulajata, pead sa tingimisi ette nägema kõiki võimalikke tähendusi, mis väitel võivad olla kõigi võimalike lugejate jaoks kõigis võimalikes situatsioonides ja sa pead panema oma keele tööle nii, et see muutuks selgeks iseeneses, ilma mingi eksistentsiaalse kontekstita. Just vajadus sellise peene tingimuslikkuse järele on see, mis muudab kirjutamise selliseks piinarikkaks tööks, nagu see enamasti on.

See, mida Goody (1977: 128) nimetab "tagaspidi lugemiseks" (backward scanning), teeb võimalikuks eemaldada kirjast vasturääkivused (Goody 1977: 49-50), valida sõnade vahel järelemõtleva selektiivsusega, mis varustab sõna ja mõtted uute eraldavate jõududega. Suulises kultuuris üritab sõnadevool ja sellele vastav mõttetulv, copia, mille poolt on kõnelenud retoorikud alates antiigist ja kogu renessansi jooksul, vastukäivustest üle saada neid ringi seletades - või etümoloogilisemalt väljendudes - neid ümber keelitades (sõnast keel).

Kirjutades on võimalik kord "lausutud", väljastatud, mingile pinnale kirja pandud sõnu elimineerida, kustutada, muuta. Suulises esituses sellele samaväärne võimalus puudub, pole võimalik kustutada väljaöeldud sõna: parandused ei eemalda ebaõnnestunud väljendit või viga, nad vaid täiendavad seda eituse ja paikamisega. Bricolage'i või paikamist, mida Lévi-Strauss (1966, 1970) peab olemuslikuks "primitiivsetele" või "metsikutele" mõtlemismallidele, võib siin näha kui midagi, mis on tingitud mõtlemissituatsiooni suulisusest. Parandused suulises esituses kalduvad olema ebatõhusad - nad muudavad kõneleja ebaveenvaks. Nõnda viid sa nad miinimumini või väldid neid üleüldse. Kirjas võivad parandused olla tohutult produktiivsed, sest kuidas võib lugeja teada, et neid üleüldse tehtud on?

Loomulikult võib armastus punktipealsuse ja analüütilise täpsuse vastu kord kirjast tõuke saanuna interioriseerudes kõnesse tagasi sidestuda ja ka teeb seda. Kuigi Platoni mõte on paigutatud dialoogi vormi, on selle peen täpsus tingitud kirjutamise mõjust mõtlemisprotsessidele, sest dialoogid on õigupoolest siiski kirjalikud tekstid. Platon ja Sokrates liiguvad läbi dialoogivormi paigutatud teksti, et leida analüütilist lahendust küsimustele, mille nad on pärinud "totaliseeritumas", mitteanalüütilises, jutustuslikus, suulises vormis.

Raamatus The Greek Concept of Justice: From Its Shadow in Homer to Its Substance in Plato (1978a) käsitleb Havelock Platoni tööde poolt otsustavasse järku viidud liikumist. Üheski teadaolevas puhtalt suulises kultuuris ei ole võimalik leida midagi Platoni abstraktse õigluse mõiste küsimuseasetuse sarnast. Samamoodi oli vaidlusküsimuste ja vastaste nõrkuste hävitav analüüs Cicero kõnedes kirjaoskaja mõistuse töö, kuigi me teame, et Cicero ei kirjutanud oma kõnesid eelnevalt kirjalikult valmis, vaid pani tekstid, mida me praegu teame, hiljem kirja (Ong 1967b: 56-7). Tekstide kirjutamise ja lugemise ning suulise ja kirjaliku kommenteerimisega ihutud mõistus lõi analüütiliste suuliste dispuutide traditsiooni keskaegsetes ülikoolides, mis kestis läbi hilisema skolastilise traditsiooni kuni käesoleva sajandini välja.

Eraldades teadja teatust (Havelock 1963), võimaldab kiri üha enam artikuleerida enesevaatlust, kuivõrd ta ei ava psüühet mitte ainult minast üsnagi eristatavale objektiivsele välismaailmale, vaid ka sisemisele minale, kellega vastanduses välimaailm on loodud. Kiri muudab võimalikuks sellised suured enesevaatluslikud religioossed traditsioonid, nagu budism, judaism, kristlus ja islam. Kõigil neil on pühad tekstid. Muistsed roomlased ja eriti just kreeklased küll tundsid kirja ning kasutasid seda filosoofiliste ja teaduslike teadmiste täpsemaks väljendamiseks, kuid nad ei loonud mingeid Veedade või Piibli või Koraaniga võrreldavaid pühi tekste, ning nende religioon ei suutnud paigutada end psüühe nishshi, mille kirjutamine oli talle avanud. Ta muutus peenutsevaks, arhailiseks kirjanduslikuks allikaks Ovidiuse taoliste kirjanike jaoks ning väliste kombetäitmiste raamistikuks, millel polnud mingit tungivat isiklikku tähendust.

Kiri arendab keeles koode, mis on üsnagi erinevad sama keele suulistest koodidest. Basil Bernstein (1974: 134-5, 176, 181, 197-8) eristab "piiratud lingvistilist koodi" ehk "rahvalikku keelt", mis iseloomustab Inglise alamklassi ning "viimistletud lingvistilist koodi" ehk "privaatset keelt", mis on omane Inglise kesk- ja kõrgklassidele. Walt Wolfram (1972) on varem märganud Bernsteini täheldatuga sarnanevat eristust musta ameerika keele ja standardse ameerika inglise keele vahel. Kontekstides, mida rääkija ja kuulaja tunnevad ning jagavad, võib piiratud lingvistiline kood olla vähemalt sama täpne ja väljendusrikas kui viimistletud kood. Kuid selleks, et käsitleda väljendusrikkalt ja täpselt tundmatut, ei piisa vaid piiratud koodist; selleks on viimistletud kood hädavajalik. Piiratud lingvistiline kood on ilmselgelt suuresti suulise algupära ja kasutusega ning - sarnaselt suulise mõtte ja väljendusega üleüldse - toimib kontekstuaalselt, inimese eluilma lähedal: grupp, kellel Bernstein avastas selle koodi kasutamise, oli keskkooli hariduseta virgatsid. Nende väljendus on vormellik ning lükib mõtteid kokku mitte hoolika subordinatsiooni abil, vaid nagu "helmeid nöörile" (1974: 134) - s.o äratuntavalt suulise kultuuri vormellik ja kuhjav kõneviis. Viimistletud kood formeeritakse paratamatult kirja abiga, ning täiuslikuks viimistluseks on vajalik trükikunst. Grupp, kellel Bernstein avastas selle koodi kasutamise, pärines kuuest suurimast eliitkoolist, mis pakkusid kõige tõhusamat lugemise ja kirjutamise õpetust Britannias (1974: 83). Bernsteini "piiratud" ja "viimistletud" lingvistilised koodid võiks vastavalt ümber nimetada "suulisuspõhiseks" ja "tekstipõhiseks" koodiks. Olson (1977) on näidanud, kuidas suulisus pagendab tähenduse suuresti konteksti, samas kui kiri koondab tähenduse üksnes keelde endasse.

Kirjasõna ja trükikunst arendavad välja oma erisugused dialektid. Enamik keeli polegi kunagi kirjalikuks muutunud (vt Ong 2002: 7). Mõned keeled, või õigemini murded on aga tohutul määral kirja panustanud. Sageli, nagu Inglismaal või Saksamaal või Itaalias, kust võib leida terve kobara murdeid, areneb üks neist majanduslikel, poliitilistel, religioossetel või muudel põhjustel teistest ülemaks ning muutub lõpptulemusena rahvuskeeleks. Inglismaal juhtus nii Londoni ülemklassi inglise keele murdega, Saksamaal ülemsaksakeelega (lõunapoolsete kõrgmäestike saksa keel), Itaalias toskaana murdega. Kuigi on õige, et oma algupäralt olid nad kõik regionaalsed ja/või klassimurded, muutis nende kirjale alluva rahvuskeele staatus nad hoopis erinevaks nendest keeltest või murretest, mida pole suures osas üldse kirja pandud. Nagu Guxman (1970: 773: 6) on näidanud, on rahvuslikku kirjakeelt tulnud eraldada selle algsest murdelisest alusest, see on kõrvale jätnud teatavad murdelised vormid, selles on tekkinud mitmeid sõnavarakihte üldsegi mitte murdelistest allikatest, ning samuti on selles tekkinud teatavad süntaktilised iseärasused. Seesugust kehtestatud kirjakeelt on Haugen (1966: 50-71) sobivalt nimetanud "grafolektiks".

Kaasaegseid grafolekte, nagu näiteks "inglise keel" (kui jääda selle mõiste juurde, mida üldiselt kasutatakse kõnesolevale grafolektile viitamiseks) on välja töötatud sajandeid, kõigepealt ja kõige intensiivsemalt - nagu tundub - kuningas Henry V kantseleis (Richardson 1980), seejärel on seda teinud teoreetikud, grammatikud, leksikograafid ja teised. Seda grafolekti on massiliselt jäädvustatud kirjas ja trükisõnas ning praeguseks arvutites, nii et selles grafolektis pädevad inimesed võivad täna kergesti saavutada kontakti mitte ainult miljonite teiste inimestega, vaid ka möödunud sajandite mõttelooga, sest sellesse grafolekti on tõlgitud inglise keele teisi murdeid ja tuhandeid võõrkeeli. Selles mõttes hõlmab see grafolekt kõiki teisi murdeid: ta selgitab neid nii nagu nad pole endid ise võimelised selgitama. Sellesse grafolekti on oma jälje jätnud need miljonid meeled, mis on harjunud oma teadvust üksteisega selle vahendusel jagama. Siia on sisse topitud nii massiliselt sõnu, et nende suurusjärk oleks suulises keeles võimatu. Webster's Third New International Dictionary (1971) väidab eessõnas, et ta võiks sisaldada "mitu korda" enam kui need 450 000 sõna, mida ta sisaldab. Eeldades, et "mitu korda" tähendab vähemalt kolme ning ümmardades arve mõistame, et toimetajatel oli käepärast vähemalt poolteist miljonit trükis kasutatud inglise keele sõna. Suulised keeled ja murded ajavad läbi vaid murdosaga sellest arvust.

Grafolekti sõnavaraline rikkus algas kirja kasutuselevõtuga, kuid saavutas täiuse tänu trükikunstile. Seda seetõttu, et kaasaegsete grafolektide ressursid on suuresti kättesaadavad sõnaraamatutes. Juba kirjutamise ajaloo väga varajastes järkudes esineb piiratud mahuga sõnaloendeid (Goody 1977: 74-111), aga sõnaraamatuid, mis üritaksid kõigist keeles kasutatavatest sõnadest üldistavat ülevaadet anda, ei tekkinud enne, kui trükisõna oli saavutanud märkimisväärse positsiooni. Põhjuseid, miks see nii on, on üsnagi kerge mõista, kui sa üritad ette kujutada, kuidas võiks välja kukkuda kõigest tosina käsikirjalise koopia tegemine Webster's Third'ist või isegi hulga väiksemast Webster's New Collegiate Dictionary'ist. Seda sorti sõnaraamatud on suulise kultuuri maailmast valgusaastate kaugusel. Pole paremat näidet sellest, kuidas kirjutamine ja trükkimine teadvust muudavad.

Grafolekti olemasolu korral mõistetakse enamasti "õige" grammatika ja sõnakasutuse all grafolektile omast grammatikat ja sõnakasutust, mis viib välja teiste murrete grammatika ja sõnakasutuse hülgamiseni. Korra mõiste sensoorne alus on suuresti visuaalne (Ong 1967b: 108; 136-7), ning fakt, et grafolekt on kirja pandud või a fortiori trükitud, õhutab omistama talle erilist normatiivset jõudu keele korrashoidmiseks. Samas aga, kui antud keele teiste, grafolekti kõrval eksisteerivate murrete grammatikad erinevad garolekti grammatikast, pole need seetõttu veel mittegrammatilised; need lihtsalt kasutavad teistsugust grammatikat. Keel on struktuur ning ilma grammatikata on teda võimatu kasutada. Selle asjaolu valgusel rõhutavad tänapäeva lingvistid enamasti, et kõik murded on võrdsed, ühegi grammatika pole olemuslikult "õigem" teise omast. Kuid Hirsch (1977: 43-50) märgib edasi, et ühelgi murdel, näiteks inglise, saksa või itaalia keeles pole ressursse, mis kaugeltki sarnaneksid grafolekti omadele. On pedagoogilises mõttes halb rõhutada, et kuna teistes murretes pole otseselt midagi "valet", pole justkui vahet, kas teise murde kõnelejad omandavad selle hoopis teise suurusjärku jäävate vahenditega grafolekti või mitte.

Vastastikused mõjud: retoorika ja kohad

On kaks Läänele iseloomulikku suuremat arengut, mis on kasvanud välja suulisuse ja kirjalikkuse vastastikusest mõjust ning ka omakorda seda vastasmõju mõjutavad. Nendeks on akadeemiline retoorika ja õpetlaste ladina keel.

Oma Oxfordi inglise kirjanduse ajaloo kolmandas köites märgib C. S. Lewis, et "retoorika on suurim barjäär meie ja meie eelkäijate vahel" (1954: 60). Keeldudes seda käsitsemast, annab Lewis teema tähtsusele au, hoolimata sellest, et see on tohutult oluline kõigi aegade kultuurile vähemalt kuni romantismini välja (Ong 1971: 1-22; 255-83). Retoorikateadus, mis kuni selle ajani domineeris kõigis Lääne kultuurides, on oma algupäralt Vana-Kreeka kultuuri ja hariduse põhituum. Sokratese, Platoni ja Aristotelese poolt esindatud "filosoofia"-teadus oli, hoolimata oma hilisemast viljakusest, Vana-Kreeka kultuuri kui terviku seisukohalt üsnagi tagasihoidlikul kohal ega suutnud retoorikaga iial võistelda ei oma praktiseerijate arvu ega otseste sotsiaalsete mõjude osas (Marrou 1956: 194-205) - nagu võime näha ka Sokratese õnnetust saatusest.

Algselt oli retoorika oskus avalikult esineda, suuliselt pöörduda, mõjutada (kohtulik ja nõuandev retoorika) või eksponeerimine (epideiktiline retoorika). Kreeka rhetor pärineb samast juurest kui ladina orator ning tähendab avalikku kõnelejat. Kui läheneda küsimusele Havelocki (1963) poolt välja pakutud vaatepunktist, on üsnagi ilmne, et retooriline traditsioon esindas vana suulist maailma ning filosoofiline traditsioon uusi kirjalikke mõttestruktuure. Sarnaselt Platoniga pööras C. S. Lewis tahtmatult/teadmatult selja vanale suulisele maailmale. Läbi mitmete sajandite kuni romantismiajani välja (mil retoorika surve suunati - kindlalt, kui mitte päris täielikult - suuliselt esituselt kirjutamisele ümber) on otsene või isegi kaudne pühendumine formaalse retoorika õppimisele ja praktiseerimisele näidanud säilinud esmase suulisuse osakaalu kõnealuses kultuuris (Ong 1971: 23-103).

Nagu suulised rahvad enamasti ikka, praktiseerisid homeerilised ja eelhomeerilised kreeklased avalikku kõnelemist vägagi oskuslikult juba ammu enne seda, kui see oskus taandati "kunstiks", st kogumiks järjestikuselt organiseeritud teaduslikeks printsiipideks, mis seletavad ja kinnistavad seda, milles verbaalne veenmine siis tegelikult seisneb. Selline "kunst" on esitatud Aristotelese Kõnekunstis (techne rhetorike). Nagu juba näidatud, ei saa suulistes kultuurides olla sedalaadi teaduslikult organiseeritud "kunste". Keegi ei suudaks ega suudagi ettevalmistamata deklameerida Aristotelese Kõnekunsti taolist traktaati, nagu peaks sellise arusaamise edasiandmise tagamiseks tegema suulise kultuuri esindaja. Pikemad suulised jutud järgivad pigem kuhjavaid kui analüütilisi malle. Kuigi retoorika "kunst" oli seotud suulise kõnega, oli ta siiski kirja tulemus, nagu ka kõik teised "kunstid".

Tõenäoliselt arvaksid kõrgtehnoloogilisest kultuurist pärit inimesed, saades teadlikuks, kui palju retoorika-alast kirjandust on varem kirjutatud alates antiikajast läbi keskaja kuni renessansini ja sealt edasi valgustusajani välja (Kennedy 1980; Murphy 1974; Howell 1956, 1971), kui üleüldine ja painajalik on olnud huvi retoorika vastu, kui palju aega on kulutatud retoorika õppimiseks, kui ulatuslik ja täpne on sadu kõnekujundeid klassifitseeriv terminoloogia kreeka ja ladina keeles (antinomasia või pronominatio, paradiastole või distinctio, anticategoria või accusatio conservativa jne, jne; Lanham 1968; Sonnino 1968) kokkuvõtteks: "Milline ajaraisk!" Kuid 5. sajandi kreeka sofistidele, kes olid retoorika esmaavastajad või leiutajad, oli see imeline asi. Retoorika andis loogilise seletuse mõjusatele ja tihtipeale toretsevatele suulistele etendustele, mis olid nende südamele kõige armsamad ja mis olid olnud inimesele eripäraseks olemise vormiks juba väga pikka aega, aga mida ei olnud enne kirjaoskust võimalik eales nii teadlikult ette valmistada või seletada.

Retoorika on säilitanud palju vanast suulise kultuuri armastusest põhiloomult võistlusliku ja vormelliku mõtlemise ja väljenduse vastu. See ilmneb selgesti retoorikakunsti õpetuses "kohtadest" (Ong 1967: 56-87; 1971: 147-87; Howell 1956, Index). Kogu oma võistleva pärandi tõttu eeldab retoorikakunst, et pea kõikide vestluste eesmärk on mõnda mõtet tõestada või kummutada olukorras, kus sulle pidevalt vastu väidetakse. Teema käsitlemist peeti "leiutamiseks", st nende argumentide varakambrist, mida teised kogu aeg olid kasutanud, tuli leida need argumendid, mida võis käsilolevas juhtumis rakendada. Need argumendid olid "asetatud" (Quintilianuse terminiga) "kohtadesse" (kreeka keeles topoi, ladina keeles loci) ja neid nimetati tihti loci communes ehk tavaargumentideks, kui arvati, et neid võib kasutada argumentidena ükskõik millise teema käsitlemisel.

Vähemalt alates Quintilianuse ajast kasutati sõna loci communes kahes eri tähenduses. Esiteks tähendas see argumentide "asukohti" ehk tänapäeva kõnepruugis "rubriike", nagu näiteks definitsioon, põhjus, mõju, vastuargumendid, sarnasused jne (valik oli eri autoritel erinev). Soovides midagi "tõestada" - või peaksime lihtsalt ütlema arutleda - ükskõik mis teemal, nagu näiteks truudus, kurjus, süüaluse süü, sõprus, sõda või mis tahes muu, võib alati midagi ütelda defineerimise, põhjuste väljaselgitamise, mõjude, vastuargumentide ja kõige ülejäänu abil. Neid rubriike võib nimetada "analüütilisteks klisheedeks". Teiseks, märkisid loci communes ehk tavaargumendid ütluste (või tegelikult vormelite) kogumikke erinevatel teemadel - nagu näiteks truudus, allakäik, sõprus või mis tahes -, mida oli võimalik oma kõnedesse või kirjatükkidesse toppida. Selles mõttes võib ütelda, et loci communes on "kuhjuvad klisheed". On selge, et nii analüütilised kui kuhjuvad klisheed hoidsid elus vana suulist armastust vormelitest või muul moel minevikult päritud kindlavormilistest materjalidest koosnevate mõtete ja väljenduste vastu. Seda väites ei ei hakka me siinkohal lahti seletama kogu seda keerulist õpetust, mis juba ise annaks välja olemusliku osa retoorikakunstist selle kogutervikus.

Retoorika põhineb loomuldasa antiteesidel (Durand 1960: 451, 453-9), sest oraator pöördub alati (vähemalt kujuteldava) vastase poole. Kõnepidamiskunst on tugevalt võistluslikku algupära (Ong 1967b: 192-222; 1981: 119-48). Laialdase retoorilise traditsiooni kujunemine oli Läänele iseloomulik ja seostub - olgu see siis põhjus või tagajärg või mõlemad - kreeklaste ja nende kultuuriliste epigoonide hulgas levinud kalduvusega vastandused viimse piirini üles kruvida, ja seda nii meelelises kui meelevälises maailmas, erinedes seejuures indialastest ja hiinlastest, kes neid järjekindlalt mahendasid (Lloyd 1966; Oliver 1971).

Alates Vana-Kreekast on retoorika domineeriv roll akadeemilistes ringkondades loonud kogu kirjaoskajas maailmas (tõest, kuid sageli ebamäärast) mulje, et kõnepidamiskunst on igasuguse sõnalise väljenduse paradigma; ja seetõttu on arutlemiskultuur jäänud tänapäeva mõistes liigagi võistluslikuks. Isegi luulet on tihtipeale allutatud epideiktilisele kõnekunstile ning arvati, et luule on põhimõtteliselt kas kiitmiseks või laitmiseks (samamoodi nagu suur osa suulist ja isegi kirjutatud luulet on veel tänapäevalgi).

Kuni 19. sajandini oli suurem osa kogu läänemaailma kirjanduslikust stiilist ühel või teisel viisil akadeemilise retoorika poolt kujundatud, ainsaks märkimistväärivaks erandiks vaid naisautorite kirjanduslik stiil. Ühelgi naisel, kelle kirjatöid avaldati (ning seda juhtus 17. sajandi algusest alates sageli), polnud sellist ettevalmistust. Keskajal ja hiljemgi oli tütarlastele antav haridus tihtipeale tõhus ja valmistas ette inimesi, kes suutsid efektiivselt juhtida majapidamist. Majapidamised võisid olla viiekümne- kuni kaheksakümnepealised ja ühtaegu suurettevõtted, kuid tütarlapsed ei omandanud oma haridust akadeemilistes asutustes, kus õpetati ladina keeles retoorikat ja muid aineid. 17. sajandil, kui kooliharidust saavate tütarlaste hulk hakkas enam tooni andma, ei läinud nad mitte peavoolu ladinakeelsetesse koolidesse, vaid uuematesse rahvakeelsetesse koolidesse. Nende koolide suunitlus oli praktiline, pidades silmas äri- ja koduseid asju, samal ajal kui vanemad ladinakeelse õpetusega koolid olid mõeldud neile, kes tahtsid saada vaimulikeks, advokaatideks, arstideks, diplomaatideks ja muudeks ametnikeks. Naiskirjanikke kahtlemata mõjutasid ladinapõhjalisest akadeemilisest retoorilisest traditsioonist pärinevad tööd, mida nad lugesid, aga nad ise tavaliselt väljendasid end teistsuguse - tunduvalt vähem oraatorliku - häälega, millel oli mängida suur roll romaani stiili kujunemises.

Vastasmõjud: õpetlaste keeled

Teiseks kaalukaks kirja ja suulisuse suhtlust mõjutanud faktoriks läänes oli õpetlaste ladina keel. Õpetlaste ladina keel oli kirjakunsti otsene tulem. Ladina keelest, mida räägiti mitmes Euroopa osas kohaliku keelena, arenesid umbes ajavahemikus 550-700 pKr erinevad itaalia, hispaania, katalaani, prantsuse ja teiste romaani keelte varased vormid. Aastaks 700 polnud nende harukeelte rääkijad enam võimelised mõistma vana kirjalikku ladina keelt, mis ehk oli heal juhul mõistetav veel vaid mõnele nende vanavanematest. Selleks oli nende kõneldav keel oma algkeelest liialt eemaldunud. Aga koolitöö ning koos sellega ka suurem osa ametlikust kiriklikust ja riiklikust diskursusest jätkus ladina keeles. Selles valdkonnas polnud mingit alternatiivi. Euroopa oli sadade, enamikus veel tänaseni kirja panemata keelte ja murrete mülgas. Lääne-Euroopasse liikusid hõimud, kes rääkisid lugematul arvul germaani ja slaavi murdeid, kuid ka eksootilisemaid mitte-indoeuroopa keeli, nagu näiteks ungari või soome või türgi keeled. Polnud võimalik tõlkida koolides ja ülikoolides õpetatavaid kirjanduslikke, teaduslikke, filosoofilisi, meditsiinilisi või teoloogilisi teoseid arvutuisse suulistesse kohalikesse keeltesse, mis sageli võisid olla vastastikku mõistetamatud vaid üksteisest viiekümne miili kaugusel asuvate rahvusgruppide jaoks. Enne, kui üks või teine murre kas siis majanduslikel või muudel põhjustel saavutas piisava ülekaalu (nagu seda tegi East Midland'i murre Inglismaal ja ülemsaksa keel Saksamaal), et võita poolehoidjaid ka teistest murderegioonidest, oli ainsaks reaalselt toimivaks teguviisiks õpetada piiratud arvule kooliskäivatele poistele ladina keelt. Kunagi emakeelena räägitud ladina keel muutus nõnda vaid koolikeeleks, mida ei räägitud mitte ainult klassiruumis, vaid - vähemalt printsiibis, kuigi mitte alati tegelikult - ka kõigis teistes kooliruumides. Kooli määruste poolt ettekirjutatud ladina keel muutus õpetatud ladina keeleks, keeleks, mis allus täielikult kirjutamisele, samas kui rahvapärased romaani keeled olid arenenud ladina keelest nii, nagu keeled ikka arenevad - suuliselt. Ladina keel oli üle elanud kuuldava-nähtava lahutamise (sound-sight split).

Asjaolu, et õpetatud ladina keel tugines akadeemiale, mis oli olemuselt täiesti meestekeskne - nõnda harvade eranditega, et neid võib vabalt tähelepanuta jätta - andis sellele lisaks klassikalisele päritolule veel ühe retoorikaga ühise omaduse. See keel oli rohkem kui tuhat aastat soo-sidus keel, mida kirjutasid ja rääkisid ainult mehed. Seda õpiti kodust väljaspool kildkonnas, mis tegelikult viis läbi meeste puberteediaegset siirderiitust, mille iseloomulikeks ja olulisteks osadeks olid füüsiline karistus ja muud kunstlikult tekitatud raskused (Ong 1971: 113-41; 1981: 119-48). Erinevalt lapsepõlves õpitud emakeelest, polnud sellel mingit otsest sidet indiviidi alateadvusega.

Siiski oli õpetatud ladina keele suhe suulisusesse ja kirjalikkusesse suhteliselt paradoksaalne. Üheltpoolt, nagu just märgitud, oli tegu kirjale alluva keelega. Kõik need miljonid, kes järgneva 1400 aasta jooksul seda keelt rääkisid, olid ühtlasi võimelised seda ka kirjutama. Polnud ühtki ainuüksi suulist kasutajat. Kuid õpetatud ladina keele allumine kirjale ei takistanud selle liitu suulisusega. Ja kuivõrd klassikalise hariduse ideaalseks tulemiks polnud mitte mõjuv kirjanik, vaid rhetor, orator, avalik kõnemees, siis tekstuaalsus, mis pidi suhestama ladina keele klassikalise antiigiga, suhestas ta paradoksaalsel kombel samavõrra ka suulisusega. Õpetatud ladina keele grammatika pärines sellest vanast suulisest maailmast, samuti sõnavara, kuigi sarnaselt kõigi teiste reaalselt kasutuses olevate keeltega inkorporeeris see keel sajandite jooksul tuhandeid uusi sõnu.

Õpetlaste ladina keelel polnud oma lastekeelt, see oli eraldatud varasest lapsepõlvest, milles on tavaliselt keele sügavaimad psüühilised juured; ükski selle keele kasutajatest ei rääkinud teda emakeelena; selle keele hääldusviisid erinesid üle Euroopa sedavõrd, et eri kantidest inimesed ei saanud üksteisest aru, kuid siiski kirjutati seda igal pool ja alati ühtemoodi. Õpetlaste ladina keel on hämmastav näide sellest, kui tõhusalt suudab kiri kõnet oma kontekstist isoleerida ning kui võrreldamatult viljakad võivad olla sellise isolatsiooni tulemused. Nagu juba näidatud, on kirja otstarbeks teadja ja teatu eraldamine ning distantseerimine ning sel teel objektiivsuse loomine. On arvatud (Ong 1977: 24-9), et õpetlaste ladina keel on seetõttu veel objektiivsemgi, et ta paigutab teadmise keelde, mis on eraldatud emakeele tunnetega laetud sügavustest, vähendades seeläbi inimese eluilma sekkumist ja tehes võimalikuks keskaegse skolastika abstraktse maailma loomise ja uue skolastika kogemusest väljakasvanud matemaatilise tänapäevateaduse. Ilmneb, et ilma õpetatud ladina keeleta oleks kaasaegsel teadusel olnud hulga raskem liikuma saada, või poleks see üldse liikuma saanudki. Kaasaegne teadus on sirgunud ladina keele pinnasest, kuivõrd läbi kogu Sir Isaac Newtoni aja teostasid filosoofid ja teadlased nii oma kirjatükke kui abstraktset mõtlemist ladina keeles.

Siiani pole veel päriselt mõistetud õpetatud ladina keele taoliste kirjale alluvate keelte ja kohalike (ema-) keelte vahelist vastastikust mõju. Sellist keelt nagu õpetatud ladina keel pole võimalik kohalikesse keeltesse lihtsalt "tõlkida". Iga tõlge oli teisendus (translation was transformation). Vastastikusel mõjul olid mitmed erilised tagajärjed. Näiteks Bäuml (1980: 264) on juhtinud tähelepanu tagajärgedele, mis kaasnesid metafooride liikumisega teadlikult metafoorsest ladina keelest hulga vähem metaforiseeritud emakeeltesse.

Sellel ajastul kujunesid Euroopas ja Aasias välja ka muud kirjale alluvad soo-sidusad meeste keeled, seda piirkondades, kus märkimisväärsed kirjaoskajate kogukonnad soovisid ühist intellektuaalset pärandit omavahel jagada. Õpetatud ladina keelega üsnagi samaealised on rabiinlik heebrea, klassikaline araabia, sanskriti ja klassikaline hiina keel. Kuid kuues, Bütsantsi kreeka keel ei kujunenud nii lõplikult õpetlaste keeleks, sest sellel oli lähedane kontakt kreeka rahvakeelega (Ong 1977: 28-34). Ühtki neist keeltest ei kasutatud enam emakeelena (st otseses tähenduses - emad ei kasutanud neid lapsi kasvatades). Ükski neist polnud ühelegi indiviidile esimeseks keeleks, need allusid täielikult kirjale, neid rääkisid vaid mehed (mõningate tähelepanu mitteväärivate eranditega, kuigi klassikalise hiina keele puhul oli neid erandeid ehk vahest rohkem kui teiste puhul), ja kõik rääkijad olid ühtlasi võimelised nendes keeltes ka kirjutama või täpsemalt, olidki omandanud keele läbi kirjutamise. Tänapäeval selliseid keeli enam pole ja on ka üsnagi raske tunnetada nende varasemat mõjuvõimu. Kõik keeled, mida tänapäeval õpetatud diskursuses kasutatakse, on ühtlasi ka emakeeled (või siis, nagu araabia keele puhul, assimileerivad endasse üha rohkem ja rohkem emakeeli). See käsikirjale allutatud keele kadumine näitab kõige veenvamalt, kuidas kiri on tänapäevases maailmas minetamas oma varasemat võimumonopoli (ehkki mitte oma tähtsust).

Suulisuse visadus

Nagu näitab kirjalikkuse ja suulisuse paradoksaalne suhe retoorikas ja õpetatud ladina keeles, oli üleminek suulisuselt kirjalikkusele aeglane (Ong 1967b: 53-87; 1971: 23-48). Keskajal kasutati tekste palju rohkem kui Vana-Kreekas ja -Roomas, õpetajad pidasid ülikoolides tekstide kohta loenguid, kuid siiski ei kontrollitud teadmisi ega intellektuaalset võimekust kunagi kirjas, vaid alati suulisel dispuudil. See komme jätkus kahanevas vaimus kuni üheksateistkümnenda sajandini välja ja on tänini reliktina säilinud doktoritööde kaitsmisel üha vähemates kohtades, kus seda kommet veel au sees hoitakse. Kuigi renessansiga levinud humanismi ajal leiutati uusaegne tekstiteadus ja sel ajastul arenes trükikunst, pöörduti siis ka tagasi antiigi poole ja anti uus elu suulisusele. Tuudorite-aegse inglise keele stiili (Ong 1971: 23-47) ja isegi palju hilisemat aega iseloomustab hulgaliselt suulisi jäänukeid, eriti epiteetide, tasakaalustamise, antiteeside, tüüpstruktuuride ja vormeliaparaadi kasutamisel. Samuti on lugu Lääne-Euroopa kirjanduslike stiilidega üldisemalt.

Klassikalises Lääne antiigis oli üsnagi loomulik, et suvalise väärtusega kirjalik tekst oli mõeldud kõvasti ettelugemiseks ning selline tekstide ettelugemise praktika jätkus üsnagi laialdaselt, vaid mõningate variatsioonidega kogu 19. sajandil (Balogh 1926). Selline praktika mõjutas üsnagi tugevalt kirjanduslikke stiile alates antiigist kuni üsna hilise ajani (Balogh 1926; Crosby 1963; Nelson 1976-7; Ahren 1982). Ikka veel suulisuse järgi janunev 19. sajand arendas välja "ettekandmis"-võistlused, mis üritasid trükitud tekste taaspõlistada, kasutades hoolikat kunstnikutööd tekstide sõnasõnaliseks meeldejätmiseks ning nende esitamiseks nii, et nad kõlasid kui improviseeritud suulised esitused (Howell 1971: 144-256). Dickens luges lõike oma romaanidest ette kõnemeeste poodiumilt. Kuulsad McGuffy lugemikud, mida Ameerika Ühendriikides anti aastatel 1836-1920 välja umbes 120 miljonit eksemplari olid mõeldud abivahendiks, kuid mitte selleks, et edendada loetust arusaamist, mida me tänapäeval idealiseerime, vaid selleks, et edendada deklameerivat ettelugemist. McGuffy spetsialiseerus lõikudele "heliteadlikust" kirjandusest, mis seostusid suurte kangelastega ("tugevad" suulised karakterid). Need võimaldasid lõputuid suulisi hääldus- ja hingamisharjutusi (Lynn 1973: 16, 20).

Ka retoorika ise siirdus järk-järgult, kuid kindlalt suulisest maailmast kirjalikku. Alates klassikalisest antiigist ei kasutatud retoorikas õpetatud verbaalseid oskusi mitte ainult kõnekunstis, vaid ka kirjutamises. Kuueteistkümnendaks sajandiks jätsid retoorikaõpikud enamasti retoorika traditsioonilisest viiest osast (aine valiku ja põhiseisukohtade kindlakstegemine, esituse kavandamine, sõnastus, mälu, esitamine) välja neljanda, mälu, mis polnud kirjalikult rakendatav. Samuti vähendati ka viimast, esitamise osa (Howell 1956: 146-72; 270, et passim). Üldiselt tehti need muudatused näivalt veenvate selgituste saatel või üldse ilma selgitusteta. Kui tänapäeval on õppeprogrammis selline aine nagu retoorika, tähendab see enamasti lihtsalt õpetust, kuidas kirjutada mõjuvalt. Kuid keegi ei lasknud iial teadlikult käiku mingit retoorikale just niisugust uut suunda andvat programmi: "kunst" lihtsalt kandis teadvuse suulisest kirjalikku ökonoomiasse. See kandumine lõppes enne, kui keegi üldse märkas, et midagi oli juhtunud. Ning kui see kord oli lõppenud, polnud retoorika enam see kõikeläbiv valdkond, mis ta kord olnud oli: haridust polnud enam võimalik kirjeldada kui põhijoones retoorilist, nii nagu see oli võimalik varasematel aegadel. Kolm hariduse põhialust - lugemine, kirjutamine ja rehkendamine - mis esindavad loomult retoorikavaba, raamatulikku, ärilist ja kodust haridust, tõrjusid aegamööda välja traditsioonilise suuliselt baasilt lähtuva heroilise ja võistleva hariduse, mis oli üldiselt valmistanud noori mehi ette õpetajakutseks ja kiriklikuks, poliitiliseks või muulaadseks professionaalseks ametkondlikuks teenistuseks. Sealjuures retoorika ja ladina keele lahkudes astusid naised üha rohkem ülikoolidesse, mille suunitlus muutus üha ärilisemaks (Ong 1967b: 241-55).

Viited

Achebe, Chinua 1961. No Longer at Ease. New York: Ivan Obolensky.

Ahren, John 1982. Singing the book: orality in the reception of Dante's "Comedy" - Annals of Scholarship.

Balogh, Josef 1926. "Voices Paginarum": Beiträge zur Geschichte des lauten Lesens und Schreibens. Philologus 82, lk 84-109, 202-40.

Bäuml, Franz H. 1980. Varieties and consequences of medieval literacy and illiteracy - Speculum 55, lk 237-65.

Bernstein, Basil 1974. Class, Codes and Control. Theoretical Studies towards a Sociology of Language, vol I, 2. täiendatud trükk. London: Routledge & Kegan Paul. 1. trükk 1971.

Boerner, Peter 1969. Tagebuch. Stuttgart: J. B. Metzler.

Chadwick, H. Muro and Chadwick, N. Kershaw 1932-40. The Growth of Literature, 3 vols. Cambridge, England: Cambridge University Press.

Chafe, Wallace L. 1982. Integration and involvement in speaking, writing, and oral literature - Spoken and Written language: Exploring Orality and Literacy. Toim Deborah Tannen. Norwood, NJ: Ablex.

Clanchy, M. T. 1979. From Memory to Written Record: England 1066-1307. Cambridge, Mass.: Harvard University Press.

Cohen, Murray 1977. Sensible Words: Linguistic Practice in England 1640-1785. Baltimore and London: John Hopkins University Press.

Crosby, Ruth 1963. Oral delivery in the Middle Ages - Speculum 11, lk 88-110

Diringer, David 1953. The Alphabet: A Key to the History of Mankind, 2. täiendatud trükk. New York: Philosophical Library.

Diringer, David 1960. The Story of Aleph Beth. New York and London: Yoseloff.

Diringer, David 1962. Writing, Ancient People and Places, 25. London: Thames & Hudson.

Durand, Gilbert 1960. Les Structures anthropologiques de l'imaginaire. Paris: Presses Universitaires de France..

Gelb, I. 1963. A Study of Writing (täiendatud trükk). Chicago: University of Chicago Press. Originaal tiitel A Study of Writing: The Foundations of Grammatology (1952).

Goody, Jack 1968a. Literacy in Traditional Societies, sissejuhatus Jack Goody. Cambridge, England: Cambridge University Press.

Goody, Jack 1968b. Restricted Literacy in Northern Ghana - Literacy in Traditional Societies. Toim Jack Goody. Cambridge, England: Cambridge University Press, lk 198-264.

Goody, Jack 1977. The Domestication of the Savage Mind. Cambridge, England: Cambridge University Press.

Goody, Jack ja Watt, Ian 1968. The consequences of literacy - Literacy in Traditional Societies. Toim Jack Goody. Cambridge, England: Cambridge University Press, lk 27-84.

Guxman, M. M. 1970. Some general regularities in the formation and development of national languages. Readings in the Sociology of Language. Toim Joshua A. Fishman. The Hague: Mouton, lk 773-6.

Haugen, Einar 1966. Linguistics and language planning. Sociolinguistics: Proceedings of the UCLA Sociolinguistics Conference 1964. Toim William Bright. The Hague: Mouton, lk 50-71.

Havelock, Eric A. 1963. Preface to Plato. Cambridge, Mass: Belknap Press of Harvard University Press.

Havelock, Eric A. 1976. Origins of Western Literacy. Toronto: Ontario Institute for Studies in Education.

Havelock, Eric A. 1978a. The Greek Concept of Justice: From Its Shadow in Homer to Its Substance in Plato. Cambridge, Mass., and London, England: Harvard University Press.

Havelock, Eric A. ja Herschell, Jackson P. 1978b. Communication Arts in the Ancient World, Humanistic Studies in the Communication Arts. New York: Hasting House.

Hirsch, E. D., Jr. 1977. The Philosophy of Composition. Chicago and London: University of Chicago Press.

Howell, Wlibur Samuel 1956. Logic and Rhetoric in England, 1500-1700. Princeton, NJ: Princeton University Press.

Howell, Wlibur Samuel 1971. Eighteenth-Century British Logic and Rhetoric. Princeton, NJ: Princeton University Press.

Kennedy, George A. 1980. Classical Rhetoric and Its Christian and Secular Tradition from Ancient to Modern Times. Chapel Hill, NC: University of North Carolina Press.

Kerckhove, Derrick de 1981. A theory of Greek tragedy. Sub-Stance Wisconsin: Sub-Stance, Inc, University of Wisconsin, Madison.

Lanham, Richard A. 1968. A Handlist of Rhetorical Terms. Berkeley: University of California Press.

Leakey Richard E. and Lewin, Roger 1979. People of the Lake: Mankind and Its Beginnings. Garden City, NY: Anchor Press/Doubleday.

Lévi-Strauss, Claude 1966. The Savage Mind. Chicago: University of Chicago Press. Originaali tiitel La Pensée sauvage (1962).

Lévi-Strauss, Claude 1970. The Raw and the Cooked. Tlk John ja Doreen Weightman. New York: Harper & Row. Originaal tiitel Le Cru et le cuit (1964).

Lewis, C. S. 1954. English Literaturein the Sixteenth Century (excluding Drama) vol 3 of Oxford History of English Literature. Oxford: Clarendon Press.

Lloyd, G. E. R. 1966. Polarity and Analogy: Two Types of Argumentation in Early Greek Thought. Cambridge, England: Cambridge University Press.

Lowry, Martin 1979. The World of Aldus Manutius: Business and Scholarship in Renaissance Venice. Ithaca, NY: Cornell University Press.

Lynn, Robert Wood 1973. Civil catechetics in mid-Victorian America: some notes about American civil religion, past and present. Religious Education 68, lk 5-27.

Mackay, Ian 1978. Introducing Practical Phonetics. Boston: Little, Brown.

Marrou, Henri-Irénéé 1956. A History of Education in Antiquity. Tlk George Lamb. New York: Sheed & Ward.

Meggit 1968. Uses of literacy in New Guinea and Melanesia - Literacy in Traditional Societies. Toim Jack Goody. Cambridge, England: Cambridge University Press, lk 300-9.

Murphy, James J. 1974. Rhetoric in the Middle Ages: A History of Rhetorical Theory from St. Augustine to the Renaissance. Berkeley, Los Angeles, London: University of California Press.

Nelson, William 1976-7. From "Listen, Lordings" to "Dear Reader". University of Toronto Quarterly 46, lk 111-124.

Oliver, Robert T. 1971. Communication and Culture in Ancient India and China. Syracuse, NY: Syracuse University Press.

Olson, David R. 1977. From utterance to text: the bias of language in speech and writing. Harvard Educational Review 47, lk 257-81.

Olson, David R. 1980. On the language and authority of textbooks. Journal of Communication, 30 (4) (Winter), lk 186-96.

Ong, Walter J. 1958b. Ramus, Method, and the Decay of Dialogue. Cambridge, Mass: Harvard University Press.

Ong, Walter J. 1967. The Presence of the Word. New Haven and London: Yale University Press.

Ong, Walter J. 1971. Rhetoric, Romance and Technology. Ithaca and London: Yale University Press.

Ong, Walter J. 1977. Interfaces of the World. Ithaca and London: Cornell University Press.

Ong, Walter J. 1981. Fighting for Life: Contest, Sexuality and Consciousness. Ithaca and London: Cornell University Press.

Ong, Walter J. 2002. Orality and Literacy. The Technologizing of the Word. London and New York: Routledge.

Richardson, Malcolm 1980. Henry V, the English chancery, and chancery English. Speculum 55 (4), lk 726-50.

Schmandt-Besserat, Denise 1978. The earliest precursor of writing. Scientific American 238, (6) (June), lk 50-9.

Scribner, Sylvia and Cole, Michael 1978. Literacy without schooling: testing for intellectual effects. Harvard Educational Review 48, lk 448-61.

Sonnino, Lee Ann 1968. A Handbook for Sixteenth-Century Rhetoric. London: Routledge & Kegan Paul.

Tambiah, S. J. 1968. Literacy in a Buddhist village in north-east Thailand - Literacy in Traditional Societies. Toim Jack Goody. Cambridge, England: Cambridge University Press, lk 85-131.

Wilks, Ivor 1968. The transmission of Islamic learning in the western Sudan - Literacy in Traditional Societies. Toim Jack Goody. Cambridge, England: Cambridge University Press, 162-97.

Wilson, Edward O. 1975. Sociobiology: The New Synthesis. Cambridge, Mass: Belknap Press of Harvard University Press.

Wolfram, Walt 1972. Sociolinguistic premises and the nature of non-standard dialects - Language, Communication, and Rhetoric in Black America. Toim Arthur L. Smith. New York: Harper & Row, lk 28-40.

Tõlkinud Katre Kikas