Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
Tõlge Germaine Greeri (s. 1939) artiklist The Stereotype (katkendid tema 1970.a. ilmunud teosest The Female Eunuch.
Artikkel pärineb raamatust A Cultural Studies Reader. History, Theory, Practice. London, 1995.
Kuni kõikjaloleva Camille Paglia ilmumiseni maailma areenile oli Germaine Greer Briti meedia arvates ainuke naine, kellel oli feminismi kohta üht-teist öelda. The Female Eunuch (1970) ("Naissoost eunuhh") sai feminismi raamatuks, selle autorist meediatäht, Olles osa kuuekümnendate lõpu vastandkultuurist, ajakirjade Oz ja Suck kaastööline, aastail 1968-1973 Warwicki ülikooli inglise keele õppejõud, oli temas teatud enesemüüjalik aspekt, mis osaliselt varjutas teose The Female Eunuch tõsist mõju, millest sai rahvusvaheline bestseller ning mis oli paljudele naistele esimene kokkupuude "teise laine feminismiga". Tema kirjeldus "stereotüübist": "Talle kuulub kõik, mis on ilus, isegi sõna "ilus" ise. Kõik, mis maailmas eksisteerib, on olemas vaid selleks, et Teda kaunimaks teha. ...Ta on loodu kroon..., nuttev, mossitav või naeratav, jooksev või lebav, on Ta ikkagi kõigest nukk" kõlas vastu paljudes naistes, kes tundsid ära "madonna/hoor/Lolita" sündroomi - ammu enne seda, kui Madonna selle uuesti turule tõi. Kuigi Greeri raamatut kasutati akadeemilises kontekstis, ei olnud see kirjutatud pelgalt akadeemilise lugejaskonna jaoks, pigem selleks, et stimuleerida debatte ja ennekõike tegevust, mis puudutas sugude representatsiooni poliitikat ja positiivset naiselikku seksuaalsust. Raamat oli konstitutsionaalsele (või reformistlikule) feminismile vastukarva ja New Lefti kontekstis nähti seda liikumise liikumapaneva jõuna, milles "vabastus sõltub klassideta ühiskonna saabumisest ja riigi hävitamisest".
Siin äratoodud katkendid The Female Eunuchist on suunatud sellele, mida Greer nimetab "Hingele ja kehale peale surutud iseloomulike joonte pundar, mis on müüt Igavesest Naiselikkusest, tänapäeval nimetatakse seda Stereotüübiks. See on domineeriv ettekujutus, mis meie kultuuri juhib ja mida kõik naised taotlevad." Põlvkond hiljem, niinimetatud postfeministlikul ajal saavad tuhanded noored naised (kes pole võib-olla temast kunagi midagi kuulnud) aru sellest populaarsest kultuuriartifaktist, mida ta kirjeldab; millel on väärtus tarbimiskultuuri jumalannana. Kultuuriuuringud on olnud hõivatud reklaamimise ja massikultuuri küsimustega juba 30. algusest ja oleks kindlasti jaganud Greeri pahameelt tarbijalikkuse üle, kuid ajal, mil tema andis välja oma The Female Eunuchi, ei olnud sugude kohta käivatele väljaannetele institutsionaalset ruumi.
Selles müstilises mõõtmes, kus keha kohtub hingega, sünnib Stereotüüp ning seal ongi Tema olemus. Ta on rohkem keha kui hing, rohkem hing kui meel. Temale kuulub kõik, mis on kaunis, isegi sõna "ilus" iseenesest. Kõik, mis on maailmas olemas, eksisteerib vaid Tema kaunistamiseks.
Sülelapse-east saati õpetatakse naistele, et ilu on nende ala, meel vormib end keha järgi, uidates ümber oma kuldse puuri ja otsides oma vanglale kaunistusi. (Mary Wollstonecraft, A Vindication of the Rights of Women, 1792, lk 90)
Päike paistab ainult Tema naha poleerimiseks ja juuste kuldamiseks, tuul puhub vaid Tema põskede jume suurendamiseks, meri pingutab, et Teda vannitada, lilled surevad rõõmuga, et vaid Tema nahk võiks luksuslikult nende lõhnas mõnuleda. Ta on loodu kroon, meistritöö. Rüüstatakse meresügavusi, et vaid Teda katta pärlite ja korallidega; maapõu kistakse lahti, et Ta võiks kanda kulda, safiire, teemante ja rubiine. Hülgepoegi pekstakse keppidega surnuks, sündimata talled kistakse uttede emakaist, miljonid mutid, piisamrotid, oravad, naaritsad, kärbid, rebased, koprad, tshintshiljad, ilvesed ja teised armsad väikesed olevused surevad varajast surma selle nimel, et Temal oleks karusnahku. Jaana- ja paabulinnud loovutavad Talle oma suled. Mehed jahivad oma eludega riskides leoparde Tema kasukate ja krokodille tema kingade ning kottide tarvis. Miljonid siidiussikesed pakuvad Talle oma kollast tööd, õmblejannad mässavad õmblustega ja teevad pitsi käsitsi, et Tema võiks olla riietunud parimasse, mida raha eest saab. Meie tsivilistasiooni mehed jätavad pigem ennast uhketest rõivastest ilma, et vaid saaks vabalt röövida universumi varandusi minu daami katmiseks. Uued toormaterjalid, uued tehnoloogiad, uued masinad tuuakse Tema teenimiseks mängu. Minu daam peab seega olema nii peamine kulutaja kui ka peamine kulutusvõime ja majandusliku edukuse sümbol. Sellal, kui Tema kaaslane näeb oma tehases ränka vaeva, jalutab Tema peenimatel tänavatel ja viibib luksuslikemais hotellides, mehe varandus seljas ja rinnal, sõrmedes ja randmeil, teeb põhjalikke kulutusi oma mehe majas, kus on Tema koht ja piirid, nautides seda siidist jõudeolekut, mis on vajalik, et säilitada Tema kaaslase prestiizi ja Tema enda oskust seda demonstreerida.
Kunagi võis ainult aristokraatlik leedi nõuelda tiitlit "Loodu Kroon"; vaid Tema käed olid küllalt valged, tema jalad küllalt tillukesed, tema talje küllalt peenike, tema juuksed piisavalt pikad ja kullased; kuid viimane kui üks jõukal järjel oleva pürjeliemand püüdis Teda ahvida - kuni minu daam oli sunnitud end vaatamiseks välja panema tohutute rubiinide ja seakõrva-suuruste pärlitega ülekoormatud kuldnukuna. Tänapäeval peab Inglismaa kuninganna ikka veel oma kuningliku naiselikkuse osaks kanda kõikidel avalikel ülesastumistel uhkeldavalt korraga nii palju perekonnajuveele, kui ta vähegi jaksab, ehkki meessoost monarhid on juba põgenenud selle nende abikaasadele osaks saanud vitriinikohustuse eest.
Samal ajal kui naisest sai jõukuse ja ühiskondliku positsiooni vitriin (mehed libisesid samal ajal suhtelisse anonüümsusse ja arusaama, et "teod kaaluvad rohkem kui sõnad", kerkis Tema esile kui lääneliku kunsti keskne embleem. Kreeklaste jaoks omasid mehe ja naise keha mõlemad inimlikku (mitte tingimata seksuaalset) laadi ilu; tõepoolest võisid nad jõulisuse ja perfektsete proportsioonide tõttu austada rohkem noort mehe- kui naisekuju. Ka roomlased ei demonstreerinud kalduvust naiselikkuse kujutamisele oma põhiliselt monumentaalses kunstis. Renessansi ajal hakkas naiselik vorm ülekaalu omandama, mitte ainult kui ema valitsevas madonna col bambino-embleemis, vaid ka kui esteetiline uurimisvaldkond iseenesest. Esialgu kujutati alasti naisekujusid rahvarohketes stseenides või Aadama ja Eeva diptühhonis, kuid järk-järgult kogus ülemvõimu Veenus. Maarja Magdaleena muutub naitumisealiseks ja ekstaatiliseks, anonüümsete noorte neidude portreed, kes on ainult oma kenaduse pärast välja valitud, rõivastatakse järk-järgult lahti ja nimetatakse ümber Floraks või Primaveraks. Kunstnikud hakkavad maalima oma naisi, armukesi ja kuninglikke abikaasasid kui sensuaalseid kaunitare, vabastades nad soovi korral rõivastest, kuid mitte nende juveelidest.
Sama, mis juhtus naisega lõuendil, juhtus ka naisega poeesias. Tema ilu ülistati rikkalike terminitega - Tema juuksed olid kullased, Tema laup elevandiluu, Tema huuled rubiinid, Tema hambad pärliväravad, Tema rinnad lasuriidiga viirutatud alabaster, Tema silmad mustad kui pigi. Tema armsust rõhutati vältimatute roosi-võrdlustega. Ta oli mõeldud tarbimiseks; Ta oli kirss ja kreem, huuled mesimagusad ja nahk piimvalge, õunkõvad rinnad kui rõõsk koor. Mõned ülistuskõned rääkisid ka tema uhketest rõivastest - Tema batist oli läbipaistvam kui hommikuudu, Tema pits oli õrn kui härmalõng.
Isegi praegu leiame me kangelase kirjeldamas oma peene daami elegantset kostüümi, nipsakaid kübaraid, hästivalitud aksessuaare ja jalanõusid, imidz ei baseeru küll enam juveelidel ja lilledel, kuid tarbija rõhutab ikka sama. Hiiretaoline sekretär paneb naiselikkuse stereotüübi õitsema, kui värvib oma huuled punaseks, vallandab juuksed ja paneb ülle midagi kroogitut.
Tänapäeval ei eeldata, et naised (kui tegu pole just Paola di Liegi või Jackie Onassisega ja sedagi vaid galaõhtutel) ilmuksid avalikkuse ette, kehale näitamiseks välja pandud terve kuninglik lunaraha. Kuid on nõutav, et nad näeksid välja kallid, moekad, hoolitsetud ja mitte üle ühe korra ühes ja samas kleidis. Kui väheste kohustus võib muutuda vähem koormavaks, on see siiski muutunud paljude kohustuseks. Sterotüüp nõuab tervet armeed teenindajaid. Teda toetavad kosmeetikumid, aluspesu, alusrõivad, sukad, parukad ja soeng, samuti ülerõivad, juveelid ja karusnahad. Efekt peitub kallis kiht-kihilises ülesehituses. Hiilgus on taandunud hea seljasistumise, joone ja lõike ees. Võistlusega peab sammu hoidma, kuna üha enam naisi võitleb tippujõudmise eest, nii et moetööstus võib toetuda laienevale turule. Rahatud naised võltsivad seda kõike, ahvivad, kannavad riideid hooajase hilinemisega, kasutavad rohmakaid efekte ning vahetavad joone, sära ja kõrgklassi toodete hiilguse räigete peetekujutiste vastu. Kogu värk on nii keeruline, et sellega peab tegelema ekspert. Sterotüübi eeskujusid peavad riietama eksperdid, soengut tegema ja meikima stilistid, ehkki neid õhutatakse oma elu tabloidajakirjades koduperenaistele näidates väitma eluaegset ustavust omaenda juustele ning veele ja seebile. Enamasti teeb selline kelkimine kahjuks hoopis araks.
Niikaua kui ollakse noor ja kena välimusega, võib iga naine hellitada unistust, et tal on võimalik sotsiaalsel redelil ülespoole ronida, tuhmistada luksuse sära oma loomuliku armsusega. Paari sellist näidet demonstreeritakse ka avalikkusele. Lootusrikkad, täis optimismi ja ambitsioone, uurivad noored naised stereotüüpide uusimaid vorme, mille paiskavad välja Vogue, Nova, Queen ja teised klantsajakirjad, kust karusnaha-, kinnisvara- ja juveelireklaamide vahelt vaatavad vastu mannekeenid. Tänapäeval mõjutavad tugevasti aasta moepilti nipsakate naisdisainerite esilekerkimine, kes on suunatud töötavale naisele, rõhutades variatiivsust, mugavust ja lihtsaid löövaid efekte. Enam ei ole üksikut Aasta Nägu, isegi Twiggy on pidanud tagasi tõmbuma. Sellest hoolimata on sterotüüp siiski valitsev. Ta on endale lihtsalt pisut variatsioone lubanud.
Sterotüübiks on Igavene Naiselikkus. Ta on Seksuaalne Objekt, mida otsivad kõik mehed ja naised. Ta pole kummastki soost, kuna Temal endal pole üldse sugu. Tema väärtusi tõestavad selgelt need tunded, mida Ta teistes äratab. Kõik, millele Ta peab kaasa aitama, on Tema olemasolu. Ta ei pea kuskile jõudma, kuna Tema ongi auhind saavutuste eest. Ta ei pea kunagi andma positiivseid tõendeid oma moraalse palge kohta, kuna selle väärtuslikkust eeldatakse Tema armsusest ja passiivsusest. Kui Tema juurest kunagi leitaks mõni mees, kel pole selleks õigust, ei karistataks mitte Teda, kuna Tema on moraalselt neutraalne. Asi on lihtsalt mehelikus võistluses. Süütult võib Ta mehi hullumise ja sõjani viia. Mida enam muresid Ta suudab põhjustada, seda enam Tema aktsiad tõusevad. Keegi ei taha tüdrukut, kelle ilust ei saa aru keegi teine peale mehe enda. Ja nii tervitavadki mehed sterotüüpi, kuna see suunab nende maitse kuskile üldiselt tunnustatud väärtuste piirkonda Kuigi nad võivad protesteerida, sest mõned selle aspektid ei vasta nende fetishitele. Enamik fetisheid muidugi mahub stereotüübi variatiivsuspiirkonda. Jalgu hindav mees järgneb miniseelikutele, rindu ihaldav mees saab julgustust läbipaistvaist pluusidest ja avaratest kaelustest, kuigi mees, kellele meeldivad paksud naised, võib tunda end sunnituna neid salaja nautima. Sterotüübi variatiivsusele on seatud valjud piirid, kuna miski ei tohi takistada Tema funktsioneerimist seksiobjektina. Tema võib kanda nahka, niikaua kui ta tegelikult ei oska mootorrattaga ringi käia; Ta võib ka kummi kanda, kuid see ei tohi viidata Tema suurepärastele sukelduja- või veesuusatajaoskustele. Kui Ta kannab atleetsportlase riideid, siis ainult eesmärgiga rõhutada oma mitte-atleetlikkust. Ta võib istuda pehme ja voolujoonelisena kaksiratsa hobusel, kuid ta ei tohi hüppe ajal lümitada hobuse kaela kohale.
Müüt tugevast mustast naisest on ilusa rumala blondiini müüdi teine pool. Valge mees muutis valge naise nõrgamõistuslikuks, nõrgakehaliseks, fragiilseks seksiobjektiks ja asetas siis pjedestaalile; ta muutis musta naise tugevaks enesekindlaks amatsooniks ja eemaldas ta oma köögist... Valge mees muutis iseennast Kõikvõimsaks Administraatoriks. (Eldridge Cleaver, "The Allegory of the Black Eunuchs", Soul on Ice, 1968, lk 162)
Kuna Tema on kulutamisvõimekuse embleem ja peamine kulutaja, on ta ühtlasi ka selle maailma kaupade kõige mõjukam müüja. Kõik kunagi ette võetud uuringud, on näidanud, et atraktiivse naise imidz on kõige efektiivsem reklaamivõte. Ta võib istuda kaksiratsi uue auto poritiival või juveelidest lõõmavana sellesse astuda; Ta võib lamada mehe jalgadel, paitades tema uusi sokke; Ta võib väljakutsuvas poosis hoida bensiinipumpa või aeglaste liigutustega üle metsavälu tantsida, uue shampooni tõttu hiilates; ükskõik mida Ta teeb, Tema imidz müüb. Meie tsivilisatsiooni günolaatria on kirja pandud plankudele, kinoekraanidele, TV-sse, ajalehtedesse, ajakirjadesse, konservikarpidele, pakenditele - kõik pühendatud valitsevale jumalusele, feminiinsele fetishile. Tema dominioon ei too siiski kaasa naiste valitsust, sest Tema ise ei ole naine. Tema läikivad huuled ja matt jume, Tema looritatud pilk ja veatud käed, Tema ebatavaliselt säravad, lainetavad ja lokkis juuksed avalikustavad kosmeetikumide, valgustuse, fokuseerimise ja trükkimise üleinimliku triumfi. Ta magab rahulikult, huuled punased, mahlakad ja suletud, Tema silmad selgejoonelised ja mustad nagu äsja värvitud, võltsripsmed laitmatult keerdus.
Ta loodi olemaks mehele mänguasi, tema käristi, ja see peab tema kõrvade juures tilisema ükskõik millal. Põhjustest hoolimata valib ta lõbusa olemise. (Mary Wollstonecraft, A Vindication of the Rights of Women, 1972, lk 66)
Isegi kui ta oma nägu uue ja kreemisema tualettseebiga peseb, on Tema ilme rahulik ja mõttelage, Tema meik veatu nagu alati. Kui Ta peaks iialgi ilmuma sasipäise ja murelikuna, korrastuvad Tema näojooned imeliselt uue pesupulbri või puljongikuubiku abil. Kuna ta on nukk: ükskõik kas halisev, mossitav või naerev, jooksev või lebav, on ta ikkagi ainult nukk. Ta on iidol, kujunenud joonte ja masside ahelast, rahuloleva impotentsuse märk.
Tema põhiline iseloomujoon on kastreeritus. Ta on kohustatud olema noor, Tema kehal ei tohi olla karvu, Tema liha peab olema elav, ja Tal ei tohi olla seksuaalorganit. Ükski lihas ei tohi häirida Tema kehajoonte sujuvust, ehkki Ta võib olla valutegevalt peenike või soe kiisukese-tüüp. Tema ilme ei tohi vihjata mingilegi huumorimeelele, uudishimule või intellektile, kuigi see võib avaldada absurdsel määral kõrkust või hõõguvat iha - kergelt langetatud laugude ja paokil suuga (stereotüübi jaoks võrdub iha irratsionaalse alistumisega) või, enamasti elavust ja idiootset õnnelikkust. Nähes, et maailm riisub end selle olevuse kasuks paljaks, peab Ta olema õnnelik - terve struktuur lendaks uperkuuti, kui Ta ei oleks õnnelik. Nii et naise lõputult naeratava imidz on kleebitud igale mõeldavale pinnale. Õunakook kutsub esile õndsalikkuse voolu, pesumasin põhjustab kärarikast lõbusust, odav shokolaadikarp toob kaasa sulavrõõmsa tänulikkuse, kokapudel on sõnulseletamatu õnne allikas, isegi uut plaastrit tervitab rahuloluümin. Tõeline naine limpsab keelega üle huulte, avab suu ja välgutab oma hambaid, kui ilmuvad fotograafid: Tema peab oma abikaasa filmiesilinastusele tulema rõõmujoovastuses, või hakatakse kohe tagaselja sosistama mehe ebaedust. Playboy-Jänku olemise kutsehaigus on kohustuslike naeratuste tõttu valutavad näomusklid.
Diskreetsus on Valerie parim külg kuigi ta on üleni kena huuled soojad kui maasikmarjad silmad külmad kui jää vaid parim kõigest on küllalt hea ei ole tema jaoks kartulid ja riisipudingud Roger McGough, Discretion
Niisiis, mis on kogu selle jutu iva? Võib-olla ei suutnud ma seda selgeks teha. Võib-olla minul ei ole meeldivat naeratust, häid hambaid, keni rindu, pikki jalgu, seksikat häält. Võibolla ma ei tea, kuidas peab meestega ringi käima ja oma turuväärtust tõsta, nii et naiselikkusest tulenevad hüvitised mulle kasuks tuleksid. Aga - äkki on mul kõrini maskeraadist? Mul on süda paha igavese nooruse teesklemisest. Mul on paha oma isikliku intellekti, omaenda tahte, omaenda soo mahasalgamisest. Mind paneb iiveldama maailma vaatamine läbi võltsripsmete; mul on kõrini sellest, et ma ei saa oma kaela vabalt liigutada, et ma kardan vihma, tuult, või liiga jõulist tantsimist, sest ma võin ju oma lakki täis lokikesed läbi higistada. Mul on kõrini viibimisest Daamide Toas. Mul on kõrini teesklemisest, et kogu mu tähelepanu on hõivanud mingite alpide ennasttäis meeste arvamusavaldused. Mul on kõrini filmide ja teatrietenduste vaatamisest kellegi teise tahtmise järgi ja sellest, et mul pole isiklikku arvamust. Ma ei taha olla transvestiit. Ma keeldun olemast naise rolli täitja. Ma olen naine, mitte kastraat.
April Ashley sündis mehena. Kogu Tema geenides, kromosoomides, sisemistes ja välimistes suguorganites sisalduv info viitas sellele. April oli mees. Aga ta tahtis olla naine. Ta igatses selle sterotüübi järele, mitte selleks, et see omaks võtta, vaid et seda ollagi. Ta tahtis pehmeid kangaid, juveele, karusnahku, meiki, meeste armastust ja kaitset. Niisiis oli ta impotent. Ta ei suutnud naistest vaimustuda, ehkki ta ei tervitanud ka homoseksuaalsust. Ta ei mõelnud endast kui perverdist või transvestiidist, kuid naisena oli tal ka väga raske mehelik olla. Ta proovis surra, sai naise rolli täitjaks, kuid lõpuks leidis Casablancast arsti, kes pakkus aktsepteeritavamat alternatiivi - April kastreeriti, tema peenisest sai kirurgiliselt konstrueeritud vagiina. Ta jäi viljatuks, kuid see pole ju kunagi naiselikkust kahjustanud. April naasis rõõmsana Inglismaale, hormoonravi abil peatus habemekasv, kujunesid tillukesed rinnad, ta kasvatas pikad juuksed ning ostis naisterõivad. Temast sai modell. Ja hakkas piltlikult kujutama naiselikkuse stereotüüpi, sest selleks sobis ta ülihästi, kuna ta oli elegantne, sensuaalne, hästihoolitsetud ja iseenda imidzisse armunud. Ühel saatuslikul päeval abiellus ta peeritiitli pärija, kõrgeaulise Arthur Corbetttiga, viies lõpuni suurima naiseliku unistuse ja läks temaga elama ühte Marbella villasse. Abielu ei olnud täiuslik. April oli naisena ebapädev - nagu me ju võimegi oodata ühelt kastraadilt, kuid see polegi nii väga erinev naiselike naiste ebapädevusest, kes seksivad ilma kireta, vaid lapselikust kaisusolemise ja hellitamise rõõmust, mis on nende lemmikauhind. Niikauks kui naiselik stereotüüp jääb naissoo definitsiooniks, oli April Ashley naine, hoolimata seaduslikust otsusest, mis järgnes tema lahutusele. Ta on täpselt sama palju sugude polaarsuse ohver kui meie kõik. April Ashley on meie õde ja meie sümbol.
Tõlkinud Maris Müürsepp