Artikkel VTK raamatust (<http://www.folklore.ee/seminar>, ISBN 9985-867-11-4). Kõik materjalid kuuluvad autorikaitse alla. Artiklit kasutades viidake selle aadressile.
Georges Dumezil elas aastatel 1898.-1986. 1924. aastal kaitses ta doktoriväitekirja pealkirja all "Surematuse pidu", mis käsitles indoeurooplaste jooki, ambroosiat ja amrtat. Hiljem on ta ise suhtunud oma väitekirja järeldustesse kahtlevalt ning nentinud, et osad tõestused olid välja mõeldud, kuid põhiline meetod - võrdlev mütoloogia - on seal kasutusele võetud ja selles mõttes oli see töö tema edasiste uuringute ja järelduste alus. Oma teooriates lähtus ta allikatena kahest võrdlevast teemast: mütoloogiast ja keeleteadusest, olles mõjutatud Frazerist, kellest hiljem aga distantseerus. Dumezil oli Konstantinoopoli Ülikooli usundiloo professor ning uuris seal kaukaasia keeli (eriti ubõhhe). 1931.-1933. aastani oli ta Uppsala Ülikooli lektor, seejärel siirdus tagasi Prantsusmaale ja sai erakorraliseks lektoriks Hautes Études'i ning 1935. aastast samas professoriks. Ta tutvus seal sinoloogia ja tekstikriitikaga ning 1938. aastal algas uus uurimisperiood. Juba 1930. aastal oli ta esitanud skeemi kolmikjaotusest, kuid see formuleerus lõplikult 1938. aastal, mil ta esitas oma teooria ka loengutel ning testis seda erinevates indoeuroopa mütoloogiasüsteemides. Sotsioloogid pooldasid uut teooriat, kuid ajaloolased suhtusid sellesse pigem kriitiliselt. Väljapool Prantsusmaad, eriti Inglismaal, võeti teooria üldiselt paremini vastu ning see leidis seal ka rohkem järgijaid.
1950-ndatel alustas Dumezil taas kaukaasia keelte uurimist ja mütoloogia jäi tahaplaanile.
1960-ndate lõpul ja 1970-ndatel ilmus aga taas arvukalt artikleid kolmetoimelisuse teooriast, kus ideid oli lihvitud, parandatud või isegi täiesti ümber tehtud.
1980-ndatel ilmus Dumezili sulest veel mitmeid visandeid, kuid ülevaateid rohkem mitte. Visandite puhul lootis ta ise, et ehk saab keegi tema õpilastest neist inspiratsiooni ning arendab teooriat edasi.
Dumezil on indoeuroopa mütoloogia ühiste tunnuste väljaselgitamisel allikatena kasutanud peamiselt kolme suurt mütoloogiasüsteemi: india veedasid, Rooma ja Skandinaavia mütoloogiaid. Põhjuseks oli see, et neis piirkondades oli säilinud mõningal määral kirjandus ja seeläbi ka müüdid. Teistel rahvastel (baltid, slaavlased, kreeklased jne) on müüdid suuresti kaotsi läinud või on need teiste rahvaste mõjul niivõrd muutunud, et neid pole uurimise eesmärgil võimalik kasutada (näiteks kreeka).
Dumezil leidis esmalt, et peaaegu kõik indo-iraani ühiskonnad on oma sotsiaalselt struktuurilt kolmeks jaotatud. Tõsi, Indias on Rigveda järgi neli klassi, kuid neljanda jättis Dumezil vaatluse alt välja, kuna see oli põhimõtteliselt roojane ning Dumezili arvamuse järgi kuulusid sinna aarialaste poolt võidetud rahvad. Esimeseks klassiks olid brahmanid ehk preestrid, kes valitsesid pühakirja ja ohvritalitusi, teiseks ksatrija ehk sõdalased ja kolmandaks vaisja, kelle funktsiooniks oli karjakasvatus, põllumajandus, kaubandus ja muu materiaalse vara tootmine. Kasti kuulumine oli Indias sünnipärane, kuid kastide ja nendevahelise liikumise jäikus oli Dumezili järgi pigem hilisema arengu tulemus. Samasuguse jaotuse leidis ta ka Iraanis, kus Avesta järgi oli ühiskond jaotatud preestriteks (athaurvan), sõdalasteks (rathae.star) ja põlluharijateks-karjakasvatajateks. Mõnikord olid kolmanda jaotuse juurde lisatud neljandana eraldi käsitöölised. Keltidel oli nii Caesari kui varakeskaegse Iirimaa kirjelduste järgi samuti kolm jaotust: esiteks, piiridest ning konkreetsest võimust kõrgemal asuvad ning kõige üle valitsevad druiidid ehk üliteadjad; teiseks sõjaline aristokraatia ja maaomanikud ning kolmandaks karjakasvatajad.
Rooma puhul leiab Dumezil kolmetisele jaotusele kinnitust tekkeloo muistendist. Selle järgi eristus kolm etnilist rühma: Romuluse ja Remuse latiinidest kaaslased (Romulus oli pooljumal ning tema kaaslased seadsid sisse riigi ja usundi jaoks vajalikud institutsioonid), Lucumoni poolt Romulusele toodud etruski liitlased (esindasid teist ehk sõdalaste jaotust) ja Titus Tatiuse juhitud sabiinid (rikkad maaomanikud ja karjakasvatajad, kes esindasid kolmandat jaotust). Põhimõtteliselt võis samasugust skeemi jälgida ka Rooma esimeste kuningate puhul, kes kõik lisavad Roomale midagi oma toimest: pooljumal Romuluselt linna asutamiseks vajalik tulisus, auspiitsid ja vägi, Numalt kultus, preestrid ja õigus, Tullus Hostiliuselt militaarsus ning Ancus Marciuselt alus kaubandusele, arvukatele linnaelanikele (plebsile) ja lõpuks rikkusele.
Vaadeldes sarnaste toimete esinemist indo-eurooplastel, jõudis ta kahele järeldusele:
1. sotsiaalset kolmikjaotust kasutasid kõik indoeuroopa rahvad kas tegelikkuses või mütoloogias.
2. teiste rahvaste juures (väljapool indo-eurooplasi) sellist süsteemi ei tuntud ei mütoloogias ega tegelikuses.
Dumezil toonitab, et ehkki kolme toime süsteem oli levinud kõikides indo-euroopa ühiskondades, ei pruukinud see tähendada, et ühiskonnad ka tegelikult oleksid kogu aeg ja täielikult niimoodi jaotatud.
Kolm põhilist toimet:
Esmatähtsad on muidugi toimete tähendused ning nende sõnastamine, et sealt edasi juba analüüsida toimete omavahelist põimumist ja kattumist ning erinevaid seoseid nende vahel.
Esimene toime - Dumezili järgi kuulus selle alla religioon, inimeste suhted pühaga (kultus, maagia) ja inimeste omavahelised suhted jumalate pilgu ja tagatise all (õigus, haldus), samuti ka kuningate või nende asemike ülemvõim, mis on vastavuses jumalate tahte või soosinguga, lisaks ka teadus ja tarkus.
Teine toime - füüsiline ja toores jõud ja selle kasutamine (eelkõige sõjategevuses).
Kolmas toime - mitmed erinevad valdkonnad, mis on siiski omavahel seotud: üleüldine viljakus, toit, rikkus, tervis, rahu, ka meelelisus ja ilu.
Mitmetes religioossetes vormelites palutakse jumalatel hoida inimestest eemal hädad, mis põhimõtteliselt vastavad kolmele toimele. Iraanis kasutati palvust, kus paluti kaitsta impeeriumi "vaenlase, viljaikalduse ja vale eest", Indias oli käibel vormel: "Hoia mind allaheitmise eest, hoia mind halva ohvri eest, hoia mind halva toidu eest", keldi juriidiliste tekstide kogumikus leidub ütlus: "On kolm aega, mil toimub maailma hukkumine: inimeste suremise aeg, suurenenud sõjategevus, ning sõnaliste lepingute katkemine".
Neis vormeleis esindavad vale, halb ohver ning lepingute rikkumine esimest toimet; vaenlane, allaheitmine ja sõjategevus teist ning viljaikaldus, halb toit ja inimeste suremine kolmandat toimet.
Väljaspool indoeuroopa rahvaste mütoloogilisi süsteeme Dumezil selliseid vormeleid ei leidnud.
India hingekujutluses leidis Dumezil kolm põhilist osa: moraal, kirg ja majanduslik huvi; Platoni ideaalses riigis kolm klassi: valitsevad filosoofid, sõdalased ja rikkuste tootjad; zoroastrismis valmistas Zarathustra sündi ette kolme põhiosise - ülimusliku, sõjalise ja lihaliku ühtumine.
Sküüdi mütoloogia järgi kukkusid taevast jumalike märkidena ader ja ike (mis esindasid kolmandat toimet), kirves/oda/vibu/ (teist toimet) ja kultuskarikas (esimest toimet). Iiri legendi järgi oli inimsoole vanadelt jumalatelt saabunud esemetekolmik: Dagda katel (tagas ja sümboliseeris imelist ja ammendamatut toitu), Lugi oda (selle valdaja oli võitmatu) ja Nuadu mõõk (mis tappis kõik, keda puutus) ning Faal'i kivi, mis andis märku, keda uueks valitsejaks valida.
India braahmanit sümboliseeris valge, ksatrijat punane ja vaisjat-suudrat kollane ja must värv. Sarnase jaotuse leidis Dumezil ka iraanlastel ja hetiitidel. Keltidel oli druuidi värviks valge, sõdalasel punane. Värvide sümboolikat on põhjalikumalt uurinud ning teooriaid edasi arendanud Dumezili õpilane Jan de Vries.
Kolme toime teoloogiad
Jumalate järjestus. Dumezil juhib tähelepanu sellele, et kindlates vormelites ja palvetes on kolm toimet küll alati ära nimetatud, kuid vastavalt vajadusele toimub see kas nn tõusvas (kolmandast esimeseni) või langevas (esimesest kolmandani) järjestuses. Näiteks Indias on poisslapse sündi taotlevas palves esimesena ära nimetatud kolmanda toime jumalad ja alles viimasena esimese toime esindajad.
Veeda usundis on esimene toime kaheosaline ning seda esindavad Mitra (sümboliseerib lepingut, sõprust, on seotud rahuliku õitsengu ja sealtkaudu kolmanda toimega) ja Varuna (sümboliseerib despootlikust, maagiat, militaarsust ja on seotud teise toimega). Teise toime esindaja, Indra, on toore jõuga sõdalane, piksega relvastatud ja võitleb deemonitega, et päästa maailma. Kangelastegude tegemiseks joob ta ennast somast purju ja tema kaaskonnaks on noored sõdalased. Kolmandat toimet esindavad Asvinid, kes on eelkõige tervise, nooruse ja viljakuse andjad. Kuna kolmas toime on laiema tähendusega, siis lisanduvad neile teisedki selle toimega seotud jumalad.
Kolm toimet Skandinaavias. Kolmetoimeline triaad leidub ühes Breemeni Aadama Hamburgi kirikuvürstide kroonika kirjelduses, mille järgi sellist kolmikut austati Uppsala pühamus. Triaadi olemasolu tõestuseks väidab Dumezil, et just need olid jumalad, kes võitlesid Ragnarökril, just nemad esinevad (enamasti) skaldivormelites ning et just nemad on ka kogu mütoloogia põhitegelased ning teised vaid kõrvaltegelased.
Skandinaavias on kolmetoimelisuse kujunemisloos tähtis roll aaside-vaanide sõjal. Aasid esindavad kaht esimest (Odin on võlur, ruunide isand ja maag, ühiskonna juht ning esimese toime jumal, Thor aga vasara ja piksega sõdalane, kes võitleb hiidudega ning esindab teist toimet) ja vaanid kolmandat toimet (esindajaks triaadis on küll Freyr, kuid toimega on seotud palju jumalaid nagu teistegi mütoloogiasüsteemide kolmanda toime puhul). I-II ja III toime vahel on kõikjal indo-euroopa mütoloogias olnud lõhe, mis ületati sõjaga (aaside-vaanide sõda Skandinaavias, Roomas sõda sabiinidega, Indias sõda asvinitega e kolmanda toimega). Sõja ühisteks tunnusteks tõi Dumezil algse eraldatuse ning tulemuseks kolmetise hierarhilise liidu. Sõjad lõppevad kummagi poole võiduta ja mõlema poole kokkuleppel.
Skandinaavias on olukord erandlik, sest sõdalasfunktsioon on esindatud kõigis kolmes toimes. Odin sekkub otseselt sõtta (mida tõsi, teevad ka teiste mütoloogiate esimese toime jumalad, kuid mitte nii otseselt), Thor aga on koos pikse ja sellega kaasneva vihmaga võtnud osaliselt üle kolmanda toime viljakusfunktsioone.
Kolme toime jumalatest eraldi on tavaliselt olemas ka üks toimeläbine jumalanna. Indias on selleks jõejumalanna Sarasvati, kes päritolu järgi on asvin ja kuulub seega kolmandasse toimesse, kuid kellel epiteetide järgi on ka esimese kahe toime tunnused. Sarnast arengut on näha ka Iraani Anahita (kelle epiteetideks on Märg, Tarmukas ja Rüvetamatu), Rooma Juno (kellele allus viljakus ja valitsemine) ja lõunagermaanlaste Friyyo (temagi halduses viljakus ja valitsemine) puhul. Skandinaavias esindab seda jumalannat kahestunud Frigg (kes oli Odini naine ja seotud valitsemisega) ja Frey (meeleline ja rikas viljakusjumalanna).
Nagu juba öeldud, on esimene toime kaheosaline. Indias on nende esindajaks Varuna ja Mitra. Mitra jaoks on tähtsaim inimene, Varunale aga terviklikkus. Mitra on siinne maailm, Varuna teispoolne; Mitra on päev, Varuna öö; Mitra sõlmib leppeid, Varuna on maag ja võlur. Mitra on leebe ja rahulik, Varuna vägivaldne, järsk, mõnevõrra deemonlik. Roomas on nendeks kaheks Jupiter (vastab Varunale) ja Dius Fidius (Mitra), Skandinaavias Odin ja Tüür. Kõigile neile on ühine, et rahulik poolus (Mitra, Dius Fidius ja Tüür) jääb teise, agressiivsema poole varju. Dumezil seletab sellist arengut järgmiselt: kuna inimestel on austust hirmuäratavama poole vastu rohkem, on just see poolus arvukamalt esindatud nii müütides kui vormelites ja palvetes.
Esimese toime jumalatele lisanduvad veel kaks väiksemat jumalust. Indias on nendeks Arjaman ja Bhaga, kes kaitsevad vastavalt aaria kogukonda ning vara õiglast jaotamist. Roomas on Jupiteri kõrval Juventas ja Terminus, kes kaitsevad vastavalt Roomat ja elujõudu ning Rooma maavaldusi ja ruumi. Skandinaavia puhul oletab Dumezil sellisteks abijumalusteks Baldrit ja Hödrit, kuid tõdeb isegi, et kinnitust sellele pole.
Teise toime kohta on materjali mõnevõrra vähem, aga ka siin on kaks poolust. India Vaaju tüüpi sõdalane on koletu jõuga, põhiliseks relvaks tema enda käed, mõnikord ka nui, ta ei ole ei ilus ega arukas, ärritub kergesti, tegutseb üksi ja võitleb deemonitega. Indra tüüpi sõdalane on harmooniline, viimistletud ja keeruliste relvadega (kasutab peamiselt viskerelvi), ta on intelligentne, moraalne ning seltsiv, mitte üksildane seiklusteotsija. Sarnaseid paare leidub ka Iraanis ja Kreekas (Herakles ja Achilleus). Skandinaavias on neid lausa mitu. Esimest poolust, tahumatut Thori esindab vaid üks - Starkadr, teist, Odini tüüpi sõdalast, esindavad Sigurdr, Helgi, Haraldr.
Kolmanda toime kohta on veelgi vähem materjali. Rooma kohta oletab Dumezil, et kolmanda toime moodustavad Rooma asutamisele eelnenud perioodil Romulus ja Remus, kes on karjased ja seega vastavad kolmandale toimele. Indias on kolmanda toime esindajaiks nasatjad, Skandinaavias vaanid. Dumezil leiab veel ka tõendeid, nagu oleks kolmas toime kahe ülejäänu aluseks ning seega ka tähtsaim.
Dumezili kolmikjaotuse teooria kritiseerimine algas juba tema eluajal. Pärast tema surma ongi teooriat tihtipeale mainitud vaid mütoloogia historiograafia kontekstis. Ehkki Dumezili kolmikjaotust tänapäeva mütoloogiauurimustes enam käibeloleva teooriana ei kasutata, ei tohi unustada Dumezili uuenduslikke lähenemisi, mis 20. sajandi I poolel mõjusid 19. sajandi traditsioonide taustal värskendavalt. Esiteks suutis Dumezil "vabastada võrdleva mütoloogia etümoloogia türanniast" (Puhvel 2001:291) ning võrdleva mütoloogia uurimises hakati rohkem kasutama keeleteaduslikku lähenemist. Dumezil hindas ümber ka mitmed oma aja mütoloogia põhialused ning võrdleva mütoloogia ja filoloogia meetodite kasutamisega leidis ta mitmeid uusi seoseid ning tõlgendusvõimalusi. Ja see, tänapäeva mütoloogias enesestmõistetavana tunduv, ongi Dumezili tööde ja tema teooria tuum.
Allikas: Georges Dumezil. Indoeurooplaste müüdid ja jumalad. Saateks ja toimetanud Jaan Puhvel. Tallinn Varrak 2001.
Refereeris Tõnno Jonuks