Muistsel hallil ajal maganud Jõgeva mõisa rehepapp öösel rehes. Korraga rebitud rehepapp magamise päält ülesse ja viidud, kui väeti laps ilma vastu panemata rehe ette õue. Kuu paistnud selgesti, et see tugev suur mees olnud. Nad hakanud maadlema. Küll heitlenud rehepapp ja püüdnud igat viisi end lahti päästa tugeva suure mehe käest. Rehepapp pannud tähele, kui tema pääle pool kuud jäänud ja tugev mees tema varju alla - poole kuu varju, siis saanud tema jõud üle käima. Aga kui tugev suur mees pääle poole kuud saanud ja rehepapp alla pool kuu varju jäänud, olnud kohe tugev mees suure jõuga temast üle. Rehepapil häda käes; tee mis tahad, lahti ei pääse.
Suures hädas tulnud temal meelde öelda: “Jumal appi, päästa mind.” Selle pääle olevat tugev suur mees üle välja metsa poole jooksma pistnud.
Parajasti tulnud mõisa opmanni neljasilmaga koer rehepapi juurde. Rehepapp näidanud koerale põgenejat. Koer lipanud tuhat nelja põgenejale järele, saanud kätte, purenud tugeva mehe kintsud nii puruks, et see valupärast uperkuuti maas keerelnud ja karjunud, et mets vastu rõkanud, kuni metsa pelgu põgenes koera käest.
Hommikul tööle hakates, näinud rehepapp oma käsi ja keha, mis sinise lapiline pigistusest olnud, mida vanapagan pigistanud ning muljunud.