Elas kord kaks venda, Toomas ja Juhan. Toomas oli tark, Juhan rumal. Vanematest oli neil kari lambaid päranduseks jäänud. Korra järele, teine teise päeva, käisivad nad lambaid hoidmas.
Ühel päeval, kui Toomas karjas oli, läks Juhan talle lõunat järele viima. Tee läks üle oja, kell vana lagunud sild peal oli. Sillast üle minnes nägi ta silla laudade vahel suuri pragusid. Neid nähes mõtles Juhan: "Siin võivad lambad õhtu koju tulles jalad ära murda. Parem on, kui ma nad kinni kiilun! Et mull praegu käkid käe pärast kausis on, võin ma nendega silla kohe kinni kiiluda!"
Kudas mõeldud, nõnda tehtud. Asi lõpes sellega, et Juhan kõik silla praod ja lõhed käkkidega kinni kiilus ja siis venna juurde läks.
Venna juurde jõudes andis Juhan kausi venna kätte. Kausis olivad ainult mõned käkid veel sees.
Vend võtab kausi vasta, leiab aga ainult kaks, kolm käkki seest. Toomas mõtleb, et Juhan temaga muidu nalja teeb. Küsib Juhani käest: "Kas sa rohkem ei toonud?"
"Tõin küll!" kostab Juhan. "Aga suurema hulga kiilusin silla pragude vahele, sest ma mõtelsin, et lambad koju tulles seal jalad võivad ära murda. Mull oli suur kausi täis käkkisid, aga kõik läksivad sinna ära. Sillal on palju pragusid ja lõhesid. Rohkem ei jäänud järele kui need, mis siin!"
Kord oli Juhan karjas ja Toomas kodu. Ilm oli vilu ja vihmane. Lambad ei tahtnud kudagi viisi paigal seista ega süüa. See pahandas Juhanit nõnda, et ta suure malga võttis üteldes: "Oot, oot, te narukaelad! Ma tahan teile näidata, kudas te minusugust meest narrite!"
Seda üteldes hakas ta malgaga lammastele pähä laduma. Kes malgaga matsu sai, see jalad vasta taevast sirutas.
Nüüd võttis Juhan maha löödud lambad, ladus ühte hunikusse nagu puuhalud. kui lambad olivad ritta laotud, heitis ta ise põõsa alla puhkama.
Lõuna tuli kätte ja vend Toomas tõi sööki. Nähes, mis sündinud, hakas ta Juhaniga taplema. Kui Juhan Toomast kuulis taplevat, kargas ta põõsa äärest ülesse, andis malgaga vopsu ka Toomale pähä ja Toomas oligi surnud. Võttis siis venna surnukeha ja pani lammaste juurde ritta. Läks kadastikku, raius hulga kadakaid maha, vedas lammaste ümber riita ja pistis tule otsa. Selle peale kadus ta sealt maanurgast ära ega tea täna päevani keegi, kuhu ta jäänud. Rahva suhu jäi talle aga nimi "käki kiiluja."
Sellest tuhast, mis põlenud venna ja lamba kehadest järele jäänud, kasvanud küngas. Rahvas räägib, et sest künkast käia iga aasta Tooma päeva öösel üks vanamees välja. Käia teine esite mõned korrad ümber künka, istuda siis maha ja hakata haledasti nutma. Kui kukk keskööd laulab, kaduda see vanamees nagu tina tuhka.
Rahvas arvab, et see kadunud Tooma vaim olla, kes ülekohtluse venna nuhtluseks väljas käia.