Muiste käinud koerakoonlased pärast sõda ja katku mööda üksikuid talusid, püüdnud inimesi kinni, tapnud ja söönud ära. Inimesed põgenenud igal pool nende eest ära ja jooksnud kas metsa, hoonetesse või ka vette. Korra olnud mees rehes, kui koerakoonlane sisse tulnud. Mees ei ole enam mujale kui parsile pääsnud varjule minema. Koerakoonlane otsinud rehe läbi, aga ei leidnud kedagi. Hakanud siis ahju paistel ennast riidest lahti võtma ja vihmast märjaks saanud riideid kuivatama. Nüüd näinud mees parsilt, et koerakoonlane naesterahvas olnud. Mees võtnud pussnua ja löönud koerakoonlasele parsilt pähä. Ja surnud olnudki koerakoonlane.
Jälle saanud teise korra koerakoonlane mehe jälgile ja ajanud nuusutades neid mööda meest taga. Mees ei võinud viimaks enam muud kui istunud maha ja pannud viisud tagurpidi jalga. Siis põgenenud jõe äärde ja läinud vette, nii et ainult nina ja suu hinge tõmmamiseks välja jäänud. Päeva ja öö seisnud mees seda viisi silla all jões. Koerakoonlane tulnud jälgi nuusutades varsti mehele järele, aga ei ole tagurpidi pandud viisu jälgedest täit aru kätte saanud. Sillal seisatanud ta ja sõnunud: "Sihka, sahka, siit on tulnud, siia läinud!" Ei võinud siiski meest üles leida, vaid pidanud ära minema. Pärast tulnud mees jõest välja ja pääsenud selle korra eluga ära.
Ühes kohas olnud koerakoonlastel metsas maja. Sinna kannud nad inimest kokku ja pannud ühte iseäralikku kambrisse kinni. Seal söötnud nad inimesi nisutaignaga, et need ärasöömiseks hästi rammusad oleksivad.
Päeva ajal olnud seal ainult koerakoonlaste vana ema kodu, kes iga päev ühe inimese kambrist välja toonud ja õhtuks poegadele ära küpsetanud.
Korra tulnud seda viisi kord ühe noore, rammusa tütarlapse kätte küpsema minna. Vanamoor lasknud tüdruku kambrist välja ja kutsunud nagu hea ema last enese järele. Tütarlaps läinud suure hirmuga teise tuppa. Teises tuas olnud parajalt suur ahi ära küetud ja luuaga puhtaks pühitud. Ahju ees seisnud väikeste rataste peal suur raudpann. Vanamoor käskinud tütarlast nalja kombel sinna peale heita.
Tütarlaps mõistnud ometi vanamoori nõuu ära ja põigelnud ikka vasta. Lasknud ennast küll vahel ka raudpanni peale, ometi mitte seda viisi, nagu vanamoor tahtnud.
Viimaks ütelnud tütarlaps vanamoorile: "Heida sina ise esmalt raudpanni peale, et ma näen ja järele oskan teha!" Vanamoor mõtelnud esmalt ja heitnud siis tõesti raudpanni peale. Sellsamal silmapilgul tõuganud tütarlaps vanamoori aga raudpanniga ahju ja pannud raudukse ette. Ise aga läinud vanamoorist maha jäenud võtmega vangide ust avama ja vangisid lahti päästma.
Kõik vangid olnud juba väljas, kui tütarlaps kusagilt veel nutu äält kuulnud. Ta vaadanud ümber ja leidnud keldri ukse ülesse. Suure vaevaga saanud ta keldri võtme kätte. Teinud keldri ukse lahti ja nüüd tulnud talle üks tütarlaps nutuse näoga vasta ja kaebanud, et homme tema kord olla surma minna. Ukse avaja seletanud nutjale aga ära, mis sündinud ja nüüd põgenenud mõlemad oma teed.
Õhtul tulnud koerakoonlased koju, aga ei leidnud ema kodu olevat. Arvanud, et ema kusagile läinud. Rõõmustanud väga, et ema neile prae valmis küpsetanud. Kui juba kõik söönuks saanud, leidnud üks koerakoonlane sõrmusega sõrme. Kõik vaadanud sõrmust ja tunnud ära, et see nende ema sõrmus on. Söömine jäänud järele ja koerakoonlased oksendanud kas hinge välja.
Pärast läinud koerakoonlased vangisid vaatama, aga ei leidnud ainustki. Nüüd mõistnud nad, mis see lugu tähendas. Vangid aga pääsnud õnnega koerasoonlaste käest ära.