Muiste tulnud üks Rootsi kuningas sõjakäigult meie maale. Toonud palju sõja saaki kaasa. Üteldakse, et olnud 30 koormat kulda. Tahtnud kulla koormatega Rootsimaale tagasi minna.
Ennäe, meie maal tulnud vaenlased ta kallale ja löönud ta väe. Kuningas pidanud põgenema. Ei jõudnud aga koormaga nii ruttu põgeneda kui tarvis.
Kuningas võtnud nõuuks kulda maha matta. Kulla koormad olnud parajalt praeguse Kullamaa kiriku ligidal.
Sinna lasknud kuningas ühte künkasse kulla koormad maha matta. Sinna kulla koormad jäänudgi. Kuningas ei saanud neid enam kätte. Surnud ennem ära, kui neid pärima võinud tulla.
Maha maetud kulla koormate pärast hakatud seda maad kullamaaks hüüdma.
Mitmel puhul on katsutud kulda välja kaevata, aga asjata. Korra läinud üks noormees jälle künkasse kaevama. Kaevanud öö otsa. Viimaks tulnud raud-uks vasta. Noormees rõõmustanud. Arvanud; nüüd saab kulda. Avanud ukse. Ukse taga istunud noor neitsi kuldtooli pääl. Neitsist kaugemal suured kulla hunikud. Kulla ees seisnud aga suur must koer.
Noormees löönud kartma. Neitsi ütelnud noorele mehele: “Enne see koer kedagi enese ligi ei lase, kui ta pole 7 venna verd saanud!”
Noormees pööranud ümber. Mõtelnud ise: võimata on ju 7 venna verd saada. Rääkinud lugu teistele. Teised kohe õpetama: “Võta 7 kukke. Tapa neid. Siis 7 venna veri käes”
Noormees teinud nii. Seni kulunud aga kolm päeva ära. Läinud kolm päeva pärast 7 kukega kulla kambrisse. Ei kammert enam kusagilgi. Kõik niisama kinni nagu enne. Küll kaevanud veel kaua, aga ei leidnud enam kulda.