Eesti rahva muinasjutud arvatakse kahte jakku. Esimesed on niisugused, mis jutustavad elust vanal kuldsel ajal ja kangelase kombel. Teised on säherdused, mida paiklikeks juttudeks kutsutakse ja millest rahvas väga tõsisel näol jutustab. Mitmes kohas näidatakse kohti ja paiku, millest rahvas teab mõndagi jutustada.
Virumaal Väike-Maarja kihelkonnas on kaunis kõrge mägi, mida Ebavere mäeks kutsutakse. Rahvas räägib sellest mäest mitmet moodi ja mitmest viirastusest, mida seal on näidatud.
Üks noormees oli kuulnud, et Ebavere mäe sees peab linn olema, ja kes seitsmel jaaniööl sinna mäele läheb, saab linna sisse.
Noormees käis kuus jaaniööd järjestikku mäel, ja kui ta seitsmendal jaaniööl mäele läks, ei näinud ta enam metsa, vaid tore linn paistis talle vastu, justament nagu oleks maa seest välja kasvanud. Sirged uulitsad, kõrged majad, toredad kaubamajad paistsid noormehele väga kenasti vastu. Mehed toredas riides kõndisid uulitsal ning tuled põlesid särades nagu pühade ajal.
Noormees kõndis mõned korrad rahva seas edasi ja tagasi ja keeras viimaks ühte poodi, kust ta endale head saapad odava hinna eest ostis. Lõppeks pööras ta linnast välja. Tagasi vaadates ei näinud ta linna ega tulesid. Mägi ja mets ainult mustasid talle sealt vastu, kus mõne minuti eest linn oma toreduses hiilgas.
Räägitakse, et Rootsi kindral Löwenhaupt seal ligidal vene väe eest peidus olnud. Seda tunnistust annavad mitmed kivide sisse raiutud ristid ja vigurid, mis praegu on näha mäetaguses metsas. Möödaläinud aastal leidis üks karjapoiss sealt metsast kaheteistkümne rubla suuruse rahatüki, mis imelike viguritega ära oli vigurdatud. Sealt eemal Põdrangu mõisa väljal on tee ääres nelja jala pikkune kivirist maas. Vist on sinna mõni kõrgema auga mees maha löödud.
Mäe nimi "Ebavere" tähendab vist seda, et vanad eestlased seal oma jumalatele ohverdasid.
NT 8/9 (6). Käsikirjas: E 670/2 (1) < Ambla - O. Münther (1892).
Justament - just.