Kodu pidi Kalev sängi põdema jääma. Küll kutsus Linda mitmesugused targad Kalevit arstima, küll muretses ta mõnesuguseid arstirohtusid, aga ei mingisugune rohi ega abimees osanud aidata. Kalev tundis pea, et elupäevad loetud. Enne surma andis Lindale veel mõnesuguseid õpetusi. Määras nimelt, et pärast surma pojad ta riiki ei tohi jagada, vaid ainult üks saagu riigi päranduseks. Kalev kartis, et poegadest igaüks tüki maad enesele tahaks. Seda viisi oleks riik nõrgendatud. Sellepärast nõudis kindla sõnaga, et riik pärast surmagi tervelt ühe poja valitsuse alla jäägu. Ometi ei määranud ta kedagi nime pidi järeltulejaks. Pojad ise pidid pärast otsuse tegema, kelle omaks riik saagu.
Silmaveega pesi Linda kalli mehe surnukeha, pani talle siidisärgi selga, kuldvöö vööle, pani alla udulinad, pani peale peened loorid. Ei tahtnud, et teised hauda kaevaksid. Kalev oli Lindale toa ehitanud, Linda tahtis Kalevile viimase toa vastu ehitada, tahtis ise haua kaevata. Hakkas hauda sinnasama paika kaevama, kus Kalev linna ehitamisele aluse pannud ja kus vanatühi Kalevi ehituse juurest kutsunud. Kaevas haua kümme sülda sügavaks, viis armsa mehe külma keha hauda. Pani pea alla kuldkübara, külje alla kuldkuue, jalgade otsa kuldoda, jalga kuldkingad. Mõned teavad, et Linda Kalevi kõrvale Kalevi kullagi maha matnud.
Linda arvama, kudas kallile kaasale mõnusat mälestusemärki hauale püsti panna. Mõtleb: istutan lilled, sügis nopib lilled; panen murumättad, loomad tallavad muru; istutan puud, kirves raiub puud. Kõige parem mäge mälestuseks kalmule kokku kanda.
Linda ei hakanud ometi mälestusemäge mullast valmistama ega kruusist kasvatama. Kardab: tuleval põlvel tuleb mulla puudus, viiakse mu mägi; tuleb kruusi puudus, veetakse mu küngas teedele laiale. Teen mäe, mille kallale ajahammas ei hakka ega inimeste käsi kipu!
Linda sammub Lasnamäele, hakkab Lasnamäelt paasi murdma ja kaljutükka kokku korjama. Paneb paed, kaljud põlle sisse, kannab Kalevi kalmule. Kannab kaljusid, paasi seni kokku kuni kalmuküngas kõrge küll. Kannab seni kokku kuni praegune Tallinna Toompea tekib.
Kes teab, kui kõrgeks Linda Kalevi kalmukünka järeltulevale põlvele mälestuseks oleks ehitanud, kui mitte õnnetu juhtumine mälestusemärgi edasiehitusele takistusi ei oleks teinud.
Korra võtab Linda õige suure kivi põlle sisse, tahab Kalevi hauale kanda. Aga oh häda! Korraga katkeb põllepael. Kivi kukub põllest maha. Linda tahab kivi maast üles tõsta. Tõstab, tõstab, aga ei jõua enam tõsta. Väsimus jõu pandiks viinud.
Linda langeb kivi otsa maha, puhkeb nutma. Kurdab üksikut elu, kurdab lese leinapõlve. Kurdab tunni, kurdab teise. Kurdab ja valab ise silmavett. Pisara järele veereb pisar alla paemurdu, kust Linda kiva Kalevi kalmukünka tarvis murdnud. Pisar paisub pisara juurde, silmavesi ühendab ennast silmaveega. Linda silmad on nagu voolavateks allikateks muutunud.
Paemurd täidab ennast pisaratest. Maa ei taha nii kallist varandust enesesse imeda, vaid himustab tulevasele põlvele mälestuseks jätta. Pisarad paisuvad ikka suuremiks, kogu kivimurd moondub pisarate pesapaigaks. Ülemiste järv tekib neist pisaratest veel olevikulegi Linda leina ja nuttu kuulatama.
Kalda ligidal järves seisab veel praegu Linda nutukivi.