Samal ajal kui Saaremaa salud Tõllu kuulsusest kõlasid, elas Hiiumaal Tõllu vend Leiger. Tõllu Saaremaa venna peale on rahva mälestus paksu loori katnud; me ei pääse kusagil seda loori tõstma ega selle loori alla vaatama. Armulikum selle vasta on rahva mälestus Hiiumaa venna Leigri vasta olnud. Leigri tegude peale laseb ta vahel siin, seal vähä valgust paista.
Nagu Tõll, oli Leigergi hiiude sugu, keha poolest Tõllu sarnane, jõu poolest nõrgem kui Tõll. Tõll tahtis Saaremaalt valitsusekeppi Hiiumaalegi ulatada, kuid kepp oli lühike, ei ulatanud Hiiumaale. Et Hiiumaa rahvas ometi arvaks Tõllu valitsusekepi Hiiumaalegi ulatavat, sammus Tõll vahel läbi mere ennast Hiiu rahvale näitama. Ei sammunud siiski kaugemale kui Leigri juurde; sealt pööris jälle Saaremaale tagasi. Küll ei tahtnud Tõll Leigrile Hiiumaa valitseja au anda, aga rahvas pidas sellegi poolest Leigrit Hiiumaa peaperemeheks, vanemaks, kuningaks.
Hiius olles Tõll Leigrile ütlema: "Sul aega küllalt, tööd vähä! Ehita saun! Siis vihtleme, et silm sügeleb ja selg nutab!"
Leiger nõus. Hakkabki sauna ehitama. Toob laanest palgid välja. Ei olnud üsna pikad ega liiga lühikesed: ainult 10 sülla pikused. Ei pane hobuseid palka vedama ega hakka nendega rege rõhuma: tõmmab teise palgi teisele õlale, sammub koju. Ehitab sauna valmis. Ahi üksi nii suur kui meieaegse vaese mehe saun. Kerise kivideks veab Leiger seitse sülda raudkiva kokku.
Leiger sauna vihtlema. Tahab enne proovi teha, kas maksab Tõllul tulla. Kütab kümme sülda puid ära, kannab kummagi õla peal vaadi vett leili jaoks, teise korra vaadi vett pesemise jaoks. Viskab leili, läheb vihtlema. Istub laval tunni, istub teise: ei taha enam lavalt lahkuda. Keha kaebab, põlv palub: viibi veel! viibi veel!
Leiger varsti Tõllule kuulutama, kui mõnus uues saunas vihelda. Tõll vasta: "Homme tulen ise proovi tegema!"
Leiger koju võõra vasta valmistama. Eks pea Saaremaa peremeest hästi vasta võtma. Läheb karja, otsib parajad härjad välja, sasib sarvist kinni, virutab nuiaga pähä, võtab selga, viib koju. Kodu nülib naha, paneb härjad katlasse keema. Kui Tõll saunast välja sammub, kutsub Leiger Tõllu kehakinnitusele. Istuvad mõlemad katla äärde, hakkavad härja liha maitsema. Maitsevad seni kuni enam natukestki liha katla põhjas ei leidu. Siis alles tõusevad üles. Liha kõrval peale selle veel tegu leiba ära söödud.
Meeste kõhud täis. Tõll ütlema: "Nüüd Tõllustele leiba luusse laskma. Saun oli soe, leil lahe, vihtlemine virgaks tegev. Tahan edespidi igal nädalil korra su juures saunas käia!"
Kaua aega käiski Tõll igal nädalil korra Hiiumaal saunas, sõi igakord Leigriga seltsis kaks härga ja teo leiba. Pärast söömist sammusid mõlemad puhkama: Tõll Saaremaale, Leiger sagedasti sauna lavale.
Viimaks jooksis must kass Tõllu ja Leigri vahelt läbi: Tõll ei tõstnud enam jalgagi Hiiumaale, veel vähem Leigri sauna. Ei Leiger hakka Tõllu ärajäämise pärast pisaraid valama ega käsi ringutama. Rõõmustab ainult, et Saare vend ta osa ei tule vähendama. Härjad ei leia sellegipärast armu ega saa sõnnid surma suust vabadeks: Leigri nui mõistab neile endist viisi kohtuotsust, selle vahega, et nad nüüd ainult nuiamehe maiusroaks jäävad. Leigril nii härjaliha magu suus, et enam päevagi ilma ei tahaks elada.