Muistse elas Saaremaal Tõllustes Tõll ehk Suur-Tõll, keda rahvasuu Saaremaa valitsejaks, rahvavanemaks, kuningaks kutsub. Naine Piret talitas Tõllustes, majas ja väljas ausalt perenaise ametit pidades. Tõllu ja Pireti abielu õnne ülendas nende poeg, kelle õiget nime meie päivil enam ei tunta. Võimalik, et poeg isaga ühist nime kandis. Igatahes nimetab rahvas meie päivil poega nooreks Tõlluks, mõne korra ka Tõllu pojaks.
Tõll ise, ta naine Piret, poeg ja kaks venda põlvenesid hiiude suguvõsast. Üks nime ja tegude poolest tundmata Tõllu vend asus Valljalas, teine vend Leiger Hiiumaal Käinas. Kõik need hiiud esinesid suuruse poolest kui tammed kadakate kõrval, kui laane kuused tavaliste inimeste seas. Hiiumaale ja teistele saartele minemiseks ja tulemiseks ei tarvitanud nad lootsikut ega laeva, vaid sammusid alati otsekohe merest läbi. Läbi mere minemisel tekkisid nende jalgade ees majakõrgused lained. Kartuse pärast põgenesid sammude müdinast kalad kaugele eest, lendasid linnud penikoorma eemale.
Ruhnusaarel oli Tõllu kapsaaed. Kui Piret paja tulele pani, sammus ta läbi mere Ruhnust kapsaid tooma. Jõudis alati vee keemahakkamise ajaks kapsastega tagasi. Ei olnud Piretil majatalituse pärast enesel aega Ruhnu minna kapsaid tooma, saatis Piret Tõllu. Teele minnes võttis Tõll seitsmesüllase palgi kätte. See palk täitis kepi aset. Pireti pada oli vaese mehe sauna suurune. Kogu tiigi täis vett mahtus patta ära.
Tõll ei istunud kuninga viisi iialgi aujärjel ega lasknud sulaseid ees, taga jooksta. Tegi kodu kõik tööd, ise kündis ja külvas, ise niitis ja pani vilja kokku, ise kohendas hooneid ja ehitas majasid ehk olgu siis, et Piret ja noor Tõll tarbekorral kaasa aitasid. Ühtki tööd ei pidanud ta liig halvaks; igal pool pani ta käe külge. Valljala vennaga tarvitas tihti üheskoos sama labidat ja kirvest. Kel tööriista vaja, küsis teiselt. Sedamaid lendas labidas Tõllustelt Valljala venna juurde ja sealt mõne aja pärast Tõllustele tagasi.
Rahva vasta olid Tõll, Piret ja nende poeg lahked, sõbralikud ja tegid rahvale alati palju head. Nagu kevadine päike lund vihkab ja veel enam, vihkas Tõll kurjategijaid. Vaenlase vasta astus ta alati ilma armuta välja, külvas surma ja hukatust nende ridadesse. Vaenlased kartsid ja vihkasid teda, saarlased aga olid valmis Tõllu kas kätel kandma, püüdes ikka Tõllu tahtmist täita. Üksi karjalapsed pahandasid mõne korra vallatusega Tõllu meelt.