Kaugel põhjamaa kaljulisel pinnal seisis muistsel ajal Kalevite kätki. Kolmest Kalevi võsust veeres üks Venemaale, teine tõttas Turjamaale, kolmas lendas põhjakotka seljas meie maale. Meie maale jõudnud põhjapoeg ehitas enesele tugevad kojad, rajas riigi, hakkas meie maa valitsejaks. Rahvas hüüdis põhjast tulnud valitsejat Kaleviks.
Ei olnud hea üksi riiki valitseda. Kalev vaatama, kust kohast kodukana saada. Otsib siit, otsib sealt, ei parajat kusagil. Viimaks juhtub Kalev Läänemaale. Läänest leiab, mis mujalt asjata otsinud.
Läänes oli noor lesknaine karjateelt munad leidnud, munad hauduma pannud. Munad hauti välja. Ei sündinud munadest kanu ega partisid, sündisid nägusad lapsukesed. Üht hakkas ema Lindaks, teist Salmeks hüüdma.
Aega mööda kasvasid lapsed neiudeks, nii suurteks ja nägusateks kui teisi ligidalt ega kaugelt ei leitud.
Varsti ilmuvad neiudele kosilased. Päike, kuu ja täht kosivad Salmet. Salme põlgab päikese, lükkab tagasi kuu, võtab vastu tähe. Linda ootab ikka veel kohast kosilast. Endised Salme põlatud kosilased tulevad Lindat kosima. Ei Linda võta neid vasta. Tuleb Kungla kuninga poeg. Linda saadab Kungla kuninga pojagi tagasi. Viimaks ilmub Kalev kosima. Kalevi võtab Linda peiuks vasta.
Hakati toredaid pulmi pidama. Kutsuti sugulasi ja tuttavaid ligidalt ja kaugelt kokku. Tantsides, mängides ja mõnesugusel lustil viideti lõbusalt nädalid aega. Siis sõitis Kalev noorikuga koju.
Mõni aeg pärast Kalevi naisevõtmist hakkas üks tige mees rahvast Kalevi vasta üles kihutama. Ei tahtnud põhjamaalt tulnud Kalevi sõna kuulda. Käskis rahvast Kalevi valitseja ametist lahti lasta.
Kihutaja ütlema: “Meie valitseja peab kõige tugevam mees olema. Kalev pole sugugi kõige tugevam. Teisi tugevaid mehi veel küll! Isegi olen niisugune tugev mees!"
Esiotsa ei pannud rahvas ässitaja juttu tähele. Aga aega mööda hakkasid kihutused mõjuma. Rahvas lõi kahklema, kas kaugelt tulnud Kalev tõesti kõige sündsam kuningas.
Rahvas ei tahtnud esiotsa ässitaja kihutuse peale uisapäisa Kalevit riigivalitseja ametist lahti lasta. Arutas ja arvas. Tegi viimaks otsuseks: Kalev näidaku tegudega, kas ta tõesti vastasest vägevam. Kui vastane vägevam, saagu vastane valitsejaks, kui Kalev vastasest kangem, jäägu Kalev edasi meie maa valitsejaks!
Rahva arvamist anti Kalevile teada. Kalev naeris ettepaneku kohta. Kohe nõus vastasega proovi tegema.
Proov algab. Kalev võtab saunasuuruseid kiva kätte, mängib nendega nagu kurnidega. Vastane tahaks niisama teha. Mehike ei jaksa kivi üles tõstagi.
Rahvas vaatab rammukatsumist pealt. Nähes, et vastane kivi ei jaksa tõsta, kihutab rahvas ässitaja sedamaid minema. Häbiga läheb ässitaja oma teed.
Kalevi süda ässitaja peale täis. Võtab mehise kivi, viskab vastase pihta. Kivi trehvab märki. Ässitaja jääb kivi alla, ei pääse enam välja.
Seda viisi rahvas ässitajast lahti.
Muude vastastegagi oli Kalevil tihti tegemist. Üks ja teine tuli meie maa rahvale tüli tegema. Igaühe vasta pidi Kalev välja astuma. Vaenlastega võideldes nägi Kalev pea, et alati vaenlastest ainult kividega hästi jagu ei saa. Mõne korra sattus vaenlastega niisuguses kohas kokku, kus kiva sugugi polnud saada. Niisugusel puhul oli hea nõu kallis.
Kalev otsustas enesele mehist mõõka hankida. Ligilähedal ei osanud ükski Kalevi kohast mõõka valmistada, Kalev teadis ometi, et Soomes kuulus sepp elas, kes häid mõõku valmistas. Sellelt sepalt tellis Kalev enesele mõõga. Sepp kuulutas ette, et uus mõõk niipea ei valmi. Kalev tahtis oodata. Aga enne kui mõõk valmis sai, lõppesid Kalevi elupäevad.