Ilu ja õnne lõi Vanataat loomise ajal maailma kodanikuks. Ilu ja õnn pidid käsi käes talust talusse, külast külasse käima, läbi laane ja metsa, mööda aru ja aasa rändama, igal pool oma kingitusi külvama. Hõisates teretasid inimesed kodu ja väljas neid armsaid võõraid ja avasid neile uksed ja aknad. Vanatühi ometi ei sallinud ilu ega õnne. Mõlemad olid vanaltühjal nagu okkaks silmas. Vanatühi katsus ilu ja õnne maailmast kaotada; külvas kadeduse kodakondsete sekka, heitis tüliõuna vanemate ja laste vahele, saatis riiukuke vanade ja noorte ridadesse.
Esiotsa olid inimesed sõpruses ja rahus elanud. Vanatühja tagakihutamisel hakkas inimene looma, loom inimest taga kiusama, aga niisama inimene inimestki. Vanatühi ja ta sulased soovisid Vanataadi loodud head korda ja õnne maailmast hoopis hävitada.
Kõige suuremad kurjad tööd võttis vanatühi pimedal ajal ette. Öösel õitses vanatühja nisu, kasvas ta sulaste kaer. Öö pimeduses ei näinud inimesed, mis vanatühi tegi. Siiski pahandas vanatühi öö peale: tihti kumas kuu kõrgel taeva võlvil ja hõbetas metsad ja maad, nurmed ja niidud. Hõlpsalt puutus rahvale must mees kuu hõbevalgel silma. Hea meelega oleks vanatühi kuu sügavamasse mere põhja uputanud ehk mäe sisse seitsme luku taha vangi pannud, kui oleks osanud. Aga seep see oli. Ei teadnud, kudas kuuvalgust kaotada.
Korra tahtis vanatühja sulane naisega seltsis vargile minna. Sulane vanatühjale enne kartust avaldama, kas ettevõte õnnestab.
“Kui kuud ei oleks, siis poleks karta midagi!"
“Mis oleks, kui me kuu ära tõrvaksime?" ütleb mees. Vanatühi seda kuuldes rõõmus. “Vaat, see on hea nõu!"
Vargad varsti nõu täide saatma. Täidavad tubli tõrvapange, võtavad pika redeli, lähevad metsa äärde. Panevad redeli sinna püsti, kus kuu metsa takka taevatelgile tõuseb. Mees ronib tõrvapangega üles, naine hoiab alt redelit kinni.
Mees ootab, ootab redeli otsas. Korraga pistab kuu metsa takka pea välja. Mees pinsel kätte. Valmis kuud mustaks tõrvama.
Vanataat vaatab ammu kurjategijate ettevõtet pealt. Sõnub iseeneses: “Liiale läheb! Vanatühi ja vanatühja sulased ei tea enam, mis teevad. Tahavad ööde ilu ja ehte hävitada. Tarvis nende liiga suurt usinust kurjategemises taltsutada!"
Enne veel kui tõrvaja tõmmu pinsel kuu kullase kuue külge puutub, tõstab Vanataat sõrme. Nagu välk käib tõrvaja luust ja liikmetest läbi. Nagu vahva vasara vägev hoop naelutab see välk tõrvaja korraga kuu külge kinni. Küll katsub tõrvaja kätt tõsta, küll jalga liigutada, aga need kinni needitud, jäädavalt kinni needitud kõige tõrva pütiga ja pinsliga tõrvaja kuu küljes.
Naine ootab meest ülevelt maha tulevat. Ei mees tule. Naine vaatama, mis mees kuu peal teeb. Aga nii pea kui naine jala kuu peale tõstab, hoiab kuu teda nagu magnet rauda kinni. Naine ei pääse sammu edasi ega teist tagasi. Jääb nagu sammas mehe kõrval seisma.
Seal kuu peal praegu alles vargapaar, mees ja naine seisavad, tõrvapang kõrval. Vanataadi tahtmise peale peavad nad seal igavesti varastele ja kurjategijatele hoiatuseks olema. Kui ka nende suu vaikib, peab nende kuju kõnelema: kurjateo kannul käib ikka kõva karistus!