15. Noor Tõll.

Pärast Tõllu surma ei saanud noor Tõll isa asemele Saaremaa vanemaks ega kuningaks, vaid võimu kiskusid võitjad oma kätte. Noor Tõll ei ihanudki valitsuse keppi ega armastanud mõõka. Kui isa teda mõne korra enesega vaenlaste vasta kaasa kutsus, vastas noor Tõll: "Parem kellu, nuga ja pill kui mõõk ja oda!"

Ju isa elupäivil ehitas noor Tõll palju kaunimaid kirikuid kui isa. Oli ehitamises osav, nikerdamises näpper, voolimises võitmata.

Rasked ajad algasid Saaremaal. Koormad kasvasid, vaevad võrsusid, mured muljusid rahvast. Mures kõndis korra noor Tõll mere rannal. Äkisti kuulis eemalt kaugelt viiuli mängimist. Nägemata pillimees manas pillist niisuguseid helisid, mis südant sulatasid, kurvastust kaotasid, muresid matsid, magusat troosti rindu valasid, hinge nagu imede riiki viisid. Noor Tõll soovis enesele kümme kõrva ja sada hinge, et neid imehelisid paremini maitseda, täiesti enesesse imeda. Ei julenud sammugi pillimehele läheneda, kartes, et muist helisid sedaviisi jäävad kuulmata.

Viimaks lõppes mäng. Nüüd alles julges noor Tõll pillimehele läheneda, kuid pillimees kadunud. Hea meelega oleks noor Tõll kas nädali ilma söömata kuulanud, oleks palunud eneselegi viiulimängimist õpetada, kuid võta mängija enam kinni. Küll otsib kuulaja taevahelide väljavalajat, aga asjata.

Kuuldud helid ei anna noorele Tõllule enam rahu. Ööd, päevad kõlavad need ta kõrvus. Pea noorel Tõllul nõu peetud: tarvis pillimeheks hakata. Tahab edespidi rahva kurba meelt imehelidega rõõmustada ja lahutada.

Uduveres tubli viiulimängija. Selle juurde noor Tõll õppima. Õppija vaatab esiotsa ainult pealt, kudas Uduvere pillimees mängib. Ei saa ise harjutada: paras pill puudub. Uduvere pillimehe viiul õppijale nagu kanniks, ei maksa kätte võttagi, pudeneb sõrmede vahele.

Noor Tõll koju, mehekohast viiulit valmistama. Valmistab päeva, valmistab teise, valmistab vahet pidamata nädali, valmistab teise, juba valmibki viiul. Mänguriist mehekohane: ulatab tavalisel pikal mehel üle pea, viiuli kaelast rääkimata.

Viiul valmis, harjutus algab. Noor Tõll harjutab nädali, harjutab teise. Juba hõiskab viiul, laksub lagi, helisevad seinad, paisuvad kodakondsetel rõõmu pärast pisarad silmist. Pillimees ise nii vaimustatud, et ei ihkaks enam ööselgi viiulit käest panna. Iga päevaga moonduvad helid ilusamateks, südant sulatavamateks, hinge nõiduvamateks.

Noor Tõll läheb välja, puutub karjamaal karjasega kokku. Karjane pajupilli puhumas.

Noor Tõll paluma: "Anna pill mu kätte. Katsun ka puhuda!"

Karjane ülbelt vasta: "Mis sina oskad! Ei saa häältki pillile sisse!"

Noor Tõll võtab karjaselt siiski pilli. Pill suu äärde; puhumine algab. Karjane ei püsi enam paigal, kargab maast, käte, jalgadega vehklema, tantsima. Mida enam tantsib, seda kõrgemale jalgu tõstab. Keerutab vahel ratastringi, keerutab, kuni pikali kukub. Ei aega lebada; maast üles, uuesti tantsima. Higiojad voolavad otsa eest, kadakad rebivad karjase riideid katki, aga karjane tantsib edasi, tantsib seni kuni uuesti pikali langeb ega jaksa tõusta.

Noor Tõll lõpetab mängu. Annab karjasele pilli tagasi, sammub koju. Karjasel ülbuse palk käes.

Külarahvas kuuleb: noor Tõll õppinud pillimeheks. Külas heinatalgused. Noor Tõll kutsutakse talgusele pillimeheks.

Noor Tõll läheb, viiul kaasas. Näeb: ka torupillimees oma mänguriistaga talgusel.

Talgulised ütlema: "Nüüd pillimehed võidu mängima!"

Noor Tõll viiul kätte, vibu käima. Oh sa aeg, mis nüüd sünnib! Torupillimees, pill suu ääres, maast üles, tantsima. Kargab teise jala pealt teise peale, taob käsi kokku, hüüab: uhtsahtsah! Torupill kukub jalgade alla, mees hüppab uhtsadi pilli peal.

Loovõtjad viskavad rehad, kuhjategijad hangud käest, laotavad käed laiale, karjuvad uhtsahtsah! hüppavad, kargavad, tantsivad heintel. Langevad maha, tõusevad üles, ikka uuesti hüppama, keerutama. Lõõtsutavad, hingerdavad, pühivad higiojasid, kuid tants kestab edasi. Tantsivad taadid, heljuvad eided, kuni pikali langevad ega enam jaksa tõusta. Jalad liiguvad veel edasi.

Viimaks lõpetab noor Tõll mängimise. Tantsijad saavad puhata. Heinad sõtkutud, loog laiale, saod sasitud, töö tegemata. Igaüks puru väsinud, aga igalühet meel hea. Igaüks veel valmis noore Tõllu mängu kuulma, veelgi tantsima. Noor Tõll arvab ometi, et seda puhku mängust küll, muidu jääb töö tegemata. Mängigu torupillimees edasi.

Teise korra sammub noor Tõll künkale, istub kivi otsa, viiul kätte, mängima. Mängib nii, et kogu Saaremaa kuuleb, Muhumaa märkab, Hiiumaa imestab, muud saared tähele panevad. Linnud peatavad lennul, lehvivad maa peale, hüppavad mättalt mättale, teised kargavad oksalt oksale, ise lustil lugusid lüües, ühtlasi imehelisid kuulates. Kull unustab kanapojad, pääsuke sääsed, vares putukad. Lahutavad tiibu, kargavad edasi, kargavad tagasi, pööravad siia poole, pööravad sinna poole, tuline rutt igal ühel taga.

Kari kiili jooksma. Jookseb, jookseb, seisatab, tõstab üht jalga, tõstab teist, jälle üht, jälle teist, jälle jooksma. Hobune vankri ees seisatab, tõstab seda jalga, tõstab teist jalga, siis tuhat tulist edasi nii et vanker väriseb, sõitja tudiseb, kuni jälle algab seismine, jälle jalgade tõstmine. Vallalised hobused karjamaal jooksevad teine teise järel, löövad takka üles, kargavad püsti, hirnuvad, keerutavad ümberringi. Lammas lööb kepsu, siga singub sörkides, kits kõpsab korra esimestel, korra tagumistel jalgadel.

Kalad hüppavad veest välja, hüppavad vette tagasi, ujuvad siia, ujuvad sinna, ujuvad ringi, ujuvad teine teise võidu. Kõigil tuline rutt taga. Haug ei hooli enam särjest, ahven viidikast. Vaen ununud, lustipidu alanud.

Kõige enam paneb noore Tõllu mäng inimesi liikuma, olgu Saares, Hiius, Muhus või muul saarel. Igaüks kuuleb mängu. Igaüks jalgu liigutama, kätega vehklema, keha väänama, hüppama, kargama, tantsima, suuga kaasa kaasitama, peaga noogutama. Niitja kargab, vikat käes, kündja, ader peos. Veetooja viskab pange, lüpsja lüpsiku käest. Mölder veskest välja, tantsima; veskekolu jääb tühjaks viljast, võll sütib leekidesse, kogu veske hakkab põlema, mölder aga tantsib edasi. Haige voodis tõstab jalga, tõstab teist, vehib käega, vehib teisega. Laps kätkis heidab mähkmed eemale, rabeleb jalgadega, rabeleb kätega. Lühidalt: tantsutuhin kõikidesse hakanud.

Viimaks lõpetab noor Tõll mängu. Tants sedamaid otsas. Küll ise puru väsinud, kiidavad tantsijad siiski: "Mõnus oli! Niisugusel tantsul võib rõõmsalt surma minna!"

Eks vaenlased saanud kuulda, et noorel Tõllul viiul paneb kogu saare maailma tantsima. Tulevad pillimeest vangitsema, viiulit röövima. Ennäe, noor Tõll märkab vaenlaste nõu. Viiul kätte, mängima. Vaenlastel varsti eesmärk unustatud, hakkavad hüppama, kargama, mõõkadega teine teisele pihta toksima. Vehklejad verised, aga vehklevad eneste vahel mõõkadega edasi tulist tantsu lüües.

Viimaks halastab noor Tõll väetikeste peale, lõpetab mängu. Kinnivõtjad ei mõtle enam pillimehe ega viiuli peale, vaid annavad jalgadele tuld. Kaugemale niisugusest, kes neid mängides sunnib oma mehi haavama.

Sest saadik ei julenud ükski vaenlane enam tulla noort Tõllu tülitama ega viiulit röövima. Kartsid pillimeest nagu tuld.

Kaua veel elas noor Tõll Saares väikseid ringkonde viiuliga rõõmustades, külarahva muresid eemale peletades. Teades, et tantsimine kahjulik, ei mänginud enam niisuguseid lugusid, mis inimesi ja loomi vägisi tantsule sundis, ehk olgu siis, kui iseäraline tarvidus nõudis.

Noore Tõllu viimaste elupäevade kohta puuduvad teated, niisama ka, kuhu ta viiul viimaks jäi.