Kui muiste rohutirtsude parved Iisraeli rahva elule nii-ütelda luupainajat tegid, otsisid Iisraeli lapsed mõnesuguseid abinõusid, kuidas kardetavaid vaenlasi enestest eemal hoida. Kui päris luupainaja meie rahvast ennast aastasajad on vaevanud, miks ei pidanud meie rahvas siis ka kõigest jõust igal pool abi otsima, kuidas koledast tallajast lahti saada. Muiste vaidlesid seitse linna Homerose sünnikoha pärast; iga linn neist püüdis enesele seda au, et kuulus luuletaja just temas sündinud; meil sellevastu võivad üheksa maakonda hakata selle poolest vägipulka vedama, kelle ülesleitud abi luupainaja vastu kõige enam mõjub. Kuulsaid tohtreid nad oma vägipulga-vedamises appi ei kutsu, sest peale Viru- ja Järvamaa ei tohi teised ju kuulsate tohtritega hoobelda; ma ütlen, kuulsaid tohtreid nad appi ei kutsu ega appi tahagi; nad arvavad, et nende omad "targad” enam teavad kui kõik uue aja tohtrid ühtekokku. Mis nende "targad" aastasadade jooksul luupainaja piinamisele tõkete tegemiseks välja arvanud, seda tahame nüüd tähele panna.
Virulased ses vägipulga-vedamises küll vist võitu enestele ei saa. Virumaal tuntakse mõjuvat abi loomade luupainaja vastu. Käib luupainaja loomade peal, siis ei tohi õhtul laudast välja minnes lauda ust käega kinni panna, vaid uks peab seljaga kinni lükatama. Sealjuures ei tohi kinnilükkaja tagasi vaadata, sest siis ei saadaks see kunts luupainaja vastu abi ühtigi (D. Pruhl Metsikust). Ehk jälle: Võta looma seljast luupainaja higi, määri sellega püss ära. Võta salaja luupainajaks arvatud inimese riide villaseid kaltsa, põ1eta need tuhaks ja pane see tuhk püssilaengu peale. Piira püssiga 3 korda ümber looma pea ja lase püssiga üle looma selja (D. Pruhl). Loomi tuleb vana kraapluuaga pühkida, selle peale luud kolme saksa raja peale viia, seal üle pahema õla maha visata ja siis tagasi vaatamata ära tulla (W. Rosenstrauch Simunast). Ka põletatakse luupainaja ärasasitud karvu hobuse seljast. Veel neljat abi tuntakse: Võetakse puu kätte ja minnakse puuga hobuse juurde valvama. Tuleb luupainaja hobuse selga, siis lüüakse puuga hobuse selga. Hobune saab sedaviisi küll luupainajast lahti, aga kuri loom hakkab tihti hobuse asemel seda inimest tallama, kes puuga luupainajat hobuse seljas löönud (T. Lepp-Viikmann Haljalast). Niisugust abi võib ainult see pruukida, kes luupainaja loomu vähe tunneb. Ei ma usu, et keegi mõistlik inimene hobust luupainajast tahab lahti päästa, et selle eest ise luupainaja tallamist kannatada.
Virumaal kästakse loomade painaja vastu veel järgmist abinõu tarvitada: Puuri pihelga sisse põhja poole auk, võta looma seljast üheksa karva sel ajal, kui loom luupainajast alles märg, pane karvad pihelga sisse auku ja punn augu peale, siis ei tule vaenlane enam teda vaevama (W. Rosenstrauch Simunast).
Inimeste luupainaja vastu aitab ainult mõnikord see, et puupuss tehakse ja puupussiga luupainajat visatakse, kui luupainaja pealt ära läheb. Mõnikord ei pane luupainaja aga niisugust viskamist sugugi tähele (T. Lepp-Viikmann Haljalast). Niisugusel korral siis, mil puupussiga viskamine mingisugust abi ei annud, pidi targa juurde mindama ja seda heaks võetama, mida tark selle korra tarvis just õige arvas olevat.
Järvamaal kiidetakse heaks, luupainaja pealetulemise järele kõiki auka, kust õhku tuppa pääseb, pihelgaste pulkadega kinni lüüa. Sedaviisi jääb luupainaja tuppa kinni; ta tuntakse ära ega tule luupainaja teinekord enam kallale (O. Hintzenberg Tapalt). Pulgad peab muidugi keegi muu ette panema, sest see, keda luupainaja tallab, ei pääse tallamise ajal pulki ette panema, ja pärast oleks juba liiga hilja. On aga liiga raske tuba õhukindlaks teha, siis peab luupainaja vaevatud inimene välja uurima, kes teda tallamas käib. Tuleb luupainaja peale, siis pole muud tarvis kui selle nime hüüda, kes luupainajaks käib, ja kohe jätab luupainaja inimese rahule. (K. Kuusik Amblast). Kuidas pidi aga vaevatud inimene luupainaja nime hüüdma, sest nagu tuttav, ei saa inimene luupainaja tallamise ajal sõnagi suust? Vist mõisteti seda kuntsi nii, et siis nime hüüti, kui inimene üles ärkas. Sel õpetusel on peale selle veel teine konks küljes. Kui selle inimese nime ei teatud, mis siis? Jah, siis ei aidanud kõik hüüdmine midagi. Luupainaja vaevatud inimene võis kas sada korda hüüda ja sada nime nimetada, aga kui ta õige nime peale ei juhtunud, ei pääsnud ta luupainaja käest ometi lahti.
Loomade luupainaja vastu õpetati Järvamaal teistsugu abi. Käis luupainaja lehma seljas, siis võeti linasugemis-hari ja pandi lehma selga, sile pool lehma vastu, terav pool ülespidi. Tuli luupainaja lehma selga, siis haavas ta ennast seal kohe. Enese haavamise peale jättis luupainaja lehma sedamaid rahule. Säärast abinõu tuntakse ka Pärnumaal ja mujal.
Hobuse selga minna luupainaja saba mööda üles. Et luupainaja enam hobuse selga ei tuleks, tee sedaviisi: hakka hobuse sabast iga korda isekohast kinni, nii pikk kui hobuse saba on, ja loe iga kord "Issa-meie". Seesuguse lugemise järele ei pääse luupainaja hobuse selgagi. See abi on palju parem. Öökulli naelutamine talli ukse külge ei aita selle vastu midagi (O. Hintzenberg Tapalt).
Harjumaal õpetatakse painajat ära tundma. Magama minnes võetakse kolm asja ja pannakse pea alla. Varsti näeb inimene unes, kes teda käib painamas. Ehk aga luupainajat kannataja hammustagu, vaenlast enese peale tundes, üle pahema õla padja nurka; patja hammustades hammustatakse luupainajale palgesse ja teda võib siis kohe ära tunda (T. Wiedemann Koselt). Niisama võib vaevajat näha, kui igasse toanurka rist tehakse ja keegi jääb valvama. Tuleb luupainaja peale, tehtagu rist ka toa ukse alla, ja kohe selle järele nähakse luupainajat ta loomulikus olekus.
Looma luupainaja vastu mõjub, kui tükk heinu võetakse, sellega looma selga kolm korda vastu karva tõmmatakse ja siis see heinatükk loomale antakse. Ehk jälle pühitagu pärast tallaja äraminekut takutükiga looma pealt higi, pandagu takud püssi ja lastagu päeva loojamineku ajal vastu põhja. - Hobusele pannakse hõbesõrmus lakka ja tahuline pastlanõel sabasse; siis kaob luupainaja (T. Wiedemann Koselt).
Veel kiidetakse heaks magaja käte, jalgade ristipanemist. Seesugusel puhul ei saavat luupainaja inimest vaevata.
Läänemaal kiidetakse kõige paremaks luupainajat tule äkilise väljavõtmisega ehmatada, selle peole vaadata, milleks luupainaja ennast moondanud, ja siis leitud luupainajale mingisugust viga teha (F. Vahe Hiiust).
Teine niisama hea abi on: Tee kolm neljapäeva-õhtut kolmest nöörist piits, kasta piits tõrva sisse ja mine siis luupainajat varitsema. Tuleb luupainaja inimese või looma selga, siis löö inimese või looma selga kolm korda selle tõrvatud piitsaga. Kohe kaob luupainaja ega tule enam tagasi. Peale seda võid luupainaja veel teisel päeval ära tunda: tal on kolm tõrvast jutti näo peal. Ka see saata abi, kui ahjuhargiga kolm korda luupainaja vaevatud lehma selga lööd.
Läänest üle mere Saaremaale minnes kuuleme, et hobuseid seega luupainaja eest kaitstakse, kui mahalastud kullid, kotkad, öökullid väljalaotatud tiibadega talli üles naelutatakse (J. Holzmayer, Osiliana). Seda usku leitakse aga ka Suurel maal, sest Suurelgi maal juhtub mitmes kohas mahalastud öökull mõisa talli uksel silma paistma. Suurel maal näikse aga usk öökulli abi sisse vähem kindel olevat, sest juba Järvamaalt kuulsime, et öökull küllalt hästi ei aidata.
Muidu katsutakse Saares äkilise tulegagi luupainajat ära hirmutada, kusjuures niisama tehakse kui Suurel maal (J. Anger Kihelkonnalt).
Kuidas saarlased inimeste seljast luupainajat ära võõrutasid, selle kohta puuduvad mul ained. Saarlased ei armasta, nagu näha, palju sule vaevamist ega raatsi sellepärast ka oma tarkust palju paberisse panna. Suusõnal saarlaste käest järele pärides, kuidas inimestele luupainaja vastu abi muretseda, sain vastuseks: "Tarvis targa juurde minna!" Mis aga Saare tark niisugusel korral õpetab, seda pole ma teada saanud. Kui Saares keegi asja-armastaja sulemees leidub, ehk võtab ta vaevaks järele kuulata saarlaste arvamisi luupainaja vastu inimeste kallal ja pistab kuuldud teateid paberisse - muilegi tarkuseks ja teadmiseks.
Kui Saarest üle mere Suurele maale tagasi tuleme, kuuleme Pärnumaalt koguni uue, iseäraliku abi luupainaja vastu. See on järgmine: Võta natuke surnuluud ja kaabitse kolm neljapäeva-õhtut kolm korda üle keha. See tolm, mis luust maha langeb, hoiab luupainaja eemale (O. Schantz Tõstamaalt).
Pärnumaal õpetatakse veel, tarvis painamise ajal vasaku jala suurt varvast liigutada. Kuid raske painamise puhul võib vaevalt seda abinõu tarvitada. Tõstamaal kästakse kibuvitsa oksad sängi jalutsisse panna - siis kaob luupainaja; niisama, kui vaskraha põue pannakse ja vask-margapuu kõrvale võetakse (S. Lind). Keegi perenaine peksab sellekohase õpetuse järele luupainaja vaevatud hobust kondiga. Luupainaja kaob küll hobuse seljast, hakkab aga selle eest naist piinama. Mehele, kellele vihamees luupainajana seljas käib, teeb naine risti selga. Risti tegemise järel ei julge luupainaja enam mehe selga minna. Nagu kõik kurjad vaimud risti kardavad, nii siin ka luupainaja.
J. Karu tunneb veel järgmist luupainaja ärakaotamise viisi: Loomatapmis-noaga tõmmatakse looma piha ja kahe puusa peale kolm risti ja öeldakse: "Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel ajan ma su selle looma seljast ära!"
Iseäranis rikas abinõudest luupainaja vastu on Viljandimaa.
Paistus õpetatakse, et looma selga tarvis hari panna, - see aidata; siiski lisatakse juurde, et mitte iga kord, sest teatakse lugusid, mille järele luupainaja lehma seljas harja ümber pöörnud ja siis harjaga ühes lehma tallanud, nii et lugu selle abi tarvitamise järel veel pahemaks läinud kui enne (J. P. Sõggel Kaarlist).
Helmes jälle antakse teist nõu: Võta nuga, millega alati elajaid tapetakse, tõmba selle noaga elaja piha ja kahele poole puusa peale kolm risti ja ütle ise: "Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel ajan ma su looma seljast ära!" Siis läheb luupainaja, kohe oma teed. Ehk ka nii: Löö loomale pahema jala kontsaga kolm korda tagumise poole peale; see aitab ka (J. Karu Helmest). Loomade pealt luupainaja kinnipüüdmiseks tarvitatakse ka veel surnupatja, s. o. patja, mille peal surnu puhanud ja mis peale seda pesemata peetud; see padi visatakse lauda ukse ette (J. Karu). Viimne kunts ei ole ometi Helme rahva oma, vaid selle on üleskirjutaja Pärnust kuulnud.
Peale nende nimetatud abide tuntakse Helmes veel muid. Näituseks: Käib luupainaja lehma seljas, siis võta sõnnikuhark ja peksa sellega lehma selga. Hommikul selle järele tuleb keegi peksja käest või peksja talust midagi paluma. Palujale ei tohi aga midagi anda. Antakse palujale palutud asja, siis ei too peksmine mingisugust abi luupainaja vastu. Ei anta aga palujale midagi, siis kaob luupainaja lehma seljast ära. - Mõned räägivad veel, et lehma selga naiste kördiga tarvis peksta. Niisuguse peksmise tagajärjeks võib aga see olla, et luupainaja lehma seljast peksjat ennast tuleb tallama (J. Karu Helmest).
Inimeste ja loomade luupainaja vastu arvatakse Tarvastus heaks ennetuntud viisil piits teha, piits tõrva sisse kasta ja tõrvase piitsaga inimest või looma, kellel luupainaja seljas, nii tugevasti kui iganes jõuab, lüüa. Luupainajaks käijal nähakse siis teisel hommikul tõrvamärk üle näo käivat. Luupainajaks käija tuleb lööjalt kohe midagi paluma, kas keppi, luuavart, luuavõru või muud sellesarnast. Ei anta seda, mida palutakse, kaob luupainaja ära (J. Kenkmann Tarvastust). Piits, millega luupainajat löödi, kasteti tõrva asemel ka savi sisse ja võeti magama minnes asemele kaasa. Luupainaja tulekul löödi piitsaga kolm korda luupainajat, kellel siis järgmisel päeval savised jooned seljas nähti (J. Mädasson Tarvastust). Et luupainaja ülepea hobuste kallale ei tuleks, seks visati rangipalged katusele (J. Mädasson).
Viljandi pool tehakse kolm neljapäeva-õhtut täiskuu ajal kolmeharuline, aga üheksakeelne paelust piits ning pannakse pihlakavarre otsa, siis minnakse ristteele ja tõmmatakse seda kolm korda kura jala kontsa alt läbi, aga igakordse tõmbamise ajal vilistatakse kolm korda ning jäetakse ta nõnda saviga koos seisma. On nüüd kellelgi loomal, iseäranis hobusel tallis, luupainaja seljas, võetakse see piits ja lüüakse kolm korda tugevasti hobuse selga; siis kaob luupainaja sest ajast kohe ära, aga sellel inimesel, kes luupainajaks käib, jäävad eluajaks verega segatud piitsapalistused selga (H. Jaanson Tänassilmast).
Paistus arvatakse inimese luupainaja vastu järgmist abi heaks: Võta magama heites suur pussnuga, pista aseme kohta lae vahele ja tõmba söega kolm risti ümber noa lae peale (J. P. Sõggel Kaarlist). Tarvastus sellevastu kästakse luupainaja tuppa tulemise augu ette pihelgane pulk lüüa ja pulga peale kolm risti teha (J. Vaine Tarvastust).
Helmes peetakse inimese seljas tallava luupainaja vastu tulusaks veel nii teha: Kui luupainaja su seljast ära läinud, siis mine üles tõustes maantee peale. Kes sulle seal kõige esiti vastu tuleb, see ongi luupainajaks käija. Sellele ütle: "Mis sa ööse mu seljas käisid?" Seda ütlust su suust kuuldes ei tule luupainaja teinekord enam su kallale (J. Karu Helmest). Mujaltki kuulukse, et luupainaja ikka piinamise maha jätab, kui luupainajaks käijale ta luupainamist ette heidetakse.
Veel antakse luupainaja vastu Helmes nõu luupainaja talusse sel ajal minna, kui luupainaja kedagi tallamas, ja luupainaja hingeta keha ümber pöörda (J. Karu Helmest). Siin sünnib siis luupainajaga just niisama kui mõnikord vedajaga. Ilma hingeta jäänud vedaja keha pöördakse ümber ja nüüd ei pääse vedaja hing enam tagasi. Luupainajaks käijal olid tagasi tulles ümberpöördud kehaga samasugused kimbatused nagu vedajalgi. Igatahes aitas Helme rahva arvamise järele seesugune temp luupainaja kehaga niipalju, et luupainaja enam kallale ei tulnud. Siiski kuuldub sarnast arvamist ka mujalt.
Võrumaal omatakse tulusaks, et hästi tugev mees selle asemele heidab, kelle peal luupainaja käib (M. Siipsen Rõugest). Tugevast mehest, kes vaevatud inimese asemel voodis, ei saa luupainaja hõlpsasti jagu. Luupainaja kardab pikemat maadlemist ja jätab asemiku varsti rahule kui ka selle, keda ta seni tallanud.
Tartumaa targad varjavad endid luupainaja vastu jälle sedaviisi: Õhtul enne magamaminemist pannakse sängi ümber terariistad, nagu suured seatapmis-noad, kirved jne., püsti. Kui luupainaja tuleb, haavab ta ennast nende otsas (A. Käärik Rõngust). On luupainaja korra kuskil haavatud, siis kardab ta edaspidi sinna minna, mõteldes, et talle jälle mõnda pussi mängitakse. Vaevatud inimene pääseb sedaviisi hõlpsasti oma piinajast vabaks. - Jälle teised käsivad jala suurt varvast luupainaja tallamise ajal liigutada (A. Käärik). See nõu on muidu hea küll, kuid raske täita. Sest tallamise ajal on inimene nõnda luupainaja kütkes, et tal kõige vähemgi liigutamine ütlemata raskeks langeb. Enne peab keegi muu magaja üles äratama, alles siis võib hädakandja varvast liigutama hakata.
Hobuste luupainajat kaotatakse jälle järgmist viisi: Otsi hobuste küna-alused läbi. Kui sealt midagi iseäralikku leiad, võta see ja viska tulle. Tuleb selle peale keegi midagi paluma, siis ei tohi talle midagi anda (J. Rootslane Võnnust). Tartumaal õpetatakse veel, et kui luupainaja looma painab, köidetagu pihelgavitsad (väädid) kokku ja pekstagu sellega looma niikaua, kui peksja ära väsib. Siis peab peksja ruttu ära tulema. Teisel päeval tuleb keegi peksjalt midagi saama; see ongi luupainajaks käija. Luupainaja kaotamiseks arvati veel heaks mõnesuguseid asju, peale muu ka rattarummu viia ja luupainajat valvata. Seesugusel puhul läks luupainaja pärast painamist enamasti rummu peitu. Hommikul põletati ratas kõige luupainajaga.
Veel kiidetakse Tartumaal heaks luupainajat hõbevalgega lasta (J. Rootslane Võnnust). Niisugusel korral peab muidugi kõige pealt selle eest hoolt kandma, et luupainaja nähtavale tuleb. Vist peab luupainajat valvates üks valvaja äkisti tule varjult välja tõmbama, teine aga kohe, niipea kui luupainaja looma või asja näol ilmub, talle püssiga hõbevalget pihta andma. Agar mees saab laskmisega aga üksigi korda.
Lõpuks tähendame siia veel üles, mida meie rahvas teisel pool Peipsit, nimelt Oudova maakonnas, luupainaja vastu arstimiseks heaks arvab. Kui luupainaja inimese pealt tallamast ära lahkub, siis tarvis talle kolm korda järele sülitada, nagu muidu ka iga ehmatamise järele kolm korda sülitatakse (Joosep Tamm Sträkovast). Sülitus üteldakse luupainajat eemal hoidvat. - Muidu tarvitatakse Oudovagi maakonnas meile juba ennemalt tuttavat abinõu rohkesti: Ööl, kui tuntud luupainaja seljast läheb, tuldagu sängist kohe nälja, nimetatagu luupainajat täie kurjaga ja nimepidi, häbistatagu ja hurjutatagu teda. Kui luupainaja selle peale veelgi järele ei jäta, siis hurjutagu piinatav inimene paljude kuuldes luupainajat ta tallamise pärast ja seletagu ta süü ära (Joosep Tamm).
Oudova poolne rahvas otsib ülepea aegsasti abi selle vastu, et luupainaja kellegi peale ei tuleks, kui see ka tänini sugugi veel tallamas ei käinud. Kui inimene, kellest paha kardetakse, talusse tuleb, siis katsutakse ta eest kõik ära peita, millele ta iganes võiks kahju teha. Kui võõras last või kedagi muud imestelles vaatab, siis vastatakse ta imestlemise peale: "Laps oli enne palju kaunim kui sa näinud!" Ehk: "Enne oli see palju parem!" jne. Kui aga kellelegi vähe viga sünnib, kohe hakkab ta sajatama: "Miks N. N. käib mind piinamas! Miks ta käib mind kurnamas! Miks ta viha minu peale kallas! Miks ta jürab mu luid!” (Joosep Tamm). Arvati, et luupainaja niisugust sajatamist kardab. Ühtlasi usti, et luupainaja ette oma nime nimetamist kuuldes enam sajataja selga tallama ei julgenud tulla.
Paneme siia viimaks veel need tähendused üles, mis Wiedemanni raamatus luupainaja vastu leiame ja mille kohta, me kindlasti ei tea, kust Wiedemann need teated saanud.
Kui hobuste talli ehitatakse, siis pannakse tükk liha sinna sisse. Kas mädanenud liha hais luupainaja pidi eemal hoidma või mingi muu asi, seda Wiedemann ei ütle. Wiedemann nimetab peale selle veel, et hobust tarvis lüüa kas terava riistaga, või pajakooguga, või niisuguse naise vööga, kes kolm korda on laulatatud. Wiedemann jätab nimetamata, millal tarvis lüüa; aga kõige selle järele, mis me luupainaja eemalhoidmisest teame, peab löömine muidugi siis sündima, kui luupainaja hobust just vaevas. Oli luupainaja hobusest eemal, siis ei võinud löömine muidugi luupainajasse midagi mõjuda. Tartumaal kästakse terava kirvega hobust selga lüüa sel ajal, kui luupainaja hobuse seljas, nimelt terapoolega pärapidi. Niisugune löök tabab vaevamas käivat isikut.
Russwurm teab veel kõnelda, et rootslased luupainaja vastu järgmisi abinõusid pruugivad: lastakse tuli öö otsa põleda, või tehakse pihlakamarjadest rist selle juurde, keda luupainaja vaevab, või mässitakse vaevatav inimene surnutekki. Siis jääda luupainaja eemale.
Soomlased arstivad luupainajat sagedasti saunaleilis sõnadega:
Kuparista on sulla pää,
Raudasta on sulla rinta,
Teräksestä on sulla hartiat,
Savesta on sulla vatsa.
Lapsi arstiti saunas viheldes sõnadega:
Mene maata maan rakohon,
Jossa Maariakin makasi,
Lepäsi isa Jumala jne.
Teistes nõiasõnades manatakse luupainaja Hiitola koja uksele, maa alla, nõelte otsa, lõnga sõlme, keeletu kella alla jne., igatahes niisugusesse kohta, kust ta enam ära ei pääse.
Ülepea esineb rahvaluules see mõte, et valgus painaja ära hirmutab, seega päeva tulekuga juba painaja iseenesest kaob. Nõialauludes määratakse sellepärast talle niisugused tööd, mida ta öö jooksul ära ei suuda teha, ja nii ei pääse ta enam inimest vaevama.
Mõnes võõramaa abinõus luupainaja vastu kutsutakse püha Johannes teda kinni siduma. Ühes Daani nõialaulus seletatakse, et Jumal painaja ära vannub ja Püha Vaim ta kinni seob. Eestis igatahes arvatakse painaja manamisel ilma Jumalata ja pühalisteta toime saadavat.
Seega oleme tähtsamad rahva arvamised luupainajast lahtipääsmise kohta avaldanud. Kuidas luupainajast aga tõepoolest lahti võib pääseda, sellest alamal.