Vanasti, kui Saaremaal veel tuletorni ei olnud, läinud rannas palju laevu hukka. See aga just saarlastele meeldinud. Iga hukka läinud laev annud neile rohkesti saaki. Mõnda laeva oleks veel võidud ehk ära päästa, aga saarlased ei mõtelnudki ärapäästmise peale, vaid kannud palju enam hoolt, et laev kuhugile enam ei pääseks.
Hukka läinud mitmed Daanigi laevad. Daanlaste kahju suur. Daanlased mõtlema, kudas laevad hukkaminemisele takistust teha. Ei muud kui tuletorni ehitama.
Daanist tulevad meistrid, saarlasi sunnitakse kiva kokku vedama. Kui tublid kivivared koos, sunnivad daanlased saarlasi ehitama. Hambaid risti pigistades peavad saarlased sõna kuulma. Teavad ju ette ära, et nüüd nende saagiaeg otsa saab. Laevu ei lähe enam hukka ega anna hukka läinud laevad neile võõramaa kaupa.
Tüse, kõrge tuletorn ehitatakse valmis. Tuli paistab kaugele merele, juhatab laevadele õiget teed.
Mida saarlased kartnud, sünnib. Laevu ei lähe enam hukka, ehk olgu siis harva maru möllamise ajal. Saarlaste teenistus otsas. Tahavad saaki, ei aita muu nõu kui mingu mitmel laeval merele kaubalaevu röövima. Kaubalaevade röövimise peale saarlased hakkajad.
Aja jooksul kaovad tuletorni ümbrusest sõjamehed. Ainult üks tuletorni valgustaja veel järel.
Saarlased seda teades kokku nõu pidama. Otsustavad: tarvis tuletorn hävitada. Arvavad, arvavad: tuli peale ei hakka, ehitus kivine. Lõhkumine liig tülikas. Kõige parem: tuletorn ümber tõugata.
Aga ei ole enam Tõllu, kes suudaks tuletorni ümber tõugata. Saarlaste jõud tuletorni ümbertõukamiseks liig väike.
Ei aita jõud, aitab nõu. Saarlased otsustavad: härjad vedagu tuletorni pikali. Võetakse pikk köis, seotakse üles torni otsa, teise otsa kümme paari härgi. Kui härjad kõik hästi köie külge seotud, sunnivad saarlased härgi vedama. Ise hüüavad: "Maa sisse veame torni!"
Esimene härjapaar tõmmab köie pingule. Pingule tõmmatud köis kisub ennesega härjad õhku rippuma. Härjad siplevad jalgadega, röögivad, aga ei aita, kerkivad ikka kõrgemale.
Tagumised härjaajajad karjuma: "Pidage, vennad, pidage; eks te näe, härjad kipuvad taevasse!"
Nüüd vaatavad esimesed härjaajajad tagasi. Tõsi. Kaheksa paari härgi siplevad õhus. Kohe peavad härjaajajad härgade edasisundimise kinni, katsuvad köit härgadest vabaks päästa. Saavadki köie vabaks. Õhus siplevad härjad kukuvad maa peale tagasi. Aga ei tõuse enam üles. Toss väljas.
Torni ümberkiskumine nurja läinud. Mehed nülivad surma saanud härjad, viivad liha koju. Arvavad uut nõu tuletorni hävitamiseks.
Seni ülemad teada saanud, mida saarlased püüdnud teha. Peetakse nõu, kudas torni purustajaid karistada. Otsustatakse: süüdlased peavad süü lepituseks linna ehitama.
Kupjad ajavad saarlasi kokku linna ehitama. Saarlased vasta. Aga juba sõjamehed väljas: mõistavad mõõgaga vastahakkajatele kohut. Ei aita saarlastel muud kui vedagu kiva ja ehitagu. Ehitavad kolm aastat. Siis vast valmib tore loss.
Et purustajad tuletorni tahtnud maa sisse kiskuda, hakatakse uut linna tuletorni mälestuseks Maasisse linnaks hüüdma. Ümbruses sel ajal rohkesti kasvanud maasikate pärast kutsuvad teised linna Maasika linnaks. Pärast poole lühendati nime ja nii tekkis Maasi linn.
Sakslased nimetasid süü lepituseks ehitatud linna lepituse linnaks = Sühneburg, moondasid aga ajajooksul nime Sonneburgiks = päikeselinnaks.
Maasilinnas elades oskasid ülemad saarlasi sõnakuulmisele sundida ja endid orjama panna.