Ambla kirikut tahetud esmalt Moe küla Villemi põllule ehitada. Veetud palju kiva ja palka kokku, hakatud tööle. Ehitatakse kuu, ehitatakse teine, ehitatakse pool aastat, ehitatakse aasta, aga ehitus ei edene. Seitse aastat tehakse kiriku kallal hoolsalt tööd, kutsutakse seitse venda ehitama, aga asjata kõik: müürid lagunevad ja lõhkevad käest.
Ei aita muu nõu kui minnakse targalt aru pärima. Tark seletama: "Moe küla väli ei kõlba kiriku ehitamiseks. Otsige ümbruses kõige püham hiiepuu üles; selle juurde ehitage kirik. Alust pannes ohverdage seitsme venna verd!"
Ehitajad uut ehituspaika otsima. Praeguse Ambla kiriku kohal leiavad kirikule sündsa aseme. Sinna veavad koormate kaupa kiva ja palka kokku. Aluse panemisel võtavad seitse kukke, tapavad alusmüüri kohal, panevad kehad aluse alla. Hakkavad ehitama. Nüüd edeneb ehitus.
Siiski kulub 7 aastat, 7 kuud, 7 päeva, enne kui kirikule jõutakse rist peale panna ja kirikuuksi avada.
Kui ka kirik valmis, ehitajad ühes tükis ometi veel kimbus: ei tea, missugust nime kirikule anda. Üks nimi ei meeldi ühele, teine teisele. Ehitajad vaidlevad, vaidlevad, kokku ei lepi. Tüli kipub suureks minema. Vend tõstab kiriku nime pärast venna vasta rusika, katsub kaikaid.
Suure tülitsemise ajal tõuseb lähedalt allikast äkisti must härg välja, ähvardab tülitsejaid sarvedega, neile põrnitsedes otsa vahtides. Ei tee ometi kellegile paha, vaid jookseb otsekohe kiriku poole. Ammub ise: "Amblah! Amblah! Amblah!"
Sedamaid tülitsejatel aru käes: härg neile saadetud kiriku õiget nime kuulutama. Ristivad kiriku kohe Ambla kirikuks. Selle nime vasta ei vaidle enam keegi. Sest saadik kannab kirik Ambla kiriku nime.
Nime kuulutamise järele jookseb härg allikale tagasi, kaob allikasse. Allikat hüütakse sest ajast saadik härgauguks.