Kui Risti kirikut hakati ehitama, ei tahetud seda mitte praegusele paigale ehitada, vaid koguni teisale ühe kõrtsi juurde. Juba oli tükk tööd tehtud, kui sarviline sest teadust sai. Sedamaid ruttas ta kiriku ehitajate juurde. Päeva ei võinud ta midagi teha, aga nii pea kui öö kätte jõudis, laotas ta ära, mis päeva oli ehitatud. Sellegi poolest ei jäetud ehitust järele. See vihastas vanapaganat veel rohkem. Ta laotas nüüd müürid maani ära ja kiskus alusegi veel maa seest välja.
Ehitajatel oli hää nõuu kallis. Nad saivad selgesti aru, et selle koha pääle võimalik ei olnud kirikut ehitada, aga kuhu siis, seda ei teadnud keegi. Viimaks andis üks tark hääd õpetust. Sellsamal öösel kui vana pagan, kiriku põhjani ära purustas oli ühel lehmal kaks lumivalget vasikat olnud. Tark käskis need vasikad suureks kasuda lasta, siis vankri ette rakendada, risti vankri pääle panna ja selle pääle vasikaid oma teed minna. Kuhu nad seisma jääda, sinna tulla uus kirik ehitada. Risti käskis ta sinna püsti panna; siis ei olla enam karta, et keegi ehitust tulla rikkuma. Kiriku ehitajad tegivad nii, nagu tark õpetas. Selle koha peale, kus vasikad seisma jäivad, lõivad nad risti püsti ja hakkasivad uueste tööle. Vanapagan kartis risti ja ei julenud enam laotada. Õnnega sai kirik valmis ja nimetati kaitseva risti auuks ja mälestuseks Risti kirikuks.