Enne ristiusu toomist meie maale oli Hiiumaal suur hiie lepik, kus rahvas jumalatele ohverdasivad ja pühi pidasivad. Ristiusu väljalaotamise ajal raiuti terve lepik maha. Üksnes üks põline, ilus lepp jäeti järele. Hiidlased tahtsivad selle lepa lähedale oma uue kiriku ehitada, aga ristiusu toojad olivad kangesti selle vasta. Tüli tõusis. Ei tahtnud ühed ega teised järele anda. Vist oleks vaenuvikat välkuma hakanud, kui mitte üks hiidlane hääd nõuu ei oleks annud, kellega ristiusu toojadki rahul olivad. Tema käskis kaks härga vankri ette panna, ehituse puud vankri pääle laduda ja siis härgi oma tahtmise järele edasi minna lasta. Kuhu härjad seisma jääda, sinna pidada kirik ehitatama.
Mees ajas enne oma härjad hiie lepa juurde, kus lopsakas rohi kasvis, laskis seal tüki aega süüa ja viis siis vankri juurde. Nii pea kui härjad vankri ees olivad ja oma tahtmist mööda minna võisivad, ruttasivad nad hiie juurde murule, jäivad seal seisma ja hakkasivad sööma. Nüüd ei aidanud ristiusu toojate vastapanemine midagi; nad pidivad kokkuleppimise järele sellega rahul olema, et kirik hiie lepa juurde ehitati. Kui kirik valmis oli, nimetas rahvas kiriku lepa järele, mida pühaks peeti, "Pühalepa" kirikuks.
Uus kirik oli vanalpaganal okkaks silmas. Ta võttis nõuuks kirikut kividega puruks visata. Ühel öösel läks ta Õunaaugu mäele, võttis kaks suurt kivi kaasa ja viskas. Päeva oli ta hoolega tähele pannud, kus kirik seisis. Selle pärast lootis ta kindlasti, et ta märki oskab ja kaks kivi küllalt aitavad. Pimedas ei näinud ta kirikut; ta viskas vähe viltu. Esimene kivi langes üsna kiriku lähedale maha, teine natuke kaugemale. Et mürinat kuulda ei olnud, kargas ta hobuse selga ja sõitis vaatama, kudas lugu kirikuga on. Juba jõudis ta üsna kiriku juurde, kui kukk korraga laulis. Vihaga pööris vanapagan ümber ja sõitis kodu tagasi. Hobuse jäljed on aga praegugi selle koha pääl nähtaval, kus kuke laul vanapoisi kõrvu kostis.