Vigala kiriku juurest minevat maa-alune tee Vigala mõisa. See tee tehtud muiste, kui sõjad ühtelugu meie maad laastanud. Maa-aluse tee pärast ei võinud sõda Vigala lossirahvale iialgi suurt häda teha. Lossirahvas võis alati vaenlaste eest ära põgeneda, kui need ka lossi tungisid. Ümberpiiramise ajal sai aga lossirahvas maa-alust teed mööda ikka moona ja lisaväge juurde.
Viimaks võtnud vaenlased ometi Vigala lossi ära, pannud põlema ja lõhkunud hoopis ära. Lossi põlemisel läinud maa-aluse tee otski umbe, nii et sedapuhku enam maa alla ei pääse. Tee ots olnud nüüdse magasiaida ligidal. Kus aga teine ots, seda ei tea enam.
Selle maa-aluse tee kõrvale tehtud vanasti suur varandusekoobas. Sinna koopasse viidud maa-alust teed mööda lossi varandus varjule, et see sõja ajal ei satuks vaenlaste küüsi. Varandus seisvat tugeva raudukse taga peidus.
Kord läinud üks mees seda teed mööda kiriku juurest Vigala mõisa. Korraga näinud raudust, selle kõrval kole suur must koer rahatündri otsas. Mees tahtnud ligemale vaatama minna, aga koer ajanud hambad irevile. Mehele tulnud, hirm peale. Katsunud, et plagama saanud.
Mõned teisedki näinud seda rahavahti, musta koera, vahel rahatündri otsas, vahel muidu ukse kõrval. Koer ei laskvat kedagi võõrast enese ligi.
Kord võtnud keegi püssi kaasa, pannud hõbekuuli sisse, läinud koera juurde. Koer ukse taga. Mees lasknud hõbekuuliga. Koer kadunud kohe. Uks seisnud ometi lukus, nii et mees sellegipärast rahakoopasse ei pääsenud.
Pärast seda nähtud koera jälle raudukse ees vahti pidavat.
See suur varandus seisvat veel praegu maa all varjul. Kus kohas nimelt, seda ei tea ükski. Vigala vanades raamatutes olevat see ometi üleval.
Mõned ütlevad, et seal olevat kümme tündrit kulda ja hõbedat, mõned jälle koguni kakskümmend viis.
KJ II 56/8 (52). Üles kirjutanud arvatavasti M. J. Eisen Vigalast.
Magasiait - hoone end. vallakogukonna kohustusliku viljatagavara hoidmiseks, mis oli ette nähtud laenude andmiseks kas külviks või toiduks;
tünder, tündri - suurem puunõu, viljamõõt, umb. 133 liitrit.