Järv, mis Kaali mõisa piirides Kaalijärve nime kannab, on suure mäe otsas, millel järsud kaldad. Selle koha peal seisis ennemuiste mõis.
Mõisahärral oli tosin lapsi, kellest esimene poeg ja kõige viimane tütar oli. Vahelmistest lastest, kas nad olid kõik pojad või tütred, ei tea meie rääkida, sest et nad jutu sees ette ei tule.
Kui juba lapsed kõik leeritatud olid, tahtis esimene poeg oma kõige noorema õega ennast laulatada lasta ja käis kirikuõpetaja käest kuulamas, kas kirikuseadus seda lubab. Õpetaja ütles, et: "Küll võib. Aga kirikus ei tohi laulatust pidada, sest seeläbi võib suur õnnetus tulla. Aga ma tahan teie mõisa tulla ja seal teid laulatada."
Kui pulmapäev kätte jõudis ja pulmalised kõik olid kokku kutsutud, sõitis ka õpetaja kutsariga sinna. Kutsar jäi hobustega õue ja õpetaja läks tuppa laulatust talitama. Oli laulatus lõpetatud, paluti ka õpetajat pulmadest osa võtma. Õpetaja kostis, et ta ei või jääda, peab ruttu koju sõitma. Mõisaõuest välja sõitnud, ütles õpetaja kutsarile: "Lase nüüd tublisti sõitu, aga hoia selle eest, et sa mitte tagasi ei vaata!"
Nõnda kui igaühel aadamalapsel käsust üleastumine armas on, nõnda oli ka kutsaril. "Ei tea, mis ilu siin taga peaks olema?" mõtles ta ja vaatas kohe tagasi. Aga mis ta nüüd nägi? Selsamal silmapilgul, kui ta tagasi vaatas, nägi, et mõis hakkas vajuma ja vajus mõne silmapilguga maa sisse.
Õpetaja taples küll pärast kutsariga, miks ta üle keelu oli teinud. Sest kui ta poleks tagasi vaadanud, oleks mõis oma paiga peale jäänud. Aga nüüd on ta kõige pulmarahvaga maapõhja vajunud.
Kui mindi ligemale vaatama, ei nähtud seal muud midagi järele jäänud kui suur järsk auk, millel vesi alati sees on. Pärast seda peab seal järves iga aasta sel päeval, mil mõis ära vajus, ta vee peale nähtavale tulema ja mõne minuti pärast jälle kaduma.
KJ I 29/30 (22). Käsikirjas: E 25002/4 < Valjala, Lõve v. - J. Ratas (1896).
Aadamalaps - ekslik inimene.