Hiiu Kassares, põhja pool, vastu Vaemla mõisat olnud vanal ajal suur hiiemets. Sel ajal ei olnud Kassares rohkem kui üksainus väike küla loode pool saare küljel, mida praegu veel Esikülaks nimetatakse. Suur hiiemets täitnud keskmist saareosa. Selles metsas kasvanud põlised tammed.
Ükskord hakanud üks Esiküla siga hiiemetsast läbi pugema, kust enne ühegi inimese jalg ei ole läbi käinud. Õnnelikult pääsenud siga suurest hiiemetsast läbi saare teisele poole. Et siga enam tagasi ei tulnud, hakanud inimesed teda otsima. Leidnud sea jäljed hiiemetsast, hakanud jalgrada mööda sea järel metsast läbi minema ja pääsenudki läbi. Suureks imestuseks leidnud nad saare teisel poolel niisama suure küla kui neilgi. Nõnda saanud Kassare kahe küla elanikud tuttavaks, kuna nad enne üksteisest midagi ei teadnud.
Et nüüd hiiemetsast tee läbi viidud, hakanud nad sagedamini metsast läbi üksteisele võõraks käima. Esiotsa ei olnud midagi paha, ja igaüks võinud takistamata läbi pääseda, aga viimaks - nagu vanarahvas räägib - olnud hiieneitsid oma punaste koertega läbiminejal tee peal vastas ja küsinud: "Kas hiieneitsi laulu oskad?" Kes hiieneitsi-, õigemini hiielaulu ära lugenud, see lastud läbi, aga kes laulu ei mõistnud peast lugeda, kihutatud koertega tagasi.
Hiieneitsid olnud valged, ihualasti inimesed.
Nõnda ei võinud siis Esiküla rahvas Taguküla (nõnda nimetatakse veel praegu seda küla) rahvast enam sagedasti vaatamas käia.
Hiielaulu õpetanud hiieneitsid ise. Lugenud mõnele paar korda ette.
Mõnele üksikule saanud siiski see õnn osaks hiieneitsisid nägemata metsast läbi pääseda. Selle kohta on siis need, kes läbi pääsenud, ise laulu loonud. Vanade inimeste suus olevat see laul praegu veel liikumas, kellelt mina kuulmise järgi ainult need paar sõna tean:
Ei mind näinud hiieneitsid,
ega hiieneitsi koerad...
Ka hiieneitsi-laulu pidavat Kassares praegu veel üks vanamoor teadma jutustada või laulda.
Veel rohkem kui metsast läbikäimist keelanud hiieneitsid inimesi seal ohverdamas käimast, niisama ka jumalate-teenistust pidamast.
Umbes 80-90 aastat tagasi on suur osa hiiemetsa, mis mitusada aastat täielikus uhkuses saart ehtinud, ära hävitatud. Hiljuti, mõni aasta tagasi, olnud veel üksainus tamm mälestuseks järele jäänud. Nüüd on seegi kadunud. Üks vana maja on veel Kassares, millest räägitakse, et selle palgid 80-90 aastat tagasi hävitatud hiiemetsa tammedest võetud. Nii palju Kassare hiiemetsast.
Hiieneitsite kohta seletanud kord Pühalepa õpetaja Sengbusch, kes, nagu vanad inimesed räägivad, hiieneitsite üle rahvasuust palju üles kirjutanud, et need hiieneitsid ei olnud muud kui katoliku papid, kes enestele kummist riided selga pannud ja nõnda rahvast oma koertega hiiemetsast eemale peletanud, et need vana hiieusu kombed maha jätaksid ja nõnda nende usuõpetusele rutemini sülle langeksid. Sest kui rahvas oma usu pühas paigas niisuguseid hirmutusi nägid, pidid nad rutemini taganema, selle üle kaksipidi mõteldes.
Terve hiiemetsa mälestuseks on Kassares järele jäänud üks popsipere, mis Hiiertee nime kannab. Õigemini öelda Hiietee - hiiemetsast läbi käinud tee mälestuseks.
KJ II 80/2 (68). Käsikirjas: E 15788/90 (1) < Käina - F. V. Vahe (1895).