16. Mõrsja ikmine imäle.

SL 1962.
H I 3, 602 (2) < Petseri linn - munk Arkadi kohalises kloostris (e.a. 1887).

Maamakõnõ, mar´akõnõ,
läbi näe ma ik'stõ silmi,
veerest verevä kübärä:
milles ommaq sul rõivaq rüp['h]
ja kängidseq käeh?
Kohe nakat näiot andma -
kas nakat öitsi ajama,
vai karja kall'tamma,
vai alõvahe ajadõ,
vai käset kerikohe?
Maamakõnõ, mar´akõnõ,
kae ma su kavalusõ,
taha kaiaq tarkusõ:
sa nakat eräle ajama,
latsõst vällä lah'tamma!
Kuis olõ-i sul hallõ andaq,
kallist kaal'taq?
Minol om hallõ ar minnäq,
kuri minnäq umast kotost,
rassõ umast rahvast:
no jätä umaq vyyrast,
võta vyyraq umatsõs!
Maamakõnõ, mar´akõnõ,
haara-i vaja hanikõist,
tunnõ-i vaja tuvikõist?
Kui haardat haigõs,
tõp´tsõs tõmmatas,
ohkih läät olgi pääle,
pääd põtõh päh[ü]tselle,
jää-i joogi tuujat,
maama mano minejät,
läät ussõ moro pääle,
võtat lummõ moro päält,
kaksõt iijä kaartõst -
tuuga sa umma süänd süt´tät,
keeleperrä pehmität!
Maamakõnõ, mar´akõnõ,
annat sa mu tühäle mehele,
nälä mehe näids´kos:
tütär saa tühjä paika,
näio nälgä nägemä,
soolasurma kannahtamma.
Ma nakka küläst külbüterri,
talost [tahtma] taariterri -
ommaq müüdüq nisunurmõq,
panti [pantuq] parebaq põll[uq].
Maamakõnõ, mar´akõnõ,
annat sa mu kolga kur´ategijälle
ja valla vargallõ:
taht tä astuq aida mano,
minnäq vyyra talli mano.
Innep sa mu vette visanuq,
tullõ touganuq!
Vrdl: SL II, 1442-1454.